Sari 50 portree visandid on jõudnud oma 18. saatoni ja seekord räägib Aksel Tamm kahest omaaegsest Tartu Ülikooli kirjanduse. Peost pool sajandit tagasi olid Karl Taev, Juhan Käosaar Tartu Ülikoolis eesti kirjandusõpetuse kesksed kujud. Villem Alttoa oli ka muidugi oma maa, tema maailmakirjandust ja mõne süvenenud käsitlusega tuli üliõpilaste ette Aarne Vinkel kelle tuntus algas ju tegelikult Juhan Liivi tekstide uurimisest ja väljaandmisest. Kas see põhimaht see oli ikkagi kiusade Taevi käes? Nende ümber koondusid vaidlused, diskussioonid, nagu siis armastasime öelda peene sõnaga. Kaldaja luges teooriat. See distsipliin kandis nime Sissejuhatus kirjandusteadusse. Samuti luges ta vanemat eesti kirjandust. Kunagi 19. sajandi keskpaigast, isegi pisut varem võttis asja üle Juhan Käosaar. Seda esimest sõjajärgset kümnendit. On ju nimetatud ka keskkooli õpetajat ajaks seda natuke seletamist. Ja eriti vist kehtisse ajaloo-keeleteaduskonna kohta, mis oma doktoriteste professoritest tõepoolest pean täiesti ilma jäänud. Kalda hajevil oli selja taga pikk koolmeistri töö Kuressaares ja Tallinnas. Tõsi küll, tema side ülikooliga algas juba 1091, kui ta vana vasakpoolsena ja 1940 parteisse astunud mehena toodi ilmselt ülikooli tugevdama nagu kaheks tolleaegne termin oli. Temast sai seal 41. aastal Tartu ülikooli talle väga rõhutatud, ikkagi Tartu riikliku ülikooli kirjanduskateedri dotsendi kohusetäitja. Aga seda oli tolleaegne dotsenti, mine kestis vähe aega, sõda tuli peale, kaev oli sõja ajal Leningradis ja Moskvas ajalehte tegemas. Ja tuli siis pärast sõda ülikooli, sisuliselt ikka akadeemilise algajana. Juhan Käo osa tema oli lõpetanud oma keskkoolitee niimoodi, et ta oli õpetanud Treffnerisse Rakveres ja siis ta läks 44 soome, töötas pisut aega Soome Kirjanduse seltsis ja õpetas seal pisut aega Helsingi ülikoolis. Aga eesti keelt küll ainult niimoodi keele lektorina. Oluline see muidugi, et ta kuulub nende väheste hulka, kes 1009 45 tagasi tulid koju, küll aga juba ikkagi Nõukogude Eestisse. Ja ega ma päriselt selle tagasituleku hinda ka ei tea. Sest nii nagu Karl Taev eriti ei kippunud oma nõukogude sõja tagala Leningradi blokaadi mälestusi rääkima. Nii rääkinud juga Käosaar oma Eestisse tagasituleku lugu. Vähemalt minule mitte. Temperamendi poolest olid need mehed väga erinevad. Laev oli mõõdukas, isegi aeglane, kuidagi väga enesekindel, füüsiliselt Saaremaasepa poeg, nagu ta mõnikord ka ise armastas öelda. Ja tõepoolest see oli peaaegu ainuke eluloodetail, mille ta siis enese kohta käibeni lasi. Ta oli ju üle 20 aasta eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja. Ja nendel aastatel oleks selline ametikoht võimaldanud ja isegi eeldanud väga intensiivset sekeldamist. Taeva ikka rahu ise. Paar aastat aspirandina kateedri koosolekutel istudes ma sain seda sekeldamisega paanitsemise puudumist üsna lähedalt vaadates oli väga sümpaatne joon. Muidugi oli, siin tuleks, aga mõnikord tundus meile noorematele tõesti, et selle taga on peale sepa poja väärika rahulikkuse ka lihtsalt midagi ükskõiksuse taolist ja mingi väsimus. Mõnikord ma mõtlesin aastaid hiljem, võib-olla isegi poliitiline väsimus. Need jooned käivad ka tema loengumaneeri kohta. Kas oli aeglane ja naguniisuguste valmis olevate väljakujunenud blokkide