Krustamulaitsema laulusaanu ritta pandan Riimjanu meelen pidede mõtelte vahel, imistenüütelte jõuneid andan omajagu tuisumöll ja lumelagu. Varesed kuusest kisanu Oravet käbige visanud. Sääslaitsema laulusaanu ritta pandan Rinim jäänu meelenoida ja mõtelte esiended, süütelte elevi, endise seen, nii lumest, küllatuse, leheni. Tere õhtust see Mart Raua luuletus, esitajaks Heino mandri Se luuletus juhatab meid Mulgimaale Kääriku tallu. 14. septembril on kirjanik Mart Raua 100. sünniaastapäev. Temast ei kõnelda täna just tihti. Ise mäletan Priit Pedajase omaaegset kirve ja kuulavastus Draamateatris 1994. aastal. Aga see vist ongi minu viimane kokkupuutumine Mart Raua tekstiga. Nüüd leidsin raadio arhiivist salvestuse 1966.-st aastast. Vanadelt arhiivilinkidelt satub pahatihti aja pada kuulma, kus omaaegsed mõttestambid ja moesõnad panevad muigama ning ideoloogiline paatos toob kananaha ihule. Aga seekord on tulemus jahmatavalt värske. Nii saate vorm kui esinejad ei ole ajast ja arust. Tõsi, nad kõnelevad veidi kirja keelsemalt, kui ehk tänapäeval kombeks. Ja eks 60.-te elule omaseid märksõnu tule siingi sisse ajab ajast, otsis ja leidis selle 37 aasta taguse lindistuse maris Johannes ja minu esimene emotsioon oli küll imetlus, kui loomulik ja krambivaba on toonane inimene mikrofoni ees pisut barokse kõnepruugiga saatejuht, ütleme me täna. Mart Raua jutust tabab kõrv justkui pidulikumat ütlemist. Aga samas kõik meie teatri suurkujud, pinna ja Lauteri kaasa arvatud, kõnelesid tollal samuti veidi kõrgendatud tooniga, et mitte öelda saksikult. Ju seegi oli aja märk või koolist külge õpitud veidi koturnidel haritlasi hoiak. Igatahes täna naudid seda teistmoodi ütlemist. Milline on siis olukord raadiomees? Ivar Trikkel läheb külla mart rauale. Tema abikaasa valda raud toimetab sealsamas. Romantiline sissevaade kirjaniku maalähedasse elusse-olusse. Just on ilmunud Mart Raua luulekogu kuldne sügis. Ja tänasid palju tervisi sinna Kääriku tallu Mulgimaale valdaja Anu rauale. Niisiis kuldne sügisaastast 1966. Kuldse sügisega teisiti ei saa. Mart rauaga ei saa teisiti. Sest selles kogus nende punakuldsete kaante vahel on kuldne lõikus. On elutarkus ja elurõõm ja on üks tee, mis üle ja läbi luuletaja viib meid maa ja rahva juurde, piib laulude lätte ja mõtte juurde ning üle ja läbi sealt Mart Raua juurde jälle tagasi. Sest kuidas ta ise ütlebki oma laulus. Minu maa, minu rahva õnn, minu maa ja mu rahva muret suuremat on minu enese Elamis rõõmust võidusest nagu meri on suurem ühe laine vahusest, viirust, põldude ääritus, suutäiest, leivast, tuuliste metsade, kohin, üksiku lehe libinest. Ja nagu ma ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen. Ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretada. Kui kuuled ja loed neid laule, tekib vastupandamatu soov kõige ise neis paigus näha oma silmaga neid luht ja lepikuid. Neid käo kukku kuusikuid ja kuller Cupikuid. Neid lauliku laulude väljasid, kus ta kogutud koguse Kuldse sügise lõikus. Mõte saigi teoks. Raadioauto sõitis platsi Viljandi külje all Heimtalis raudne jõe ürgoru kalda peal on laulude kodu. Parajasti oli viimane pühapäeva hommik kodulukk laulumeistri kaasa, kellest oleks nagu kokku väärinud raualaulude kogu rippus. Või on see hoopis vastupidi, kellest raud on ammutanud nii palju sära ja soojust valda perenaine võttis meid vastu pliidi ääres pruugostiks, lihas äristades. Uksed on juba omaette muusika. Ja