Me kardame nüüd Vikerraadios kaheksandal detsembril kavas olnud saadet, kus Aksel Tamm kõneles Ellen Niidu ja Jaan Krossist. Mõnikord jooksevad asjad kuidagi kokku. Ma ütlesin aegsasti, saate toimetaja tahaksin järgmine kord rääkida Ellen Niilust, Jaan Krossist. Ja paar päeva hiljem kohtusin Juhani Salokandle ka Soome Instituudi sel aastal oma töökorda lõpetava direktoriga. Ammu aegs Eesti sõbraja eesti kirjanduse tõlkija ning tutvustaja Salokannel kutsus külla, ta ütles, et ta tahab, räägiksime Ülo Tuulik ja mina linti mälestusi Eesti elust ja olust üldse, aga eriti Jaan Krossist kellest ta hakkab raamatut kirjutama. On asju, mis on täiesti kindlalt minu Enda oma mälestused, aga küllap avaldavad nüüd järgnevale jutule mingit mõjuga. Ülo Tuuliku kujundlikud tähelepanekud. Jaga Juhani Salokandle suunavad küsimused sellel istumisel, igatahes ma hoiatasin neid, et ma või neid kasutada. Ja nüüd asja juurde. Teadmine Ellenist onul oma 10 aastat vanem kui teadmine jaanist. 40.-te aastate teisel poolel pühendus ajakirjandus tublidele koolilastele dolla sõnaga eesrindlikele koolinoortele. Üsna palju tähelepanu ja kooliasjadest õpilaste tegevusest kirjutasid noorte hääl ja säde. Ajakiri Pioneer, need nimed ja üksikud isikud just hakkasid silma, jäid meelde ja üks neist oli muidugi Ellen Hiiob taludes koolinoorte olümpiaadil oma luuletusi, hindu. Luuletus õnn sai kohe laialt tuntuks ja see oli ju veel keskkoolitüdruku luuletus, aga sai varsti laulupeolauluks. See Elleni ülekirjandusele äre minek jätkus ülikoolis. Tema luuletaja nimbusele lisandus süvene tegelemine lastekirjanduse teooria, Eesti lastekirjanduse ajalooga, aga lisaks kari sportlase kuulsus nimelt medalit purjespordivõistlustelt ja isegi üleliidulistel. Kergelt ideoloogiline kahin käis ka temast korra üle seoses mingite arusaadavalt muidugi kahtlaste kirjandus salongidega aga eriti dramaatiliseks just tema puhul asi vist ei läinud. Muidugi õpetati ja kasvatati ja suunati. Aga see oli ja üldine komme ja stiil. 1956. aastani on ta ülikooli aspirant ikka lastekirjanduse alal. Siis kutsutakse Kirjanike Liitu luulekonsultandiks. Aastal 1054 tuleb trükist lasteraamat. Kuidas leiti nääripuu? Noh, täna vist siis peaks teise pealkirjaga natuke olema ja paar aastat hiljem tõeline hitt, kui tänast sõna kasutada, see oli see rongisõit Ellen Niidu sõnad ja Gustav Ernesaksa viis, seda laulis iga laps ja suured lausiga. Esikkogu pealkirjaga maa on täis leidmist. Tuleval aastal 1960. Mina tollal veel kirjastamisasju ei ajanud ega pidurdanud, aga Reet krusten viitab leksikonis poeemi laulu algus ägedale ründamisele konservatiivid ja demagoogide poolt. Ma tsiteerin, mister, too esid, kogu maa on täis leidmist, ilmus hilinemisega. Jah, raamatu taga olevat trükiandmed ütlevad küll, et kui asi juba käima läks, siis tehti tolle aja kohta üsna kiiresti. Mais ladumisele ja augustis Üheteistkümnendal augustil trükkimisele antud raamat on minul sõbraliku pühendusega käes juba septembris. Tõsi küll, 30. viimasel päeval. Tõsine luule, seda aga on veel ees. Selleks ajaks on Jaan Kross ka juba pildil. Tema oli end manifesteerinud trotsliku luuletuskoguga söörikastaja ja see ilmus 1958. aasta lõpus. Tuleku eriline enesekindlus, selline kirjanduslikule näitelavale astumise ise teadlikkus on eriti muljetavaldav just