Paul Rummo oli üsna minu kirjandusametniku elu alguse juurest, oli nii-öelda saatuse sõrm. Ülikoolist ära Loomingu toimetusse kutsus küll Paul Kuusberg ise Loomingu peatoimetaja või tolleaegse terminiga toimetajalt aga mõni aeg hiljem poetustani muuseas, et oli teinud seda Paul Rummo jutu mõjul. Ja Rummo sattus minu peole ilmselt Tartu Kirjanduse Majas hiiremajas, nagu seda Tartu kirjanike organisatsiooni juhi Erni hiire järgi kutsuti. Enne hiir oli väga aktiivne üliõpilaste kaasatõmbamisel oma sagedastel arutluskoosolekutele vist tõepoolest peaaegu iga nädalastele koos istumistele. Oli 50.-te lõpp, oli sula nagu Ilja Erenburgi jutustuse järgi seda aega oli nimetama hakatud. Räägiti üsna teravalt ja ilmselt oli ka minu mõnes sõnavõtus midagi, mis Tartusse visiidile tulnud Paul Rummol kõrva hakkas. Igatahes tõi ta teate Tallinna. Ja mõne aja pärast saabuski Kuusberg Tartusse Tähtvere tänavale. Muhingekese järele. Paul Rummoga, kellega Tallinnas sagedasti kokku puutusime, me seda episood ei arutanud, sest mul nagu ei sobinud küsida, et mis minust siis ikka nii meeldis. Ja tema oli ka sellest juttu, oli lõpuks see tõepoolest muid asju ajada. Aga võib-olla jõudsin ma ka seda esimest muljet endast rikkuda, sest et kuidas seda nüüd öelda? Pinnapealne ajaga ealisus ei olnud mulle vähemasti töö algperioodil tõesti mitte võõras aurumaga tasakaalukas, malbe, tema oli kuidagi kogu oma olemusega kirjandus poliitikuna kirjandustegelasena igasugusest konjunktuurist kõrgemal tema elu üle mõeldes. Ma olen tõesti imestunud, kuidas ta üldse nii palju kirjastuses töötada sai. Kuus aastat ja kuus tõepoolest kõige hullemad aastad 1948 kuni 1953. Alguses oli ta kirjastuse ilukirjandus ja kunst peatoimetaja, siis oli ühendatud kirjastus Eesti riikliku kirjastuse ilukirjanduse toimetuse juhataja. Et need tõepoolest olid hullud aastal, seda ei pea ju pikemalt rääkima jääd kirjastaja töö. Nõukogude ajal oli suuresti ka piiraja ja tõkestaja töö, seda sain ma ise 10 aasta pärast järele katsuda. Võib-olla aitas Paul Rummol kuus aastat töötada, aga see et nendel aastatel ilmus tõepoolest vähe raamatuid, vähe algupärandid nimelt. Ja seepärast polnud tsensuuri probleeme uue tekstiga. Ja küllap panga Paul Rummo teine, see kirjastajad hoidsid ka neil aastatel eesti kirjasõna üleval. Klassika kordus trükkidega. Just sisse algas. Peaaegu ainult ühe aasta jooksul ilmus viieköiteline Kreutzwald, hakkasid ilmuma Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare ja Oskar Lutsu teoste sarjad. Pea üsna kopsakad, sest Vildet tuli lõpuks kokku 15 köidet ja Tammsaaret selles väljaandes. Selles esimeses suures väljaandes 14 ja lutsu 11. Arvasin tundvat tõepoolest Paul Rummo korraldavate kujundavad kätt, mis hiljem rakendus paljude antoloogiate koguteoste koostamisse. See tasakaaluksime, halbus tahaks veel rääkimist. Kuidagiviisi on minu käte minu kappi jäänud üks stenogramm aastast 1907. See tuleb muidugi kirjandusmuuseumi ära anda, aga praegu on ta minu käes. Stenografeeritud on ENSV Kirjanike Liidu konverentsi 14 10. juulil ja need 125 lehekülge sisaldavad õige palju kõmusõnu. Alates esimestest lausetest, seltsimehed, meie päevade iseloomulikuks jooneks on võitlus. Ja kohe küsimus on äärmiselt terav või siis nii, tuleb paljastada lääne halva vaid mõjusid ja muid selliseid hüüatusi, mis üldistena ebakonkreetsetele võivad paista lihtsalt taustana