Me kordame nüüd eile vikerraadios kavas olnud saadet sarjast 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneles eesti kirjandusteadlastest. 50.-te aastate keskpaigas oli Tartu kirjanduskriitilise ja kirjandusteadusliku elu küllap kõige tähele pandavamaks kujuks Helene Siimisker. Tuttavate inimeste jaoks oli ta Leenu. Ja mõne aja pärast hakkaski ta oma töid Leenu siinse keeli nimega märkima. Ülikooli oli ta lõpetanud juba 1950 vahel Pärnus mitu aastat õpetaja olnud ja seejärel gaasi aspirantuuri tulnud. Kui mina ülikoolis pihta hakkasin, oli see, mis ker sealt juba läinud just alles läinud ja nii ei oskama võrrelda üliõpilast Siimis kirja aspirant siin miski. Ma ei oska nimelt nii-öelda kas ta oma suure enesekindluse ja niisuguse eriti terava veenmisjõu oli saanud Pärnu õpilaste peal praktiseerides või oli ta niisugune juba varem olnud. Aga igatahes oli ta sel ajal, kui mina teda nägema hakkasin, väga enesekindel, tõekuulutaja. Tartusse tagasi tulnud sööstis ta tõepoolest nagu kõigisse vaidlustesse ja väitlustesse. 50.-te aastate keskpaik oli ju esimene sotsrealistlik käsulaudade lõhkumise aeg. Siis toimusid esimesed katsed vahepeal lausa pea peale keeratud eesti kirjanduslugu jälle jalgade peale tagasi panema hakata. Vastamisi seisvaid jõude märkisid niisugused töö terminid nagu dogma, ateism ja revisjonis. Togotism oli siis niisugune tardunud seisukohtade esitamine, tardunud seisukohtades, kinniolek, vanameelsus, parteiline põikpäisus, tõeliselt dolla sõnad, Talmudism ja tähenärimine. Nii öeldi. Tollel järevisjonism oli siis niisugune hoiatav sõimusõna marksistlik-leninliku põhitõdede revideerijate jaoks. Otsese levideerimise aeg polnud muidugi veel kätte tulnud. Hruštšovi ideoloogia meeskond Valgas hoolega, et asi käest ära ei läheks. Aga pelsibuli võis siiski katsuda pelsibuliga välja ajada. Hruštšov oli ise ka oma esinemistes küllalt vastuoluline, äkki ja tema, no ükskõik siis kas ehtsaid või teeseldud demo kratismi puhanguid sai tsitaatide naera kasutada ja see oli tol ajal oluline argument. Mina ise vist olin tol ajal üsna korralik lehelugeja, ka Moskva lehtede lugeja ja siinisker tundis nende asjade vastu huvi. Mitte ainult puht kirjandusliku, vaid just nimelt puhtpoliitilist huvi, teda huvitasid need heitlemised ja rabelemised ja nii me siis tegime aktuaalse poliitikaga sisustatud jalutuskäike. Pisut lihtsustatult öeldes võiks nii seda jalutuskäikude sisustamist märkida, et minu poolt olid kaaslased, faktid ja tema poolt tõlgitsus. Aga minu kujunemise jaoks oli tõepoolest õige oluline see võimalus oma arvamusi välja laduda ja kommentaari, kas siis heasoovlike või vastuväiteid kuulda. Ja oma Supilinna toas istudes paiskas ta koosolijate peale lõpmata suurel hulgal luulet, et mitte niisama lihtsalt, vaid nõudes teadmist, et kes see on, kelle vead need on. Mis see on, millal kirjutatud piinlikkust tundes, selle domineerimise pärast tuli mul isegi vahepeal kavatsused, kui hakkaks muusikaga vastama, seal tundsime ennast hoopis kõvemini ja lõpuks see ka ju kaunis kunst. Aga see, minu viktoriin jäi õnneks siiski tegemata, sest ega see mu luuletundmist ei oleks ju parandanud. See oli väga hea koosolekukõneleja. Tema kriitika alla jääda oli üsna valus. Ta ründas loogiliselt, vaimukalt ja armutult. Kas lausa põlema, kui