Tere, kaasmaalased, head muusikahimulised kameeniani, muusikatund, eikellegimaa on vaiksel vilinal alanud ja selle vaikse vidina sisse lisandub varsti peagi üks õrn noor naisehääl. Hääl kena, kerge ja ometi juba rahvusvaheliselt täiesti arvestatavalt kanda, kuulub noorele kanadalannale Emily Heinzile. Ühes temaga mängivad-laulavad selles saates ansamblid rõhku siin softis. Jameetrik. Minu nimi on Tiit, kus mets ei kellelegi maha alguslugu. Vaiksel õrnal häälel lauldud, kannab nime meie põrgus. Seesugune mahedakene ja peibutavalt pehme. Kõlaga oli meie põrgu hell. Õigupoolest ongi see avapala emini Heinzi esimeselt sooloalbumilt, milleni noor kanadalanna jõudis aastal 2007 õigupoolest muusikalisi ettevõtmisi, mitmeid muid veel eelneb Emil esimesele sooloalbumile päris parasjagu. Tegelikult arvestatav üleilmne tuntus, niinimetatud alternatiivse maa ja sõltumatuma popi rokiringkondades sai noorel leedil saavutatud koos ansambliga metric 2000.-te aastate. Olgu pooles domeetrik oli esialgu tuua, mille Toronto Loored Emily Heinz, kes kuuldud loost klaverit mängis ja laulis ja tema kaaslane esimeste muusikaliste ühisüritamiste juures kitarrist ja laululooja Chimisso moodustasid juba 1900 üheksakümnendatel aastatel. Meetrika on üks neid ansambleid, mis evib Heinzi, laulusid saadab selles eikellegimaa saates mitmel puhul, mida me aga seni veel kuulnud ei ole ja mille kuulamiseni peagi jõuame. Eelpool nimetatud loos Auašell saatis emini Heinzi tunduvalt ebamäärasem ja muutlikuma koosseisuga grupp nimega Softs kälitel ehk pehmess kilet. Lisaks nagu eelpool juba hoiatatud, võime Emily Heinzi kuulda kaasa tegemas veel veel ühes Toronto grupis nimega prokusse. Siin. Aga eks me tasapisi katsu kõikidel neil asjadel järge hoida ja pulssi pidada ja liikuda nüüd edasi pisut pisut vähem introvertsetest ja rohkem avalikult tantsukamate palade poole seesuguste poole, mis grupile meetrik 2000 neljandal-viiendal aastal mitmes maailma paigus ka järjest rohkem kuulajaskond leidsid. See lugu pajatab meile politseinikust ja eradetektiividest ja tegelikult laiemalt võttes üldse avaliku ja eravaldkonna suhetest ühe inimese avalikuks. Kus ja eraelus pliis privit? Kolm pala ei ole võib-olla liiga suur hulk muusikat, mille põhjal hakata tegema uljaid, üldistusi, eriti kui tegemist, nagu praegusel puhul on lauljatariga, kes alles võrdlemisi noor, suhteliselt oma karjääri alguses ja mis võib olla antud juhul kõige olulisem enamusele ei kellelegi ma muusika kuulajaskonnast arvatavasti üsna tundmatu suurus ja ennekuulmata nimi, seni Nemine Heinz kanadalanna, kes viimsegi viimasegi pala selle klaverisaate ja õrna sünteetilise fooniga loo laulis, on, julgen ma ikkagi öelda intelligentne ja maitsekas popmuusik. Ka nende kolme pala pealt julgeks seda väita ja julgeks isegi kutsuda häid kuulajaid muusikahimulisi, selle arvamusega nõustuma. Et see puhuti ka päris peen popmuusika, mida Emily Heinz erinevate ansambli koosseisude saatel esitab. Seesugune, mis selle peenuse intelligentsuse juures ometigi ülearu eksperimente labaseks ja kõrva kriipiv vaks kätte ei lähe. Nii kui ansambli meetrik meisterdatud poprokkpalade sajuti võib aimata kõlalist sugulast, sugulust sugulast rootslaste ansambliga kaardiga või miks mitte, et näiteks brittide grupiga seintelt Jenn siis Emily Heinzi vaikse mais, klaveripõhistes lugudes võiks Moody kuulda väikest silda kuhugi Keit bussi või miks mitte Lennoni soololugude, nii, ent isegi neid erinevaid nimesid olles maininud, jääb üle tunnistada, et tegelikult on Emily Heinzi muusikaline lastetuba päris pisikesest peale olnud hoopiski mitmekesisem veel? Ei minu vanemad olid mõlemad õpetajad eriti hästi tuntud teatavates Chessi ringkondades ja üldse edumeelsem asja implevilatsioonilisemas muusikas. 