taust mürana. Aga Nendega käisid ju kaasas ka nii-öelda personaalsed sisse sõitmised. Aga ühes sõnavõtus saab Juhan Käosaar selle eest, et ta alahindab Carl Robert Jakobsoni analüüsimisel sõpruspoliitikat Venemaaga. Egolon reivi, sellele heidetakse ette desorienteeriv vaid ebateaduslikke kirjanduskäsitlusi ja öeldakse, tema vajab kindlasti kontrolli. Nii deklareerib kõneleja ja Paul Viiding vajab ka kriitikuna abistamist ja Juhan väinaste vajab koguni täielikku hooldamist ja nii edasi ja nii edasi ja siis sisendi Paul Rummo kes oli sel ajal kunstide valitsuse juhataja asetäitja ja tema ei pea vajalikuks ega võimalikuks kedagi ideoloogilise häbiposti panna, vaid ta räägib leebelt ja tasakaalukalt näidendivõistlusest ja sellel võitlus vaimulisel ja printsipiaalsusest ragisevad istumise lõpetab oma sõnavõtu niimoodi ma loen selle ette stenogrammi 53.-lt leheküljelt reisis Pauluma. Tahaksin lõpuks reale sõnavõttudele, mis täna siin on olnud ja Omalt poolt kriitikale soovitada, eriti noorte puhul või ka vanade puhul suuremat delikaatsust. Sest ometi ka kõige maha tõmbavamat mõtet saab avaldada ja kirja panna selliselt, et see siiski vaimustab ja julgustab ja nende töötuju ei hävita. Nii räägib rummu aastal 1947. Aasta hiljem on jälle kirjanike suvekonverents, nüüd juunis 1948 Paulumon põhikõneleja lastekirjanduse asjas seda ettekannet stenografeeritud ei ole. Aga sõnavõtjatel on Rummo ettekande kohta igatahes ütlemist. Nimelt seepärast, et Leida kibuvitsa lastelugudesse olla Paul Rummo liiga leebelt suhtunud ja vead kinni naelutamata jätnud. Rummo vastab sellele niimoodi ja see on see koht stenogrammis, mille ta ise on puhtaks lugenud ja oma ülikorrektse hapra püstkirjaga parandanud. Pliiatsikirjaga. Ma loen sellest Paulduma vastusest ette lõpu, Rummo ütleb nii. Küsin praegugi selle juures, et varasem kriitika Leida kibuvitsateoste kohta vaikis seal esinevatest positiivsetest omadustest, mida kõigest hoolimata seal siiski on ja millest ma oma ettekandes rääkisin. Meie vastastikune lahkuminek mitte kibuvitsaga, siis aga teiste kriitikutega, meie vastastikune lahkuminek seisab selles, et meie kriitikalised meetodid lähevad lahku. Ma arvan, et õigem on teost ka siis, kui selle suuri vigu esineb, mitte materdamisele võtta, vaid näha ka positiivset, mis seal esineb. Ja see oli 1009 kaheksa keskkomitee ideoloogia otsused. Need üleliidulise keskkomitee ideoloogia otsused oma eeskuju andva kategoorilisusega olid ju alles õige värske dokumendid ja kohustuslikud dokumendid. Ja Stalini surmani oli veel kaua aega. Ma panen nüüd need vanad tabelid kõrvale. Aga ma tahan ka omaenda rohkem kui 20 aastat kestnud kogude najal kinnitada, et just niisugune Tauli. Ma ei mäleta ta selle aja jooksul alates 58.-st aastast kuni oma lahkumiseni 1981. Et oleks katsunud kuidagi kasutada seda tähtede seisu või peenema sõnaga konjunktuuri selleks et kirjanduslikes rähklemistes kellelegi ära panna. Igasuguseid ideoloogilise puhtuse krambid olid talle võõrad. Teda huvitas Eesti kultuur kui tervik, ta elas tõepoolest vaeva ja valuga üle kõiki neid kitsendusi ja piiranguid. Nii kirjanduse ajaloo moonutamist, lahendamist kui ka kaasaegseid piiritõkkeid, mis sõjajärgsetel aastatele nii iseloomulikud olid. Need olid asjad, mille pärast ta teravaks nurgeliseks läks ja mille nimel ta sarkastil isegi kõnesid pidas. Ta oli alati lubaja ja avar, mitte