Klassikaraadio alustab nüüd sega vikerraadios juba tuttavaks saanud sarja 50 portree, visandid kordamist. Ja täna me alustame. Me kordame esimest saadet, kus Aksel Tamm kõneles omaaegsest kirjandusteadlasest ja ühiskonnaelu tegelasest Nigol Andresen-ist. Nigol Andresen oli mitu aastakümmet Kirjanike Liidu koosolekute üks teravamaid kõnemehi. Mõni teine oli veel, noh, Uno Laht näiteks armastas sisse lüüa kusagilt väga ootamatu kandi pealt. Ja siis hiljem tuli Valtone Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Runnel. Aga Andresen oli sünniaastaga veel möödunud sajandis ja temaga oli ta eluloooreool või siis okaskroon. Temaga oli sajandi kultuurilugu, tal oli äsjane Siber selja taga. Ta oli kõige leppimatum. Koosolekute organiseerijate jaoks oli ta ühteaegu nii õnnistus kui õnnetus. Sest et ega ümmarguste tüütud koosolekut ei tahtnud ju ükski vähegi mõistlik korraldada, aga samal ajal Sa ei kardetud seda, et asi läheb üle piiri ja sellel oleksid siis järgnenud seletamist, õiendamised ja juhtiv tänitamine, et miks ei antud vastulööki ja nii. Ja tõepoolest oli õige palju neid asju, mis kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel Andrei isendit rahutuks tegid ja närviliseks ajasid, talle ei meeldinud kultuurielukorraldus, talle ei meeldinud ideoloogilised piirangud, tsenseerimine toimetamine, teda häiris kirjanduse ajaloo allutamine kitsale politiseerimise lehk, mis oli seotud Endel sõla tegevusega. Ta muutus kannatamatuks Eesti parteijuhtide alalhoidlikkuse pärast. Teda ajas tõepoolest ekstreemsete avaldusteni nende flirtimine. No kui kasutada tolleaegset terminoloogiat isikukultusega see tähendab selle isikukultuse voolik nagu vastu tahtmist, kritiseerimine. Ühesõnaga, sel ajal, kui mina Andresenit sageli nägema hakkasin, oli ta täis alatist ja tingimusteta opositsiooni vaimu. Tuli mässab Andresen. Tema toon oli eriti mõrkjas. Jumal, kus Eesti NSV-aastapäeva puhul Anti, nendele, kes seda neljakümnendat aastat teinud olid hulganisti ülemnõukogu presiidiumi aukirju. Pool rahva häälelehekülg oli seda seadust täis aga Andrese nime seal ei olnud. See oli tookord nii-öelda ühiskondliku sotsiaalse koteeringu vääristamise küsimus. Ja seepärast hakkas Kirjanike liidu juhtkond oma õiglustundes käärima, et kuidas siis Andresen nimekirjas pole. Mõne aja pärast tuli teine seadus otsa. Seal olid siis esimesest voorust maha jäänud sees ja nende seas ka Nigol Andresen. Alguses, kui ma tema lõikavad irooniat kartagi, ei osanud käisindalt Tuglase kriitikat laenamas. Tegin oma lihtsameelse visiidi Pärnu maantee taha kolme raadiosegamise masti juurde, neid nimetati vist kolmeks õeks. Nende lähedal Andresen elas, sain oma raamatu ja viisin korralikult tagasi ka. Aga see laenamis lugu tuli mulle meelde, kui Olav kuuli rääkis Andreiseni repliigist Vares-Barbaruse ja Semperi kirjavahetuse kolleegiumi koosolekul kus tema kuulid oli vabandanud, et ta märkmeid on käsitsi kirjutatud, sest et masinakirjutajaga oli midagi lahti olnud ja Andresen ütles siis see peale, mis kirjameeste olete, kui teil kirjutusmasinat ei ole. Nojah, mina kirjutasin Andreseni raamatut kasutades ühe Tuglase juubeliloo valmis siin-seal pisut nagu sajandi uut vaimu taga. Ja ma üritasin väljendada midagi uuendusmeelset