vana köök on Telliskivipõrandaga ja jussi. Geenimõtestaja väga kiita ei ole, aga aga kui tahab vana ikka meelde tuletada, siis peab ära kannatama. Aga eks see olegi nii, et killuke minevikku, kas esiemad on elanud, tööd teinud, ei astunud selle nendel ka nagu, nagu märksa õdusam astuda ja vahel isegi pühalikum käia. Siia mahtus siis kogu pere ära, suur teie pere oli. Vend oli mul tookord elasime seal nii neis kõrvalruumides. Siin on kõik veel alles need vanad ammused tuntud puu voodit, need olid maal meil nii levinud. Nad paraku hakkavad kahjuks kahjuks kaduma. Kasvõi see vöödiline kate, teksin voodi peal, kas see on ka? See on märgi näputöö velje ja meie tahame nüüd ainult seda, et need ribad siin ära taastada ja seda oli selle eluiga nagu pikendada. Kui te siin nurgas ei olegi, siis lihtsalt ilu pärast mälestuseks okkana asja pärast. Kindlasti sellepärast, et esiteks tütar õpib tekstiilikunstiinstituudis ja tema siin vahetevahel talvel hea meelega murrab korrutada, lõngavusin ühes kambris vurab siis vokk, kus teie teete oma tõlketööd, kus Mart teeb oma luuletusi. Kuidas teil ruumid jagatud on? Veel, teeme ikka rohkem tööd, aga kui talvel oleme tulnud, siis, siis teeme vähe, siis rohkem käime suusatamas, puhkamas, aga muidu on nii marti, kamber on seal, kuhu neid eriti ei, ei läinud lapsed ega nagu külalised kinni teatava pieteeditundega. Kuidas RK koer, koer jäi ukse peal, nii et käpad pani üle ja siis ta teadis, et seal nagu tabu. Kas see kellan? Värvitud sihverplaate nii toredasti pendel kiigub roosid ja tema, mina mäletan küll, et mina seda kella ei tundnud ja selle kella peal nii-ütelda. Õppisin kella tundma ja ajast aru saama ja lugu pidama. Nii palju kui seda tarkust on tulnud aja jooksul, tundub, et siin vist on küll kõige paremad tingimused tööks. Kindlasti on, on eitada välised tingimused kui ka see, et niisugune loominguline maastik on lähedal ja tuttav inimesed üldse minu luuleloomingust, ma arvan, et on üsna üsna suur suur osa kirjutatud just siin selles toas. Aga kuidas selle toaga nüüd on, missugused mälestused on seotud lapsepõlvest noorusaastatesse, oli isa ema tagakamber või kuidas see maja? Või õieti nii nagu öeldi mõisa põllu, moonakate maja ja see tuba, kus me praegu oleme, see ei ole algupäraselt kunagi ehitatud toaks, vaid tuba oli seal see, see teine natuke suurem ruum ja köök siin kõrval, kuna see oli niisugune ait, sahver ja panipaik isal, niikaua kui ta veel elas. Ta oli siin, oli see niisuguseks töötoaks, kus siin minu töölaua asemel oli tema, tema pööbli pink. Ja tema oli niisuguste kätega mees, kes tegi see kõik asjad hobuseraudtee ise ja ja veetünnid ja kapsanõud tegi ise ja ka selle laua tegi ise. Ja ma arvan, et minu luuletuses tuli viljade sõna seal nii viljas saagikoristuse ja loominguliste otsingute paralleele tabada püüdes. Ma olen vihjanudki sellele lauale vist nende sõnadega umbes, et et minu töölaud, mille, mille isa höövli, raud on kunagi siledaks lükanud. Meie asusime siia vahetult pärast esimest maailmasõda ja siis lepe, isal oli veel niisugune, siis tuli veel kah mõisa põllul osalt seal rukist kokku panna ja ja siis kitsas oli kah majas. Niisugune, et ma mäletan selgesti, et praegused hoonet enam ei ole siin põllu peal oli ka üks niisugune rehi, et esimene rukkilapp, mis me siin koristasime, selle siis otsekohe panime partele ja ja kuivatasime ja peksime täiesti käsitsi. Kunagi tekkis minul niisugune niisugune