Tere kõigile, kes on tulnud või juhtunud olema sellesse kohta, mille nimeks on eikellegimaa, mis seal õigupoolest üks muusikasaate koht ja mis kestab meil peaaegu et terve tunni nominendid, kus nats muusikat, kes varsti teeb selles saates noka lahti ja laulab kuni tunni lõpuni on üks iseäralik mees, elu ja laulukunstnik, professionaalne keigar ja andekas popartist lausa arusaamatu talendikas mees ühes isikus, Inglismaalt on tema pärit ja tegemist on 20. sajandi lõpuveerandi ja uue aastatuhande ilmselt ühe kergemini äratuntava Pottwokalistiga. Aga küll me temast kuuleme temast ja tema ansamblist pisut eluloost ja kõigest sellest kunstist ja elukunstist selle saate sees. Nii palju, kui aega on. Seesugune väga vana ja auväärt laul ja üks peenike peenike tasakesi Hubisem mehe hääl, mis seda esitas. Selle häälekandja jäi ennist nimepidi nimetamata täiesti ettekavatsetult ja heas usus. Oletatud sai, et tegu on ühe 20. sajandi viimase veerandi ja uue aastatuhande isikupärasema mees häälega nii angloameerika populaarmuusikas kui ilmselt internatsionaalses meelelahutusmuusikas. Laiemaltki. Mehe nimi on Bryan Ferry, nii nagu seda ilmselt mõnigi kuulajaga ära arvas Bryan Ferry, kes tänases eikellegimaa saates laulda nii hästi omi kui võõraid laule esitada neid nii sooloartistina kui koos oma vägagi väärika ja populaarmuusika ajaloos olulise ansambliga Inglismaal 1970.-te hakul tekkinud Roxy Music uga. Seesugune saab olema repertuaar läbisegi, aga mõnikord ka kronoloogilises järjekorras. Kuidas me hakkame käima mööda isandamis Ferry ja, ja tema ansambliradu. Eelpool sai nimetatud võib-olla kellegi jaoks üllatavalt sedasamast Bryan Ferry nii elukutseliseks keigariks kui elu ja laulukunstnikuks andekaks, arusaamatult andekaks, popartistiks ega talle võib omistada veel muidki nimetusi. Ta on tõepoolest toorest peale kunstikalduvustega äärmiselt edev esteet poose poiss ja päeva varaski ja igasuguseid muid nimetusi võib anda talle iseäranis tema kirjevale värvikale ansamblikaaslaste seltskonnale 1970.-te alguses, kui nad Inglismaal popareenile trügisid ja sinna mõneks ajaks värvikalt, kõrvu ja silmipimestavalt ja tegelikult täiesti olulises populaarmuusikalises mõõdus jäid. Rokkmuusika esimest nelja kauamängivat, mis ilmusid aastatel 1972 kuni 74 ja sealsamas paralleelselt nende plaatidega salvestatud avaldatud Bryan Ferry kolm esimest sooloalbumit võib pidada peaaegu klassikalisteks popmuusika salvestusteks. Terviklik, eks teostaks kõiki. Bryan Ferry on meile laulnud ühest oma muusikalisest lemmikvaldkonnast kaugest teise ilmasõjaaegsest ja eelsest ajast ühe laulu 1930.-te aastate melu, menupala, vei, lukk, tsunamit, nüüd siis võtame tutvust teha ansambliga Roxy Music. Bryan Ferry, Roxy Music, ansambel Roxy Music ja Bryan Ferry ja nende pala Street, LIFE tänavaelu tänavaelu, tänavamelu tänavaelu ja ööelu, ööelu ja päevavargus. Kõik need asjad olid selle laulu sees. Ja kui nad seal ei olnudki, siis paljude kuulajate meelest, kes Roxy Music esimeste albumite esimeste paari tosina palaga tutvust tegid, nendest pimestatud võlutud aga võib olla ka segadusse aetud, olid, pidid seesugused asjad ja palju muud sellise värvikireva seltskonna teisiti kummalise koosluse muusikasse mahtuma. Kooslus oli kummaline ja kõrvahakkav ja väljapaistev mitmel moel nii väliselt kui sisemiselt sisemiselt ehk muusikaliste kvaliteeti. Tõepoolest võttis Roxy Music eesotsas Brian Ferry ja saate seltskonnaga, kellest samuti eraldi võib vähemalt põgusalt ja peabki juttu tegema. Sulatada ühtekokku nii hästi kergesti kõrva külge hakkavad Popp konksukesed, meloodilisuse ja võluvuse kui teisalt eksperimentaalse ambitsioonikuse ja vaated avangardistlikudki võtter. Kogu see seltskond eesotsas aga seltskonna nimega Roxy Music kuulusid veel süntesaatoritega elektroonikal Bryan Ferry lisaks bräniino ja kitarrist Filmansaneeram, saksofoni oboemängija Andy McCoy, kes varem oli kaasa teinud koguni sümfooniaorkestrite ridades. Lisaks mõnedki trummarid ja passistid, kes vaheldusid tihtipeale üsna kiires tempos ansambli edaspidiste salvestustele koosseisudes. Üldiselt oli tegemist kunsti sõltlastega kunsti õppivate Ortega ja Roxy Music koos Bryan Ferry, ka on üks põhjusi, miks juba 1970.