Juttu tuleb 60.-test ja 70.-test aastatest. Tõsi, mõned killud poliitikute teema juurde on mul ka varasematest aegadest. Näiteks on üks tol ajal õige süüdimatu koolipoisi mälestus aastast 1009 mil ma detsembrikuus ilmselt õige paljude juhustel istumise tõttu sattusin Stalini 70.-le sünnipäevale küll ainult Moskva suure teatri viimase rõdule, aga ikkagi. Üks õukonna kroonika täiendus selle sündmusega seoses mul siiski on. Kõik Stalini lõpuaastate biograafid räägivad nimelt, et tollel sünnipäeva tähistamisel ei öeldnud Stahli mitte ühtegi sõna. Aga tegelikult siiski ütles, asi oli nimelt selles, et erinevalt näiteks maod tungist võidolorežybarruurist hakkas Soome kommunistliku partei peaville pessi lugema oma tervitust vene keeles vaevaga muidugi, ja selle peale siis kostis presiidiumilaua tagant muidugi Stalini suust. Pophynski pahvinskise tähendab, et kõnelgu Villebessi, aga soome keeles seda muidugi ei juhtunud, tekst oli ühtemoodi ees, aga sõnad olid siiski öeldud. Ja siis oli veel üks episood. Auväärne sünnipäevalaps läks korraga väga rahutuks, vaatas ühel ja teisel poole, ütles midagi ja kohe kargas tema kõrvalt üles Hruštšov ja kiirustas lava taha ja jalamaid ilmus presiidiumi lauale Karafi no-Juulaks janu siis liiga suureks. Sama sõiduga seoses pidas ka Nikolai Karotamm vajalikuks koolipoiss üle vaadata. Läksingi praegusesse linnavalitsuse majja, kus asus tollal EKP Keskkomitee jutust. Mäletan niipalju, et miskipärast tuli kõne alla ka Mart Raudja, midagi ta luulest ma siis sealt argutasin. Nikolai Karotammele ei olnud jäänud enam aastatki eesti esimeseks numbriks olla. Voldemar pinni poolt avaldatud materjalid katsuvad mingit pilti temast luua. Igatahes suutis Karotam välke teda niisugustele mahavõtmistele tavapäraselt järgnevad täieliku maha küpsutamist. Moskvas töötas ta enda doktoriks välja ja minu mäletamise järgi oli see küll veel sügaval stagnatsiooniajal, kui ta Edasis avaldas materjale Nõukogude Liidu põllumajandusest, millest ilmnes, et nõndanimetatud erasektor on hoopis suurema produktiivsusega kui kolhoosid. Mina nägin, karutame hiljem ainult ühe korra veel draamateatris, vahtisin saalis ringi ja siis vasakul Tõduloosis ta seal istus lauset troonis, tal oli niisugune suursugune hoiak. See on siis nüüd eeljutt. Päris lugu algab 50.-te lõpul, kui minust sai Kirjanike Liidu asjamees ja kirjastuse ametnik ja selles vääringus oli mul tõepoolest paarkümmend aastat tegemist. Nendega on mõni aasta rohkem, mõnest vähem, aga ikkagi nendega, kes kes sellele Eesti kubermangu lisusele ja Eesti iseseisvuse ettusele vaatamata ikkagi kuulusid. Poliitikute klassi Kirjanike liidul oli nimelt tol ajal kombeks neid pidevalt ette võtta. See väljendus võib tunduda natuke laamendavana. Aga sisuliselt seda siiski ei ole, sest üldiselt ei armastanud partei ja valitsuse juhid neid Kirjanike Liitu kõnelema tulekuid. Aastal 1008 millest peale mu mälus algab see poliitikute rubriik võis noh, ütleme nii ametliku ideoloogia raames ajada nii alalhoidliku kui ka mingil määral uuenduslikku joonud. Kui selle viimasega mindi liiga kaugele, siis lärtsatati peale revisjonisti tempel, see tähendas, sa oled marksismi-leninismi likvideerija ja see läks muidugi välja, ametliku ideoloogia raames ei olnud enam sallita. Aga mingi võimalus poleemikaks siiski oli. Keskkomitee