mõte, et kui kaua on meil siin neid põldusid, taritud ja küntud Eestis üldse. Ja oma metalli oma rauda meil kuskil ei ole, see tuuakse seda taotakse, seda tehakse, see on nii tugev, varastatud, aga lõppude lõpuks ikkagi. Metall on see, mis kulub siia maa sisse siia mulla sisse raha. Ja üsna hiljuti kirjutasin minagi niisuguse pisikese killu sellest ammusest mõttest mille ma pealkirjastasin sügiskünnil. Raud on raud ja teras on terasmaa, ainult habras muld. Vagude pikal teel atrade raudtallad. Pärast terad kuluvad läbi maa, muld, see jääb elama, elatama, puhkuseks aset andma. Kas raudade nimi on juba pikka aega olnud teie perekonnatraditsioonis? Minu esivanemad nii vanematest põlvedest on pärit Abjast. Isa ütleb, et vanaisa olevat, keda mina ei ole näinud, aga ei mäleta. Et vanaisa olevat, teadnud kindlasti, et tema vanaisa ja vanaisa olevat olnud Abja mõisas sepad ja perekonnanimede andmisel on siis sepatöö kõige lähem aine saanud siis perekonnanimeks. Siinkohal jäi jutt katkisest, perenaine hüüdis sööma. Ja oi mis mõnus einetaminesse, nüüd oli. Kartuli ja jahukaste ja praetud sealiha, need on niisugused õiged maa toidud ja need teevad ka haisugi. Kui need laual näed. Talukastmega või lihtsalt niisuse soolalihakastmega on meil valdaga sõja ajast üks niisugune tore mälestus. Kui kadunud Soome kirjanik ja kommunist ja võitleja, armas äigija, kes sõja ajal tagalas tublisti oma just raadiorindel. Võitja söödab päevad ja andis oma saateid ja tema tuli. Moskvas meile ükskord külla ja ja siis ütles, et temal on niisugune igatsus tulnud selle soolalihakastme järele, kas ei saaks seda kuidagimoodi korraldada päris keedetud kartulitega, koorega keedetud kartulitega ja äigi ja oli sellest väga-väga liigutatud. Miks need nimetatakse Martrava kurkideks? Üks aianduse haru aimati käe? Just nimelt kurgi, peene, suure hoole ja armastusega ja need on, need on vanameistri enda siis kasvatatud ja kas ma võin kohvi valada? Paik? Eks kohvi läheb ka vist teie peres üsna palju üles, kui kui tugev tegemine käib. Selle poolest ongi siin majas võib-olla kõige täielikum varustus. Raua Emmastan siin üks kohvi, Brenner sissiveski, mis siin laua peal on praegu, see on harjumuseks saanud neid kindlasti kindlasti. Esimene esimene lonks teed nii päeva lahti, kuidagi. Sellesama veskiga on ka šigureid jahvatatud. Mina mäletan esimese maailmasõja Ajal, kui kõigest kitsas ja hakkas olema siis Me vennaga korjasime neist üksikutest Heimtali mõisa põldude vahel kasvavate tammede alt. Tammetõrusid neid natukese keedeti ja siis küpsetati, kuivatati nad ahjus kuivas ahjus üle ja see oli siis üks niisugune loomulik kohvilisand ja vilja kahise. Ise kõrvetati jahvatati. Aga no nisu võiks öelda saksa kohvi oli nii püha ja pühapäeva hommikusöögijuure kuulumiseks alati olemas ei olnud ikka niisugune, mis oli, oli siis Siguritega ja, ja tähendab kohviubadest, Sigulitest ja piima. Ka noor Mart on seda vändanud küll voi paljud. Lähen hommikul külla. Kuulge, teil läheb nobedamate paremini kui minul igav väike vilumuse lisa igal juhul. Jälgida. Me läksime koos valda perenaisega uitama. Ilm oli liiaks niiske ja sompus, et meistrile Endal kõndima tulla, väga ilusad on siin loojangud, need loojangut me näeme kõik ära. Aga päikesetõusu harvem esiteks sellepärast, et me mets ja, ja Tedremets on seal ees ja teiseks ka sellepärast, et nagu see meie tööaeg rohkem kipub just õhtune olema. Ja kased on ka siinsamas, kohe