ka ühes Loomingus ilmunud lühikirjutises. Andresen tuleks siis üks päev Loomingu toimetusse, ütleb möödaminnes. Meie ajal olid ka püksid laiemad. Tookord nimelt hakkasid püksid alt kitsamaks minema. Agaleerid põhileerid olid igatahes selged. Ja huvi, Nigol Andresen ei vastu isegi vaimustus tema järjekindla ja häälekad Ogmatismi vastasuse pärast. See vaimustus oli täiesti olemas. Ja ilmselt hakkas see hoiak või võib-olla liiga lihtne ja liiga ühekülgne antud tarandit häirima. Mina tundsin vaadandid väga leebe inimesena. Kiuslikkusest polnud Antoni jälgegi, aga juusisse suminat Andresen jälle ütles midagi. Andresen pani jälle ära kellelegi, see riivas ta tõetunnet ja ajaloo mälu. Ja no nii me siis istume Loomingu toimetuses vastamisi kirjutuslaudade taga ja Anton Vaarandi hakkas tasapisi veeretama, et asjad ei ole ikka nii lihtsad ja ühtemoodi ja teile on küll Andresen täna äärmuslik revisjonist, aga ega ta ei ole alati selline olnud. Oleksite teda näinud esimese sõjajärgse laulupeo rongkäigu ajal, kui ta märatses sellepärast, et Stalini Karotammepildid olid ühes ja samas suuruses siis mõtleksite ehk ajaloo peale ja nii edasi natuke veel, aga mitte palju, sest see oli ainult vihje Anton Vaarandi pooldanud õige delikaatne vihje. Aga muidugi teadjad mehed rõhutasid ikka seda põhilist nimelt seda, et 1940. aasta tegelikeks eesti poolseteks tegijateks olid sotsid. Aga mina kohandasin seda õige aeglaselt, Igapäevase Nigol Andresen iga. Ja ega ma ei üritagi nüüd ka siin rääkida kogu pildist. Ei ürita rääkida Mandreeseni elulooga määratud joontest kus on sees näiteks õpetajaametist ilmajätmine aastal 1009 kolm, kaks põhjuseks vasakpoolsus. Ja Andresen oli mõistagi suurekaliibriline vasakpoolne. Ikkagi olgu see praegu eluloo süstemaatilise elulooküsimus ja ma ei ürita ka 30.-te lõpu ja 40.-te alguse globaalseid tung Joonia mõjusid suhtestada, sest see on ka teiste käsitluste teiste meeste asi. Aga Nigol Andresen eluloo miinusmärgiga tähe tunnistama tahan ometigi rääkida. Ja seda kaasaegsete meeste mälestuste Andresen Jänese tekstide najal. Aga samas ma tean, et mälestused võivad eksida ja tekstidel ka on ju oma hetke funktsioone nagu Nigol Andresen taotleb näiteks Nikita Hruštšovi oma parteilist rehabiliteerimist see tähendab uuesti partei liikmeks saamist. Siis sellise kirja eesmärk võib seletada ka faktide valikud ja rõhuasetusi. Õnneks on Andresen 40. aasta suvest ka kergemas nii-öelda vaba memuaare vormis üle käinud. Ja nii siis tema tekstidele tuginedes ma mõnest asjaolust siiski räägiksin. Muidugi lootes, et range allikakriitiline lähenemine kunagi ka tõele päris lähedale jõuab. Nigol Andresen ja 1940. aasta nii palju kui mina praegu tean 20. juuni õhtul EKA 1940 tuleb Andrei sellile koju järele tassi korrespondent Eestis Pjotris meistjev kellega Andresen varemgi kohtunud. Ja viib Andresen pikale tänavale Vene saatkonda. Veel kord, 20. juuni õhtul leiab aset kolme mehe Stalini emissarid, Andrei Ždanovi saadik nikeetini ja Andreiseni jutuajamine, mis kestab mitu tundi. Andresele informeeritakse, et tõenäoliselt saab peaministriks Johannes Vares. Ja Ždanov küsib, et millist ministeeriumis Dresen Endale sooviks. Nigol Andresen ebaneb ja saanov pakub. Võtke välisministeerium. 