Jaan Krossi puhul sest teda oli elu ikkagi rängalt raputanud. Noh, peaaegu valitsuse liikmest vanglasse, ülikooli kateedrist söekaevandusse näed, on ikkagi laia amplituudiga kõikumised. Aga enne niisugused järsud eluvõnked nüüd poole sajandi tagant võib ehk siis ka nii kerglaselt öelda et niisugused asjad panevad küll põdema poisikese, aga mehele ei tee midagi. Muidugi sel juhul, kui veab. Igatahes tasub vaadata ühte Pala krossikogumikku vahelugemised vahelugemist esimese raamatu sees, see on üks kirja vormis retsensioon. See on dateeritud 31. augustil 1953. aastal. Ja selle kirjutamiskohaks on Aban. See on teadupärast väljasaatmiskoht, nii et tegemist on Jaan Krossi kirjaga kaugelt. See kirja vormis retsensioon adresseeritud armsale Jaanrumole keda mina tundsin, ma käisin nimelt teda vaevama suma kaastöödega ringhäälingu noortesaadete toimetusele. Ja leebelt tõrjus ta liiga ilmse haltuura, aga midagi panin sisse ka, et koolipoissi mitte päris äran Usada, nii et ta oli üks hea mees. Ja Jaan Kross tahab siis selles kirjas temale avaldada oma meelt väljendada oma heakskiitu. Jaan Rummo venna Paul Rummo äsja ajakirjas pilt ja sõna ilmunud puhkusepäeviku asjas. Kohe alguses juhib Jaan Kross tähelepanu situatsiooni nõu kogulikule või isegi ütelda julgeolekule, isele, delikaatsusele. Krossil on seal alguses niisugune lause. Võib olla, et ta mõistetavatel põhjustel pole teile samal määral meeldiv lause. Nii see tähendab, võib-olla pole see kiris jaan Rummule nii meeldiv kui oli talle Paul Rummo puhkusepäevik. Ma kuulen selle lause juures krossi iroonilist intonatsiooni ja Loen veel kord mõistetavatel põhjustel. Ja põhjused ka ja mõistetavad ka, aga Kross see asumisele saadetud mees jätkab vaba mehena. Tsitaat seks puhuks palun teid ning kõiki, kes arvavad, et neil sellega asja on tähele panna, et ta, see kiri sisuliselt polegi adresseeritud teile. Paraku ma ei tunne pooldumad isiklikult ja nii edasi ja nii edasi. Ja üks koht ehk veel sellest Siberist tulnud kirjast märgid algavad. Meil pole aastate viisi tehtud värsse, kus oleks juletud ülistada kulinaarseid naudinguid, me sõime ja salgasime, punkt märgib kinni ja selles vaimus edasi ja korduvalt. Ei mingit jälge ettevaatlikkusest, ei mingit jälge taltumisest. Ma lugesin seda nii pikalt, sest et samasugune oli ka Tallinna tagasi jõudnud Jaan Kross kellest alguses räägiti ja keda ma varsti sain ka ise tundma. Nisu oligi arutluskoosolekutel. Niisugune oli ta söörikast ajas. Kusjuures kõnet pidav Jaan Kross ütles väga harva, et oponent on lihtsalt rumal. Mõnikord ütles ta seda ka. Aga see ei ole ju ikkagi argument ja seepärast krossi ehitas otsekohe ülese väikese süsteemikese ja näitas, et kui meil on eeldused A ja B, siis loogika järgi ei saa need viia otsustuseni c millega tuleb välja lugupeetud oponent. No ja edasi oli juba raske vaielda. Loogika oli mängus. Ja siin on nüüd siis koht meenutada 60.