Sarjas 50 portree visandid, kordame nüüd tänavu talvel kavas olnud saadet, kus Aksel Tamm kõneles kirjanik Heino kiigest. 60.-te aastate keskpaigas töötasin Kirjanike liidus asjaajaja sekretärina. Ametlik nimetus oli küll pisut kõlavam organisatsiooni sekretär, aga noh, asju ma seal ajasin. Ja järjekordne asi oli üks natuke nooblin ettevõtmine, oli see dekaad või? Järsku isegi kirjanike kongress, igatahes selle lõpp. Faasiks oli pakett. Ja sinna sai kutsetega. Mina ei teagi, kes neid sikke lammastest eraldas. No ilmselt juhatuse päris sekretärid. Minu tolleaegse isegi praeguse arusaamise järgi oli nii, et kutsid ilmselt küll oodati, aga nõudmas just ei käidud. Töötuppa sinnasamasse, kus praegu on Soome Instituudi saal astus enesekindel ja natuke ründav olekuga mees, te tunnete mind küll, teatas ta. Aga mina ei tunne, ainult et tol eluperioodil mul ei olnud mehisust selle otse ära öelda, praegu ma küll naeratan ja ütlen, et vana inimene ei muidugi meelest ära. Praegu ma teesklen siiski meelsamini, et noh, tunnen küll ainult et kuuekümnendatel ja asja ajasekretäril ma pidasin oma kohuseks muidugi tunda ja seepärast ma ütlesin jaajaa. Aga ilmselt oli mu näos Kadoonis kõhklust ja järgnes siis ma ei ütleks tutvustamine, aga teie teatavaks tegemine olen Heino Kiik, ma sain lastekirjanduse võistluse auhinna, ma tahan tulla banketile kaks kutsed. No nüüd hakkasin ma midagi vabandavat rääkima, et ära jagatud või niimoodi aga võib olla ka seda, et mina ei ole ju nende jagaja, igatahes lahkus Heino Kiik väga rahulolematult. Banketil ta muidugi oli. Ma poleks sellist juhukohtumisest muidu rääkinud, aga tagantjärele vaadates oli selles midagi noh, olemuslikku isegi ennustusliku, igatahes oli see kindlalt armastus esimesest pilgust, kusjuures armastus on muidugi suurtes jutumärkides. Meil on temaga olnud ju palju kontakte või oleks õigem öelda konflikte kiige memuaarides, päevikutes, mida ilmunud ju peaaegu 20 raamatut või vihikut. Minu kokkulugemise järgi on paljud neist kokkusaamistest kirjas. Ja minu enda töö märkmed on ka olemas, ainult et need viimased on kehvemad, seal on ainult nimi ja jutu aina kui sedagi. Aga igatahes paljud minu tööaastad kirjastus Eesti Raamat olid tõepoolest kiike täis. Aga need olid ametikohtumised, neid rohkem mingi sein oli, vahel jäime ikka ja alati oma ühiskondlike funktsioonide piiridesse. Ehk paar korda oli mõni niisugune väike samm kaugemale korra praamil Saarele sõites või saarelt tulles teinekord Võrumaal saunalaval. Aga need olid erandjuhud, niisugune kerge lõdvenemine ja tooni pehmenemine, aga see haihtus kohe. Ja asi ei olnudki vist mitte ainult meie erinevates ühiskondlikes funktsioonides. Aga võib olla ka mingites iseloomu erijoontes. Seda viimast ma mõtlesin eriti pärast ühte ööd Moskva rongis. Ka minusugusel ametimehed sõitsid alatasa Moskva vahet, kus mõnikord oli tunne kirjastuse asju öeldakse rohkem kui Tallinnas meie kirjastuse asju. Ja kui oli arusaaja raamatupidaja Eesti raamatus üldiselt tuli, siis sai sõidetud Es vees. See tähendab lühendit Vene sõnadest spalnõi vagun ja see oli päris