-te hakult võib kõnelda kunstikoolide olulisest rollist inglise ja laiemalt kogu suurust tonnia populaarmuusika edumeelses osas. Vaksin muusiku debüütalbum oli väidetavalt üks suurepärasemaid plaadide püüte suur briti popmuusikas angloameerika omas laiemaltki üleüldse. Ja kõik see kämp, kummalisus seal kokku. Muusikalised kvaliteedid ja väline võlu, veidruse sarm andsid tulemuse, mille üle mõned mehed mõtlevad aastakümneid hiljemgi. Tõelise võlutuse ja teinekord kida keelsusega, sest kiidusõnadest justkui ta puhuda. Tegelikult oli küll eelpool kuuldud lugu Roxy muusiku kolmanda kauamängiva avapala nagu kerge oletada, enne kolmandat pidid olema ka esimene teine heliplaat ja esimene, mida juba mad saades kiidetud sai. Tollelt kümnese pala seast saab valitud siia järgmine George VII Haaiabee initsiaalid selle loo nimes võiksid tähendada näituseks ampli Bogartit kunagist tuntud ekraani kangelast tuntud näitlejat, sest filmi muusikagi on Bryan Ferry jaoks üks oluline inspiratsiooniallikas olnud. Laulis seesama peene häälega kameeleon muusik Bryan Ferry laulis nüüd küll juba kammerliku vana kooli orkestreerinud saatena laulis taas kord võrdlemisi vana Pala, mis pärit teise ilmasõjaeelsest ajast pooleni lavagen autoritetandemi Hollandaria Connelly pala on pärit Bryan Ferry ühelt sajandivahetusel ilmunud sooloalbumilt, kus palju vanakooli menu muusikat esitatakse. Ja sedapuhku sellel plaadil, seda küll mitte nii väga iroonilises, mitte nii väga Bastishi võtmes. Võib-olla et neoklassikalisel moel, nagu seda mõned kriitikud on arvanud, kohaseks kirjeldada. Ehkki see neoklassitsistlik jäljendamine ei ole Bryan Ferry, loominguliste võtete ja interpretatsiooni kunsti juures olulisem, vaja läbi vaim ja, ja kõige kõrvatorkavam joon olnud just nimelt irooniat ja nagu paljud on võtnud arvata Ta paroodiat seejuures dekadentsi, glamuuri, eksperimente, rismi on segatud olnud kõigesse ansambli Roxy Music, eriti esmaaastatel loomingusse kui painferi sooloplaatidele kus ka just nimelt oma loomingu kõrval on väga palju interpreteerinud teiste autorite laulusid. On arvatud selles, mis Bryan Ferry tegi koos grupiga Roxy Music, kuhu kuulusid esimese paari plaadi peal cabrio niino ja edaspidigi veel saksofonist, oboemängija Andy McCoy, kitarrist Filmansaneera oli stilistiliselt sama oluline ja kirev nagu võib-olla üksnes David Bowie ettevõtmised 1907.-te aastate päris-päris. Alguses hiljem on feri liikunud erinevaid radu grupiga Roxy Music on tehtud hiljem juba pärast kaheksakümnendaid aastaid mõned taaskogunemise tuurid fännide rõõmuks elamus Ferry avaldanud sooloplaate nii omapaladega kui tõlgendustega, millest mõnda neist viimastest tõlgendustest oleme juba kuulnud ja mõnda kuuleme edaspidi veel. Nüüd aga üks põige Roxy muusiku, varaste aastate embleem muusikasse, ühte võib-olla nende hümni likumaks kontserdpalaks kuulutatud loosse do tõstrand. Iiri pärimusmuusikapala kärg, kes esitas meile inglise söekaevuri, poeg, elukutseline esteet, Epudrilla bot, muusik poose, poisse, naistemees andekas popmuusik, Bryan Ferry vokaal, interpreet, kelle huvide areaal tundub olevat teinekord sedavõrd kirju ja lai, et justkui isegi hea usk, sein, hindaja ei pruugi uskuda, et see mees ühesuguse tulemuslikkusega, rääkimata tõsidusest, teeb seda kõike ja valdab kogu repertuaari, mida ta oma isukuses ette võtab. Iiri mõjude juurde tuli tagasi grupp Roxy Music pärast teatavat loomingulist pausi 70.-te aastate lõpus uuesti oma 80.