-te aastate alguse luule vaidlust. See on üks neid harvu, nõukogude aegseid ideoloogilisi kokkupõrkeid mille kõige olulisemad materjalid on raamatukaante vahel nii tol ajal ajakirjanduses ilmunud kui ka sõnavõtud, mis oleks muidu jäänud ainult protokollidesse ja ilmsel puudulikesse protokollidesse. Endel Nirk avaldas oma kriitikakogus sirbis ja vasaras ilmunud paroodia porikuu sonaat ja mis siis eriti oluline oma sõnavõtu suurel luule asutamise koosolekul. Lembit remmelga artikkel, mis on uus ja mis on vana, mis ilmus 1006, on üks veebruaris sirbis ja vasaras. Ja millega ta kohe ruttas kaalitada Turnaga seedasse, see on ilmunud remmelga kogus, palun sõna. Ja sealt asja meenutamiseks ma tahaksin tuua paar vahepealkirja siis paar vahepealkirja remmelga artiklist, mis on uus ja mis on vana. Näiteks nii, milles seisavad taunitavat tendentsid? Siis uus luulejutumärkides ei taotlegi mõistetavust. Ellen Niidu luule uuest suunast ja kaks viimast sõna on jutumärkides Jaan Krossi köietrikkidest ka jutumärkides Ain Kaalepi muusikalisest luulest ja siin on muidugi muusikalisest jutumärkides. Meenutamiseks remmelga rünnaku all on Ellen Niidu poeem, laulu algus, Jaan Krossi lühike luuletus, köietrikk ja Ain Kaalepi lõikuskuu sonaat ja muidugi ka üldse kogu see luuleuuendus. Ideoloogiline tähtede seis ei olnud ju parim niidu krossi Kaalepi kogusele uueneva luule ründajad tulid välja ideoloogilise puhtuse, ideoloogilise nõudlikkuse parteilisuse rahvalikkuse hüüdlauset all ja need kui niisugused ei olnud ju tol ajal mingit pidi diskuteeritud. Ja ometi jääb Jaan Kross Kirjanike liidus toimunud luule arutelul peale ja see tema jõuline kõne on ilmunud vahelugemist esimeses raamatus Jaan Krossi kurja kurjaga välja. Ta peksab Remmelgat maailma prioretäriaadiga poliitika poliitika vastu, sest sõjariistad oli lõpuks valinud remmelgas ise. Aga Kross tsiteerib ka Johannes Veigherit, avades Niibis uusi mõtlemise võimalusi. No ma võtan pikast tsitaadist välja, ühe realauludel on saladuses ära. Mul on tõepoolest meelesse 40 aastat tagasi toimunud koosolek, omamoodi närviline ja ebalev. Aga igatahes oli mõlemal poolel võidu rahuldust ihkav seltskond ja Krossi halastamatud loogikaoperatsioonid ning tema pidevalt korratud seltsimees remmelgas seltsimees remmelga seltsimees emmelgale need enam kui poolsada korda korratud seltsimees remmelgas, need omandasid peaaegu tänapäevase kõla ja tähenduse. Ja siis juba lõpule lähenedes see üleskutse mõistlikkusele ja mõistmisele silmaklappide äravõtmisele ning tõepoolest lausa muutunud elemendiga deklareeritud lauludel on saladuse sära ja lõpulõik, mille ma loen, vahe lugemistest, ettemärgid. Nii ma loodan, et 30 aasta pärast, kui me vastastikku juubelikõnesid, peame seltsimees remmelgas mulle ja miks mitte mina temale ka näeme mõlemad nüüdisluule arengu suuri liikumisi selgemini kui täna. Nii lõpetas krossoma kõne. Ja enne 1981. aasta kirjanduse jaosmas kirjutabki tema Jaan Kross tervitus luuletuse pealkirjaga 60 rida Lembit remmelga asjus. Vanad asjad on tal muidugi kammides, muidu ta ei oleks Kross. Nii et kui kunagi käis meil kähm ja kism ja kõmises kriitika kõma selle ümber, mis on ja mis pole realism, palumatagi haarasid sõna. Jäika sain veel sinu mõõk, võitis mõnegi vaenlase ja sõbra kuid randme ja puusasulg väsitas nõnda kaenlasse, siis asisid tõlketöö muusa ja edasi tuleb siis oodiline osa. Hüüatus oma šveiki tarvitseb iga maa ja siis üleskutse Remmelgale see oma šveik luua koos luulereaga, oi, Lembit, pead tegema katse. Ja veel. Kuid olgu öeldud, et kui sa ka ei teetäit kiitust väärib juba k-d mis sa kõndinud säästmata koote. Aga enne lõplikku heldimist, vaadakem nüüd seda viimast, tsiteeritud sõna, sest eks ole tal ju kaks tähendust. Tänase arutluse seisukohalt ei tuuniks ma siiski seda krossi rafineeritud reljeefsed sõna- artistlikust ega ka tema suhteid Lembit Remmelgas ega lõpuks ka mitte seda 60.