kirjandusele hakati ette kirjutama skeeme. Ja ka siis, kui isegi kõige tagasihoidlikumad katsed kujutada sõjajärgse elu vaevusi ja vastuolusid põrkasid korralekutsumise vastu. Ja üks tööterminali nende korralekutsujate kohta veel sel ajal neid nimetati Lakeerijateks reziimis, kerile oli Blackeerimine ja olid need Lakeerijad ükskõik, kas siis kirjanduskriitikas või ilukirjanduses endas täiesti vastuvõtmatud. Tema rünnakud olid oma kategoorilise kirglikkusega ja niisuguse erilise intensiivsusega. Mõnikord lausa ehmatavad. Mõnikord teised rääkisime, näe, Leenu viskus jälle ambra suurile. See oli siis tolleaegsete Sõjamüütide kajastus kirjanduselus. Nüüd siin neid vanu aegu meenutades ja tegelikult ka omaenda elust kokkuvõtteid tehes tahaksin ma selgesti aru saada miks see no ilmselt siis mõlemalt poolt sallitud aktsepteeritud kahedane Molziimis keriga täna lõppes, aga otse ta sai. Ja muidugi me elasime eri kohtades. Aga näiteks Kirjanike Liidu ettevõtmistel kokku saades oleks olnud mõeldav selle kunagise 20 jätkumine. Aga ju oli Siimis kerile eetiliselt vastu võtmatuse ametnikustumine, mis minuga nähtavasti ikka toimus. Enda arvates ma tõesti küll oli mõistev ja mõistlik ametnik, aga eemalt passisse ilmselt teisiti. Nüüd hoopis hiljem, üheksakümnendatel saime küll korraks Raekoja platsil kokku ja arutasime asju üsna üheselt toonis ja peale selle oli mul väga hea meel, et see miski oli tähele pannud olulisi kohti USA ajakirjanikke, Mess, lossi ja Talboti raamatust, mida ma olin ajalehe jaoks tõlkinud. Talbot, praegune USA riigisekretäri asetäitja, kes sel nädalal Tallinnas oli selle erksus eest olin Siimis kerile taas tänulik. Aga kui targutada, siis muidugi ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse jõkke. Sest vahepeal olid olnud ka autor ja toimetaja konfliktid. Nii seoses Leenu Siimis keri raamatuga Jaan Saulist kui ka seoses Tammsaare juubelikogumikuga. Jaan Sauli monograafia puhul. Andeka huvitava särava monograafia puhul kujunes pahaks vaidlusküsimuseks Kaarel Irdi persoon ja see kunagine Vanemuise teatri näitlejate ülestõus mille analüüsimise ja hindamisega teatriloolased praegugi kuuldavasti tegelevad. Asi oli selles, et me kirjastus ei tahtnud nagu kadunud Jaansouliga liiga rämedalt elava Kaarel Irdi kallale minna. Ja peale selle tekkis pingeid ühe uitmõtte ümber. Et kellele kuulub autorluse mõttes kirjade tekst, see tuli nii juhuslikult esile, aga mulle tundus, et selle ümber oli pärast nagu solvumisi ja selliseid. Sisulisi pahandamisi Tammsaare albumiga Ta käis tsenseerimise teed tõepoolest üle kivide ja kändude. Ja peale vaidlemise võlu ja vaeva, mis kuulus ameti juurde oli kaelas ka tähtaeg, sest et jaanuariks 1978 pidi see halb on väljas olema, seal ei olnud midagi vaielda, veel midagi kalkuleerida. Leenu Siimis, kerja August Palmi ühistöö oli nimelt Tammsaare juubeliväljaanne number üks. Küllap on Jaan Toomlale kirjastuse suurel kroonikul kirjas, mis siis albumist välja võeti ja kaitsta ja kes just mida ütles. Mina sain paar aastat tagasi Leenu Siimistilt kirja, kus ta ajas taga tõtt Rahu väljajäämise kohta sellest albumist. Ma olen ikka olnud halb kirja kirjutaja ja see kiri jäid avastamata ja mida ma olekski talle vastata saanud. Ainult et nagu me kõik teame ja Tartu rahu ka praegu siit ja