-te alguse plaadiga haaval. Aga see selleks, rääkides heausksetelt, hindajatest ega Brain ferisse polegi niisama lihtne üheselt suhtuda. Nii mõnelegi inimesele, kellele meeldib tema muusika, olgu siis ükskõik milline segment sellest kirjust repertuaarist, kes aga juhtumisi või ettekavatsetult on saanud midagi teada tema muust elust või sellest osast päris elust, mis paistab laiemale publikule võib sattuda teatavaks kõhklustesse ja, ja aru saamatustesse, sest ühtepidi on tegemist andeka muusikuga teistpidi just nagu vahel võiks isegi öelda, et ilge võitu ja imeliku isiksusega hiljaaegu vahetult enne seda ei kellelegi oma saadet ajades juttu ühe parema eesti muusikuga selles mõttes, et äärmiselt mitmekesiste huvidega ja ja oma hinnangutes enamasti tasakaaluka mehega sattusime preenferist kõneldes küll sellisesse ummikseisu, kus, kus nimetatud muusik ütles, et kuigi talle meeldib see, mida tegi Roxy Music algusaegadel ja nii mõnigi Bryan Ferry tõlgenduste plaat siis olles ära vaadanud üks kord filmi nimega 24 tundi koos Bryan Ferry ka ei oska ta küll enam muud öelda kui Bryan Ferry kahju küll, on üks igavene nutt, mis sõna sinna lause lõppu tuli, ei sünni küll koguperesaates tegelikult öeldagi, niisiis halb inimene sellest arvamusest välja lugeda, aga on ta nüüd või mitte? Ta on keerukas. Nagu ikka seesuguste avaliku elu tegelaste ja kahtlemata tähelepanus kümblevate isiksuste kohta. Kuulame parem laulu muusiku juba klassikalise perioodi järgnevatest aastatest. Laulised roaga. Väsimatu armuvalulaulik ja populaarmuusikaline kameeleon Bryan Ferry sedapuhku kuuldud loos taas koos ansambliga Roxy Music. Aga lugu sünteetiline ilu, meeleolukas atmosfääri täis, pärines juba kerglastest 80.-test. Loo autoriteks olid peale Bryan Ferry oli veel üks mees gruppi kitarrist, film Ansoneera, üks neid palasid, kus Bryan Ferry ansambli juhina ei ole ma autorsust autorsust kehtestanud. Seesuguseid lugusid Roxy muusiku repertuaaris ei ole väga palju seisused. Aga ka muud lood, kus Bryan Ferry ainsale autoriks annavad põhjust kõnelda Ferrist kui, kui ansamblijuhist. Ja selles rollis on ta ilmselt olnud üsna kõva käega mees, sest sest teine oluline tegelane, kelle sünteetilised kõlad andsid algusaastate rokkmuusikule seitsmendate alguses just selle eksperimentaalse, kummalise ja vahva värvingu. Läks Roxy muusikust minema just seetõttu, et tema autorlusega valasid, panin Ferry keeldus grupi repertuaari võtmast. Aga Bree Liina on juba hoopis teine teema kui Bryan Ferry ja tänane ei kellelegi maa läheb Bryan Ferry palade ja tema intepletatsioonidega aiva edasi. Ülle Jõesoo. Te kuulate endiselt Cameroni muusikasaadet eikellegimaa muusikaline aeg sellel maal liigub retrotaktis viimastel minutitel, ehkki viimati kuuldud lugu oli pärit 1970.-test ja eelviimatine hoopiski 1900 kolmekümnendatel staastatest. Esitajaks hääleks oli ühtviisi mõlema puhul Bryan Ferry, tõsi, viimases paras küll koos grupiga Roxy Music. Niisiis nii üksi kui hulgakesi, on Bryan Ferry jaoks eelnevate ajastute minu muusika olnud üks paeluvamaid jooni. Aga eelnevad ajastud õigemini aastakümned ei pruugi tähendada üksnes 1900 kolmekümnendail, aga näiteks ka 1950.-te või kuuekümnendaid vabalt, sest viimati nimetatud perioodil tegutses ameerikamaal seesugune vana kooli rütmibluusimees nagu Wilbur Harrison ja tema repertuaarist on pärit üks Bryan Ferry, tuntumaid soololugusid Let's Stick, Tügeda. Dikt Kõve ehk jääme kokku, Bryan Ferry, Rainheri muusikaga jääb eikellegimaa kokku veel kuni saate lõpuni ehk peaaegu ühe pala lugu veel. Nii. Seega hakkab otsa saama meie seekord ei kellelegi maa, kus kõneks oli söekaevuri poeg elupõline esteet, Ilunautleja eputrilla ja ka meile on muusik inglane Bryan Ferry. Aitäh kuulamast. Kellelegi ma muusika valistid Kuznetsov ja järgmise korrani, kui muusika saab olema päris selgelt teistsugune.