-te aastate alguse nii tähtsat tollal luule, vaidlust kui probleemi. Ma tahtsin nende vanade tsitaatidega ilmestada Jaan Krossi tulekut kirjandusellu. Olin vanasti niisugune seisus, kelle nimi oli noorena autorid kuulusid siis Noorte Autorite koondisse. Nende tegemisi arutati kirjanike liidus, nende kasvatamisega pidi Kirjanike Liit kogu aeg tegelema, sellest räägiti parteikoosolekule. Selle eest vastutasid konsultandid näiteks harilikult oli siis ka üks mees, kelle nimi oli noortega läbiviidava töö eest vastutav isik. See pidi siis ka aeg-ajalt aru andma, kuidas ta oma tööga toime tuleb. Ja muidugi vahekorras kirjastusega oli sellest inkubaatori süsteemist mõnikord ka kasu, ehk, aga üldiselt oli tegemist naeruväärse sekeldamisega. Jaan Krossi lasknud enda kallal kunagi sekeldada. Ta lihtsalt polnud kunagi noor autor koos arenguga kaasneva algajalikkusega ja ebakindlusega. Ta oli enesekindel, endas veendunud nii loojana kui ka kommenteerijana kirjandustegelasena. Mõelgem ikkagi. Alles äsja esikkoguga välja tulnud mees lükkab kõrvale. No tänases šargoonid, vanade tegijate kriitika, vanade tegijate parteiliselt arutlused ja paneb enda ja oma mõttekaaslaste jaoks üles uued käsulauad. Ja just pangem tähele, ta lükkab kõrvale ideoloogilistele tavatõdedele just nimelt parteilistele tõdedele, nagu siis öeldi, ainupartei puhul üles ehitatud kriitika. Nii et ta tuli kirjandusellu ja oli korraga küps mees. Krossi proosaloomingusse puutub, siis üritaksin ma korrata Ülo Tuuliku sõnu sellelt hiljutisel Soome-Eesti õhtult. Ülo Tuulik ütles umbes nii. Me teised hakkasime ehitama igaüks oma külakirikut, aga Jaan Kross alustas kohe katedraal iga. Nojaa, luusi, kui see on nüüd juba minu poolt. Stockholmi hindajad, kuidas nad loosivad, aga see katedraal on valmis saanud lause lause järel romaan romaani järel. Vigurlikkusele, keerukate põimingutega hiidstruktuuri kõrval. Hiigelstruktuuri kõrval on Ellen Niidu laul, laul inimeseks olemise rõõmudest ja vaevadest Tarkija tundlik, mingi erisuguse tõsiduse raskus kogu aeg kaasas. Mis on laul kõige ilusama eesti keeles, mida mina olen kuulnud? See ei ole, keele kasutamine, ei ole keel kui tööriist, see on elukeele sees. Elukeelena. Aga selle nii mitu korda juba täna jutustanud luule vaidluse kujundite rämedus vaevas Ellenit. Minu imestuseks isegi vaevas veel kümnete aastate tagant oli nimelt üks õhtu, kui nende juurde koju Harju tänavas läksin. See oli veel mu eesti raamatuaegadel. Ma läksin Ellen Niidu luuletustest lepalaulu tsenseerima parandusi küsima. See oli jälle omaette lugu, tulemuseks oli mingi kompromiss, aga minu hinges oli muidugi ebapuhas tunne elava tuksuva luule keha rikkumise pärast. Ja selle vana luule vaidluse mäletamise puhul ma sain aru ka sellest, et on riivamisi, mida võib-olla ei. Jaaniga tsensuuri konflikte minu toimetamise ajal ja minu vahendusel siis ka nagu polnudki. Kui nüüd mälu väga valikuliselt töötanule hakanud. Jah, ma võtsin ta mardileivast välja raekoja ees töllerdavad või mis värk seal nüüd oli. Aga see välja võetud sõna oli hordid, sest see tundus niisuguseid ülinurimisena meie igapäevast