mehed esindasid juba ameti poolest alalhoidliku suunda, aga sellele sai siis kallale minna või seda sai siis natuke kuidagi Pravitada katsuda. Ja seda kirjanike kiiska tehti Lembit Remmelgas nagu sellest kriitilisest hoiakust elaski väga terav sallimatoori dogmade vastu. Rudolf Sirge, Nigol Andresen oli nagu pidevalt mingi susiseb süütenöör taga. Omamoodi prognoosimatu oli Juhan Smuul, aga ikkagi ei lasknud tema ja Debora Vaarandi kohalolek ette võtta liiga vulgaarse, liiga rämedalt rünnakuid. Ja üha kindlamaks muutus Paul Kuusbergi hoiak, mis kujutas endast sotsiaaldemokraadi ja teiselt poolt parteitöötaja huvitavat sulamit. Ja millega ta lõpuks jõudis romaani vihmapiisad kirjutamiseni. Kõige sellepärast ma tarvitasingi väljendust ette võtta siis peaaegu kunagi saanud ülemused tulla Toompeale ja hiljem siis Harju tänaval Kirjanike Liitu lihtsalt midagi teatavaks tegema või sisse rääkima, deklareerima tulid valitsusse ja nõudliku auditooriumile. Ühest keskkomitee ideoloogiasekretäri, Leonid Lensmanni Toompeal käiguste kõne pidamisest on ka järgnev, mälupilt on uustulnuk ja mulle paistis, et tund aega Klensmani kõnet oli tõesti üldiste tõdede korrutamine ja hambutu jutuveeretamine massis õiendasin sel teemal Kuusbergi, mis see siis on, 58. aastal tulla Kirjanike Liitu niivõrd ümmarguse jutuga? Kuuskerg ei olnud oma vastusega üleolev. Natuke irooniline küll. Nojah, ütles ta. Poliitiku teade ei ole ju ainult selles, mis ta ütleb, et ka selles, mis ta ütlemata jätab. Arvan, et pension oleks tahtnud väga kõvema häälega korrale kutsuda, aga ta ei teinud seda. Ta ei rünnanud kedagi, ta ei kasutanud tsensuuri ja kirjastuse kaebusi meid manitseda. Ah kauem asja juures olles hakkab teile selgeks saama, et see on ka teade Kirjanike liidule praegu väga kasulik, umbes niimoodi rääkis Kuusberg mulle ja muidugi temas rääkis kogemus. Minu jaoks oli Leonilensbon värskemaid. Ma ei tahaks päris öelda vastaseid, aga tegelikult miks ka mitte, miks, miks mitte just see sõna? Mu Kirjanike Liidu perioodil oli see muidugi lihtsalt ebamäärane tunne. Ma ei olnud sel ajal algajana mingi figuur, kellega vastas seista. Aga asi muutus tõsiseks aastal 1966, kui algas mu töö kirjastuse peatoimetaja, tähendab kabineti saladused on Eestis kabineti saladuseks jäänudki. Moskva komplitseerib oma asju praegu märksa rohkem. Aga mulle tundus, et Glentsman läks selle sammu peale minu kirjastusse paneku peale väga pika hambaga. Sest pärast mu kohalepanekut tolleaegse terminoloogiaga ära kinnitamist pärast seda algas pidev konfliktide rodu, millest mõned olid kavandatud üsna lõplik ära. No minu jaoks muidugi. Lensmannil oli pidevalt tegemist kirjastuse töö üldsuundadega meie raamatuvaliku põhimõtetega. Tsensuur käis tema juures meeleldi kaebamas, sest üldjuhul ta toetas tsensorid kirjaniku vastu. Kohusetundlikult ammendav. Temaatiline inventuur on mul seni veel tegemata, aga noh, olulisemate intsidentide ära nimetataks ma näiteks selliseid asju nagu Lehte Hainsalu romaan, pigilinnulaul ja tegemine. Skandaal selle ümber, Uno lahe hingel läheb apteeki ja üldse laht endelt Ennovi võimuvastasus. Aira Kaalu nihilism ütleme niimoodi ja lubamatut kõrvalepõiked Rudolf Rimmel minek põhialuste kallale poeemis sfinks sinilillega ja samuti ja eriti Lenini poemis või siis näiteks sõjaeelse luule Kogude