silmal. Kui aknaski vaadata, võib neid märgata ja. Siis kaunis rikas on siin see linnukeste elu peab ütlema, et me oleme kõik suured linnuhuvilised. Esiteks see niisugune kaheksa aastat tagasi istutatud hik annab väga, väga rõõmsast neile nisukest varju. Kontserdipaika. Jah, siin on mitmesuguseid, väga on siginenud viimasel ajal talvikese tsin, mida isegi ei osanud alguses määrata, need siin katuste peal muudkui laulavad, niisugust ma ei tea. Kas te teate, niuke, flööt ja laul on? Missugust siin on siis palju linavästrik lepalindu nägin siis isegi vaimukägu on siin aias olnud rahariaga. Kas te armastate ka palju uidata metsas ringi? Mina ei mark, ei, eriti mitte sellepärast, et temal on see kala huvi nii suur, et kui aga vähegi ilme tervis lubab, siis kohe jõele. Aga meie siis tütrega rohkem rohkem kõnnime metsas ringi, Mart Raudküll väga armastab siin seda nisukest. Rahulik olemist ja seda nisukest looduse lähedust. Käisime äraga jõe ääres kalamail. Nägime havi, kes on harjunud raua käest hommikuti kosti saama ja kuulasime havi laulu. Siis korraga kurk kauplete nii järsult, Depursatab vaht, jõhvi jookseb kaugeneeti ja nüüd alles algab jaht. Jüri hunti, kui pulmatäku been ohelik kinni, peab kord Lartsata vett mulle näkku, siis jälle end eemale veab. Küll, rabeleb pildudes hända. Kuni väsi, mis tundub ta väes nüüd lõpustesse löön kämbla jääpurikas. Aha siin saab siis luuletaja Mart rauast Kalamees, Mart Raud. See on nüüd, neil on muidugi omad, nimeksin nendel käärudel see on siis ümmargune ümmargune haud ja seal on üks söödasopp, kus saab väikest sööda kala püüda ja siis seal on üks mädahaud, siis on. On antud ja kes on andnud need kalamehed muidu. Ja kui raud ütleb, et tema lülitab enda jõele tulles tööst ja mõtlemisest välja, siis ma usun küll, et ta seda deebeetasid, ta tahab teha, aga väga sageli küll on, on nii, et ta just tuleb jõelt ja märgib üles ja nähtavasti isegi niisuguses välja lülitunud olukorras selles rahus siin summuta tulebki kõige parem. Umbkaudu puudane havi. On see alles pris genoos, turi tume kui sinine, savivats valge, kui vesiroos. Meie peres, sest saagis saadi kalaroogasid nädalaks seitse supi ja seitse praadi. Iga lappe laiuseksimaks. Kui kärinal koldesse läksid, ribid, uimed, jäätmed, muud, siis mälestuseks ma jätsin havihiiglase lõualuud. Kord taas neid kätte võttes ning vaadates, hoides peos tegin otsuse omasse mõttes, mille viisin ta täideteos. Miks, olgu kõik pillid vasest või mustast või valgest puust. Saagu kannel, sest haruldasest vete eluka lõualuust Ahju kõrval on nii mõnus ja õdus, olgu pealegi, et väljas on kuldne sügis, aga sügisel on ikka sügise tuuled ja me kõnelesime väljas sellest, et tõepoolest on vaja käia nendes paikades, kus kirjanik töötab. Siis oskad sa palju paremini mõista ja aru saada ka tema tööst, eks ole. Need on ju nii-nii lahutamatult seotud, see loodus siin selle maja ümber needsamad, et need kuusetukad. Kuidas oligi, et oma viimseid lehti maha poetab, kask kollane kui vask oma viimseid lehti. Sest see on minu esimene trükis ilmunud luuletus vähemalt tolleaegses koolinoorte ajakirjas. Selle luuletuse kirjutamise päevilinhaa ei, ei elanud veel selles majas, vaid ühes vanas mõisakivi tuuleveskis, mis on seal teelahkmel, millest siin on üks niisugune ahah, akvarelli visanud. See on ühe noore kunstniku visand, siin oli mõne aasta eest oli Tartu kunstikooli niisugune loominguline töölaager. Heimtali