mugav, kahe inimese sõit õhtu välja Moskvas. Ja korra sattusin ma ühte SW kupeesse sellesse samasse kupeesse Jüri järvetiga. Vana tuttav, aga juba Jaroslavli ansamblite päevilt. Ja nagu teadjad olid juba ahistanud ka ühe Heino Kiigejommi romaani prototüübiga. Konjak oli kaasas, jutt jooksis ja läks kuidagi märkamatult, Heino kiige peale. Ja Jüri Järvet poole ööga joonistas mulle oma sugulase eluloo, ta esitas oma versiooni oma nägemise. Heino Kiige arengukäigust ja karakterist. Märklaused, mees, kes teab, mida ta tahab. Mees, kes mitte ainult ei taha vaid selle nimel ka jõuliselt tegutseb. Nii ma sain sel ööl kiike tundma. Ja seda tegutsemist sain ma varsti tunda ka. Ja vahepealseid võimalikke pisemaid asju vahele jätta, siis ma lähen kohe oma elu kõige tähtsama peamise kiige peatüki juurde ja selle nimi on muidugi tondiöömaja. Selles minu vahekorras kiigega muidugi jommi peatükid on, taanlanna peatükid on natuke juba vähem Maria, Siberimaal. Ja muidugi ka natuke elu padrik, kus on võib-olla kõige kaunima välja, paistan, aga tondi lugu oli minu 30 toimetaja aasta jooksul ikkagi kõige mastaapsem, kõige venivam, kõige traagilisem ja lõppkokkuvõttes ikkagi ka kõige õnnelikum kirjastamislugu. Mõnikord tundus, et selles on kaasa haaratud kogu Eestimaa alates kümnetest tuhandetest tolleaegsetest. Raamatu ostjatest lugejatest tahtsid, et tondiöömaja On tulemas uni tipp juhtideni välja. Selles kirjastamisloos oli kvaliteeti ja kvantiteeti, mis oli tõeline kirjastamiseks ja see kestis kaheksandast jaanuarist 1009 kaheksa, 26. veebruarini 1970. Selle aja jooksul oli kirjastuses muidugi palju teisigi kriise ja konflikte skandaaliga poeemi võistluse ümber intsident Meistri ja Margarita väljaandmisega Moskvasse sõitmisega selle pärast karistada saada. Ja näiteks katsed teha kirjastuse meestele väga palju paha. Richard Kaljo, eks liibliste pärast, mille erootilisi sust? Mis kavastiktsionaali katsuti, vägisi porno graafiaks ülendada ja veel igasuguseid muid asju. Ma ütleksin ja veel ja veel ja veel, aga kõik need kaks aastat oli iganädalase Murioodi Igapäevase püsiteemana. Siiski juttuaal kiik oma tondiöömajaga ja taustaks vaatame kalendrit. 1968 augustis tungisid Varssavi pakti väed TšehhoSlovakkiasse ja 1970. aastal oli Lenini 100. sünnipäev ja eriplaane ning erilist poliitilist sihikindlust ja valvsust ja nii edasi nõuti kirjastuselt muidugi nii esimese kui ka teise sündmuse puhul. Aga nüüd siis tondiöömaja. Asi sai alguse kaheksandal jaanuaril 1968 kui 11 liikmeline žürii otsustas häältega kuus poolt ja viis vastu anda romaanivõistluse esimese auhinna Heino Kiige tondiöömajale. Õigupoolest otsustas esimese auhinna andmise meie hulgast juba kaua aega lahkunud kirjastuskomitee juhtkonda kuulunud Vladimir Pirson, kes liitis oma hääle luuras sirge Kaljo kääri, Maie Kalda, Villem Grossi ja arvavaltan jamaga. Eelnevatest pikkadest läbirääkimistest žüriis oli täiesti selgeks saanud, et teine auhind on kiigel käes. Absoluutselt kindlasti. Ma ei tea teiste esimese auhinna puhul vastu hääletamata motiive, aga minu puhul rääkis oluliselt kaasa see, et