20. sajandi lõpus ja veidi veel isegi 21. alguses oli Emily isa pool Heinz mees, kes kirjutas hästi hulganisti lühiproosat ja luuletusi, mis leidis tihtipeale ära kasutatud erinevate džässiartistide erinevate maailmanimega impravisaatorite muusikas küll otse, küll inspiratsiooniallikana ja koos Emily emaga oli pool heis reisinud mööda maailma päris mitmeid ilma nurkadest, mis tähendas seda, et Emily, nagu ta ütleb, kasvas üles justkui muinasjutumaal oma kodus. See kodu tähendab mitte üksnes seda, et klaverikaas ja riiulid seal ümber olid täis kuhjatud väga erinevaid muusika salvestusi, fotosid, pilte-skulptuure raamat tõid erinevatest ilma nurkadest vaid sedagi, et aga erinevate helide keskel üles kasvas. Kuis viisi äärmiselt erinevad muusikalised mõjutused tegelikult väga tasapisi ja jaokaupa Emmile Heinze enesemuusikas avalduvad on üx siiani pisut pisut hästi varjatud lugu. Kõik need muusikalised lemmikud oma märg Kim ei ole kahtlemata väga sügavalt ei jõudnudki, justkui jätta Emily enese paladesse aga teatavaid otseseid eeskujusid. Ja kui mitte eeskujusid just siis just nimelt innustajaid mainib ta hea meelega. Järgmine palal Emili sooloplaadipala rõhu põut ehk aerupaat ja selle aerupaadi meisterdamise juures tunnistab. Ta ise on kindlasti väga olulised olnud kunagi lapsepõlves kuuldud esimesed inglise mehe Roberto Haieti laulud. Aga hüva, kas me siin ka veidi vaietit kuuleme või kui palju või kas tegelikult ei ole üldsegi? Eks me saa seda oma kõrvaga nüüd otsustada. Emili Heinz ja saateansambel Sovskeritan Emine Heinzi 2007. aasta sooloplaadil ja palav robot. Seesugune oligi see aerupaat Emile Heinzilt, kes aerupaadi peaaegu pühendanudki oli hea südamega ja suurepärasele inglise muusikale Robert vaietele. Kui lugu Low õut oli Emine Heinzi sõnutsi inspireeritud tema esimestest mälestustest robot võeti muusikast, siis omaenda esimesi muusikalisi katsetusi söandas Gemini Heinz. Ammu nüüd juba võib öelda lasta kuulata onu Robertil onu Robert, kes vaiet olevat tulnud võrdlemisi lahke ent üsna mõistatuslik oma hea soomlikutes. Hinnangutes. Sellegipoolest õieti kiidusõnade mine heisi aadressil võib peenikeses peenikeses kirjas leida üles kamine Heinzi esimeselt sooloalbumilt maiused pakk ehk siis meie keeli oleks, see ei saa väitset sinu selga. Seal ütleb oi, et Emine Heinzile on omale imeline võime kuulaja hinge vaikselt sisse puhuda. Ennast oma maailma ja oma nägemusi nägemusi antud tähenduses mitte kui seosetut segaseid häiritud vaju piltisid vaid, kui neid vallatuid, aga ka teinekord valusavõitu ilusaid visioonisid, mida kuulaja võib mis tahes hea muusiku loodust leida. Me võtame nüüd nende klaveripõhiste mõtlike insi palade juurest minna sinnakanti, kus Emine, Heinz ja kitarristi, Misso 1990.-te lõpus ansambli metric kokku panid ja meetriku debüütplaadilt 90.-te lõpust leiab. Näituseks seesugust muusikat. See ansambel, mis vaiksel sosinal ei kellelegi ma eetris seent tüüris ja siis siit jälle välja hõljub, kallab nime. Siin üks paljudest, 2000.-te aastate alguses Torontos esile kerkinud omalaadse noorema põlve muusikute kogukonna esindajaid sinna Toronto kogukonda populaarmuusika, mis kuulub otsapidi kahtlemata ka grupp meetrik, milles Emili Heinz juht häält laulab. Kuuldud loos oli Emily Heinz üks paljudest ansambli põhi ja nii-öelda külalisliikmetest, sest siin on pigem ikkagi kahe tegelase, Brendan Källingu ja Kevin Truu asutatud ja juhitud kollektiiv, ehkki ta kollektiiv oma kontsertversioonis võib paisuda 10 peamiseks ja tihti. Pealegi on Kaimini Heinzi selle grupiga koos esinemas nähtud. Metric Emine Heinzijad, Shuu ansambel. Asutatud 1990.-te aastate lõpupooles on ka oma kahelt liikmelt kasvanud vähemasti neljaliikmeliseks kahetuhandenda. Aastate keskpaigaks aga võtame veerist meetriku varasemat pala kuulata. Rossuge toores suhkur on see lugu. Veel üks vaat et suisa suurepärane näide suhkurdatud melanhoolia sti elegantses eneseirooniast, mida kalad ranna Emile Heinz erinevad palad erineval määral, aga ikkagi üsna sageli nii peibutavad, sisaldavad kuuldud lugu oli taktorblainud ja, ja siin võis kuulda lisaks Emine heintsile ansamblile suhteliselt keritan, kes teda siis veel kaasa tegemas üht head inimest Toronto noorema põlve muusikakogukonnast keelpillide ranžeeriaks ja Docai keelpillikvarteti juhiks kuuldud loos oli Todor kobaku. Jätkab Emine Heinz koos ansambliga meetrik. Mõnevõrra tütliku sammuga all viimastel minutitel käinud meie liikumine tänas eikellegimaa tagumise serva poole ja eks see kellelegi ma viimane äär ka varsti paistab, laulab meile aga endistviisi noor Kanada laululind nimega Emily Heinz ja saade, mida me teeme ja kuulame, on ei kellegi muu. Eimiski ei, kusagil seesugune oli, täna sai kellelegi ma eelviimatine palav kaladalannalt Emily Heinzilt, kes selles muusikasaates on meile laulnud oma laulusid, nii ansamblitega meetriks, ohtus, kälitan kui korraks ka topiga. Praegu siin aitäh kuulamast, kellelegi maadi Emile Heinz muusikat valis, laulusid välja ja mängistil ette, Tiit, kus need järgmise korrani.