Kaupo Kikkas, kui palju oskad sa mulle öelda, on hetkel müügil erinevaid seadmeid, mis teevad pilte ja mida nendest võiks nimetada ka fotoaparaadiga. Tõepoolest, täna me enam ei räägi, mitte ainult fotokatest või kaameratest või mis iganes nime me sellele seadmele vanasti andsime, vaid peamegi ütlema hästi laialivalguvat pildistav seade. Sest tegelikult telefone, millega me kõik pildi saame teha tahvelarvuteid ja, ja kes teab veel, mis seadmeid on juba oluliselt rohkem liikumas. Piltide arv, mis nendega tehakse, on oluliselt suurem päris Fotakatega või päriskaameratega ja tegelikult on see väga huvitav maailm, ehk siis mis seade õigupoolest on, millega me selle jäädvustada teha oleme tegelikult nagu ju faktiliselt ei oma tähtsust, tähtis on pilt, aga samas on väga huvitav mõelda sellele, kuidas viimase viimaste aastatega või ütleme, 10 aastaga on see fookus väga suurel määral nihkunud ja need seadmed tegelikult ka muutunud. Et siin on omajagu sellist innovatsiooni ja uute seadmete teket, aga omajagu ka sellist mõttemaailma muuta. Ehk siis ma ütleks, et üks suurimaid mõttemaailmamuutusi on tegelikult see, miks telefonid on ülivõimsalt kõige enam levinud fotokad. Kahel põhjusel loomulikult see, et nad on alati kaasas, on alati olemas, aga see mõttemaailmamuutus on seotud eelkõige sellega, et pilt, et ei ole enam selline pikaajaline mälu dokument, nagu ta oli vanasti vanasti, kui me tegime oma fotokaga pildi ja ilmutasime selle filmi panime pildialbumisse, siis selle pildi nagu elutsükkel oli väga-väga pikk ja sellest sai tõesti selline väga oluline mäludokument mälestusese, mis iganes siis tänaseks hetkeks on muutunud mõttemaailm ja pildistamise akt või selle hetke ära fikseerimine on muutunud justkui olulisemaks kui selle pildi enese olemasolu või hilisem mälestuseseme otstarve või, või, või, või kasutus. Ja loomulikult tundub see tegelikult tobe. Aga samas, kui me hakkame mõtlema äärmiselt inimlik, et see on ju alati pildistamisega kaasas käinud, et too kaunis hetk peatu veel, et seesama tunne, et äkki ma suudan selle hetke kinni püüda või selle kuidagimoodi enda jaoks talletada. Noh, vastus on see, et loomulikult ju ei suuda. Ja miks see pisut naljakas, irooniline on, on see, et on erinevad statistikat ja ütleme üldiselt statistika ütleb seda, et 95 protsenti nendest piltidest ei jõua telefonidest mitte kunagi välja. Nähakse miljoneid, kümneid sadu miljoneid klõps telefoniga, võib-olla laetakse need kuhugile üles, aga tegelikult nagu teadlikult ei talletada neid enda jaoks mitte kuhugile mujale kui lihtsalt sinna telefoni mälusse ja võime. Me võime seda tegelikult ette ennustada, kui lühiajaline mälu tegelikult ikkagi on. Nii et Meie mõttemalli muutus on andnud telefonidele tõesti vaba voli pildistada üles kõik maailmasündmused. Ja teisest küljest on siin jällegi omamoodi huvitav fakt see, et näiteks sellised Interneti andmekogujad moodustavad nendest telefoni klõpsudest selliseid justkui mingit kollektiivse mälupilt, ehk siis korjavad kokku miljoneid avalikult internetti laetud pilte. Väga tihti inimestel on jäetud see GPS, ehk siis see nii-öelda satelliitinfo koordinaat sinna pildile külge ja niimoodi on võimalik sisuliselt justkui mingi visuaalne ajalugu kirjutada, kus sulle miljoneid kümneid miljoneid pildid koos heid, ajahetke ja koordinaadiga, ehk siis justkui sellest olnud mingisugune selline