ma olin kindel, et niiviisi otse ja peaaegu toimetamata seda käsikirja ladumisele saata ei saa. Ka tegelikult mõninga teksti liiasuse ja vohamise pärast, aga see oli iluprobleem. Et aga omistatakse ka poliitika otsa. Et niisugusel kujul poognat, ega me jääme tsensuuri kinni. Ja võib-olla ei saa seda raamatut üldsegi välja. Selles ma olin absoluutselt kindel. Aga esimese auhinnaga pärjatud meelt ei saa ometi tahta olulisi parandusi ja seepärast oli kirjastuse peatoimetaja, tähendab mina nende viie hulgas, kes hääletasid esimese auhinna vastu. See lugu tunde, öömajast kestaks palju tunde. Ja vaevalt seda keegi kuulata ei viitsiks. Võib-olla tuleks see kunagi välja anda, sellest saaks tondiöömaja ilusa täiendus köita. Asja juurde asudes oli siis lugu nii, et pärast esimest auhinda hakkas Helju Nigos käsikirja kohe toimetama, see tähendab tööle teksti autoriga. 27. veebruaril 68 räägib ta eesti kirjanduse toimetuse nõukogu koosolekul, et kiik peaks teost natuke tihendama kärpides muuhulgas näiteks ka agrotehnikat seletavaid kohti. Sellele reageerib sirge kohe põika pida muidugi, aga võib ka täpselt niisama välja anda. Kestab ühesõnaga vaikne toimetamisperiood. Peale Helju Nigol Susi tegeleb käsikirjaga Jaan Toomla. Ja mõninga tihendamisega on Heino Kiik nõus. Mina pole seda kunagi kokku lugenud, räägiti kirjas umbes 100-st lehest 100-st trükileheküljest, mille võrra tondiöömaja olla lühemaks läinud. Asja kiirendamiseks lepitakse siis toimetuse ja autori vahel kokku niimoodi, et Heino Kiik esitab käsikirja osade kaupa ja lõpplaekub tema käest. 26. aprillil 1968. Siis tõmmatakse töö juurde ka peatoimetajad. Nii kirjastuse kui ka kirjastuskomitee omase tähendab Pirsonia tamm. Meie tegeleme peamiselt poliitikaga, kriitiliste kohtadega. Üht-teist, Heino Kiik arvestab ja 26. juunil 1968 läheb käsikiri trükikotta. Ja siis tuli suvi nagu kalendrist on näha ja siis tuli sügis. Oktoobris taastub tegevusse aktsiooni Glavlit, see tähendab päris tsensuur. Ta pöördub kirjastuse pea otse kirjastuskomitee poole ja tunneb muret tondiöömaja ideeliste kontseptsioonide üle. Seda kirja arutab kirjastuskomitee kolleegium, ka kirjastus seal platsis ja leitakse, et mõne paranduse tegemisel järjekordselt mõne paranduse tegemisel võiks romaan ikkagi ilmuda. Siis arutletakse kolm korda võimalikke parandusi Heino Kiigega ja ükskord ka tema juures kodus. Ta võtab taas üht-teist tehtud ettepanekutest vastu. Paljudele asjadele vaidleb vastu, ei oleks. 25. novembril 1968 annab kirjastus poognad uuesti Glavliti. Ja seekord ei mõelda seal kaua, 27. novembril teatatakse kirjastusele poognad on antud edasi Eestimaa kommunistlik partei keskkomiteesse. Nii on siis asi jõudnud kõrgematesse sfääridesse. Detsembri lõpus peab kirjastuskomitee esimees Lembit kaik nõu keskkomitee sekretäri Leonid Lensmanniga. Nad annavad seda ka ilma kirjastuseta maha laotud romaani lugeda Ministrite nõukogu esimehe esimesele asetäitjale Edgar Tõnuristi. Kiigega räägitakse taas, ta teeb veel mõned parandused ja kirjutab juurde mitme leheküljelisi täiendusi. Märtsist 1969 antakse tondiöömaja