tõstmine kuulajate ette peaaegu ilma spontaansuse pahvakuteta ja nii-öelda improvisatsioonilised kirgastuseta? Võrdluseks olid mul niisugused mehed nagu Villem Ernitsa professor Ariste Ernits väga pideva järjekindla koosolekukõnelejana muidugi kõigi elualade väitekirjad, alatisi, igavesi, oponendid, see oli tema põhi kohtumispaik alati kõigiga, ta kaitses oli alati kõikide väitekirjade kaitsmise juures. Aristet nägin ma professorina õppejõuna ja need mehed erutusid ja kirgastusid ka minu jaoks nii kaugel oleva ja kuiva ja sisuliselt mind ju tegelikult ükskõikseks jätta. Keele materjali esitamisel Nad lihtsalt sundisid oma energia sulle peale. Need keele näited nende käest keeleprobleemid muutusid kuidagi nagu karakteri osakese isiklikuks asjaks ja siis ei olnud sünnis sellest lihtsalt mööda vaadata. Ma tõin näiteks Ernitsa Ariste kui kõige iseloomulikumad, selle spontaanse tüübi esindajaid, keda ma ülikoolis näinud olen. Tõsi küll, küllap oleks nende hulka kuulunud Valmar Adams, aga teda sain ma paar korda kuulata alles ülikooli lõpul. Aga kuidagi lähenes sellesama laadi poole ka oma hea vormi ajal Juhan Käosaar, kes oli ju tegelikult temperamentne ja esitatavas väga isiklikult suhtu õppejõud. Ta lasi ennast kaasa kiskuda teoste sisust ja võttis pidurit pealt, kui tegemist oli poleemiliste hetkedega. Ja see kõik käida kehtib ka isikliku suhtlemise kohta. Siinkohal ma tahaksin teha väikese kõrvalepõike aja kommete juurde. Kui ma katsun ise niimoodi kõrvalt vaadata nende oma ajarännakute peale tundub mulle küll, et ma üldiselt olen läbi saanud ilma eriliste noh, ülendamisteta ja, ja ülevustamisteta. Ja niisamuti siis ka alandamist jalandumisteta, nii tundub mulle endale vähemalt kuidas tegelikult on, kes seda teab, ise seda ju ei oska hinnata, aga vähemalt sinnapoole ma püüan, nagu keskteemehed ikka püüavad. Aga ühe kategooria niisuguse ma tahaksin siinkohal siiski sisse tuua. Muidugi ma mõtlen praegu poole sajandi tagant tänulikult ja isegi nostalgilise heldimusega ülikoolile, Tartule. Aga see nostalgia hell häälestus ei lase ometi mõistmata ja ütlemata jätta, et need aastaks nüüd minu aastaid ülikoolis olid tegelikult Tartu ülikooli kõige halvemad aastad. Ma ei räägi praegu veel sisust ideoloogiast teooriast, ma mõtlen lihtsalt seda püüdu ülikooli vormilisele keskkoolistamisele seda püüdu traditsioonide välja peksmises, akadeemilise unustamisele. Ja ma ütlen veelkord, kõige halvemad aastad minu ajapiirid olid Ülikoolis 1000 või 150 kuni 1956 kuus aspirantuuri ka siis 1958. Nad olid kõige halvemad, sest et vanemate kursuste inimestes kolmneli varem kolm-neli aastat varem alanud inimestes. Ma tundsin juba aimasin sellist noh, akadeemilise hõngu, akadeemilise oreooli. Seda akadeemilise pere, üliõpilased ja õppejõud ühtekuuluvuse kokkukuuluvuse tunnet mida 1950. aastal sisse astunud inimesele lihtsalt enam osaks ei saanud. No enam ei kaabitud õppejõu tervitamiseks jalgu, nagu see varem oli, vaid pidi püsti tõusma. Ei olnud ka seda kõrgelt ülikoolilt aurat, mille tuumaks on see, et ma õpin, sega, tahan ja ma valin, mida tahan, võimalused valikuks vaid olid. Kursuse päevikud oli puudumiste klaarimine dekanaadis, ühesõnaga keskkool kestis Tartus edasi. Ja kui tuli, siis juba kümnendi teine pool, mida ma niimoodi eemalt