sealt välja ja ehk selles ongi seletuse vastus. Igatahes leenusiimis keri, küllalt varajane kõrvaletõmbumine, meie kirjanduselu üks õnnetusi. Kirjanike Liidu saalis võis ju ühe arutluse ajal tõesti näha ka seda, et uus põlvkond räägib juba teist keelt kui Siimisker ja uus põlvkond ei jäta seda ka välja näitamata. Ja Keeles ja Kirjanduses kõneldi aeg-ajalt konfliktist Leenu kui autori ja kehtiva tollal veel nõukogude aegse pensionieeskirja vahel. Asi on nimelt selles, et pensionärist autori artikli ilmumine anoreerimine jättis autori selleks kuuks lihtsalt pensionist ilma ja nii muutus kirjatöö majanduslikult mõttetuks. Aga võib-olla peaks ajas veelgi kaugemale tagasi minema ja arutama, miks ikkagi olid keele ja Kirjanduse Instituut ja Kirjanike liit ja Tartu ülikool loiud ja ei teinud Siimis kerist oma töötajat. Küsimuse alguses on muidugi demagoogiline, sest keele ja Kirjanduse Instituudis määrus Sõgel ja Leenu süümis ker oma hoiakutega sinna lihtsalt ei sobinud, sest ta oleks oma erimeelsusi hommikust õhtuni kuulutanud. Remmelgas käis küll Kirjanike liidus ka minu silme all tähendusrikka näoga ringi ja rääkis, et kui Siimis ker meile tööle tuleb, siis hakkame seda seda tegema. Mille taha see asi seisma jäi? Ei tea. Muidugi kaunistas Leenu Siimis ker kirjandusmuuseumi, kus ta kaua töötas, aga mingi küsimärk nende võimalike suhete juurde ikka jääb. Ja muide kirjastusel ei õnnestunud veenda leenusiimis kerjata, paneks kogumikuks kokku oma artiklid. Me olime kirjastuses uhked oma sarja väike luuleraamat. Hea väike kriitika raamat muidugi selle sarja üle. Selles väikese kaustalises sarjas oli umbes 30 raamatut nüüd kokkuvõttes ja need väljaanded annavad minu arust tõesti küllalt tõese kogu pildi paari aastakümne seletamisest arutamisest kirjandus ümber. Siimis keri kompromissitu tõetunne ja vaieldamatu kunstitunne oleksid sinna sarja tõesti väga ära kulunud, aga sellest raamatust jäime siiski ilma. Just selle väikese kriitika raamat kirjastamise ajast on pärit minu tutvus Richard Alekõrre ka otsene kontakt, otseselt jutuajamised, sest eemalt teadsin ma teda loomulikult varem mõtlesin vägagi seisti tale kõrrega. 60.-te aastate alguses toimunu oli tõepoolest ränk episood Kirjanike Liidu elus. Ma julgen usaldada oma aimamisi, oma sisetunnet ja öelda, et kõik see sai alguse ühel Kirjanike Liidu koosolekul Toompeal Kohtu tänavas kus toimus avalik kokkupõrge dogmaatilise ja siis liberaalsema suuna vahel. Selleks ajaks oli kuhjunud mitmeid keelamisi tsensuuri poolt. Mitme ilmunud teose ümber käis valvas sebimine ja niinimetatud toimetuse artiklite avaldamine. Need olid siis artiklid, mis avaldati autori nimeta ja see tähendas, et see on ajalehe toimetuse aga seega siis ka ametlik seisukoht, siis kõik lehed olid ju häälekandjat, mitte lihtsalt lehed. Lembit Remmelgas tegi sellel koosolekul otsa lahti suhteliselt Kirjanike Liidu, ei saa nõus olla pideva närimisega ilmunud tekstide kallal ilmumatagi tekstidele kallal. Ja siis läks väga teravaks oma sõnavõtus Juhan Smuul. Rudolf Sirge ütles, et tsensuuri salanõunik peab lõbuks oma kirjandusvaenuliku tegevuse lõpetama, ütles ja vahtis saalis istuva endale sõbra otsa. Aga need olid ootuspärased sõnavõtjad. Ootamatu oli see, et üles astus väga teravalt ka alles hiljuti Kirjanike liitu vastu