uuesti trükikotta, et parandused ja täiendused sisse monteerida, sest ei ole ju veel arvutiaeg, vaid vanamoodi ladumise aeg. Ja 15. aprillil 1069 läheb tondiöömaja uuesti Lavliti trükiloa saamiseks. Glavlit on aga otsustanud seista pakkumata. Vooglaid ei võeta kirjastuselt vastu ja nõutakse tõepoolest igasugu reele rikkudes, et kirjastusega toimetaja Vladimir Pirsonkaabiseeriks poolad. Kerson kirjutab oma nime poogna pataka nurka. Ja siis, 30. aprillil juba kolmandat korda saab Glavlit kätte tondiöömaja poognad. Siis mõeldakse kuu aega. Ja ma loen nüüd oma töömärkmikust, 22. mai lehelt tänaval samma jõgi jõega, tondiöömajast. Adamsiga Glavliti ülem, pikk telefonijutt Adams teatab, et Glavlit ei anna tondiöömajale luba. Wilsoniga tondiöömajast peetmaniga telefonikõne utiga telefon õhtul vuti juures. 28. mail 1009 anti eesti kirjanduse tundmise juhatajale jaan tunglale tondiöömaja poognad ka nii-öelda füüsiliselt tagasi. Ma tunnen, et ma tean seda lugu nüüd oluliselt kokku suruma. Edasine tegevus oli noh, ütleme nii, liitlaste koondamine, siin oli väga oluline Kirjanike Liidu enamuse kategooriline hoiak, et tondiöömaja tuleb välja anda eesti kirjanduse toimetuse nõukogu koosolekul fil paar päeva enne seda, kui Toomla füüsiliselt need poognad kätte sai juba 23. mail 69 tähendab päev pärast seda, kui Adamsoni mulle teatanud kõva ei saa on selles asjas koos toimetusnõukogu ja, ja siis oma sõnavõttudes on äärmiselt kategooriliselt Villem Gross, Olev Jõgi, Ralf Parve, Paul Kuusberg, Rudolf Sirge, Väino Ilus, selles järjekorras seal esinesid. Sama kategooriliselt oli sellel koosolekul romaani väljaajamise vastu Eduard Päll. Nüüd asus tegevusse veel üks inimene minu jaoks tegevusse, sest et tondiöömaja vastaseid visiit oli ta ka ilmselt varem teinud. Aga mina sain nüüd esimest korda kontaktid ja see oli Egon rannet, kes mulle kirjastuse helistas ja kes kleepis hoolega poliitilisi silte nii kiigele Kuiga tammele. Mulle tundub, et selleks ajaks oli välja kujunenud lahknemine ka keskkomitee kahe osakonna vahel. Kultuuriosakond Olav vutiosakond oli selgelt romaani väljaandmise Puurt teos ise ja tema väärtused või ebakohad. Minu arust ei olnudki enam nii oluliseks teguriks vaid Olav kutse. Täiesti aru, kui ohtlik on tekkinud olukord Eesti kultuurielu jaoks. Aga eriti keskkomitee teaduse osakond ja ilmselt ehkki mõnevõrra vähem ka propagandaosakond olid võtnud tondiöömaja vastaste positsioonil. Ma nägin seal ka parteilise kapitalismi ja kultuuriosakonnale rahategemise himu, sest lõpuks oli ola vutt on žürii liige ja asja nii-öelda ise nii kaugele lasknud. Peale Rannetti ja Pälli oli taustajõuks Endel Sõgel ja kes keda õhutas, ei oskama ütelda. Muidugi oli kirjastuse suur vedamine selles, et esimese auhinna eest oli hääletu tanud kirjastuskomitee peatoimetaja Vladimir piirson. Need on minu teada keelitati taganema, tagant Erle kahetsema ja sellega oleks nagu tekkinud võimalus võistlust ennast kahtluse alla seada. Lõpuks oli neid lugusid Eesti kirjastus ja kirjanduselus küll olnud. Meenutagem Eleberisti valgus koordis kõrgele tõstmist ja lilli, Prometi