Järgnevalt kordame saadet sarjast 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneles kirjanik Juhan Smuul-ist. Smuuli tulemuste kohta ei sobi kuidagi, sõnad astus sisse või tuli tuppa, tema sööstis. Pikast jalast tuhises ta hingeldamata üles, tõstis siis kohtu tänavas kas kohe vasakut kätt esimesel korrusel olevasse Loomingu toimetusse või siis hoogsalt keeruga trepist üles teisele korrusele Kirjanike Liidu ikka dünaamiline, laetud ikka kaasas mingi emotsioon, ükskõik, kas hea või paha, aga igal juhul niisugune, mis ootas jalamaid väljapaiskamist. Ja see võimalus talle otsekohe ka anti. Ma räägin aegadest, mil ma ise juba seal Toompeamajas tööl käisin, 50.-te lõpust ja 60.-te algusest. Üks kohtumine oli olnud varem ka Tartus. Smuul oli kutsutud kiire majja, see tähendab Tartu Kirjanduse majja kõnet pidama. Ja see kohtumine ei olnud just suurem asi. Sest Juhan Smuul hakkas näitama oma vaimustust selle üle, mis ta oli kokku lugenud. Ta vaimustus oli muidugi ehtne ja tsitaadid olid ka ilmselt autentsed. Aga see vaatmis huvitavaid asju, suured kirjanikud öelnud on, see oli kuidagi küündimatu. Eriti Tartu seltskonna jaoks, kes meeldis muidugi. Heal arvamusel olime. Aga me olime Kasmulis diavärbamisel edasi. Lihtsalt selle mööndusega, et teoritiseerimine ei ole tema tugev külg. Ja et tema raamatuvaimustus on suuresti esmaavastamise vaimustus, see oli, liigutab, aga natuke lapsik. Kui ma paari-kolme aasta pärast Tallinnasse jõudsin siis ei olnud enam vaja teiste meeste tsitaatidega vehelda, siis tsiteeriti juba teda ennast. Ja nii nagu ta ükskõik kuhu tulles koos uksega sisse astus. Ja selle sisseastumise kohta muide isegi üks tähelepanek ka kaugelt Moskvast Veera Ruberilt sellelt meie eesti kirjanduse asjade ajajal Moskva Kirjanike liidus. Tema rääkis, et kui Juhan Smuul Moskva koosolekute tuli, siis kiirgas temast energiat ja enesekindlust ja mingit iseäralikku võlu, mis jalamaid tõmbas ta juurde. Tänases keeles impeeriumi kirja härrasid aga tolleaegse väljendusviisi kohaselt vennaskirjanikke üle kogu liidu. Aga ma hakkasin peale ja tahtsin õieti kujundit teha. Nii nagu ta astus igale poole sisse koos uksega. Nonii, oli ta tulnud ka kirjandusse sööstuga jalamaid otsekohe tähelepanu äratades ja kohe vakatama sundides. Ja kui poeem Stalinile oli partei jaoks ning järvesuu poiste brigaad näiteks sobis suurepäraselt üliaktuaalse temaatikaga teoste rubriiki ja siis sõjaaegne noorima õe luuletus, oi lihtsalt inimkeelne kõne. Ja selles keeles rääkisid tol ajal üsna vähesed. Kaugelt kaugelt tuleb meelde pungil täis draamateatrisaali, laval on Kalmer Tennosaar ja käimas on järjekordne koolinoorteolümpiaad, Koolipoiss Tennosaar deklameerib Smuuli. Mis deklameerib, ta ei deklameerida, lihtsalt jutustab vaikselt üht lugu ja see lugu on Smuuli mälestusi isast. Ma olen selle palju pärast ei kuulnud ka näiteks Mikk Mikiveri võimsas esituses Moskvas, Kasahstanis. Aga mitte kunagi nii äärmiselt lihtsalt nii endastmõistetavana ja ma ei unusta seda jõmpsikaid ja plikasid täis draamateatri absoluutset vaikust. Aga et need, minu, see rubritseerimine no selle kohta, et üks on nagu partei jaoks üks asi ja teine jälle inimkeeles, et sellest organiseerimisest ei tekiks mingit valet muljet, siis Smuuli jaoks oli see tollal kõik üks ja sama minu arust tema ei kalkuleerinud ega konjunktuuri tsenud, ta lihtsalt laulis oma laulu ja see oli paljutahuline. Kusjuures selle sõna paljutahuline taga on nüüd oma keerukused. Nimelt selleks ajaks, kui ma teda pidevalt