kaotasin natuke aspirandina pärast juba Tallinnast, siis oli tõepoolest kade vaadata, et olid tulnud muutused ja niinimetatud poliitiline sula oli mõjutanud loomulikult ka ülikooli. Niisiis uuesti ja viimast korda. Minu aeg oli see põhi, millest madalamale enam ilmselt ei saanud laskuda. Ja muidugi oli sellel oma mõjuga isikliku suhtlemisel ja ma mõtlen ikka seda suhtlemist õppejõu ja üliõpilase vahel milles tihti kippus puuduma see Jaan Krossi troosas nii ülevana kujutatud akadeemiline ühtekuuluvus. Tõsi, oli jälle inimesi, kes sellele aja üldhäälestusele lihtsalt käega lõi. Ta üks niisugune oli Paul Ariste, kes suhtles üliõpilastega täie intensiivsusega. Ja muidugi üldiselt kaldus sinnapoole ka Juhan Käosaar. Käosaar võttis sel ajal üldse laialt ette. Peale ülikooli oli tal kateeder Õpetajate Instituudis, ta kirjutas kirjandusajaloo peatükke ja varustas järel sõnadega Vilde teoseid ja tema õnneks ei olnud temal ka kraadi painet või õigemini kraadi puudumise painet, mis kaubavaevas Karl Taevi ja mille pärast Taev oli tükk aega ainult vanemõpetaja käosaarerahvaluulekraad juba enne sõda kaitstud, atesteeriti ümber Moskvas muidugi olnud on niisugune. Ja siis oli ka niisugune ülikooliaegne kiusuküsimus, et aga mis on juku nimegi ausalt, üldiselt kutsusime, mis on Juku magistritöö teema ja peendoonori siis teada, et seal Kitskile karja lasteahellaule. Üldiselt oli Juhan Käosaar lahe spontaanne suhtlemises üliõpilastega ja nägi neis tulevasi kolleege. Mis avaldus näiteks selles, et kui hakati kavandama suurt eesti kirjanduse ajalugu, siis hakkas ta selle autorkonda soovitama ka üliõpilasi perspektiivitundega ja paari inimese puhul see ennast absoluutselt õigustes. Taev oli siingi tagasi hoitum, taoli nagu rohkem ajavaimumees, selles mõttes ta oli ju ka vanem, aga sellises eas kuus ja 10 aastat ei loe mitte midagi. Ta lihtsalt oli kinnisem endassetõmbunum omalaadi poolest. Ta ei lasknud endale liiga lähedale. Ja kuna juba selle sõna ükskõiksust kasutasin, siis mõnikord tundus ehk seegi nagu ükskõiksuse noh, mitte üleolekust, vaid ka nagu mingist väsimusest. Aga tema seda niisugust näilist eemalolekut ei tohtinud muidugi ka kuritarvitada. Sest et kergekäelisele Lõmpsimisele, mis teda kuidagi riivas, reageeris väga uljalt ja sallimatult kiiresti, nii et ta pani tähele kõik, mis toimub, ta ei lasknud häbematuks minna. Ja siis veel üks oli, talle oli raske silma vaadata, sest üks silm polnud tal oma. Aga kumb sellest ei olnud nii lihtne aru saada ja sellepärast oli parem lihtsalt vältida niisugust ainitist vahtimist. Suhtlemisteemat nüüd lõpetades tuleb öelda ka seda. Ja seda polegi nii raske öelda, kuna selle väljendus on soomlased õnneliku käega kinkinud, nii et siis tuleb öelda, et mõlemal mehel olid probleeme. Või siis moodsamalt nad olid jõudmas või isegi juba jõudnud sinnamaani, kus võib rääkida sõltuvusest Taevile. No nii palju, kui ma oma tolleaegse veel väikese kogemusega otsustada, võisin tähendusse obligatoorselt toonuse tõstmist enne loengut. Käosaar oli meil siin rohkem seltskonda kokku ajada, veini juures juttu ajada. Ja alguses muidugi tundus osavõtt nendest istumistest aga austava seltskonda võtmisega, aga üsna pea muutuks tülikaks, kui käosaar tagasihoidlikus üliõpilaskorteris end nagu liiga vabaks ja lahti lasi, nii et elu on keeruline. Aga see kõik on nüüd kommetest ja atmosfäärist, ühesõnaga välisest küljest asume asja juurde. Remm nagu kannatlikaga visalatinist, lannagross meid õpetas. Olgu muld neile mõlemale kerge. Aga ega nad ju väga suured ja väga kõrged õpetajad ei olnud. Sest et aja nätske savi kleepus jalgade külge takistas sammu. Maailm oli tõepoolest kinni kusagil seal eemal Taev tammus ikka 20.