meesteta küla ning Raimond kauberi võõra mõõga taandamist ja kõike seda pärast seda, kui võistlus oli lõppenud, ümbrikud, avatuid ja nimed teada. Aga tondiöömaja puhul oli asi läinud siiski juba liiga kaugele ja Vladimir püürsonil aus, lasknud ka kuidagi ennast terroriseerida. Ja Heino Kiik oli hankinud endale ja eesti kirjandusele veel ühe liitlase, keskkomitee sekretäri Artur Vaderi vist maja naabrus oli tekitanud kontakti kiige ja vaderi vahel ja selge oli see. Ründa ja katsu käest midagi teha. Ka siin ei piirdu minu arust asi Aderi oletatav sümpaatiaga kiige vastu ja naabrusega. Vaid hoiaku taga oli ilmselt Vaderi negatiivne suhtumine Leonilensmani isikusse kaniskamite pretensioonid kõrgeimale partei kohal EKP-s, sest situatsioon tondiöömajaga riivas loomulikult kant Käbini. Siis õnnestus kirjastajatele ja veel rohkem kirjastuskomiteel just nimelt mitte ainult meil eesti raamatus tõmmata otsesesse arutellu kaasaga Leonid Klensman. 69. aasta 18. juuli hommikul sõitsin ma kirjastuskomitee autoga Paul Kuusbergi järele Laulasmaale ja sealt tagasi siis linna. Koosolek toimus Leonid Lensmani juhtimisel büroo töösaalis. Sellest võttis osa 18 inimest. Koosolek kestis veerand 11-st kella neljani, ilma vahe tagala, me olime siis ka kõik veel noored mehed. Kõnetekstide juurde ma arusaadavalt ei lähe, aja pärast minu matemaatika järgi lõppesse kõrge kohus niimoodi üheksa tondiöömaja avaldamise poolt kuus vastu kolm ebamäärased. Kuna asjadest ikka õigesti aru sain, siis rääkis ennast sellel koosolekul sisse ideoloogiasekretär Lensman, kes istumist õpetama hakatis ütles, et Ta ise ei ole teost lugenud, aga ta on nõus nendega, kes teosesse kriitiliselt suhtuvad ja pole nõus tondiöömaja kiitjatega. Ja see andis mulle võimaluse küsimuse esitamiseks, et miks, aga miks, kui te pole lugenud, siis miks te usute ühtesid ja teisi mitte? See repliik lõpetas tegelikku arutelu. Võis rahul olla sellega, et tumedad jõud ei saanud võitu. Tema söandan isegi arvata, et see koosolek sai väikeseks kiviks kaalukeelel mis Leonid Klensmani ideoloogiasekretäri koha pealt mõne aja pärast minema viis. See oli siiski tulevik, aga esialgu, 28. augustil kutsuti mind koos Eesti raamatudirektori Potisseppaga Lembit Lembit kaigi juurde tema kabinetti ja Lembit Koik tegi teatavaks, et tondiöömaja jääb vaatamata kõigele ikkagi seisma. Ja siis algas kulissidetagune töö, Vladimir piirson kasutas oma vanu sidemeid. Ilmselt tegi Heino Kiik ise tööd Artur Vaderi, Edgar Tõnuristi ka Kirjanike liit tegi ikka, ehkki juba väsinumalt, muidugi, väsinult protestivad häält. Mina käisin Harju rajooni parteisekretäri Ilvese juures, kes oli juba ühe siseretsensiooni teinud ja sain ta nõusse. Ta kirjutab tondiöömaja saatesõna. Pirson hankis Ühe paranduste tegija keskkomitee töötaja Erich Kiisa. Kliendikohaselt sai otsustavaks üks künnivõistlus, kus Käbin oli koos Tõnuristi ka seal oli Edgar Tõnurist tondiöömaja asja oskuslikult käbi neile siis selgeks teinud. Ta oli seal asja oskuslikult ajanud ja Käbini ära veennud. Aga siiski mitte käsu andmiseniga korralduse tegemisi, vaid oli ees kolhoosnike kongress. Ja seal siis ütles Käbina, et üks noor kirjanik on kirjutanud tondiöömajast ja meil oli ju tõesti tondimaja ja, ja väga raske elu, aga nüüd on meil kommunismi maja. Sellest esimese sekretäri retsensioonist. Sellest vihjest piisas. Vahepeal uuesti. Glavlite esitatud poognad läksid liikuma. 