40. aasta faktide minu arust parima tundja Olaf Kuuli teadmiste hulgas on ka Andresen kõhklused. Ta ei oska nagu piisavalt keel ja üldse, aga Ždanov julgustab, mitte keeled ei loe, vaid õiged seisukohad. Ja uuel kohtumisel saab Ždanov Andrei serilt nõusoleku. Ja nüüd midagi täiesti nõukoguliku ja täiesti okupatsioonilist. Nimelt oli Ždanov Andrei seni kirjade järgi ainuke inimene, kes on Dreseniga tema valitsusse minekust rääkis ka varesega ei olnud Andresen sellist juttu. Porsche, nagu Andrei Aleksandrovitš Ždanovi keeles öeldakse ehk eesti keeles edasi läheb asi veel hullemaks. Lanno ütleb Andresele, et ta tutvus uue valitsuse valitsusdeklaratsiooni tekstiga ja see ei ole mitte õnnestunud. Kas teie kirjutasite küsitandreiseni käest? Ei, ütleb Andresen sele, kirjutas Vare, siseneb Ždanov läheb kõrvale ja teeb selle deklaratsiooni korda. Ja ütleks, siis ma soovitasin varesele keerulistel puhkudel teiega nõu pidada. Justiitsminister Sepp teeb midagi valesti Amnesty asjas. Nigol Andresen korraldab Ždanovi kaudu tema lahtilaskmise. Ja veel välisminister Andrei Eiseni juurde tuleb Riias resideeruv USA saadik. Ühendriikide saadik püüab uurida, kas Eesti läheb nüüd päriselt Venemaa külge või jääb kuidagi Välis-Mongoolia taolisena püsima. Andresen mälestustest otse täpne tekst. Kuidas teie võtate vabaduse seesuguse küsimuse esitamiseks, küsisin ma vastu ja saadik jäi tagasihoidlikumaks. Juuni lõpus või juuli alguses on Andresen järjekordsel südanovi juures ja ta esitab küsimuse, ta esitab ise küsimuse, mis aja kestel me peaksime ette valmistama Eesti ühinemist Nõukogude Liiduga. Andresen kasutab sõna- risoidineer. Andrei Ždanov parandab mitte priisoidinenie, vaid teenija. Nii et minu keele arusaamise järgi mitte mingi kahe võib-olla siiski ehk ühe õigusliku subjekti liitumine, vaid kokkulükkamine sisse toppimine osaks saamine ühtsest ja jagamatust. Selline pikk kõrvalepõige, aga need on asjad mida meie sajand ilmselt ei saa unustada. 22. juulil 1940 tead Andresen kõne Eesti astumise asjas nõukogude liitu. Siis käib Andresen Moskvas sellel naeruväärsel alandaval augustikuisel paradeerimisele ülemnõukogu ees ja Johannes Lauristini valitsuses, saata rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitjaks ja hariduse rahvakomissariks sest välisministrit ei olnud Eestil enam vaja. Andresen on võimul. Kuidas nüüd need kaks plokki need kaks Andreisenit omavahel kokku sobitada? Kas on asi kibestumisest ja selja pööramises võimulemis Andreiseni endast kas lausa välja sülitas? Ma kaldun arvama, et oma osa niisugusel pettumuselia kibestumise muidugi on. Aga kõike see siiski ei seleta, sest et ka võimumees Andrejs polnud mitte päris harilik Nõukogude funktsionäär. Ilmselt juba üsna algusest peale ei olnud ta mugav inimene, ei alluvatega ülemuste jaoks. Suurte kogemustega poliitika tegelasena pidid ometi aru saama, millega ja kellega tal tegu on. Aga ta ei saanud ju endale mitte aru anda, millise süsteemiga ja millise meeskonnaga ta on ühinenud. Aga Tal on näiteks oma kindel arusaamine eesti kultuuri arengust, eesti kirjandusloost ja meelsasti konfliktidesse, sööstwagaraktina ideed, oma sümpaatiad ja antipaatiad, mitte mingit saladust. Ta sööstab ühest vastasseisust teise ja ei arvesta, kes