kunagi keelaja jõgitsendaja. Muide, ta oli väga tundlik igasuguste olmelolluste ja elukeskkonnamoonutuste vastu. Mida sõjajärgsed aastad muidugi ka õige täis olid. Võiks öelda nii, malbus leebus kolleegide suhtes, aga nõudlikkus pretensioonikus olude suhtes. Pauluma teeb häält, kui te rahul ei ole, ta esineb publitsistlikku materjaliga publitsistlik artiklitega jaburate kipskujude vastu teeservades ja röökima pseudooptimistliku sundmuusika vastu tänaval olevatest valju hääldajatest ajakirjandusliku pinnapealsuse taktituse vastu, paljude asjade vastu veel. Ta teeb häält, aga siiski raevu tsem, ta isegi nagu ei ründa, ta lihtsalt arutleb ja näitab oma sarkasmi. Mu Tallinna algaastatel käis jutt, et Juhan Smuul oma muhulaste imelike suhtumistes milles on ju suurepäraseid pilaportreid nii tänavu juulis lahkunud ilma sige mäest kui ka ammusest manalamehest hantsleveretist ja niimoodi on leidnud paroodilise põlistuse ilmal sigeme jutustus, tolm ja selle ümber käinud poleemika. Jah, aga siis minu Tallinna algaastatel käis jutt, et neis imelike suhtumistes on ära kirjutatud kabauluma nimelt aususe hoiukassa nime all. Nad olid ju põlised kabepartnerid, Juhan Smuul ja Paul Rummol, aga samas temperamendile väga erinevad Smuul hoopis kannatamatu, teravam ja vist ka pisut pisut üleolevam harilik kolme suhtes, kui sellist otse teda ei puudutanud. Ma püüan nimelt seletada selle paroodilise vihje tekkevedru aga ei oma nii-öelda prototüübiks ka päris kindel ei ole ja küsimata see asi jäi ka mul Nis mull gurummat. Semalduma pidev muretsemine, rahulolematus, rahutus, see püüa teha parandusi, mida nüüd on hakatud kutsuma kosmeetilisteks. See võiski olla seotud ka 1940. aastaga. Paul Rummo tundis oma osadust selle päris esimese nõukogude sammu juures. Ruma elus oli tõepoolest palju tegureid, mis kujundasid temast vasakpoolse demokraadi just nimelt vasakpoolse kogumikus teose sünd, tilisenud pliideli koostatud raamatus räägib ta oma kooliõpetaja põlve brittidest Eesti vabariigivõimudega. Ja see muidugi kujundas eelsoodumust 1940.-ks aastaks punasel poolel. Igatahes lasi ta ennast panna uude parlamenti. Aga legend räägib ka seda, et temal oli tõrge tekkinud õige pea, õieti kohe. Eesti iseseisvuse loovutamine. Nii räägivad mälestused oli olnud paljudele kaasa minejatele ootamatu ja kõhklusi tekitav samm. Ja see Rummo legend on nüüd niisugune. Tema kõhklused ulatusid nii kaugele ja tema otsustavus ulatus nii kaugele, et ta polnud valmis selle akti poolthääli tema selle Nõukogude Liidu-ga ühinemisakti poolt. Et siis oli partei keskkomitee sekretär Karl Säre pidanud vajalikuks kõhkleva intelligentsiga vestelda. Ja et see vestlus kujunes selgeks ja ühemõtteliseks käevardamiseks. Kinomajas näidati 80.-te aastate lõpul ja tolle aja filmikaadreid 40.-te 39. 40. aasta filmikaadrid ja neid polegi nii vähe, neid on õige paljuga istungitest Toompeale. Näiteks õieti veel vaatama aegluubis uurima. Sest et mehaaniliste plaksutamist õmbluste ja hüsteeriliste õieti hüsteerilisusteesklevate, elagu ja hurraa-hüüete seas oli seal paar mõtliku ja mureliku nägu. Ja üks neist oli Paul Rummo oma. Nii mulle vähemasti tundus. Mulle tundub ka, et kogu oma kultuuripoliitilise tegevusega järgneval 40-l aastal päevast päeva kestva hoolitsusega kultuuri eest selle kultuurihooldega püüdis ta nagu midagi korda teha, midagi tasa teha püüdis päästa, mis vähegi