18-l veebruaril 1970 helistas ülivajama tondiöö. Signaal eksemplarid on saabunud ja ma võisin samal päeval kolme eksemplari. Millegi Labliti ilmumisluba ei olnudki kolmele mehele, kes sellele ilmale tulekule kõige enam oli kaasa aidanud Artur Vaderi ega Tõnuristil Olav vutile. 26. veebruaril ja ikkagi alles 26. veebruaril. Raamat tuli juba 18., aga joodeti igaks juhuks veel ka seda, kui see Moskvasse jõudnud, mis 26. veebruaril helistas toimetuse sekretär Reet lusti ja ütles, et tsensuuri tempel ilmumiseks lubatud on peal. Ja 13-l märtsil 1009 70 tuli kirjastuse Heino Viik, temalt sain eksemplari. Minagi. Olen rääkinud nüüd sekeldamises sebimisest, intrigeerimisest võitlemisest ühe teose ümber ja tegelikult kogu aeg rääkinud juga Heino kiigest sest tema kirjad, visiidid kirjastusse, Nad olid kogu aeg äärmiselt korrektsed, rahulikud paga kõrgid ja üleolevad. Ma ei söandaks ütelda, ta töötas koos meiega, aga ta võttis siiski vastu neid tsensuur, see toimetamise ettepanekuid, mis seda õuduslugu jällegi natuke aitas edasi viia soovitava tulemuse poole. Minu jaoks oli ta sel ajal. Ja mida kaugemale see aeg, mis läheb, seda rohkem ma saan sellest aru. Ta oli selle isikuna väga vägev, ta oli tõepoolest vägev isiksus. On ju ilmselge, kuivõrd ikkagi erinev on autor ja toimetaja suhe teosega ühele on see oma lapsi ja teisele amet. Ühele on teose saatus, honorari saamine või mitte saamine, majanduslikku olukorda, elamine, teine pool saab palka oma tegevuse eest teksti kallal. Tondiöömaja takistuste kordumine nende vahepeal nagu lausa Martüürimina tundunud ilmumiskäik nõudis tõepoolest vägevad kirjaniku karakterid ja ainult arutu riik võis panna inimesele niisuguse vaeva kaela. Heino Kiik aga kirjutas kogu aeg edasi, oli täis uusi plaane, tal valmisid uued käsikirjad, milles ta käis nii nagu tondiöömaja probleemi ei olekski kirjastuses rääkimas. Ehkki nüüd pidi ta oli selge olema, et nende uute asjade ilmumine ei saa kerge olema. Ta kirjutas, ta käis Moskvas õppimas, ta elas oma elu näiliselt kannatamata, näiliselt kulumata kui nüüd ajas kiiresti edasi hüpata. Ta on jõudnud ka mitu aastat Kirjanike Liidu juhtkonnas tegutseda. Tal oli selleks suur tahtmine, valmisolek, ta tegi selleks kõvasti eeltööd ja sai oma kohaga kätte. See oli niisugune lähenemine, ei saa oodata armuande, looduslik ja nii edasi. Aga ta tegutses hooga nii eelperioodil kui ka oma juhipositsioonil ja positiivse poole pealt olgu öeldud noh juba siis, kui näiteks minule need uued ajad ei aimanud veel ei unes ega arutlustes. Juba sel ajal katsus Heino Kiik teha samme, mis on äärmiselt tänapäevased. Ta üritas korraldada kirjanikele paremaid elutingimusi, stipendiume anda, muretses korterite pärast. No ma ei tea, kas ta neis asjades oli alati jumalikult õiglane, aga