on tema oponendid. August Jakobson kirjutab sõja ajal Venemaal valmis romaani, mille tegevusaeg on kaasaeg ja tegevuskoht. Eesti Andresen teeb romaani ilmselt Andreisindiku teravusega maha. Eelsed Jakobson ju ei tea, mis Eestis tegelikult toimub. Ja romaan jääbki käsikirja. Sama saatus saab osaks Jakobsoni sõjaaegsele näidendile. Andrei esineja, August Jakobsoni omavahelise pinge tipuks saab lugu näidendiga elutsitadelis. Näidend võib-olla loomingus ära laotud ja siis saab poognad enda kätte. Andrei esindan kolleegiumi liige. Ja ta on kategooriliselt selle vastu, et niisugusel kujul see näidend ilmus. Põhjus on ka teada. Üks irooniliselt kujutatud üsna põlgusega kirjutatud tegelastest räägib nimelt tsitaatidega Friedebert Tuglase teostest. Andresen kasutab selle asja juures ultimaatumite keelt, ähvardab lahkuda Loomingu kolleegiumi koosseisust. Kui näidend niimoodi peaks ilmuma teeb peatoimetajale Jaan Kärneri teravaid etteheiteid selle eest temale kolleegiumi liikmele teksti enne ladumist lugeda ei antud. Lõpuks võtabki Jakobson näidendi loomingust tagasi ja annab siis varsti välja küll eri raamatuna, tõsi, ilma Tuglase kohtadeta. Aga üks suur vastasseis on nüüd siiski paigas. Andrei seni kahjuks on paigas, veelgi enam. Nimelt saab elutsitadellile kui printsipiaalselt ja võitlevale teosel osaks suur parteiline toetus ja üleliiduline heakskiit. Jakobson seal Stalini preemia järgneb suur tõlkimine, suur lavastamine. Andresen teeb oma taganemissammu teatris, mööndes Nikolai Karotammele, et ta eksis seda näidendit hinnates. Sest ei osanud endale ette kujutada, kui hea see lavalt välja tuleb. Tekst on üks asi, lava, teine asi. Elu tsitadelli juhtum osutab ühele Nigol Andresen nii väga põhimõttelise seisukohale ta oli ja jäi oma esteetiliste hoiakutes uuendusmeelseks inimeseks. Tuglas oli uuendaja, Jaan Reiljan ei tahtnud lasta teda tallata. Tollal juttu, nüüd esimestest sõjajärgsetest aastatest hakkasid juba kõlama ideoloogilise valvsuse ülemtoonid. Läks lahtise siiani minule poliitilise psühholoogia seisukohalt lahti mõtestamata ja päriselt ära seletamata klaperjaht loova intelligentsi peale maakera. Ühel kuuendikul. Andresen viidi ka muidugi klausleid tegema, aga ikkagi rääkis ta tulevasest kui eesti kirjanduse suurkujust ja Noor-Eestist kui edumeelsest ajamärgist küla piimamehest kui Vilde tippteosest. Ta lõpetanud kaheksa eksternina Tartu riikliku ülikooli, et teda ei saaks ilmselt sellepärast arvama, et teda ei saaks formaalse hariduse puudumises süüdistada. Ja sellel ajal, mis on tõesti täis etteheiteid, nooh, revolutsiooni paatos alahindamise pärast ja klassipositsiooni ebamäärasus pärast ja ideelise selguse puudumise pärast. Ja veel kümnete muude pattude pärast sel ajal Nigol Andresen kunsti ja kultuuri suhtes tundlikum ja säästvam vaatamata oma kõrgele parteilisele riiklikule positsioonile. Muidugi ei lähe ja amet ka temast mööda. Sütiste ironiseeris pikalt ja vaimukalt selle üle et Andresen tahtis tema Sunettidest teha armastusluule asemel poliitõppuse, keda kirjutab Andrei senisel poliitikus poliitõppuseks, aga siiski oli Andresen teistsugune. Saksa ekspressionismi, Euroopa kultuuri, 20.-te 30.