kergelt pseudoajaloodokument, see on minu jaoks pildistamise juures üks kõige huvitavamaid arenguid. Ja noh, mõneti võib öelda, et see on ka kurb areng, sest et foto kaotab vaatajaid. Võidab pildistajaid, aga kaotab vaatajaid, sest kedagi tegelikult ju ei huvita see miljonitest plärakatest värvilõikudest koosnev ajalugu peale peale spetsialistide, eks ju. Või äärmisel juhul inimeste, kes seal pildi peal ise figureerivad, aga kindlasti telefonid on täna väga-väga suurelt kõige levinumad kaamerad arvelt siis telefonid selle oma nii-öelda suuruse saanud on. Kõigepealt loomulikult pildistavad kõik need inimesed, kes vanasti üldse ei pildistanud, ehk siis ikkagi endiselt tuleb maailma juurde telefoniomanikke, kes vanasti võib-olla ei teinud üldse pilti või tegid ainult tähtpäevadel pilti, nõiad, pildistavad kogu aeg ja kaameratest rääkides siis loomulikult compact kaamerate arvelt, et kui veel kümmekond 20 aastat tagasi sisuliselt oli igas peres kompaktkaamera või lausa mitu seebikarp, võime seda ka seebi karmiks nimetada, aga lihtsalt siis ütleme, see on siis selline ühes tükis olev kaamera, kus küljes on, objektiivselt ei saa midagi ära võtta, sinna ei saa midagi külge panna, et nii-öelda lihtsalt kasutatavad kaamerad ja seega kaamerate grupp on tõesti sisuliselt juba välja surnud, sest et need pointenshutan inglise keeles hea hea väljend, ehk siis sisuliselt ongi sihi ja tulista tüüpi kaamerad ongi nii-öelda telefonidega asendunud on üks väike grupp kompaktkaameraid, mis on ise edasi arenenud ja nendeks nentinud on sellised pikasuumiga kaamerad ehk siis need kaamerad, millega saab kaugeid objekte lähedale tuua hästi lihtsas keeles selgitades. Ja siin on nüüd füüsi füüsikaline põhjus, miks telefonid seda tegelikult teha ei suuda, kuna telefonid on nii õhukesed, siis nad ei saa omada selliseid objektiive nagu need kompaktkaamerad, ehk siis nii kaua, kui meil ei ole telefoni küljes sellist väljatulevate läätsedega objektiivi, nii kaua me ei saa võrdväärset suumi telefoniga mitte kunagi ja ma usun, et kõik on ka tähele pannud seda, et kui nad siis nüüd üritavad telefoniga suumida siis reeglina seal alati pildikvaliteedi arvelt, ehk siis pilt läheb kohe koledamaks teralisemaks udusemaks, ehk siis see nii-öelda see digitaalne suum ehk sisuliselt pildi väljalõikamine. Nii et see on nüüd üks asi, mida tõesti telefonidega enamustega on mõned üksikud telefonid, mis on sellised paksemad, kuhu sisse on juba pandud rohkem läätsesid sinna objektiivile, et saaks ka seda suumi tõesti reaalselt kasutada, aga siiski enamust enamasti võib öelda, et telefonidega korralikud suu, mida ei saa. Nii et see osa kompaktkaameraid, kes tahavad kaugeid objektikesi pildistada, on endiselt veel täitsa elus ja arenenud juba nii kaugele, et nendele osadele kompaktkaameratele on juba kahekümnekordne suum. Nii et see on tõesti täiesti kosmiline, kuidas kaamerad on võimelised suumima? Et eks ikka jällegi siin väike selline areng ja innovatsioon. Meil on kogu aeg toimunud ka nende kaamerate puhul. Nii et tõesti, kui nüüd keegi kellelegi selline linnupildistamine pakub huvi või spordipildistamine pakub huvi või midagi muud sellist, mis, mis vajab ilmtingimata hästi pikas pruumimist siis võib-olla need kaamerad pakuvad neile inimestele lahendusi. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas, täna ja kaameratest räägime ka järgmine kord.