nägema hakkasin, oli ta ju läbi teinud. Õigupoolest masendava koolituse. Olen mõnikord ka neidsamu Mälestusi rääkides väljendanud oma uhkust Eesti Kirjanike Liidu puhul püüdnud näidata, kuidas Kirjanike liit. Ma räägin praegust organisatsioonist kuidas Kirjanike liit mingilgi määral näitas oma vaimset iseolemist ja püüdis kasutada võimalusi ideoloogiliste ettekirjutuste ja surve leevendamiseks. Ühesõnaga, rääkida liidust kui Ühest siiski meeldivalt progressiivsest institutsioonist. See õigustab või seletav või välja vabandada püüde või isegi siis kiitev hoiak käib Kirjanike liidu kohta alates 50.-te aastate lõpust keskpaigast, äärmisel juhul. Ja ma olen tõepoolest õnnelik, et mulle on langenud osaks hilise sünniarm. See on sakslaste väljendus, mida ma kuulsin esmakordselt. Eesti juudi kogukonna ajaloo uurijad. Eugenia kuurin Loovilt. See hilise sünni harm laskis mul Kirjanike Liidu kõige masendavamatel aastatel Tartus loengut konspekteerida ja asju kõrvalt kommenteerida ja tegeliku jõledusse ei pidanud ma oma nina sisse toppima. Sest tegelik kirjandus, poliitiline jõledus toimus Tallinnas ja Smuul muidugi ei saanud sellest terve hingega läbi tulla. 26. veebruaril 1948 arutatakse tema sooviavalduste astuda EKP liikmekandidaadiks ÜK b P S on üleliiduline kommunistlik bolševike partei suuril kaasas kommunistliku noorsooühingu Anton Vaarandi, Debora Vaarandi soovitused ja muidugi võetakse ta vastu, ma olen kindel, et küllap oli teda enne kutsutud, see oli, üldiselt viisiksid kutsutakse. Ja alguses läheb selles tema jaoks uues kollektiivis kõik, nagu võid rahulikult noorema mehena protokollita koosolekut, mida ta pärast minu ajal mitte iialgi enam ei teinud. Siis ta protokolliga suurte häälitse ja tema silmal leiavad küll aset mõned isiklike antipaatiad krambid, näiteks Aadu Hindi ja Oskar hulgati vahel või siis urgati Huko lumeti vahel Huko lumeti August Jakobsoni vahel, aga esialgu on need kõik kuidagiviisi psühholoogia pinnale mida ainult õige kergelt toniseerib. Niisugune sõjajärgne printsipiaalsuse. 49. aasta hilissügiseks on Smuul siis veel Smuul, Juhan Smuul esse Haaga jõudnud näidata oma tõelist loomust sest ta ilmselt ei kannatanud tühi toimetamist ja koosolekutel istumist, mitte parteilist toimetamist. Eestimaal elanud vene kirjanik Ilja Murski, kellega kohtumisest mind see hilise sünniarm ka säästis võtab parteikoosolekul sõna, räägib niimoodi. Märgid algavad. Siin kõneldi seltsimees Smuulist, teda vähe käib parteikoosolekutel jumala eest. Me rõõmustame luuletaja Smuuli loominguliste saavutuste üle, aga ta suhtub passiivselt oma parteilistesse kohustustesse. Näiteks poliitõppusesse on tarvis õppida. Me peame seltsimees Smuuli järele vedama, võib-olla on otstarbekohane tema liikmekandidaadist liikmeks võtmine veel mõneks ajaks siiski edasi lükata. No ja seejärel arutatakse sellel koosolekul Arnold tuliku eluviise ja seekord noor Juhan Smuul oma sõnavõtuga küll üllatab, sest ta ütleb niimoodi. Parteiorganisatsioon ei ole närvikliinik, tulikul tuleb viina joomine ära keelata. Ta on kohutav individualist ja purjus peaga tuleb välja tema tigedus inimeste vastu. Ja siis on veel üks koosolek, kus arutatakse ettevalmistusi Stalini sünnipäevaks. Kõik kohalolijad suulise puudub sellest koosolekust, aga kõik kohalolijad annavad aru, mis nad juba teinud on ja siis võetakse vastu kuuepunktiline otsus. Ja kaks punkti väärivad minu arust küll tsiteerimist. Punkt üks on niisugune kohustada kõiki loovaid luuletajaid kirjutama luuletusi, mis oleksid pühendatud seltsimees Stalinile ja tema tööle Nõukogude riigi ülesehitamisel kindlustamisel. Ja kuues punkt on niisugune välja anda Kirjanike Liidu seinaleht, mis on pühendatud seltsimees Stalini 70. aasta sünnipäevale. 