-te ja 30.-te aastate veel vanemate aastate postulaatide juures. Ja no ei tekkinudki niisugust tunnet, ei tekkinud aimdus, et tegelikult on ju käes juba sajandi teine pool. Esimesed saated uuest ajast olid ju itaalia neorealistlikud filmid mille erootika oli välja lõigatud, aga mille sotsiaalsus passis Meie ekraanis Nõukogude ekraanile, siis kah. Siis juba pärast Stalini surma oli niisugune teade muutumistest näiteks ajakiri Bild, nende kunst. Ja see on muidugi loomulikult väga diletantlik Akadeemilisus. No jaa, natuke hiljem tuli veel Leenu tiimis, kellel oli kuskilt saanud väljaku ordeni kirjandusteooria loetas seda siis meile tõsise oli pisut hiljem. Ja niimoodi Taevi teooria ei jõudnudki Euroopa ja maailma kaasaega. Aga nõukogudeteooria, see elas muidugi jälle oma elu. Ma ei hakka nüüd siia igale sõnale panema juurde klausel, et nii-öelda ja niinimetatud jäid jutumärkides ja ma ei püüagi intonatsiooni kuidagi pakkuda, ma lihtsalt tahaksin tõmmata mõne tunnusjoone sellest ajast. Kõigepealt, see oli üks lõputu võitluse võitlemise aeg ja Edinburghi memuaarides kunagi imeks pannud, et see võitlemine suure sõjaga ikka otsa ei saanud. Kusjuures ta märgib, et korraks umbes niimoodi Aastaks pooleks, mitte rohkem, oli küll tunne, et mingi lõdveneminaal oli tunne rahuliku kultuuri arengu võimalikkusest, see on kõike Erenburgi mõttekäik, aga see oli ainult hetk, sest siis tulid juba kohe partei otsused ideoloogilistest vigadest ajakirjas vest, lehingad, formalistliku muusika, peksmine ja Ždanovi, barbaarsus, kõned nendel teemadel ja siis tuli kosmopoliitides teatrikriitikute paljastamine ja rida muid üleliidulisi kampaaniaid ja kõik see jõudis lausa nuh lausa orgastlikusse faasi Stalini keeleteadusartiklitega. See oli üleliiduline foon ja tollal oli asi farsist kaugel. Ja siin ma nüüd peaaegu tsiteerin Tartu Ülikooli peahoone viienda auditooriumi kateedris istuvate kõnelevat mõtisklevad Taevi kes ütles umbes nii, et asjad on ju selliselt, et kui läheb lahti mingi kampaania Moskvas ja kui kellelegi jälle tulevad mingisugused olulised ideed, siis otsitakse ka kohapeal, see tähendab Eestis siis analoogiaid ja süüdlasi. Ja kõik see niimoodi oligi. Sest olid juba meil oma kosmopoliidid ja kirjanduse parteilisuse risustajad. Ja muidugi olid ka puht oma kampaaniat, noh niisugune oli näiteks ei ammer anšl, Everesti valgus koordiga oma kampaania küll aga ikkagi käima lükatud otse Stalini poolt. Ning laiahaardelisem vana juba ja tõepoolest juba kultuuri olemuslikke aspekte puudutavana kultuuri tervik, tervik, keha kallale minema sõjakäiguna On ju kirjandusloos paigas võitlus Noor-Eesti vastu, see märatsemine kogu kultuuripärandi kallal, see nõiajaht kodanlike natsionalistide peale ja ideeliseks lipukandjaks siis ees Max Laosson ja kaasa lüüjateks paraku siiski kümned inimesed. Ja 50. aasta sügisel, kui mina Tartuv hakkasin niimoodi