raekoja platsi täitvate vene hordide kallal. Kross muigas üleolevalt ja asendas sõna millegi muuga. Tema sukeldumine kaugesse ajalukku tegi ta elu tsensuuri mõttes mugavamaks, allusioonide juurde mõtlemised võisu sirgeks rääkida. Tema vaidlused käisid rohkem noorte radikaalidega kompromissi teema ja ka geneetilise estotsentrismist ümber, kui nõnna peenelt väljendada. Jaan Krossi kriitikataluvus on minu jaoks ka päris huvitav teema sest mõnes valdkonnas võib ta sisse võtta Ta suursuguselt ükskõik see hoiaku, mis niisuguse haardega looja puhul mulle ka täiesti loomulik tundub. Aga oma ajaloo hüpoteese näiteks kaitseta teinekord ootamatu ägeduse ja üksikasjaliku sega. No ja võib-olla on mul alateadvuses siin üks 60.-te aastate alguse mälestus, kus Krossile ette heideti üle erudeeritud ja sellest nagu tulenevad luuletuste ülekoormamist. Ja mulle tundus, et ehk olin ka mina paari lausega noore maestro pahameele ära teeninud. Leidsin ma hiljuti ühe tema luuletuse pealkirjaga targa kriitiku õpetussõnad ülitarkusest rumalale poeedile ja mõtlesin, et ehk see on natuke minu kohta ka. Mingi nagistamine kuulub ikka kirjanduse juurde ja mida edasi, seda rohkem. Sest see on vaimuelurõõmus, elevus. Nõukogude ajal moonutas seda ideoloogia ametlikus. Ja asi oli ju selles, et see skaala meeldib, ei meeldi, muutus kergesti skaalaks õige ja vale ja sealt edasi lubatav mittelubatav. Ja seepärast olid vaidlustel tol ajal alati juures teistsugune maik, sest et kui mõõdupuuks sai lubatav mittelubatav, ei olnud see enam meeleolude, esteetika ja kirjanduse asi, vaid avaldamise ja mitteavaldamise küsimus. Tsensuur, kes minu toimetajal krossi puhul suhteliselt leebe oli põrnitses küll vist 1963. aastal Loomingu raamatukogus ilmunud tuule Jukut. Aga Kross ise muide, oli tsensuuri vastu hoopis sõjakam, sest juba 1955. aastal kirjutas ta vastuse Loomingu ankeedile mis loomingu jaoks vist küll hilines, nagu Kross ise juba avalõigus arvab, aga võib-olla oli ka muus asi nagu alljärgnevast, selgub. Aga aastal 1099, igatahes trükiste selle oma vahe lugemistes siiski ära. See on lugu toidumaitsetest mürgikontrollidest, kes on olnud ametis Kemal pasha juures. Ja krossi ei jäta seda mingiks vihjeliseks mõistulooks, vaid kuulutab, et paraku õiendabki Meie luule köögi ümber ankroo kutsumata, kuid seatud seltsimehi, kes nähtavasti taju erinevust tääkid otsas istudes oma seedimise pärast muretsema paša ja maa tõeliseks suverääniks kehastunud rahva vahel. Kokku oli siis väga selge tsensuuri vastane väljaastumine suverääniks kehastunud rahval on siin muidugi sama funktsioon kui proletariaadi munakal selle luulevaidluse ajal. Kirjastus tegi kogu asja juures väga näo ja ütles, et see on ometi lugu toimetajatest ja me ei saa ometi enda kritiseerimist ära keelata, välja kummida. Ja päris suur kaotus ka millegipärast valvsus. Igatahes ilmus see asi ära. Aga keskkomitee sekretär ütles analoogilises situatsioonis väga leebelt sest ilmselt pilasta Krossi loomingust lugu esiütles ta leebelt ja nukralt, et mina ei hakka seda Krossile ette heitma. Aga teie asi tähendab, kirjastuse asi on kaitsta krossi krossi enda eest. Ka see tähendas nüüd krossi ja krosside välissõite, millele julgeolek oleks võinud vahele astuda. Kas see tähendus krossi üldist koteeringut võimude poolt? Ma ei tea seda. Aga