Tere uut aastat alustame keelesaates jutustamisega MINA OLEN Piret Kriivan ja esimene külaline, uuel aastal on folklorist ja jutustamise asjatundja kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv. Tere. Tere. Oli kunagi selline ütlemine, et veerand usud, saad poole petta suurte jutumeeste kohta? See on kena vanasena lobamokkade kohta, aga kui palju selliseid lobamokk tänapäeval üldse on kui palju armastatud, eks see rääkida ja jutustada, just nimelt. Teie küsimuse peale tuleb mul kohe muidugi meelde, et ma ise olen ka välitöödel just rahvajutte kogumas käinud, sedasama teemat. Et nii kuulus jutuvestja on ta ikka alati rääkis asjad teistmoodi oli et seda mõnes paigas näiteks Läänemaal teati väga hästi ja üldisel ühe inimese kohta ja teise inimese kohta ja see lugu igal pool natuke muutus. Ja jutu Westmisega on samamoodi, et ega tegelikult jutu Westmist on ju igal pool meie ümber kogu aeg. Et selles suhtes on kasvõi meie tavaline argipäev kindlasti täidetud erinevate juttudega hommikul tööle tulles või kooli minnes kindlasti kolleegidega kaasõpilastega ikka räägitakse midagi, mis on juhtunud või mida telekast vaadatud või mis uudistes öeldi, et ikkagi pannakse jutuvormi. Aga selliseid juttudest tekkida, tullakse lähemalt kaugemalt kuulama, et neid on kahtlemata ka ja, ja mitte vähe, et mõtlen, meie argielus ümbritsevad meid head jutuvestjad kindlasti päev, aga siis on väga häid, keda ikka käiakse, kuulame siis kohe veel väga-väga häid, keda käiakse isegi raha eest kuulamas. Aga mis jutte nemad räägivad, need, keda käiakse kuulamas erinevaid, ega, kui ütleme siin mõned, et aastaid tagasi siin juttu vestlemine oligi, justkui nagu muinasjutu vestlemine siis tihtipeale tänapäeva mõistesse jutu tõstmine ongi just ka argielulugudele rääkimine, tihtipeale inimesed saavadki nii hästi rääkida oma argisest elust pärit kogemusi neid panna selle jutu sisse, et nad muutuvadki juba iseenesest sellisest nauditavaks looks, mida on eriti hea kuulata ja kohe mõnuga kuulata. Et te olete valmis kohe raha maksma? No ma arvan küll, et ja hea jutuvestja ikka siis jutu Westmine ja need jutud, need ei ole ainult muinasjutud, muistendeid, vaid on ka tänapäevaseid jutte ja, ja muidugi, et ma ütlengi iga inimese elus on hulk selliseid jutte, mida ta räägib, Ameerika folklorist Sandrustuaal ongi omal ajal välja toonud, et ütleme, keskmise ameeriklase elus on sellised kaks otseselt iga inimese keskmise inimese elus on vähemalt kaks kolm sellist juttu, mida ikka aeg-ajalt uuesti kordab, ei tarvitse olla nüüd ütleme kord kuus või aastas, aga ikkagi teatud aja tagant suguvõsa kokkutulekul või või kellelegi vana tuttava kokku saades ikka mõni mõni teine, millest on vormunud jutt, mida keegi teabe, mida ta mäletab, kas siis endaga toimunud sündmused või kellegi teisega. Et selles suhtes neid argieluga seotud? Ta on ikkagi päris palju, aga selle kõrval siis jah, muidugi on on ka sellised klassikalised rahvetud nagu needsamad muinasjutud, muistendid, mis mis mainisite, mis on folkloristide huviala varasemal ajal ennekõike pälvinud ja nendele Argyla juttudele hakatigi alles hiljem tähelepanu pöörama. Aga tegelikult nagu ma ütlen, ja juttudest võib kõigest rääkida nii sellise väljamõeldud maailmast pärit muinasjutu kui sellise tänapäeval võib-olla uskumatuna tunduv tunduva muistendi, kui kui omama enda argielust pärit loomist, siis mille puhul jääbki kahtlema, kas siis on tõsi või vale või siis nii nagu sageli on, et võib-olla midagi on seal natuke teisiti, kui päriselt oli, aga ega see päris alati ei olegi tähtis, et ta nüüd päris õieti kordaks seda tõde nagu tegelikult oli, vaid, ja jutuvestja vastavalt olukorrale alati vaatab, kas te peate pikemaks või lühemaks ja mõnikord vaatab, hakkavad inimesed väsima, siis võib-olla nii pikalt ei räägi. Tänase jutuajamise ajendiks ongi tegelikult kirjandusmuuseumi jutuplaat, selle nimi, kivist, lilla daamini. Mis sorti jutud siis sellel plaadil on ja kes neid jutustavad? Siin plaadil on nüüd ennekõike just klassikalisemad rahvajutud ehk siis muistendid, koha koha lood, mis seostuvad eesti erinevate