sisse elama sellesse Tartu ellu siis see kõik oli aktuaalne tänapäev. Hüsteeriline küll, aga aktuaalne see kõik oli tookord siin ja praegu. Ja vaat siis ei läinud Karl Taev selle hüsteeriaga kaasa. Tema kultuuri hoiakutes oli loomupärast sallivust ja kunst oli tema jaoks vaatamata kõigile marksistlikele sundstandarditele siiski habras organism. Mõistagi ta ei deklareerinud oma vastuseisu. Parteidokumentide emis kuulutasid ideelised puhtust ja vankumatult printsipiaalselt ta ei kuulutanud seda vastuseisu, ei deklareerinud selle vastuseisu otsesõnu muidugi niisugune asi ei olnud 50. lihtsalt võimalik ülikooli õppe jaoks. Aga Rootsis kirjakohti, mis tõstsid esile kunsti eripära, ta pidas ikka jälle vajalikuks distantseeruda vulgaarsotsioloogiast kirjanduse, Trinitiivsest kuulutamisest, ettekirjutuste ja resolutsiooni järgi. Ja see ikkagi oli vastuseis laviinile. See oli vastasseis. Taev oli lausa prohvetlik olnud, sest juba 40. aastal oli ta kirjutanud programmilise artikli pulgaliseeritud marksism kirjandusteaduses, mis tegelikult ennustas ohtusid juba tükk aega mitte meile Eestile suutmata neid paraku küll ennetav, suutmata neid vältida. Aga igatahes ei ajanud ta ise ülikoolikateedris taga kosmopoliit kodanlike natsionalistide, tema loengute kirjandus poliitilist külge ei olnud vaja häbeneda. Kui Moskva ideoloogid puhusid üles järjekordset hoogtööd seoses Ukraina luuletaja soss, juura luuletusega, armasta Ukrainat ja kui mõni mees meilgi oli valmis eestiarmastajaid paljastama nuhtlema, siis lükkas kateedri juhataja Taev probleemi lihtsalt kõrvale kui kunstliku. Ja ta haaras alati väga kiiresti võimalustest, mis avanesid süsteemi ja tolleaegse kombestiku sees. Ja mõnikord tõesti nüüd avanesid paradoksaalsel moel küll, aga ikkagi avanesid. No näiteks ei kusagil mujal kohalist Pravda hakati, ma räägin nüüd selle aja keeles ründama konfliktuse teooriat ja see oli seotud olukorraga draamarindel. Ja arutlevad, kuulutasid, see oli aasta, toodetakse 52, et Nõukogude draamaga on asi väga kehvasti, sellepärast et konflikti Nõukogude draamas on otsitud ja kunstlikud, jäid need pseudokonfliktid no hea ja veel parema vahel. Ja et raamat on aeg Elule lähendada draamaluna, pöörata oma pilk rahva elu poole, nii oli see asi saastatud. Muidugi oli Pradal täiesti oma arusaamine rahva elust ja konfliktide lubatavuse määrast, aga igatahes sai seda Pravdat kasutatud mitmegi teose selgitamiseks õigustamiseks nagu tahate välja rääkimiseks. Ja lausa diskussiooni keerisesse sattus Karl lahe pärast partei 19. kongress siis oli natukene Stalini surma. Selle kongressi peakõneleja Georgi maalin, kohv kukkus, teoritiseerime tüüpilise ümber, tüüpiline oli ju siis üks kirjanduse headuse ja lubatavuse mõõdupulki. Ja nii siis läks, ma olen kov tüüpilisest leidis noh, suuremeelselt, et ilmaaegu peetakse tüüpiliseks ainult positiivseid elunähtusi. Tegelikult Kuulutus, ma olen kohvi rääkida negatiivsest tüüpilisest ja see meelis, Karl Taev oli väga, talle tundus negatiivne, tüüpiline hea vastukaaluna elu ilustaval elulakeerivale kirjandusele, ka need on kõik selle ajasõnad. Ja siis kirjutas ta hoogsa käsitluse ja enne põrkas kohapealsete tõsimeelsete vastu, kes leidsid, et tartu teoreetikatsub nüüd meie kirjanduse kaunisse roosiaeda sisse sokutada