koolis arvatakse, et see vist olevat ikkagi mind aidanud ka selles, et teha katset lavale noori kunstnikke töölaagrisse tuua ja suveööd ilmsi kirjutama panna. Näete, aina seosed ja seosed ja tõepoolest, kust mujalt see looming peakski sündima, kui mitteeluvaatlustest, tähelepanekutest ja elu üle mõtisklemist, sest seesama torekuusiksin kas sellesama kuusikuga seotud kirves ja kuu mateegide mõtted. No arvatavasti, kui ma sellel unistavalia, eks Leval ja fantaseerival maalikunstnikul viidel botaarikul nii lesida lasksin ja hulkuda lasksin, siis küllap seesama õu ja sellesama õuealune oma kuuskedega mul silma ees seisis. Mõne aja eest tuli mul see motiiv uuesti meelde. Kui ma olin siinsamas puhas ja kuulsin sellest vanast omast raadiost teadet Valentiina Tereškova kosmosesse lendamise kohta siis ma tahtsin oma abikaasat õnnitleda temasse, no suure saavutuse puhul jalutasin teda otsima. Ja leidsin ta oma tõlke töödega ja raamatutega. Vist üsna täpselt samast kohast, kus ma kujutlesin tookord vitrikut. Mul on tihti olnud niisugune tunne, et kuidagimoodi need head vaimud või muusad, mis nad kellelegil juhtuvad olema, kes loova tööga tegeleb, on minu vastu äärmiselt heatahtlikud selles mõttes, et see, mida ma just vajan, tuleb kuidagi nii ootamatult lähedale ja ja ärkab nii üles. Eelmäe, kirjutades teie viimasest luulekogust kuldne sügis, ütleb, et see on üks suurepärane elutark ja elurõõmus sõnameister. Et aastatega tuleb elutarkus, see on muidugi selge. Aastate jooksul kasvab elurõõm, seda ei juhtu mitte kõigiga. Selle kohta. Ma ei oska praegu äkki ise midagi ütelda, aga kui kui te arvate, et seal seda elurõõmu ja elutarkust nii asjalikult ühendatud on, siis teeme sellest niisuguse väikese kokkuleppel ise järelduse, et on tark olla rõõmus. Eesti maa ja rahva suur teema, mis meile kõigile on väga südamelähedane. Sedagi ju kõige paremini jälgitsasin vahetus kokkupuutumisest selle maaeluga, kuidas edasi läheb ja muutub nende aastate jooksul sellest ajast peale kui teie ise põllutööd tegite. Noore mehena olete künnimees olnud. Olen kindlasti kõiki maatöid teinud, eriti küllalt raske oli heinatöö siin, kuna needsamad heinamaad, mis praegust on nii põõsastesse kasvanud ja mida nüüdse arusaamise järel üldse ei, ei tasu niita. Need tulid sel ajal muidugi kõik läbi nüpeldada, seal. Vaevalt et seal suurt midagi ei, aga aga see töö oli, oli küllalt raske, ma nii varakult sellega tegelesin ja tean ja tunnen küll vist enam-vähem igat Ille aja põllumajandusliku tööriista otstarvet ja oskasin teda käsitada. Kirjandusliku töö juures on küll see oluline, et inimene tunneks neid asju ja alasid võrdlemisi lähedalt kuni selleni, et ka tõesti kätega oskad. Oskad ühtegi teist teha. Teiegi tulite luulesse maapoissi tööl, poisi elu tundmise ja elutarkusepagasiga. Aga kust üldse otsida neid lätteide viiteid, et teist sai kirjamees, mitte aga maatöömees, nii nagu olid olnud seda isa ja ema juba mitu põlve? Seda nüüd lõplikult, mina ei tee ka, ei tea, leida mujalt, kui kui täiesti nii. Esimestest lapse päeva aastatest lihtsalt leidsin, et et hea on mõtelda, hean fantaseerida. Ja esimesed lood, mis ma välja mõtlesin, need olid niisugused fantastilised ja, ja lüürilised ja peale selle minu päris sünnikodu läheduses oli ka üks niisugune talumaa peal töötav tuuleveski, seal oli külarahvas oma aeglast jahvatust ootamas ja jutt edu ja ja head vabad sõna. Seda oli seal alati, mina olin seal