võimalik. Ta hoidis iga noot luuleannet ja isegi mitte Annet kes sattus tema konsultandi käe alla, ta uskused, emakeelne raamat aitab rahvale alles ja ta tegi sellepärast elu lõpuni suuri kirjastamisplaane ja teosed nagu juttu juba oli ilmusidki. Ta pidas talumatuks vulgaar sotsioloogiliseks suhtumiseks neid tantse Mahtra sõja lavastamise filmimise ümber. Takistused olid selles, et see oli arvamine, et Mahtra sõda niimoodi, nagu ta Vildel kirjutatud on ja nii nagu ta siis kinno võiks minna, võib kahjustada rahvaste sõprusest. Kasakad teevad seal, mis nad teevad ja ta algatas kultuuripoliitilisi aktsioone või siis toetas neid visalt ja järjekindlalt, nagu näiteks Friedebert Tuglase novelliauhinda, mille puhul alguses oli lõpmata palju skepsist, et kuidas meie riik hoolitseb ise kultuuri eest, meil kohe vaja selliseid eraalgatusi ja ja muidugi selle taga võis olla lihtsalt ka kartused. Ehk siis hakatakse auhindu määrama ka neile, kellele ei ole vaja auhindu anda. Tuumadelikaatne asjaajamine lõppes seekord siiski jõuga tega. Tuglas ähvardas maa. Olen kindel, et rummu kaasteadmisel oma ettepaneku avalikult tagasi võtta ja see võimalik skandaal yldiselt hirmutas ning auhinna asutamine kuulutati siis ikkagi välja. See loetelu võiks jätkuda. Aga oluline on põhimõte. Paljud Pauluma aktsioonidest olid suunatud ametliku kultuuripoliitika korrigeerimisele hoiakute avaldamisele. Rahvustunde no ütleme, turgutamisele. Ja huvitaval kombel tuli luuletaja Paul Rummo sellise elu nägemise juurde mõnevõrra hiljem kui kultuuripoliitik Palduma. Olen püüdnud seal endale seletada, võib-olla on asi selles, et ta ei olnud. Võib-olla ta ei olnud nii spontaanne loojanatuur, et värssides ikka ja alati ennast väljendada, aga samal ajal oli ta ka luules kohusetundlik töömees ja nii ta vaevles kaua aja kajalisuse kammitsates. Tal on omajagu riimitud loosungid ja Paul Rummo jaoks üsna ootamatuid välispoliitilisi rahukaitselisi Korea sõja probleeme puudutavaid vemmalvärsse. Aga 50. keskpaigas oli ta üks esimesi, kelle luule vabanes kroonulikkusest ja pööras ennast lihtsate inimtunnete, lihtsate rõõmude, lihtsa Laulasmaa ja Vapramäe poole. Paul Rummo luuletused 54. aasta suveloomingus olid eesti luuleuuenduse alguseks. Ja sellest luulest lähtudes aga ka kogu tema elu ja kunstinägemisest lähtudes oli päris loomulik. Suure luule vaidluse ajal 60.-te alguses selle kolme poeedi niidu krossi, Kaalepi ja teisel pool siis remmelga ning ilmselt ka parteikultuuri poliitikute vahelise poeetika sõja ajal. Sel ajal asus Paul Rummo tingimusteta uue luulevabavärsiotsingute kaitsele. Ja tema parteitu sõna parteitu vist ka sellepärast, et endise noorsotsialistid ei saanudki ta ju ainuparteis olla. Igatahes tema sõna kaalus palju, sest erinevalt mitmest teisest polemistist ei kaitsnud oma värs, seda ei vaielnud oma koha pärast kirjandust, ta vaidles ainult idee pärast, ainult põhimõtte nimel ja see oli eriti veenev. 