ideoloogilist umbrohtu ja muud sopa. Üks neist valdsetest, muide Lembit Remmelgas ja tulidki vastu artiklid Taevine Taavil lasti vist ka veel midagi seletada, sõnavõtte, sisemus rahva hääles, toimetusega kokkuvõttev artikkel pidi asja nagu ära lõpetama ja seda ta tegigi ja selliseid tihti. Paraku ta läks ikka üle ääre. Küll. Need olid kombed, olid ajad. Juhan Käosaar alustas oma dotsendi põlve kirjandusrännakuid tegelikult üsna vulgaarsotsioloogilised nähes esialgu ainult õige kohmakad, üsna üsna paindumatud sidemeid kirjandus- ja ühiskonna vahel. Piisab ehk ühe tema 49. aasta artikli pealkirjast eesti vanim ilukirjandus balti mõisnike teenistuses. Arenes üsna ametlikult harrastatav Eesti Kirjanduse peaaegu totaalne halvustamine, kogu meie kirjandus, Lovaatlemine, igasu, piiratuste ja klassipositsiooni puudumise ja revolutsiooni mittemõistmise, janu estetistliku, elukauguse, muude selletaoliste filtrite läbi Seviis, Juhan Käosaar ja minu arust kriisini ja siis eeldinemiseni ja ja ta tõepoolest selle katse ja eksituse hinnaga jõudis veendumusele, et seda kirjandust, seda oma ainsat eesti kirjandust on vaja kaitsta oma rõhutada selle väärtusi. See kirjandus ei ole Lilian Bahia puhkemünteria, Pöögelmanni, see on midagi muud. Ja tõsi, siin on nüüd ka paradoks, Käosaar jätkas ju küll üsna sotsioloogilise meetodiga lihtsustades omamoodi sidemeid elu ja kirjanduse vahel jättes tihti kõrvale looja eripära, jättes kõrvale psühholoogiat arvestava lähenemise tegelaskujudele, aga see oli ka hajapitsat. Ta ei osanud oma ajast selles välja hüpata ja seda enam veel, et tema kirjandusloolase töö oli ju tihedalt seotud pubitseerimisega kirjastamisega ja seal ei olnud liiga vabameelsed. Eks kuulsid hoopiski sallitavad. Aga ikkagi, mis on oluline käosaare sotsiologiseerimine oli suunatud teose trükki pääsemisele, sele viimisele, lugejate ette. Ja erilise kirega tegi ta seda selgitamise, mõnikord ka õigustamist, tööd, mille puhul kelle teoste väljaanne on varustatud käosaare mammuti järe sõnadega. Kui nüüd arvestada tolleaegsete väljaannete mitmekümne 1000 eksemplari tiraaže, mis tahaksime arvata, et sellel kirjastamis tööle Juhan Käosaare seda kirjastamist soodustanud ja mõnikord lausa võimaldanud kommenteerida ja selgitada tööl on niisugune tähtsus, mis ulatub tänapäevani välja, sest et tollal ilmunud pildujad püsivad veel meil tuhandetes kodudes nagu Tammsaare, Lutsu ja nii edasi ja nii edasi. Samuti reisis Juhan Käosaar veendunult ja hoogsa poleemilisusega natuke vanematel maadel ja ta seisis Otto Wilhelm Masingu koha tähtsus Eesti kultuuriloos, mis palga muidugi tema plus minut Ülikooli lõpuperioodil 50.-te keskpaigas hakkasid teda huvitama muide, Moskva aktuaalsed diskussioonide sel ajal tundus neil olevat tõesti tõsist kaalu hoogu. Esialgu oli see vaidlus dogmaatilise ja tooma vabama kultuuri mõistmise vahel. Siis tulid juba tõsisemat pinget sellest, kui kaugele saab minna oma eituses Stalinismile ja väga primitiivselt sotsrealismi mõistmisele. Jah, muide, stalinism sõnana muutus ja nõukogude ajakirjanduses lubatavaks alles hoopis hoopis hiljem. Totalitaarse nõukogude riigi avalikku ehitamiseni oli aga veel pikk tee. Aga ikkagi ei olnud 50.-te aastate keskpaik enam sama umbsopp, kui seda oli olnud 50.