tendentslik luule valik ja siis kaasaegse luule apoliitilisus ja poliitiline tõelisus ja nii edasi ja nii edasi ja ja kui see ka tundub täna kuidagi tühine ka mulle endale, siis ikkagi paljud neist episoodidest olid ometi väga tõsised, need tähendasid seletuskirju ja muid õiendamisi, tähendasid vestlusi keskkomitee kultuuriosakonnas ja asja arutamist keskkomitee bürool, mõnikord kusjuures, kui sa korduvat lasid endaga teha seda, mille nimi Parteikeeles oli pastaavid Naviid see oli nimelt üks karistuse vorme ja ma ei osanud ei siis ja ma ei oska ka praegusele korralikult tõlkida. No see võiks olla siiski juhtida tähelepanu, aga kui sõnasõnaliselt kolme kolme sõna nüüd vaadata, siis see on nagu panna vastu. No ma ei tea, panna vastu midagi. Ja vot, kui need panemisi liiga palju kogunes, siis ei saanud enam normaalselt. No nii vähe või palju, normaalne töö tollal see oli, aga ikkagi siis ei saanud enam tööd teha, sest isegi näiteks tsensuuri suhtlemiseks pidi sul taga olema mingisugune kindlus, mingi positsioon tsensuurile pidi saama mõnikord ütelda, meie kaebame teie peale keskkomiteesse, kalensmani ajal ma seda ei saanud, seda ei oleks keegi tõsiselt võtnud. Ma olen rääkinud palju üldist juttu, nii-öelda teemasid nimetanud illustreerimiseks üks episood. Episood Richard Kaljo, eks liibristega. Pedofiilid kindlasti mäletavad, et Eesti raamat andis kunagi välja niisugust, saatke elitaarsed väikeseformaadilised sarja eesti kunstnike, eks liiblised. Ja üks neist oli siis Richard Kaljo, eks Liiviste raamat, tema teostatud raamatumärgid. Ilmselt oli see kirjastuskomitee, see vahelüli kirjastuste keskkomitee vahel kust siis helistati, et jälle on teil pahandused seekord Kaljoga. Kas te olete seda ka ise vaadanud, tulevad sinna sisse vaadanud, küsiti mult ka ei olnud küll, sest see väljaanne on rohkem nagu kunstitoimetuse kunstnike asi ja alumisel korrusel, see tähendab kirjasse peatoimetuses ma lihtsalt ei osanud selle kandi pealt mingit pauku aimata. No muidugi, kui enne oleks nuhkima hakanud, võib-olla oleks siis tõesti need tähtedeks kujundatud alasti naisekehad ehmatanud ka, võib-olla, võib-olla küll. Sest et kõigi suurte pahanduste kõrval oli meil niisugust noh aktide pahandust küll kõige vähem vaja. Kadunud Heino Väli heitis mulle kaua ette ja korduvalt ette üht lasteraamatuillustratsiooni kohitsemist. Tookord oligi tõesti tegemist hobusega. Aga Richard Kaljo, eks liivlased olid ilmunud ja seega tuli nüüd raamatut kaitsma hakata. Ma jätan ära suure hulga vahepealseid episoode ja tüütuid ja ilaseid vestlusi propagandaosakonnas, kus meid lohutati, et õnneks see pornograafia ikkagi ei ole, aga see tähendas seda, et seltsimehed olid hoolega uurinud ja oleksid muidugi suure kirega rakendanud koodeksit, kus räägiti, mis siis pornograafia on. Aga noh, pornograafia ei ole, ütlesid nad, aga kole ja paljas on see asi siiski. Ma jätan täpsemalt kirjeldamata ka tabeli, mille ma keskkomitee büroo liikmetele sain kätte anda ja seal oli kaljut võrreldud Evald Okase analoogilise eks liiblise raamatuga ja Okase puhul oli rubriik, millele ma panin pealkirjaks sündsusetud juurde mõtlemist võimaldavad. Eks liiblised rubriik oksa puhul oli. Okase puhul oli märksa suurem kui Richard kaljule. Okka selles ei teinud muidugi midagi, ta oli niivõrd absoluutse positsiooniga kunstnik, aga