-te aastate pulbitsemine oli talle jätnud jälje milles ta ei suutnud ja ilmselt ka ei tahtnud vabaneda. See oli ta olemus. Lisaks karakter mis ei unustanud ega andestanud, mis otsiski mulle tundub mõnikord vastasseisude, nautis oma vaimukat asjaajamist oponendiga või oponendi kallal. Ja kogus süsi neid tuliseid süsi, teadagi kuhu. Max Laossoniga oli tal kana kitkuda juba sõjaeelsest ajast, kui nad vastastikku sotsialistliku teooria tõlgitsemises võistlesid ja süüdistasid teineteist sotsialismi ja fašismi kommunismi ja fašismi, täpsemalt öeldes identifitseerimiseks ja sama joonte nägemises. Ja see pinge tuli ülega sõja järgsetesse aastatesse. Kui Larssoni häirib isegi Andresele mitte küllalt selge ideeline luulekäsitlus 1006. aasta kirjanike kongressil mis muuhulgas solvab rängalt ära, käin hiire, aga noh, järgnesid Larssoni süüdistused Andrei Eiseni vastu palju suuremates asjades. Noor-Eesti Tuglase ja, ja üldse kodanliku ideoloogiaga seoses. Aga veel näiteks mäeküla piimamehe pärast, vaidleb Andresen väga vihaselt Aira Kaaluga või siis vastupidi, Aira Kaal vaidleb Andreisiniga ja kaalusilmiselile heakskiitu ka Vilde lunastuse Andresen poolne käsitlus. Ja näiteks püüab Nigola Andresen ka üsna hulludel aastatel säilitada ikkagi mingi tsiviliseeritud suhtumist emigratsiooni läinud kirjanikesse. Tema arvates peavad suitsu under olema väärikal kohal eesti kultuuriloos. Aga see on juba vastuhakk parteilise dogmaatikale. Andresenit hakkavad paika panema Endel Sõgel ja noorematki kirjandusteadlased. Ja häält teeb ma ei tea, kas siis inspireeritult, aga võib olla ka täiesti juhuslikult. Näiteks heliloojate liit, kes saadab Eugen Kapi allkirjaga kirja, et heliloojate liit sooviks teistsugust vahendajat võimuga, kuna Dreseniga on väga raske asju ajada. Ja üha sagedamini hakatakse meenutama Nigol Andresen i sotsliku minevikku ja pinnale ujub näiteks üks Nikolai Karotamme kolmekümnendatel aastatel Venemaal ilmunud kirjutis, kus räägitakse sots fašist Nigol Andresen. See on mul nüüd oletus, aga ma tõepoolest oletan seda väga tõsiselt, et hakkab valmima Nigol Andresen personaalküsimus, see tähendab partei kohus, tema ülem. Ja siis astub tegevusse deus ex machina see jumal masinast, kellele Nigol Andresen teoseid analüüsides on korduvalt osutanud. 1949. aasta veebruarikuus arreteeritakse Maal ühe kaupluse tühjendamise pealt noormees ülekuulamistel ja juunikuuskümmend üheksa toimunud kohtuistungil ja tuleb välja et tal on olnud kontakte Nigol Andresen poja Andrei esinejate juures elanud mehega. Ja need on aidanud tal saada võltsitud passi. Ja nüüd on süüdistus valmis. Süsi on piisavalt kogunenud. Nigol Andresen, ta oli tollal ülemnõukogu presiidiumi aseesimees. On kaks aastat varjanud oma korteris Kadrioru valitsushoones bandiitide käsilast ja sellest piisab. Andresen lastakse augustis 49 töölt lahti, oktoobris visatakse välja parteist ja 24. märtsil 1950 arreteeritakse. Kohtu ees on ta jaanuaris 52. Stalin sureb 1930. septembril 1955 annab sõjakolleegium määruse süüdimõistva otsuse annuleerimise ja Nigol Andresen vabastamise kohta. Paarileheküljelises otsuses räägitakse Andreseni ja tema süüasjas tunnistajateks olnud inimeste füüsilisest mõjutamisest kui elegantne stiil. Ja kui jälk võim. Minu anud reisijani nägemine, Andreiseni tundmine algab paar aastat hiljem. Ta