ega seda ei olegi nii kerge otsustada. Tema palju raamatulise päeviku tekst on väga isesugune nähtus. Ta on kindlasti väga oluline, sest see dokumenteerib kiigepoolse nägemise ilmast ja inimestest mitmekümne aasta jooksul. Ja paraku minu jaoks on see tekst natuke ka nagu ebamugavust tekitav pisut häirivootamatu. Sest Heino Kiige päeviku maailmas on inimesed. Nonii, kõva kirjaniku jaoks uskumatult mustvalged. Ja kõik suhtumised ja hoiakud ja hinnangud selles raamatus jagunevad kindlalt kaheks. Ühel pool on siis Heino Kiige enese ja tema sõprade hoiakud ja hinnangud. Ja teiselt poolt ekslikud ja valed hinnangud. Üsna tüüpiline skeem. Ma ei oska siin panna kuku laitmatut seoste ketti aga igal juhul on isegi kummaline, et Eesti NSV veidrustest õudustest nei viljakana läbi jõudes on Heino Kiik Eesti vabariigi kirjandus, täpsemalt kirjastus elus taas kokku puutunud konfliktide ja pingetega. Cupra asjad on ta ise detailideni läbi kirjutatud. Ja üllatusega näen ma peale kunagise vastasseisu tammega, mis oli ju loomulik, on ta vastasseisus veel paljudega ja muuhulgas ka inimeste, kelle mina mulle näib, ei oskaks lihtsalt olla konfliktis. Ilmselt ikka see minu seisukohad ja valed seisukohad. See psühholoogiline abitus mulle kiige proosatekstidele mõeldes isegi mõistetamatu, olgu selles siis Heino Kiige paradoks nagu ka selles, et iga närviga poliitilise inimesena seda söandama täiesti öelda ei ole ta läbi löönud Eesti vabariigi poliitikaelus, ehkki on ka seda korduvalt katsetanud. Aga Cupra loomisega näitas ta igatahes kätte. Eesti kirjastus, elu suuna ja oma stipendiumi määramisega oli Eesti esimene Kultuurkapital. Mis puutub ta päeviku vene ajalehekülgedes ja siis tahan tõepoolest veel seda öelda, et ilmselt aitas päeviku meetod teda ülepingetest mõnevõrragi mille tekkimisest ta ju tookord ise hoopiski süüdi ei olnud. Aga võib-olla on ta üldse inimene, kes saab inspiratsiooni just nimelt suurest vastasseisust endale vajalik, et luua tema proosa puhul on esialgu lugu küll niimoodi. Ja mis veel päevikutesse puutub, siis Eesti Toomas Kall on neist nüüd nii eht kallilikult üle käinud sisaldavad nad peale autori hinge dokumenteerimise, mis on siis natuke mustvalge, k väga ilmekaid, aja dokumente, ehtsaid dokumente. Aga mis teiste ise loomustamisse ja situatsioonide tõlgitsustesse puutub, siis üldiselt ei ole mul viitsimist ega tahtmist nendes asjades õiendada. Aga ükskord oli see nüüd teatris või kontserdil, teatris vist pigem tundus olevat niisugune hingedehetk, me rääkisime muud juttu ja mulle tundus, et on siiski vaja see asi ära ütelda. Ja mulle meenus mingi õige totter minu olemise olemuse käsitlus päevikutes ja ja noh, nagu ma ütlesin, ma katsun mitte õiendada, aga seekord ma talle selle siiski ütlesin. No umbes selles vaimus, et taevas küll, sa oled ju nii hoolikas vaatleja, saad aru, et sinu pilt on fookusest väljas või midagi niisugust, ma üritasin talle öelda. Heino Kiik vastas relvitustava süüdimatusega, aga mis ma saan teha, kui ma niisugune olen? See oli kordussaade sarjas 50 portree visandid ja Aksel Tamm kõneles Heino kiigest.