võetud Richard Alekõrs. See oli tema esimene kõne Kirjanike liidus esimene ja viimane ka. Tema hakkas parteid parteiga peksma vaiksel kuidagi ebalevalt häälel ja no lausa võbi sellest sisemisest erutusest oskas ta ometi tabada kõige valusamasse kohta. Ta süüdistas partei lipukandjat nende söökla 20. kongressivastases tegevuses, seega siis parteivastasusest. Ja seda temale tähendab Ale kõrrele andeks. Muidugi ei antud. Löök rabas Alekõrt eksimatult nagu tellimise peale või mis, nagu tähendab just nimelt tellimise peale avastati julgeolekus. Richard Alekõrre saksaaegne ülekuulamisprotokoll. Haledad on selline, et aastal 1940 hakkanud õpetajaks Petseri gümnaasiumis töötas seal kuni 1944. Ja tema allkiri oli lehe all kuhu ülekuulaja käega oli kirjutatud, et üks kooliõpetaja või oli see isegi õpilane, andis välja kommunistliku meelsusega seinalehte ja mitte midagi muud. Midagi ülekuulaja käega Ale kõri allkirjaga. Ja see seinalehe väljaandja lasti maha. Selle ülekuulamisprotokolli liikvele laskmise eesmärk tänases keeles sõnum oli selge, ade kõrs oli märgitud, mees. Oli saksaaegsete tegelaste protsesside aeg. Alekõrre ümber oleks muidugi ka võinud vahtu kokku lüüa ja hakata igasuguseid koos pidama hakata. Paul Kuusberg, kes mulle seda protokolli koopiat näitas, rääkis ka seda, et Nad olid ade kõrrega asja tõsiselt ja kaua arutanud ja koos leidnud, et avaldus Kirjanike Liidust lahkumiseks on kõige õigem ja kõige vaiksem samm ja nii sündiski algakse ilmaga teaduri kohast keele ja Kirjanduse Instituudis, ta oli seal töötanud juba 47.-st aastast peale 10562 kuni 1964 kirjastuses töötasin. Ja see väike kriitika raamat käima läks. Esimene valik ilmus olev jõelt tuli kirjastusega Richard Alekõrs ja tema raamatu väljaandmisel, kuidas me leppisime kergesti kokku? Selle pealkirjaks sai jutt, nooruke raamat sisaldas kirjandusloolisi käsitlusi. Kõigepealt Jakob Tammesti, Juhan Liivist ja siis ka nagu kaasaegseid probleemartikleid. Jah, tõsi küll, Alekõrs ei tahtnud päriselt aktsepteerida Lilli Prometi püha kunstijüngrite värvilist keelt. 20.-st kongressist hoidis ta siiski kõige kiuste endiselt kinni. Ta ütles oma soojad tervitussõnad Juhan Saarele selle kirjandusse tuleku puhul. Ja luulevaidluses on tema malbe moel kõhklemata luuleuuendusest poolel mis tema, Jakob Tamme luulega tegeleva mehe puhul ei olekski. Võitsin nii enesestmõistetav olla. Selle jutu ja kuulukese raamatu kirjastamise ajal oli meil aegadega korduvaid jutuajamisi. Petseri ei tulnud kõne alla muidugi, aga Kirjanike Liidust lahkumine mitte selleks. Me tundsime teineteist siiski liiga vähe. Aga muidugi ma sain tema arutlustest ja küsimustest eriti aru, et ta kannatas selle all, et on eemal kirjanduslikest päeva askeldustest. Ehkki olulist tuge pakkustele muidugi kirjanduse ajalooga tegelemine. Sest artiklite kogu ilmus Eesti Kirjameeste sarjas ta monograafia Ernst Peterson-Särgavast. Ja käsi oli ka suur töö. Jakob Tamme ulatuslik monograafia. 1966. aastal kutsus loogiline instituut Richard Alekõrre kirjanduse õppejõuks ja 1970 saida dotsendiks. Surm tuli aastal 1973. Alekõrs oli siis 59 aastane. Lugesin sel ajal pedagoogilises ühele kursusele kirjandust, pillasin Richard aegadele mälestusloengu ja tema suur Sophia Jacob Tammest ilmus Aarne vinkli toimetatuna aastal 1978. 