ajas siis kindlalt oma joont ja ametliku kultuuripoliitika suhtes oli ta kindlasti dissident. Ma ei oska öelda, kas ta oli muutunud kui karakter. Ma ei olnud teda varem näinud. Aga kui me istusime koos Gustav Suitsu kohta kirjutatud raamatut arutades see oli tema uurimuste kogu siis me väljaandmise asjus kokkuleppele jõudnud. No nagu sageli juhtus, jõudis see probleem kirjastuse pea toimetusse alles siis kui kogumik juba laotad, oli poognatest, nagu eesti raamatus ütlesime ja õige mitu suitsuluuletust 1940. aasta sündmustest ja nende labasusest, nende rahva võõrusest ja venelaste tulelöökidest tartu pihta, vot need luuletused ei olnud tol ajal lihtsalt trükitavad, mina peatoimetajana teadsin seda, ma rääkisin. Seda on reisijale meistri kirjastuses. Ma pakkusin oma arust arvestatavaid variante küll kärpimise ja ütleme kommenteerimise hinnaga oleks võinud ju proovida asja päästa, aga Andresen ei olnud millegagi nõus. Meie jutt hakkas minema teravaks ja jõudis tema poolt niisuguse tekstini, mis oli lihtsalt inimlikult riivab, inimlikult solvab. Ja minu pieteeditunne kadus ja ma ütlesin, kuulge lõbuks tegite teie selle võimu 40. valmis ja ärge tulge nüüd mind selles süüdistama, te olete mulle tingimused, etteseadmed ja minul ei ole ju siin midagi parata. Andrei senistes natuke aega vaikides ma ei arvanud, et see niimoodi välja tuleb ütles ta siis. Ja lisas vist ka, et ta saadab tema käes olevat poognad kirjandusmuuseumi. Tookord teise kogumik ilmumata. Ja mul on väga kahju, et jutt jäi pooleli. Meie tutvus ei arenenud kunagi nii kaugele, et ma oleksin siiski võinud küsida, mida tema Andresen ikka mõtles. 1940. aastal. Ma olen seda küsinud kümnetelt inimestelt ja endale üht-teist selgemaks saanud. Aga nii väga sündmuste tipus. See pole ju keegi olnud, kui on reisinud. Ma ütleksin kokkuvõttes, et minu arvates ei olnud tema elutee ju loogiline. Sisuliselt traagiline oli ju ta võimule jõudmine ja traagilised olid ka neid eitamise aastakümned. Ta pidi tundma oma süüd, ehkki oli käinud läbi laagri lunastuse. Aga samas suutis ennast haakida tekstide juurde ja ohjeldamatu faktirõõm iseloomustab tema kriitika raamatuid, need on õige palju. Ta oli väga tundlik uudiskirjanduse lugeja ja arvustaja, reageerides järsult lihtsustamisele ja ebakunstilisusele. Sõjaeelse riigi kogulasena oli ta särav polemist ja tema sõnavõtud ei olnud mitte kunagi triviaalsed. Ta elavdas, jaga sageli Tõndiks minevaid koosolekuid oma stiilifiguurid, oma vihjete ja paradoksidega ja enne kui temaga vaidlema minna, enne seda mõeldi alati hoolega järele. Ta jõudis kõrgesse ikka. Ja temagi mälu hakkas vahele jätma. Hinge kinni pidades jälgisime Kirjanike Liidu suures toas Harju tänavas, kuidas tal esimest korda. Meie kuuldes nähes mõte käest ära läks. Lausa uskumatu, pingutusega vaikis, ta mõtles järele ja siis jõudis selle teksti õige tee peale tagasi. Ja andis järsku mingi sarkastilise kujundi pöörakuga sellele räägitud jutule sellele segi läinud jutule mingi uue kummastunud kõla. See on vist üks mu suuremaid kõne kuulamiselamus üldse. Ja tuleval aastal on Nigol Andresen 100. sünniaastapäev. Me kordasime vikerraadios kavas olnud saadet 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõners kord Nigol Andresen-ist