Kaljoose tähendab meie kirjastajate saatust. Ma lootsin selle tabeliga siiski pisut kergendada. No natuke ilkuda ka neid omaette ja natuke sellest saadi aru ka väljaspool mind. Hämmastas mind, hämmastab isegi praegu veel aastakümnete tagant Leonid Lendsmani vihasel asjal tavaliselt kui büroo istungit juhatanud Johannes Käbin meie küsimuse ette võttis. No mis meil siin siis on? Ütles ta ja keerutas seda Kaljo Heftikest näppude vahel demonstreerides minu arust oma ükskõiksust probleemi vastu. Kui ta oli teinud, siis hüppas Leesmann oma kohalt üles, läks Käbini selja taha ja hakkas tõepoolest raevus sisisemada. Sobrasin kiskus selle raamatukese lehti ja torkis sõrmega vastavatesse kohtadesse, mis siin on ja mis seos toetada kohe. Noh, võib-olla oli selle taga. Muidugi oli selle taga rohkem pahameel kirjastuse peatoimetaja kui paljaste naiste vastu. Selle taga oli ilmselt siis soov lahendada tamme küsimus lõpuks ometi ära, aga adekvaatne Lensmanni käitumine küll ei olnud, see oli niivõrd veider ülalpidamine. Et hämmastas minu arust isegi tõsimeelseid büroo liikmeid Edgar Tõnurist, kes kehtiva etiketi kohaselt oleks pidanud vait olema, sest tegeldi ainult nende asjadega, mis kuulusid sinu töö suundade hulka. See Edgar Tõnurist põllumajanduse mees, võttis ometi pisut sõna ja ütles järsku, noh, see on ju Kaljo kunstilise laadiga kooskõlas, ta on ju niisugune kunstnik, selle peale hakkas clients maadele midagi vahele ütlema. Aga siis hakkas järsku elama ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp, kes istus Käbini kõrval ja müdiseb, küsis Kaljo, eks liivlased enda kätte. Ta lehitses neid pisut ja muheles siis lehitses veel ja mühatas ja ütles siis. Jutt käis vene keeles ja see on mul nii kangesti meeles, et ma tahaksin teda niimoodi esitada ja tuumajuustu nuusutada. Bergumus, sekretär, jõudsentrollova komiteed, preemia pooli ebadroogna osakoomitsas, seedin, vaprosson, nišis. Ma arvan, et keskkomitee esimesele sekretärile tuleks anda aega selle küsimusega põhjalikumalt tutvuda. Ja endal müüdisepal nägu rõõmus rõõsk. Ja käri nulliga alles tulnud Bulgaariast puhkuselt. Ei tea, kas häälestasid teda nüüd need äsjased rannameeleolud, igatahes oli ta Müürisepa ettepanekuga nõus ja nii jäigi. Sedakorda ja siiski alatiseks, sest nende Kaljo daamide juurde paljaste tähekujude juurde ei tuldud enam kunagi tagasi. Sisuliselt sama lapsik oli süüdistus, noh, peaaegu partei saladuste reetmises, mille Lendsmani ülesandel soperdus kokku keskkomitee osakonna juhataja asetäitja Ants Saar. Ja mille tehisolud olid selles, et kusagil Eestimaal oli leitud üles kirjutas Leonid Lensmani juures toimunud arutelust. Seal oli arutatud Rudolf Rimmel poeemi sfinks sinilillega. Rimmel oli selle arutelu tõepoolest üles kirjutanud. Kellelegi bussijaama unustatud kotist oli üles leitud ja viidud, kuhu vaja ja nüüd hakkas siis sündima see parteiline karistusretk Harri Lehiste ja tamme vastu. Tamme vastu sellepärast et ma olin ka sellel koosolekul tõepoolest olnud ja minu teksti oli ka selles Rimmeli esituses aga kadunud Harri Lehiste vastu seepärast, et tema oli pikeri toimetaja või siis parteisekretär, ei mäleta täpselt. Rimmel töötas pikris. See oli tegelikult täiesti mõistusevastane asjaajamine. Aga partei kontrolli komisjon, kes mind selles asjas tõepoolest pikalt üle kuulas, tegi