1962. aastal olnud oma kümmekond aastat vabakutseline kirjanik läks Paulduma ameti tööle Kirjanike Liitu. Ameti nimelt luulekonsultant sai temast uue kirjandusürituse looja. Oli just valmis saanud kedagi liidu Harju tänava maja. Saal pakkus uusi võimalusi. Koos ERMi Anssoniga hakkas Paul Rummo organiseerima kirjanduslikke kolmapäevi. Ja nende aastatepikkune edu oli tõepoolest midagi enneolematut. Peale muu oli see väga otsene suhtlemine kirjanike luge vahel. Minu mäletamist mööda ei toppinud tsensuur kaua aega oma nina sellesse ettevõtmisse, siis oli nagu Kirjanike Liidu siseasi. Olud küll muutus, kui kirjanduslike kolmapäevi hakkas üle kandma televisioon. Ja muutus mitte ainult tekstide senseerimise poolest, vaid mõistagi muutus kogu atmosfäär, sest senine kodune ja pingevaba õhkkond asendus kella järgi timmimisega ja suurema lavastuslikkusega ja juba kaamerate juuresolek iseenesest tegi asja kuidagi teistsuguseks. Sees sai küll esinejatele nüüd paremini maksta ja paarisaja tallinlase ja harjumaalase asemele tulid kümned tuhanded vaatajad üle kogu Eesti ja see oli tõepoolest Paul Rummo suurivitus. Aga tema poolt üles õhutatud ja jalgadele aidatud kooli almanahhi läksid hingusele. Selle eest hoolitses üleliiduline kirjastuskomitee, kelle jaoks niisugune sõna- sõltumatuse vorm tundus täiesti mõeldamatu olevat. Eesti Kirjanike Liidu ja haridusministeeriumi märgukirjad leidsid eest absoluutse huvipuuduse küünilise üleoleku. Kirjastuse kaudu oleksid koolid ju saanud ja saidki midagi välja anda. Aga kogu see ise tegemine, kogu see meie koolialmanahhi tunne õnnestus selleks korraks siiski hävitada. Elu põhjenduseks oli paberipuudusega tegelik põhjus on ilmselt muus suurriiklikus suur veneliku sallimatuses tülikate väikerahvaste isemoodi tegelemise vastu ja muidugi ikka see hirm, et sõna libiseb kontrolli alt välja. Tuleb aeg, kui sellisest probleemistikust enam keegi arugi ei saa. Ei saa aru sellest, kuidas võivad maailma riigi 10-l ametnikud tegeleda niisuguste pseudoprobleemidega isegi täna juba praegu rääkides tundub see jutt kuidagi tühine ja mõttetu, aga Paul Rummo vana eestiaegne kooli mees oli tahtnud elustada vanad aja oma õnnistussõnadega, saatnud teele kõige esimese almanahhi, Tallinna 21. kooliõpilaste väljaande suleproovid. Ja tema ei saanud aru, miks ei või loomulik elu loomulikul viisil toimida ja keegi ei saanud aru. Üldiselt aga suure poliitika jutte me temaga eriti ajanud. Täna oma Rummo suhetele mõeldes tundub mulle kummaline, sest üldisi poliitika arutlusi oli sel ajal lõpmata palju. Aga Paul Rummoga läks mul jutt alati konkreetsetele asjadele. Ta lihtsalt olid alati kaasas mingid kirjastamisprobleemid, mis tulid lahendada mis olid korrast ära ja abstraktsemaid asjad jäid kuidagi kõrvale. Mõned asjad Eka lahendamata. No näiteks viis-kuus aastat, kui mitte rohkem, oli eesti raamatukirjastustegevuses väga olulisel kohal olulisel nii mahu kui ka sisulise kaalukuse poolest Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetuse väljaandmine. See idee oli pärit Paul Rummo ja põhimõtteliselt toetas kirjastus seda täiesti. Aga tükk osutus meie suu jaoks liiga suureks. Istusime nädal aega tagasi koos vana kirjastus kolleeg Jaan Toomlaga ja tuletasime meelde selle epopöa üksikasju, et miks see kõigiga soikus. Jaan toona meenutas, et asi oli kõigepealt kommentaarides. Need tegi esialgupool, kui ma ise, aga tõsiteadlaste arvates nagu liiga pilet ristlikus liiga arhiivis kontrollimata võrdlemata. Kirjastus tahtis neid kommentaare toimetamisega järele aidata või siis vähemalt toimetaja käega osutada, et seda ja seda tuleks nüüd täpsustada või muuta või süvendada. Ja kirjastuse toimetajad täna murdsid seda teksti, nagu murdusid ise selle teksti juures Elvi Pillesaar ja Peeter Olesk ja lõpuks jõudis asi Tartusse Haabel Nõgelma kätte. Aga siis