läheduses ja täiesti vaikselt kuulasin ja ja, ja tundsin põnevust ja rõõmu sellest, mis mehed rääkisid, mis nad jutustasid. Algus on, on elus endas aga mitteraamatutes või niisudes kirjelduslikudes mõjudes, see tuli hiljem järk-järgult, sedamööda kui ma ise lugema hakkasin ja sedamööda, kuidas mind lugemise juurde juhatati. Aga Mart Raudkas, siin ei olegi nüüd seesama miski peidus, mis meid tänase päevani üllatab, mille järgi teie looming meile ikka rohkem ja rohkem küpses eas meeldima hakkab, sest tänase päevani ju armastate vaadata, kuulata, mõtelda. Seda kindlasti see ei ole, ei ole teisiti mõeldav, sellepärast et elav inimene on kõige tarbilikum kirjanikule arvatavasti kõige moodsamas luules ka assotsiatsioonide tekkimisel ja nende sidumisel suurte realiteetidega ja nende edasiviimisel ja edasikandmisel poliitiliseks elamuseks. Lüürikus, deep. Kuni viiulikunstnikust, maalikunstnik kuni nii on teie kohta öeldut. Maalimisega ma ei ole kunagi tegelnud sellele kunstialale, on minu katsed kõige võõramad ka sõnaga maalimine. Viiulit olen mänginud noores eas ja siinses kohalikus üsna heas ja korralikus küla kohta orkestris lapsepõlvest saadik, isa samuti mängis esimesed selle ümbruskonna orkestri tekkimise lood ja pikale pikad öid kestvad proovid sündisid minu sünnikodus isa juures. Ja nii need õhtud Sintsis lähevad, paneme kella uuesti tiksuma, vahepeal oleks tema hääl liiga meile meelde tuletanud kulgu. Siinsamas on mõnus ahi. Seda usinalt köetakse, on näha natukene suitsetanud mustaks, kesid ahjusuu juurest. Ja kuulge, kas siin kuskil ahju ääre peal ei peaks nüüd olema? Pähklit. Kogu see luuletus ja need pärlid kuuluvad kuuluvad neid perenaisele, kui seal peaks nüüd olema sellest laulust väikest pära järel aga näete ojaga tolmune har, kui toredasti sele kevadeks salaja. Kell tiksub tuttavalt ja ahi köhid. Kuid sind ei ole täna selles kambris. Lõkendamas suuretsaid ja teine tuli põleb vanas lambis. Meil tänan. On veidi tähtsam päev. Ja minul sulle tean, on mitmed võlad. Kuid käed ei ulata ja silm ei näe. Nii nagu mõnes vanas laulus kõlab. Teeb sula liiga visalt liuglev suusk, kui tegin ringi, taevas pilves püsis. Kuid tunnen ikkagi, et iga kuusk, mis vastu, tuli sinu järgi küüsis. Ei ole ilmu ega aastaaegu, mis mälestuste kaudu meid ei seoks. Nii väga meeles oled mul ka praegu. Et nagu hoiaksin su kätt oma peos Ja siis mul tuli võtta ahjuroop. See miskit müksas kord. Ja kohe tabas mu põlvi, kõliseb ess kerge Huuk. Su pähklikott, nii mulle sülle 100.. Aeg läheb ja laulud ei lõpe. Lõpuni muidugi ei jõua, pooleli jääb palju kõigil kindlasti, nii kaua, kui ma tunnen, et suudan teha, on see igatahes kõige õigem rõõm ja kõige suurem tarkus. Et püüda teha, mis veel teha, olla. Jah, mida öeldagi lõpetuseks aitäh pererahvale valda emandale saristatud seakintsu eest. Raual endale soolatud kurgi eest. Jutu eest muidugi ka. Punkt on ikka veel aga panemata, eks sa katsu meistrit üle ütelda. Kell jäi seal tiksuma. Kuldne sügis kestab. Meil on palju ühiseid rõõmusid neil ja siis ka meil. Sest kuidas ta ise nüüd ütleski? Viimse õhtuni vestleja tahuda. Alles siis võime õiglase rahuga pärast meid päevade lõpmatulete jätta pärast meid jää. Niimoodi elati ja mõeldi Viljandimaal valda ja Mart Raua kodus. Kui reporter Ivar Trikkel neil 1966. aastal külas käis. Pühapäeval, 14. septembril on kirjanik Mart Raua 100. sünniaastapäev. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.