näo, nagu ta ei saakski sellest ebaloogilisusest aru. Seekord päästsid mu põhja kõrbemisest Olav vutt ja Johannes Käbin. Aga asi hakkas ikkagi lähenema mingi väga ohtliku punktini. Ma sain kuidagi aru, et järjest ei saa sellised konfliktid lõppeda ühe poole võiduga. Seda enam vahekorras ühel pool EKP keskkool, sekretär, teisel pool, kõik väikekirjastuse peatoimetaja. Asi tipnes väga kõrgete toonide peale seoses skandaaliga väga pikaks veninud skandaaliga Heino Kiige tondiöömaja ümber. Ja siis ma otsustasin alla anda. Olime tulevas partei, kongress olid mingid kõla Lensmani lahkumisest ja ma ütlesin Olav vutile kultuuriosakonna juhatajale, et mu avaldus valmis. Kui Klensman jääb, siis mina lähen vormeliga seoses Leonid Lenscani valimisega teistkümnend sekretäriks, palun mind vabastada ja nii edasi, nii edasi. No ja ühel keskhommikutunnil siis helistab. Ta ütleb oma iseloomulikul kui venival häälel, sa võid selle oma avalduse ära visata, Glentzmann pannakse ametiühingutesse. Nii, ma olin kirjastuses veel 10 aastat. Esmane teema lõpetuseks ma tahaks öelda veel seda, et need inimesed, kes teda lähemalt ei vali, isiklikul pinnal tundsid, püüdsid teinekord pidurdada minu kannatamatuste sallimatust viidetega. Leonid Lents iseloomu positiivsetele joontele, otsekohesus, sisemine veendumus, variserlikkust puudumine ja siiski valmisolek asja arutada ja mõnikord ehka oskus järele anda. Leedulast Lesmad rääkis, mida uskus, ta ajas tagapõhimõtteid, milles oli veendunud. Aga muidugi tookord oli minu igapäevase töö juures sellest vähe abi. Ja erilist heldimust ei tekita ka praegu. Aga mingi terviklikust ennast tõesti oli ja oma asju ajada viisil mille kohta sobib ehk öelda sisemise põlemisega ja seda mitte ainult nende Richard Kaljo, eks liitriste puhul. Leonid Lensmanni ideoloogia ajale järgnes Vaino Väljase aeg. Mõnes Memaalses kommentaaris on kõvasti ülehinnatud meie kooli vendlust. Me tõepoolest astusime Tartu Ülikooli ühele samal 1950. aastal, aga elukäigud olid ikkagi väga erineva kaliibriga. Mõni üksik natuke tihedam kokkupuude ei tekitanud daamiliaarsust. Keskkomitee sekretär väljas tarvitas küll mõnikord publiku juuresolekul pöördumist koolivend, aga muidu olid suhted igati ametlikud. Aga tõsi küll, ma ei tundnud enam seda pidevat jälitamist ja peale passimist kirjastuse asjades. Muidugi olin ma 70.-teks aastateks ühteteist õppinud ja esitanud enam selliseid küsimusi nagu kunagi Kuusbergile Lensmanni kõne kohta. Ma arvan, et sain üsna õigesti aruga Väljase situatsiooni erilisest keerukusest. Seitsmendal aastal tulid nimelt aeg, mil püüti korda teha kõiki Hruštšovi-aegseid ideoloogilisi minnalaskmisi. See puudutas nii hinnanguid Stalinile ja niinimetatud isikukultusele. Need hinnangud läksid järjest ettevaatlikumaks hambutumaks parteile printsipiaalsuse püüdis end jälle püsti ajada, just niisuguse märgi all vaadata ja otsustati ka ilukirjanduse üle. Ja mõistagi olid erilise tähelepanu all rahvusprobleemid igat järjekordset ideoloogia kampaaniat igalt partei kongressilt ja seda enam igalt Moskvast Eestisse saabunud kontroll brigaadilt Eestisse või nagu siis oli kohapeale saabunud kontroll brigaadilt võis karta halvimat. See uue ühiskonna, Nõukogude ühise optšnasti nagu see Brežnevit termin oli, väljakuulutamine muutus üha valjuhäälse maks. Üldrahvaliku