-te algus sest sotsialistliku realismi kui niisuguse ümber hakati igatahes juba kõhklema ja see oli ka samm edasi. Võib-olla oli üks olulisi usutlusi sellest, et asjad võivad hakata muutuma, see pealehakkamine, teravus, millega ülikoolis arutati eesti kirjandusele õpikuid. Ja ega ma päris puu otsas tookord ei olnud, aga ma olin siiski tartust ära, ma olin pühajärvel või Võru Kubija kopse korda tegemas, aga ülikooli heitlused kajastus idulehtedes ja neist oli pärast väga palju juttu, kui ma Tartust tagasi oli, nii et ma kujutasin ennast päris sündmuste sisse siiski ette. Ning Endel Sõgel, kes oli nende õpikute hinnangulise osa peamine kujundaja sai seal Tartus seekord kuulda vist kibedamad kriitikat, kui kunagi või kusagil ma mõtlen muidugi neid vanu aegu. See oli ikkagi juba kahe suuna kahe kultuuri mõistmise kahe Eesti hoiaku kokkupõrge. Jäid see ülikoolis nii selgesti väljakujunenud oli, selles oli loomulikult oma osaga Taavile kaasadel. Nendest, kellega ma koos kuulasin, Karl Taevi ja Juhan Käosaart ei saanud igatahes ägedaid dogmaatikuid. Maie Kalda sügav jälg eesti kirjanduse ajaloo läbitöötamises on üldiselt teada. Aga peale selle ta oli kuuekümnendatel väga oluline noore uueneva kirjanduse toetaja nii-öelda akadeemiline inimene, akadeemiline autoriteet, kes toetas noore kirjanduse laadi ja hakkamisi. Professor Harald Peep kujunes ju mitmekümneks aastaks ülikooli kõige olulisemaks kirjandus pedagoogis tädi Tartusse tõesti maailma kirjandus, teadmised, tõsi küll, ta ei kujundamist välja oma koolkonda, mida temalt oodati, aga paljud tema üliõpilased tulevad ikka jälle oma mälestustes selle süstemaatilisus Jaloogilisuse juurde, mis Peebu loengutega kaasas käis. Jaan tuumlal oli valida kirjandusloolase kirjasta elu vahel ja tema valis kirjasta elu koos kogusega juhuslikkusega, sund otsustustega ka aeg-ajalt lasi ta näha kuulda ka oma uurijaomadusi ja seda ainulaadselt head materjali valda, mis seal kodusolekut ka pisi faktilis on olnud tõesti lausa esteetiline nauding jälgida. Ja siis Anton Hansen Tammsaare materjalis on ennast tõesti visa järjekindlusega sisse söönud sisse töötanud Eerik Teder ja Tuglase uurimine. Publitseerimine on lahutamatu August Eelmäe, kes on selle kõrval sooritanud ka väga tundlike teekondi, mitme unustatud kirjandus kui eluluudesse. Nii et mitte ainult üksikuid. Ägedaid dogmaatikuid ei saanud nende hulgast, vaid ei saanud üldse dogmaatikuid. Ja kui nüüd õpetajate juurde tagasi tulla, Karl Taev kaitses 63. aastal lõpuks ära oma kandidaadikraadi. Ta teema ei olnud üldse võimudele armasse, oli nimelt eesti kirjandust saristliku tsensori kammitsais. Kateedrit juhatas Taev 66. aastani, ülikooli õppejõud oli ta kuni aastani 73 ja tal jäi õige-õige natuke puudu üheksakümneseks saamisest. Juhan Käosaare tuli ülikoolist küll varsti lahkuda juba 58 aga keele ja Kirjanduse Instituudi teadur oli ta 69. aastani. Me ei kohtunud enam, ehkki kunagiste kursusekaaslastega kokku saades oli temast nagu kar Taevist mõnigi kord juttu kuulda oli, et ka teda oli silm alt vedanud ja kirjandusega tegelenud. Märtsis 1096 Ta suri ja ta maeti Tallinnas ja Udo Kolk võttis peielauas üles laulu, nagu käosaar juku ikka ise ka teinud oli. Kõneles Aksel Tamm seal järjekordne saade sarjast 50 portree, visandid ja sarjad toimetaja Martin Viirand.