1950. aasta alguses pannakse suu siiski natuke tõsisemalt ülesannet täitma, ta peab esitama ettekande EKP Keskkomitee seitsmenda pleenumi otsustest milles käsitleti, tõsi küll, väga süütuid asju, ametiühingute tööd ja noorte hulgas tehtavat tööd. Suuri ettekandes leitakse, et paar Muia veetamme luuletust Eesti naises on lubamatult nõrgad. Kelle jaoks krahh mõne jaoks ka tipptänu akadeemiale seda ajakirjal akadeemiat Kaalepile, Isotammele on see pool sajandit suureks riigisaladuseks olnud kommunistliku partei kaheksanda pleenumi stenogramm meile nüüd kõigile kättesaadav. Stenogramm on õudne, seda saab nelja numbri järgi juba otsustada, neli või viis on nüüd ilmunud. Aga ikkagi on see stenogramm mingi seal kusagil kõrgemal toimunu kajastus ja ta ei riiva veel mind päris isiklikult. Aga siis, 19. aprillil 1950 hakkab masin tööle Toompeale Kirjanike Liidu koosolekutoas. Ja mälestusi ning dokumente sellest on lausa füüsiliselt vaevab käidelda. Kui Jaan Undusk ühendab Smuuli Stalini poeemi mõistmisaluse religioosse värvinguga ja teose kujundusliku külje kristlikku teksti pärimusega siis aprillis 1950 on meie ees fanaatiline usu märatsus. Kirjanike Liidu partei kooslik võtab kaheksandat pleenumi ellu viies kõigepealt ette Paul Viidingu, kes oli Semperi Andrese nii sügavalt kahjulikust tegevusest. Ma tsiteerin Oskar urgartit. Sügavalt kahju, kus tegevuses Kirjanike liidus Neile lähemaks kaastööliseks ja abimeheks. Ta on soosinud Merilaasi ja sanga, ta on soovitanud õppida dekarentidelt ja formalistidelt. Siis kerkib üles kaadri paigutamise küsimus. Purgarti järgi on Pälja Andresen nõudnud kohe pärast punaarmee sissetulekut 1944 kõigi Eesti kirjanike töölerakendamist. Tsitaat sel teemal tekkis Võrus tüli Jakobsonile Andresega, sest Andresen nõudis tagurliku müstiku Kangro ülesotsimist, sest levis kuuldusi, et Kangro olevat võru lähedal. Taulis müstik, Kangro jäi õnneks leidmata, aga formalist Viiding oli sõja lõppedes paigal. Ja erakaal küsib nüüd aastal 1950. Kas Viiding võitles kohale suunamise vastu, Andresen teiste poolt. No see tähendab, kas ta võitlus omaenda ametissepaneku vastu. Eduard Männik jätkab ülekuulamist, kas oli omavahelisi koosviimise Andresen iga, mida arutati. Ja lõpuks Viiding tõesti ütleb, jah, oli küll. Laua juures oli. Siin on väike hingamispaus, maju, tundsin neid kõiki. Ja mina nägin neid normaalsetena, ma nägin neid, noh, ütleme natuke. Võib-olla igavate koosolekul käijate näoga, mis suhtlemisvorm see koosolek siis ongi. Ja seevastu olid nad nurga alt välja arvatud hulgast ma ei tundnud, aga kõik teised, nad olid huvitavad kaasvestlejad, nad tõid mu teadmisi, erisuguseid hoiakuid, vana ajalugu, suurt elu teadmist, kõik mida üks kirjanduse juurde minev inimene nagu vajas, toovad ja kõik see märatsev puu risti hoiak, see oli nagu üle läinud. Nii et ma ei aimanudki selle olemasolu nii jõhkrale kujul. Isegi omavahelised suhted olid neil alates 58.