suhtlemise keel, see tähendab muidugi vene keel muutus üha tähtsamaks ideoloogia teguriks ja rahvuslikest joontest rääkimine hakkas tõepoolest muutuma ainult folkloristide minevikumaaks. Või siis laulu peoliseks fenomeniks. Oli tore pidu, see eesti rahva juubelilaulupidu, umbes nii ütles Arnold Green oma väga spontaanse na tundunud juubelilaulupeo lõpukõnes. Aga kui Paul Rummo kirjutas selle lause juubelilaulupeo albumi saate teksti, siis hakkasid otsekohe tsensuuri veskid jahvatama, jahvatasidki selle lause olematuks ilma argumentideta, lihtsalt me ei hakka seda kordama. Ja Ukrainas oli olnud mingisugune ideoloogiline verelaskmine emigrantide asjas ja see oli nii kole ja nii kahjulikke detaile sellest ei teatatud, ei öeldud, milles siis Ukraina kirjastajad olid eksinud, milles olid Ukraina akadeemikud üle lubatavuse piiride astunud, kirjutati ainult kinniseid, korralekutsumise kirju, direktiive, emigrandid tuleb igaveseks ära unustada. Vaino Väljase kui inimese puhul lisandus kogu sellele üldisele aja lainetusele veel biograafiline keerukus. Tema CV, nagu täna öeldakse, ei olnud tõepoolest üldsegi ühe juhtiva parteitöötaja CW ankeedi rubriiki, kus te olite sõja ajal pidi ta ju kirjutama saksa okupatsioonist ja see oli tollal juhtiva parteide, kusjuures absoluutselt pretsedendid. Ta oli oma hariduse saanud Tartu Ülikoolis, aga siis eelistati Moskva Leningradi õppeasutusi. Tal oli eestlasest naine ega see kuulunud tüüp pilti lõbustama, huumoriks oli keeruliste Fiorituuridega hiiu nali. Selles oli midagi täiesti teistsugust. Pärast 1900 viiekümnendat aastat pidi Johannes Käbin is toimunud olema oluline, muutus. Ta sellise mehe oma järeltulijaks valis, nii vähemalt tõlgitsesime meie emal olijad Väljase dünaamilist edasiliikumist parteiredelil. Muidugi pidi ta kaasa tegema, muidugi tahtis ta kaasa teha, ta tegi kaasa teoreetiliste arvutustega internatsionalismi teemadel. Ta kuulutas välja lööklause, internatsionaliseeriks ei saa sündida, vaid tuleb kasvada. Ühel laulupeol pidas ta maha kõne, mis oli küll nagu et olgem eestlased, aga parem siiski venelased. See oli muidugi nagu ta oli. Aga ma sain aru, et ega väljas muidugi hiiu lugusid poleks saanud, sealt kõrgest laulupeokõnetoolist rääkida ja peaasi oli ju laulud. Laulud kõlasid. Ja kirjastamisasjades ei näidanud Vaino väljas üles erilist valvsust ja ametihoolt. Muidugi kui pahandused talle ette topiti, siis tuli nendega tegeleda. Kui Valmar Adams oma edevuse hoos saatis Käbinile oma paksu valikkogu mille pühendus viitas mõttekaaslasele. Ja kui Käbini tõsiusklikud oponendid hakkasid selle ümber tolmu keerutama, siis pidi muidugi asjaga tegelema ka EKP Keskkomitee. Aga seda suudeti siiski teha ilma dramaatiliste paisutusteta. Väljas suutis rahulikult ära klaarida skandaali musta proosaraamatuga, see olid valik eesti noorest roosast ja sugugi mitte kõige äärmuslikum Ast, mis ilmus meilt eesti raamatus vene keeles. Ja selle kogu arutelu Moskvas plasi Arvo Waltalil peaaegu kuulutada Eesti riigi peatset tulekut ja sellele järgnes muidugi asja arutamine. Dielo. Moskva tahtis teada, mis siin õieti lahti on ja kaua see veel kestab. Ma ei tea, mis Vaino väljas selleks ajaks oma sisimas iseenda elu ja poliitiliste perspektiivide kohta oli otsustanud, aga igatahes ajastased asja seda musta raamatu asja olümpusliku