50 üheksaselt on muidugi vara ära minna. 30 neljaselt lahkuda on talumatult vana. Rein Kruusiga me pidime tõenäoliselt ühtedel ja samadel koosolekutel istuma siis kui olid seitsmekümnendad 70.-te lõpp, täpsemalt öeldes ja ka 80.-te alguses, mina olin siis Eesti raamatus ja tema töötas kirjastuskomitees. Aga meelde pole ta mulle sellest ajast ja see on isegi kummaline, sest ta pidi olema samasugune noor ja vihane mees. Sama terav ja irooniline nagu siis, kui teda hakkasin nägema keele ja Kirjanduse toimetuses. Ju ta tegi seda ametniku tööd seal kirjastuskomitees üleoleva ükskõiksusega, sest ametnikuhing ta nüüd küll polnud. Kelleltki ei ole nagu kuulnud ja vist ka tema joonealuste märkuste järgi võib seda taibata, et ta katsus kirjastuskomitee ajal võimalikult sageli Venemaal komandeeringus käia, et istuda raamatukogudes, arhiivides, fondides. Juhtus niimoodi, et esimene keele ja kirjanduse ümber, millega mul toimetuse töötajana tegemist oli avaldas Rein Kruusi lühiuurimuse pealkirjaga liidijadoom nõukogude kirjanduse kujunemisaastail. Lugesin seda korralikumalt ja põhjalikumalt kui Rein Kruusi senimaani. Ma ju olin tundnud Liidia Toomi, olin teda Tallinnas külaskäigul näinud ja ta ka Moskvas ise külas käinud rääkinud temast Debora Vaarandi ja Leoniga Lydia Tomi pojaga. Oli lugenud üht kaunis kurja raamatut taas, sest kirjanduspoliitikast Venemaal, millega Lydia Toom ka tihedalt seotud oli olnud. Ja ma arvasin, et tean vanad Ruvast kõike olulist. Ja siis asub selle eluloo juurde Rein Kruus ja teeb lausa imet. 10-l leheküljel, tõsi küll, suurel ja tiheda kirjaga leheküljel, nagu nad keelel ja kirjandusel siis olid, aga ikkagi ainult 10-l leheküljel. Töötata liidijadoomi läbi 1918.-st aastast kuni aastani 1940. Ja tundub, et ta ei jäta lohakile mitte ühtki kõrvalharu ei jäta täpsustamata mitte ühtki pisiasja ja ta ei jäta enda teada ka tekkivaid assotsiatsioone, vaid jagab neid enesekindla meistri veendumusega. Sellel artiklil on 62 viidet. Aga kogu see faktide rägastik paigutub väga tihkelt oma kohale toonitades peajooni, see on Lidia toomi elu. Liidia toomi lugu ütlesi nõukogude kirjanduse alguskümnendite lugu. Aastal 1983 avaldas Rein Kruus läbi kahe numbri Keeles ja Kirjanduses uurimuse pealkirjaga Remyysov kussikov, Pilnjak ja teised mida ise nimetas lisandiks vene eesti kirjandussuhetest aastatel 1005 ja 20992. Venelaste kõrvale on see Rein Kruusi oopus täis tõepoolest põnevaid andmeid Marie Underi staazzonist, Visnapuust, Tuglasest kirikast ja mitmest teisest veel. Ja tehnika on ikka sama iga asjaolu lõpuni läbi uurida, iga paber viimase täheni läbi lugeda. Kui ma korra juba märkisin viidet arvu, siis sellel uurimusel on viiteid 151 ja ühe koha, loeksime lihtsalt Rein Kruusi näitena ette. Põhitekstis on niimoodi samal päeval. Jutt on 21.