-st, millest algab mu isiklike tähelepanekute Tallinna inimeste osas, isegi need omavahelised suhted olid täiesti talutavuse piirides. Tagasi nüüd siis 1905. aasta aprilli koosoleku juurde, mis kestis lõpuks kaks päeva. Kas muul ei saa rääkimata olla ja tal ei ole ka muud rääkida, kui et nüüd on tsitaat temast? Arvan, et Viiding ei ole peale seda kuigi palju kasvanud. Ta loeb küll hingesid, kuid on muutunud eluvõõraks kabineti inimeseks ja vaevalt suudab meil kunagi vabaneda vanadest vigadest. Noh, jätame lehekülgi vahele, jätame paljude vahele, viiding heidetakse parteist välja, tehakse ettepanek kustutada Kirjanike Liidu nimekirjast. Ja siis asuvad eesti vaimuhiiglased, Juhan Smuul ja Debora Vaarandi eraelu kallale. Ja peale asjaosaliste eneste käitub enamik ülejäänuid jälgilt. On ainult paar tsensuurset kohta, on nimelt Tartu Ülikooli õppejõu Johannes feld Bachi, mine. Smuul ei saa oma süüst aru, ometi loeb ta õllepudeli juures Alveri luuletusi. Või siis Erni hiire kaeblemis, teine tsensuurne koht, minu arvates seal Hiiob ja õngo, see tähendab tulevased Ellen Niit ja lembe hiidel. Hiiobi õngo ütlevad, et mis meie, sina, Kirjanike Liitu lähme, näete, igal pool on ühed ja samad võtted ja ettekäänded ütleb hiir. Ja siis on pikas dokumendis kaks inimväärikat lauset. Debora Vaarandi ütleb vastuseks Magnus märgusolvavale küsimusele. Niimoodi ma ei pea Sanga ja Merilaasi võõrasteks inimesteks. Ja kui Aira Kaal hakka bulgaarlasel torkima Debora Vaarandi luulet, siis hüüab Smuul vahele. Kas mina pean hakkama õppima kaalu luulest? Niisiis kestab see koosolek kaks päeva, lõpeb väga hilja õhtul ja lõpeb suurejooneliselt. Paul Viidingu represseerimist oli juba jutt. Karistada saavad Mart raud, Debora Vaarandi, Juhan Smuul. Kirjanike Liidu juhatusele tehakse ettepanek heita Kirjanike Liidust välja. Palun varuda kannatust. Kodanlik natsionalism, Semper dekadendid, Alver merilaas ja sangnõukogude korra kirjanduse laimajad, fašistide käsilased, Metsanurk, Raudsep vaikivad, kirjanikud, Anvelt kaja, radaar, vallak, hädassa ja Sempelilt tuleb ära võtta teenelise kirjaniku nimetus ja tuulaselt tuleb ära võtta rahvakirjanik. See ei ole enam metsa, raiutakse laastud, lendavad siin lendab juba metsise. Ja need on Juhan Smuuli kirjandusse tuleku ängistavad tehisolud. Kuu aega hiljem selle samal 1950. aastal on usaldust väärivad eesti kirjanikud dekaadil Moskvas. Seal kogutakse partei liikmed ja taas jälle kahel päeval kokku, et arutleda dekaadi halba organiseerimist Eesti poolt ja eriti kaaluja urgarti ettekannete madalat taset. Aga seal tõstab Smuul juba pisut pead. Ja ta ütleb, et kaalu, seisukohad, luuleküsimused on üldse vildakad ja see paistab silmaga kaalu enda loomingus. Kohe reageerib Max Laosson ja leiab, et Smuul on lasknud ennast desorienteerida sanga ja Vaarandi poolt. Teisel kuusiku päeval see vastasseis Laosson, Smuul jätkub ja Smuul sirgub, tema tekst on niisugune. Iga sõnavõtu puhul, mis ma ka ei räägiks, heidetakse mulle ette, et mina jätkavat Andreseni ja Semperi traditsiooni. See on tulnud sellest, et ma andsin rumala peaga raua artiklile allkirja seletuseks. Tegemist on ühe omal ajal kõvasti laineid löönud retsensiooniga Ralf Parve luuletuskogu kohta, millele olid siis raud ja Smuul alla kirjutanud ja, ja nagu siis nüüd sellestki tekstist nähtub. Ta oli tegelikult Smuul lihtsalt ainult allakirjutaja ja raudteekäigult kirjuta. Smuul ütleb nüüd edasi veel. Ja teiseks on see, kui mina eksin, siis hakatakse vaarandit peksma, see on parteiline inkvisitsioon. Ja siis ütleb sellel koosolekul Arnold tuli otse ja ma ei tea küll, kas ütles või rõõmustades ei tule tekstist välja. Suuline on võimatu kallale tungida, tema looming on niivõrd tugev. Aga Seebelgebanssaar? Igandeid on, kas muulil? Smuul käitus täna ebaparteiliselt, nimetades kriitikat parteiliseks depressiooniks? Laosson suur rääkis parteilisest