rahuga ja distantseerudes primitiivse printsipiaalsuse eest. Ta kohtus Tallinnas üsna mitteametlikus õhkkonnas muidugi väliseestlastega immigrantidega. Ja mitmed tänased Eesti juhtivad poliitikud vahendasid neid kohtumisi. Kui parteipaleepööre Eestis oli juba toimunud ja Käbini suunda liiga pehmeks seega ohtlikuks pidavatel jõududel oli õnnestunud võim Eestis Karl Vaino ümber kantida jäi Vaino väljas mõneks ajaks veel kohale. Aga ideoloogia asjad ei olnud enam tema ajada, möönis seda ka ise täie avameelsusega. Aga tema poliitiline biograafia jätkas muidugi vägevalt. Venetsueela Nicaragua, kus ta suursaadikuks oli, ei olnud hoopiski lihtsalt maad. Legend räägib, et esialgu pidi ta minema Briti aianasse. Aga kromolcoluli hakanud kahju nii imposantset meest raisata. Ja muidugi niisugust triumfi nagu oli väljas ja tagasitulek koju, pole Eestis enne seda olnud ega tule vist ka selliseid asju pärast selliseid aegu lihtsalt antakse väga harvad. Ja mingi väärikus on ka tema praeguses eemaletõmbunud juures olekus. Selles on igatahes suurt stiili. Tõe huvides ja noh, nii-öelda kujutuse ruumilisuse poole püüdes arvan ja isegi tean muidugi, et ka Väljase ideoloogia töös on kirve näiteid, paremaid, aga on ka halvemaid perioode, aga mina räägin asjadest, mis on juhtunud minuga. Vaino Väljase ideoloogia toolile istus pisut ootamatult Rein Ristlaane. Pisut ootamatult ütleme seepärast, et ta oli nagu teise ala mees olnud viimati enne ideoloogiat pist kaubandusjoone. Ja muidugi oli vaimuinimestel pinnuks silmas tema raamat pealkirjaga keemia meie kodudes igasugu praktiliste õpetustega ja mina kandsin pidevalt taskus vaimus kaasas lauset. Teate igasugu insektidest koduses majapidamises on lihtne lahti saada, aga ideoloogia seimis Rislan käidud, loogilised veatsion, hoopis keerulisem asi neist lahti saada, hoopis raske. Noh, aga see lause jäi mul tema juuresolekul siiski kasutamata. Aga ju see siis minust kiirgas, sest et pinged tulid kirjastuse ja keskkomitee suhetesse tagasi. Ükskord saabus kirjastusse näiliselt heatahtlik sõnumitooja, saatis mulle teisel kurvameelsusega otse nagu kahetsesid, ütle, miks ta küll sind nii väga ei salli? Tegelikult oli asi vist tugeva isiku soovis viia sisse oma stiil, oma toon. Ja muidugi ka halvasti varjatud, peaaegu varjamatu sallimatus eelkäija vastu, see oli siis üleüldse kombeks. Muidugi olete te Väljase mees, ütles ta. Ükskord, kui me mõneaastase põrnitsemise järel siiski nagu asju ajama hakkasime. Ta oli, aga ma usun, et on ka praegu valjuhäälne ja kategooriline. Talle meeldis avastada vigu ja naelutada kinni asju, mis talle meeldinud. Ja kui polnud suuri asju, siis jätkus ka pisikestest, lausa tühiasjadest aga samas oli ta väga liikuva mõistusega ja dünaamiline. Ta esinemised näitasid alati täielikku kodusolekut materjalis vähemalt kirjanduse ja kirjanikkonna suhtes. Ja ta oli esimene RKT tippfiguur, kes kantslist tunnustas Hando Runneli luuletuskogu punaste õhtute purpur. Ja mis siis, mis siis ütleb nüüd muidugi homo 1998, aga seda siis, et seejärel, kui niimoodi oli kantslist öeldud, sai avaldada juba õige kaua aega seisnud retsensioonid. Aga niimoodi me jõuame juba perest roikasse, mis Paul mõttes küla tõlkekatsetele vaatamata on ennast just niimoodi ajalooterminina kinnistanud. Aga nii lähedal ei taha ma praegu veel minna.