Leelo, miks te just selle märksõna valisite, no ma arvan, et ma olen on sellega kokku puutunud, et ma tegelikult puutunud sellega ka praegu kokku ja, ja samal ajal ma elan sellega, aga ma ei ela pisarates ja ma loodan, et mu sõbrad ja sugulased tänaval vastu tulles ei pea jooksma ruttu ära, kartes hirmsat kaeblemisel laviini. Olen õppinud sellega ise hakkama saama ja teisest küljest on mul juba niisugune elukutset, mul on see üksindus aeg-ajalt lausa vajalik ja ma tunnen sellest ju väga suurt puudust, kui ma väga palju lasteaiakirja toimetades ja üldse laste seas liikudes. Tegelikult on ikka väga palju inimeste seas olema. Et ühest küljest võidakse mulle öelda, et mis sina sellest ka tead, et sa oled ju enamasti rahva seas ja saad, saad ju hakkama? No aga ausalt öeldes olen ma kõige raskemal ajal käinud ka psühholoogi juures, kes ütles mulle, et, aga teil pole ju midagi viga, et ei nuta, ei karjuja, ei halise mütsid ja riideid lõhki ei karista ja tuhka pähe ei raputa, aga ma ei tea, mida ma ootasin. Vist otsin arusaamist ja ma arvan, et seda ootab iga üksik inimene ennast üksi lasena tundev inimene. See üksindus tabas teid, kuidas me ütleme nagu hiidlaine äkki jõuliselt ja üleni, mis sellise asja käivitas? Ütled, kui sa oled ikkagi 27 aastat ühe inimese kõrval, kes sind on valinud ja kelle sina oled valinud ja kellega nagu oledki harjunud elama koos olema, kõike koos tegema ka ja kellega noh, ütleme kodu ja lapsed ja muu seob ja siis ühel hetkel äkki leiad, et teda enam ei ole, siis tundub uskumatuna, sellepärast et esialgu paistab, et meil oli kõik teisiti, see ei saanud olla niisugune lihtsalt minek. Et midagi peab nüüd muutum, midagi peab juhtuma ja kui seda ei juhtu, noh nüüd on sellest juba veebruarist saab 14 aastat ja, ja ma ei imestaks, kui midagi juhtuks. Selguks, et kõik oli ainult vahepeal oli halb unenägu ja ja kõik läheb elu edasi. Aga nii see ei ole. Ja ma olen ka muidugi kuulnud kahesuguseid nõuandeid sellise olukorra puhult. Ühed ütlevad, et tuleb lõpuni. Ta kurta, leinata, kurb deemon endast välja lasta ja mässata ja teised ütlevad, et tuleb ennast harjumuspärase tööolukorda viia. Kumma teie valisite? Ma tunnistan ausalt, et ma olin sunnitud, ma arvasin, et ma olen sunnitud ikka selle teise. Ma sellepärast, et ajakiri pidi välja tulema, ma ei saa öelda tuhandetele inimestele, et vot ma olen nii läbi, et ei suuda ja, ja ei saa ja ja siis niimoodi tasapisi klammerdunud ikkagi tööasjade külge. Aga milles võib siiski olla üsna suur tugi, ise on ka muidugi kirjandus, ma arvan, muusika ka kindlasti teie kadunud abikaasa Raimo Kangro oli ju suurepärane helilooja, muusika oli teie kodus igapäevane pereliige, nii et raamatud ja muusika ja aga mina olin ikkagi see nii-öelda töönarkomaan, kes lihtsalt pidi tööasjade tõttu ennast püsti ajama. Jõuame oma jutuajamises nüüd selle kõige huvitavama osani etel. Kuidas teist sai jälle rõõmus inimene? Noh, eks see inimene muutub, inimene on sihuke salalik olevuseks kurbus ja üksilduse nuut on seal sees kindlasti olemas või see klahv, mida puudutada, on natuke valus. Aga kui mõelda sellele, et kuidas teised, ma kujutan ette minu olukorras inimesi, tegelikult on väga palju, need hommikul oled keskeas ja, ja lõuna, seal on need juba lesk eas, nii et neid on üsna palju ja kui tõesti on väga üksildane tunne, mina olen soovita tulnud ja ma ise kirjutasin lõpuni oma lapsepõlveraamatut, seltsimees laps ja, ja selle teise osa, tähendab, siis on sul võimalik süveneda aega, mis on selja taga, tähendab, aeg-ajalt saab toitu ka sellest, mis on olnud noor inimene, toitub ju lootustest, paistab, et kõik on ees, mis kõik imed ja muud neetud toitub tulevikust, aga täiskasvanud inimene võib ka minevikus toituda ja see annab jõudu ja see aitab leida ka oma niisugusi, valupunkte või oma selliseid nõrkusi ja põhjendusi, miks miski asi nõnda läks. Ja eriti need, kellel on väga üksik olemine ja, ja kirjaoskus täiesti olemas. Küll mõtlen, et näiteks kas või oma elulugu kirja panna olen üht kui teist lugenud sellist kindlasti avaldamiseks, võib-olla enam jagu ei ole mõeldudki, aga see on kohutavalt vajalik oma perekonnale ja mina lisaks tegelikult v midagi juurde. Mis teie sellest arvate, näiteks maailmakuulus filosoof Schopenover on lausa ülistanud üksindust ja on öelnud, et üksinduses olev inimene on tõeliselt vaba ja üksindust tuleb hinnata, vaata üksinduses oled sa täiesti iseenda päralt, ühesõnaga tegelikult selle, mis suurt osa inimesi vaevab, on tema vastupidi, keeranud väga positiivseks, näinud seal väga palju helgete elurõõmsalt, et et huvitav on see, et ka üksindusest mõeldakse ju hoopis teisiti. Seal on minu teada minu mäletamist mööda Schopenhower kogunisti pani paika need, kes ei suuda üksinda olla, et need väga tühised inimesed, kes vajavad pidevalt massi hulgas olemist ja et nendel puudub oma sisemaailm sisekaemus. Et selle peale tasuks mõelda ja, ja tegelikult ütlema, et olnud täiesti uutlikki, üksindus olemas, see on üksindus inimeste hulgas ja ma kardan, et see süveneb sellepärast, et arvuti teeb väga palju selle heaks. Üks lapsepõlvesõber, kellega sa oled kakelnud ja vaielnud ja tülli läinud ja ja jälle leppinud, see on 100 korda väärtuslikum kui ükskõik kui kauge ja kui rikka asja kuju Internetisuhe tõmbame need otsad kokku ja naeratame kuulajatele. Naeratame ja, ja ma arvan, et tegelikult inimesed saavad hakkama, mõelge seda minusugune eba, selline inimene, kiun hakkama saanud, mis siis rääkida tublidest niisugustest, eriti lahtiste osavate kätega inimestest. Ainuke asi, et ei tohi endale seda kibedus, okas siis sellest. Ta teeb endale haiget ja lõpuks helistad teisi ka ja, ja see ei kutsu kedagi üksildast lohutama ega, ega aitama, et peaasi on see selg sirgu, nii palju kui võimalik ja nii palju, kui on hambaid, nii palju neid ka näidata, rõõmsalt.