Impisitsioonist. Aadu Hint, kes võinuks olla ja mõnikord oligi vana vingamees ütleb. Smuutisse tuleb suhtuda nii, nagu on tema looming, inimeste hinnatakse tema töö järgi. Nüüd paneme need dokumendid kinni. Juhan Smuul tuli kirjandusse ja ka kirjanduse juhtimise juurde sest õige pea saab temast Kirjanike Liidu esimehe asetäitja. Ja siis 53. aasta jaanuarist kuni oma surmani aastani 1971 Kirjanike Liidu esimees. Niisiis ta tuli dramaatilised ja, ja vastikul ajal. Ta tuli, ma usun naiivselt avatuna, ta tuli oma arust rõõmsale vaimumängumaale mis osutus reeglite ja kitsa rinnalisuse ja intriigidepesaks seda mitte pikaks ajaks, hullus läks mööda mõnevõrra mööda. Ja kuuekümnendatel siiski räägitakse juba teistsugust keelt. Ometi jäid, tahan arvata, jäljed alles jäi. Teadmine reetmise võimalikkusest jäi mõru maik ja pettumus kogu elu. Vaatamata sellele maigule selle pettumuse või just selle tõttu kogu elu kogu oma väga lühikese kirjaniku elu, katsus Smuul seda pettumust endast välja kirjutada välja kirjutada ka seda, et ta oli korraks huntidega ikkagi koos sulgunud. Temast ei saanud vaatamata oma ametisolekule himukat kirjandusprotsessi kujundajad. Oma ameti poolest oleks pidanud see olema. Aga need oma paaritega, need Kirjanike liidu kongressidel pidas ta muidugi ära, need olid isikupära siis, et edasi, et noh, hea küll, kohati ka teravad. Aga ta ei olnud tuur sekeldaja. Poliitilise kujundamise mõttes. Muidugi tunnista rahulolu, et ta oli noore mehena tõusnud nõukogude kirjandus hierarhia tippu. Ja ehkki ta ei sallinud pleenumi kongresse konverentse, seminare, aktiive ja lihtsalt koosolekuid ja ta pidi nendele olema. Aga muidugi oleks ta tahtnud loobuda kõrgetes kogudes liikmeks olemisest, sest see oli juba sisse harjunud positsioon. Tal oli ju tegelikult ainult üks suur kümnend. Kuuekümnendad hea küll, veel viis aastat 50.-test, aga ikkagi oli see väga lühike aeg ja selle lühikese aja jooksul oli tal lakkamatult tegemist tõsine eksitega kellele ei meeldinud jäise raamatu algus, kellele ei meeldinud sõgedad kirjade novelliahastus, lõpp, kes tahtis lüüa profiiti Atlandi ookeani inimlikkuse kvalifitseerimisega printsiibituseks ole öelda abstraktseks humanismiks kes tegeles lea diskvalifitseerimise ka üle pea ja tõepoolest ususallivuse ka ei tehtud tollal nalja. Vist olid niisugused Smuuli read selle Lea episoodi kohta. Ühed tegid mu peaaegu klassikuks ja teised tegid vaktistiks, nii reageeris tema sellele. Nõukogude armee tõusis peaaegu tagujalgadele polkovniku lese puhul ja Smuuli oli räägitud, kuidas sõjaväeringkondades organiseeriti lihtsate leitnandile. Protestija, kaebekirju ja pingviinide elu sisaldas väga tuntavaid torkeid võimu ideoloogide vastu ja need sisisesid kaua. Mõelgem, kui palju kriitilisi punkte, kui palju teravusi lühikese aja jooksul ja missugune tülinorimise lust Smuuli poolt. Ja see muidugi oli poliitika. Ja ime küll, oli endale saanud nii tugeva jalgealuse, ta särav isiksus oli jõudnud tekitada niisuguse Teie enda vastu, et tal õnnestus kõigist neist kriisidest ja kriisikestest ju välja tulla välja tule terve nahaga. Rea lammutamiseks ma mäletan ilusti, kutsuti kokku mitukümmend inimest keskkomitee suurde saali keskkond sekretäri juhtimisel, teekonda Annet ründas Kirjanike Liidu koos otse seda teost ja sel ajal ei olnud see enam hoopiski nii väga kombeks. Smuul reageeris paari iroonilise märkusega, tundes muuhulgas ka keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbini pidevat toetust. Sõjaväeleht Krasnaja Zvezda avaldas artikli, mille järel igale teisele mehele oleks tulnud avaldamiskeeld. Suulile pakuti kohe võimalust vastata ajalehes Izvestija, suur vastas ka seletades siis, mis asi see satiir. See oli, andes ära, mis teda kaitses. Muidugi tal olid oma hoiakud ja mitte kõik, mis kirjandus toimus, ei meeldinud talle. 