hakkasid juba uued ajad tulema. Ja need uued ajad olid ehk kommentaaridele ohtlikumad kui kirjadele. Aga muidugi polnud ka kirjade autorid enam need aupaistega mehed, mis varem. Niisiis asi on pooleli siiamaani. Ma tahaksin väga loota, et kunagi tuleb mõni praegustest nii efektselt tegutsevatest kirjastustest uuesti selle Eesti tippkirjavahetuse juurde tagasi. See on võimas koht Eesti vabariigi sõjaskulptuuri lugu. See nõuab muidugi väljaandjalt natuke tolerantsust ja omajagu hakkamist. Paul Rummo jaoks võis see idee ja töö seisma jäämine olla üsna rähku. Ei õnnestunud ka ühe Johannes Semperi luuletuse tekstikriitiline väljaanne, kui veel konkreetset näidet otsida. See oli kirjastuse poolne, ah, mis kirjastuse poolne seekord oli aktsioonis peatoimetaja, see tähendab mina hakkasin kartma. Järgmine Paul Rummo oli leidnud Johannes Semperi järelejäänud paberitest 67. aastani augustitormi järel kirjutatud luuletuse kümmekond mustandit. Valmis luuletus on tormi purustusi ja laiade üldiste eksistentsiaalsete globaalsete ohtude luuletus. Mustandiga jõuavad tormivõrdkujuna Eesti saatuse juurde. Murdunud männid saavad Eesti võrdkujuks, kelle juured ka enam ei kannal. Paul Rummo arusaadavas elutuses oma leiu pärast tahtis avaldada kõik need variandid. Minu kirjastuse aja jooksul aastatel 66 kuni 92 on olnud paremaid ja halvemaid aegu halvemad olid need kui vahekorra tsensuuri ka väga nugade peale läksid ja kirjastus järjest ei saanud oma trükilubasid kätte, vaid pidi tegema parandusi. Ja see Semperi variantide luuletus tormi luuletus. See aeg pidi ka olema üks neist halvematest aegadest. Ja segas mingil psühholoogilisel kombel Semperi isik selles mõttes, et ta oli nüüd lõpuks jälle auväärsesse seisusesse üles töötatud. Ta oli selle riigikorra auväärne kirjanik ja tema öise mustandi avaldamine mille ta ise hommikul jahedalt ja kalkuleeritud oli, vorminud luuletuseks kommifo. See tundus nagu mingi karuteene olevat, see tundus lausa provokatsioonina. Mulle. Ja lõpuks oli siin tegemist autori viimase tahte, mitte juriidilises, ikkagi eetilise aspektiga. See ei olnud kellelegi käsk kirjastusele, ma ise läksin oma arutlustega nii arvestavaks Nigalkuleerivaks. Ja käisin seda kõike Paul Rummol rääkimas tema uues kodus meriväljal. Olime kahekesi, kohvi, rääkisime veel paljudest muudest murelikest asjadest, rääkisime järeltulijatest. Aga minu pakkumine, jäta mõni mustand variant välja jätta ka see variant välja, see pakkumine polnud Paul Rummo vastuvõetav, ta oli. Ta oli igasugustest välja jätmistest lõplikult tüdinud ja sinnapaika see asi vist jäigi. Igatahes ei osanud ka, palju mäletav Toomla nüüd joont kaugemale tõmmata. Ja kui ma nüüd tänase jutu algusele mõtlen siis võib siin küll meenutada vana tarkust, et ükski heategu ei jää karistamata. Rumole tuli see mõte pähe ka, ma tean seda kindlasti. Paul Rummo viimase haiglas olemise ajal olin ka mina haiglas, siis käisin vaatamas. Ta oli saanud Rootsist mingi reageerimise, ta koostatud Marie Underi luuletuskogule näitas seda ilmselt rahul sellega, et on siiski side, on kontakt. Aga ta asjad läksid järjest halvemaks ja üsna kiiresti. Kuna ta järgmine kord otsisin, siis oli ta viib teise haiglasse analüüse tegema, aga ilmselt on sellised analüüsid rohkem meditsiinilise etiketi kui mineja jaoks. Jaa, suhetes Paul Rummoga oleks mulle meeldinud mingi teistsugune elurollide jaotus.