-st aastast ja seesama päev on 29. august ja siis samal päeval kussikov kirjutanud Kaardi ka dublasele. Tänan teid meelespidamise eest, sain teie kirja, kuid kahjuks ei leidnud sellest midagi eesti luule kohta. Kui tuleb juhus, sirgeldage kusagil sõpradest ja nende plaanidest palavaimat tervitused armsale parvarusele Hendrikule. Ja sealt läheb alla viide 92. Ja viide 92. Jonal annab kõigepealt muidugi nagu kord ja kohus kirja asukoha kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas ja siis tuleb juba Rein kruusilt järgmine tekst. Ilmselt on kussikov varbarusele ja Tuglas määratud postkaartide ärasaatmisega paar nädalat viivitanud, sest seitsmeteistkümnendal septembril teist korda Moskvasse saabunud Visnapuu on mõlemale kaardile paar omapoolset sõna jõudnud lisada. Ja veel mõlemal kaardil leiduvad veel mõistatuslikena paistvad araabia kirjatähed. Nagu Bent nurme konna abil selgus, on kussikov sinna lihtsalt oma nimega araabia tähtedega kirjutanud. Aga Rein Kruus pidi seal ikka välja uurima, mis seal on. Ja artikli põhitekstis läheb ta ka veel sedasama kaardi kallale ja ajab üles uusi küsimusi, uusi probleeme, no näiteks kas või selle, et mis ajast ikka võis pärit olla, see eriti soe vahekord kussikovia Barbaruse vahel. Et tervitused lähevad kohe armsale varbarusele. Korra tuli meil ühe kruusi kaastööga seoses tuv vahetult revolutsioonile järgnenud repressioonidest Venemaal. Ma ei mäleta, kas ma kahtlesin milleski või tahtis Rein Kruus mind lihtsalt harida. Igatahes tõi ta mulle lugeda vist 1918.-st ja 19.-st aastast pärit letšo ka tolleaegse julgeoleku Ülletajane tõelisi uunikumi. Need olid täis teateid mahalaskmist, sest see oligi vist nii, et Rein Kruus ütles, et see kõik olime avalike, mina söandasin kahelda, tema ütles, et aga jumal tõestada. Niisiis ühesõnaga need avalikud mahalaskmise teated ja varanduse konfiskeerimise äravõtmise teated. Muuhulgas ka näiteks kaardimängu eest. Punt tabati kaardimängule. Pandi seina äärde. Rein Kruus oli Eesti bibliograafide hirm. Tema retsensioone bibliograafiate kohta tõepoolest kardeti. Ta oli kuri, vaimukas ja teadis, mida kirjutas. Mina muidugi kui need resensioonid minu majja sinna keelde Viljandisse toimetada sattusid. Ma püüdsin suunata teda pisut leebema väljendusviisi juurde sest asju saab ju tõepoolest öeldaga, inimesi solvamata ja mõne koha peal andis kruuska järele, aga mitte palju, sest leebus kaotas vaimiku seerum. Korra tabasin ta ühe eksituse peal, see oli siis, kui me arutasime ta retsensiooni nahktooli basseli venekeelsele kirjaniku leksikoni-le ja selle arvel sain mingi väljenduse natuke tagasihoidlikumaks muuta, sest ma ütlesin need ometi, et kõik võivad eksida. Aga noh, see on nüüd niisama igavese toimetaja ja siluja jutt. Rein Kruus oli oma admistega oma sukeldumisega mingitesse kummalistesse, kõrvalistesse suundadesse, mõnikord Maria aladele. Ta oli kõige sellega ainulaadne ja ainuline. Ja keele ja Kirjanduse instituuti ei sobinud ka tema. Natuke aega ta seal ju töötas, ametlikult vist keele alal. Aga nii palju kui kuulnud olen, jõudis ta sellegi lühikese ajaga kokku rääkida ja kokku kirjutada midagi vihast ja mõnitavad ühe vene romaani kohta, mida loomulikult oligi vaja teha, siis oli see vene musta sõjalise suuna teos. Aga ustavaid hirmsasti häiris ja tööinstituudis kruusil, sellega siis ka lõppes. Rein Kruusi, kas minu arust rahvusvaheline kuulsus sest maailmas Slavistid hindavad selliseid säravaid faktimehi? Ühes oma viimaste eluaastate retsensioonis ma ei leidnud seda nüüd üles tsiteerinud nagu peast ja umbes ta kirjutas umbes nii. Mul on tamme ja kurega ka oma asjad ajada ja küll ma seda teen. Ja kui Rein Kruusi surma teadis, lõpus tuli, sega mulle meelde. See oli järjekordne saade sarjast 50 portree visandid, kõneles Aksel Tamm.