kui sõitmistest rääkida, siis sõitis ta tõepoolest palju. Nad mõlemad sõitsid palju, sest et reisisid ikka ja alati koos. Ja need olid ka enamikus kõnepidamise ja luulelugemise sõidud. Vahe lugemiste kuus raamatukest, mille väljaandmise suhtes kirjastus muide alguses väga nina kirtsutas, aga mis nüüd kokku moodustavad suurepärase aja raamatu. See ajaraamat annab võimaluse Jaan Krossi esinemisi jälgida. Mõned read 1065 kõne Jyvaskylas kultuuripäevadel samal aastal Taškenti Usbeki Kirjanike kongressil 1009, kus kus Budapestis Euroopa luulepäevadel 1009, kus on seitse Baltimaade luule tõlkijate nädalal 1971 Budapestis sümpoosionil, 1004, nõukogude kirjanikke, esimese kongressi 40. aastapäeval Moskvas ametiühingute maja sammassaalis ja samas 1009 seitsme neljandal on ka siis ettekanded Torontos ja New Yorgis ja nii edasi ja nii edasi. See nimekiri on pikk. Ma kujutan väga hästi, kuidas sobis tema stiil, tema originaalne mõttelaad Budapesti ja New Yorki, sest ta on ju rahvusvaheline mees või siis ta on ju ka rahvusvaheline mees. Aga ta suutis ka vene nõukogude auditooriumi kuulama panna. Seal on mitu korda kogenud ja see ei olnud hoopiski lihtne, sest kirjanike kongressidel või muudel kogunemistel niipea kui kuulutati Slovo Need, see tähendab sõna on no ütleme Tadžiki, Aserbaidžaani või siis ka Eesti esindajal selja, sellel kui nii oli ära kulutatud. Siis algas üks igavene sumin ja klobin. Sest et miski arst ei tahetud kuulata neid, keda nimetati vennasrahvaste esindajateks. Ei, venelased ega teised vennad jäänud kuulama neid ette puristatavaid nimesid ja teoste loetelu, sest üldiselt need sõnavõtud olid niisugused pahad loetelud küll. Ja nii siis Slova Imeed, Jaan Kross, Jaan läheb kirjanike üleliidulise kuuenda kongressi kõnetooli Kremlis. Pikk imposantne kuidagi teistsugune, tema ümber on mingi väli mis sunnib selle välja marssimisega natuke ootama. Ja krossi ütleb ühe sissejuhatava lause. Ja siis tsiteerib oma ka vene keeles täiesti laitmatu articulatsiooniga. Vennad sood ja ütleb, kui teil on õun, minul on õun ja Me vahetame õunad, siis on meil kummalgi üks õun. Saal on muidugi jahmunud. Kui teil on idee ja minul on idee ja Me vahetame ideed siis on meil kummalgi kaks ideed. Ja siis edasi, räägib ta tõlkijate tegevusest, mida on vaja turgutada ja teeb häält üleliidulise kirjastuskomitee koordineerimisosakonna geniaalse elektrit on aju vastu, mis otsustab. Need on täiesti täpne tsitaat, milliseid vabariikides kirjutatud teoseid seal lubada ja milliseid mitte. Ja kui vaheaeg on, siis küsib üks tuttav moskvamees, kuidas te küll nii teistsugused olete, teate hakata õunaga pihta, kes oleks selle peale tulnud? Paar korda olen ma krossid reisikaaslane olnud Siberi dekaadile sõites. Ma võitsin rongis krossiga mängitud malepartii ja see viis mu üheni neist vähestest korruptiivsetest tegudest, mis ma olen teinud nimelt selle partii lõppseisu. Diagramm ilmus Eesti raamatu poolt välja antud dekaadi kogumikus sel ajal, kui ma olin Eesti raamatu peatoimetaja. Malelises mõttes täiesti õigustamatult. Baikali ääres, olime koos maa värisemises. Õnneks kerges nagu hobune võbistaks selga, ütles looduslaps, sellel üldse käib nende mõlematega kaasas midagi kindlat ja püsimisele häälestatud kõneles Aksel Tamm. See oli 44. saade sarjast 50 portree, visandid.