60.-te aastate luuleuuendusega ta eriti kaugele kaasa ei läinud aastapreemiate žüriis, kui neid preemiaid esimest korda määrati, kui tema esimees oli, siis jäid oma preemia otsustamisel seisul neli, neli tema hääl otsustavaks ja ta ei suutnud tõsta kätt Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinu mängu poolt. Ma mäletan õhtut Kadriorus kuristiku tänava majas kui Debora Vaarandi mõtlik, iroonilise silmal katsusin kõigest jõust veenda Juhan Smuuli tegema kõva häält Loomingu raamatukogus ilmunud kärbeste jumala kaitseks, mida ründasid prokurörid ja ja, ja paljud tõsiusklikud. Prokurörid ka. Et see nagu kallutab noorsugukuritegevusele. Aga tuli välja, et Juhan Smuuli kannatanud seda suurepärast raamatut ka mitte. Kusagil oli piir, mida ta ei tahtnud ületada. Ta otsis visalt natuke naiivselt ilusat ja eetilist inimest ja sedasama otsimist eituse kaudu. Seda ta ei tahtnud omaks võtta. Need on nüüd ääremärkused ajast ja inimesest ajastu kirjanikust. Ja tõepoolest vähem kui kunagi varem tunnen ma kõhklust sellepärast et teema pole ammendatud. Ja seda sellepärast, et Juhan Smuuli on väga vedanud analüüsijate memoristidega. Ülo on sul on monograafias Smuuli teoste seitsmes köites nendes järjesõnades seal kõik oluline kirjas inimliku läheduse ja proosamehe detaili tundlikkusega smulist kirjutanud Paul Kuusberg ja vaheda armutuse ja samas liigutava ustavuse kandemast rääkinud Ülo Tuulik. Ja väga uuesti ootamatust ning. Kui ta teiselt poolt Smuuli ajastu jaoks väga mõtlemapaneva kandist on Jaan Undusk vaadelnud Smuuli kultuse poeemi Võib-olla polekski ma pidanud nii olulistele käsitlustele neid märkusi lisama tulema, õigustan ennast tahtmisega tõesti veendunult öelda, et kirjanik, kes nii pikka aega on olnud ühe rahva tähtsamaid kirjanikke kes vähemalt 40 aastat on olnud kõige loetumaid ja mängitumaid mehi, keda on teadnud üheksa 10-st eestlasest ja pooled ehk ka lugenud. See kirjanik on minu jaoks kindlasti sajandi suurkuju ilma igasuguste nimekirjadeta. Ja siis veel. Mul on kahju, et Juhan Smuuli kuju kadriorust on kadunud. See pidin kusagil kuuris olema, lugesime üsna hiljuti sirbist. Ma ei tea, kas sellepärast, et see kuju oli nii lähedal Smuuli, kunagisele kodule kuristiku tänavast, aga mulle ta meeldis oma paigutusega mõlemal pool teed oma mõtlikkusega selle valusa valgusega, selle traagilise helgiga, mis kumas näo pead mu poistele meelise kujuga. Nad kutsusid teda linnumeheks. Aga kõigepealt kaduski lind Juhani õla pealt. See oli ilmselt skandaalide, siis kadusid vist mingid tähed ära ja lõpuks kadus ka kuju. Mina arvasin, et see on ära koristatud ja ära koristajateks olid poliitilised puhas hinged. Kui tuli välja, et nii see pole, siis arvasin ma, et seda on teinud metalli hangeldajad, aga lõpuks tuli välja, et kuju viidi hoiule, et teda ära ei varastataks. Eesti vabariik on päriselt tagasi siis kui hirv Nunne tänaval tagasi panna. Ja kui me juba nii rahunenud olened hirmsal Nunne tänava seista võib, siis võib vist ka Smuuli kuju vaadata, sest päris ära unustamiseks oli Juhan Smuul ikkagi liiga andekas. Kordasime algselt vikerraadios kavas olnud saadet, kus rubriigis 50 portree visandid kõneles Aksel Tamm Juhan Smuul-ist.