paikadega Tallinn Tartu vahel. Nii maantee ääres kui maanteest, natuke kaugemal, aga ikkagi kohtadega, kuhu viivad maantee sildid. Ja, ja siis ikka on ka mõned muinasjutud. Vahele on pandud ka mõned lood just sellisest argielust ja mõned lustakamaid lood kohalikest värvikates tegelastest näiteks üks mees, kes armastas kangesti kunni süüa seal Põltsamaa kandis või hoidis lõbusam lugu ja neid lugusid räägivad jutuvestjad Piret Päär ja Anne Türnpu. Nemad ongi tegelikult inimesed, keda Eestis võiks pidada sellisteks professionaalseteks juttu tõstetakse, et kui, kui Eestis sellist kutselist jutu võstmist nii palju ei ole, on hulk inimesi oskab väga hästi rääkida ja kindlasti räägivad, et siis selliseid, kes ennekõike mööda Eestit ringi käib ja lugusid räägivad, ma arvan, Piret Päär selles suhtes ongi üks väheseid. Kuulame ühe näite ka plaadilt ja selle loo pealkiri on käsukonnalugu ja seda seda plaati tegelikult on hea kuulata näiteks autos panna peale, kui Tallinnast hakata Tartu poole sõitma ja vastupidi, et siis saab täpselt iga koha juures kuulata selle koha lugu. Paadimõte ongi algusest peale olnud see, et inimene, kes läheb kas Tallinnast Tartusse või Tartust Tallinnasse ükski just aimu neist lugudest, mis teeäärsetes paikades on ja nii ongi valitud just need lood seostuvad ühe või teise paigaga. See käsukonna on selles suhtes ka veel huvitav. Et seal siis oli see kahe suurema ka Eestimaa ja Liivimaapiir siis kunagi kui see plaadi mõte algul tuli 2011 suvel, siis me, piraat pärija käisime otsimas, et kas inimesed mäletavad seda ja kas angavad juttudes sees kajastus vanast ajast ja sellest piirist teha ja lõpuks leidsimegi metsa seest mehe, kes tegid ööd ja kellel oligi, et jaja siit tagant võsasse läkski. Minu isa rääkis ka, et siin oli veel rootsi vägi olnud, nii et et lugudes on mõnikord see ajalooline mälu väga kaugele aega ulatuv. Kuulame selle käsukonnaluu ära. Käsukonna vaat seal olevat vanasti läinud Eesti- ja Liivimaapiir. Ja selle koha nimi tulnud sellest, et piiri ääres alati olid vahid valmis. Kui vaenlased kusagilt poolt tulnud, siis olevat nad kohe ratsahobustega eestimaale kihutanud sõna viima, et rahvas teaks eest ära põgeneda. See oli siis üks lühike lugu Käsukonnalugu plaadilt Linda kivist lilla daamini. Kumma jutuvestja oli siis tegemist, kas Piret naer või Anne Türnpu? See oligi pirataaria, kellega koos me käisime ka sealkandis ja aasta eest seda liimima piiri otsimas. Aga naised on siis jutuvestjad? Ennevanasti oli teistpidi, olid mehed? Jah, ma olen ise vanadelt arhiiviandmete põhjal tuleb välja, nagu oleks Eestis ka vanasti just muinasjutumõistmise puhul näiteks olnud mehed ennekõike need, kellelt on talletatud. Aga Päeval võib jah, nii-öelda, et nendel jutuvest, mis koolitustel, mida rahvakultuuri keskus teeb, et seal käib ka pigem pigem käivad nagu naisterahvad meie vähe, kuigi need on. Aga samas ma arvan, et ega tegelikult meie ümber argielus neid jutuvestjaid on nii naisi kui mehi. Häid võib-olla jah, siin teatud, ma ei teagi, mis need põhjused, miks siis meeste seas Eestis nii populaarne pole avalikkuses esinemine, aga minu arvates üritustel või kuskil omavahel olles, et siis on küll mehed saavad, saavad sõna või, või võtavad sõna. Ja jällegi mul tuleb meelde, et kui me seal setomaal välitöödel esimeest neid muinasjutuvestjaid talletamisel kümnekonna aasta eest, siis seal küll ka ikka räägiti. Nii naistest kui meestest, kes endise ajal olid, on suured jutuvestjad, aga võib-olla isegi meestest ei rohkem, tänapäeval oli rohkem jälle neid naisterahvaid, neid, keda me, keda me lindile saime. Aga tegelikult ma arvan jah, et on mõlemaid. Jah, on küll tõesti ainult Piret Päär, Anne Türnpu. Ja lisaks on siis mõned arhiivisalvestused ka meesterahvad pandud, aga et kuna algusest peale mõte oligi, siis selle plaadi puhul mul kutsuda vestma Piret ja Anne, kellega kunagi ammu oli väga tore koostöö kogemus, kui nemad kutsusid mind raamatut taevane pulm toimetama koos nendega et siis koosneid arhiivilugusid kirjakeelseks toimetades, mille poolse toimetusprotsessi oligi natukene nõuga jutu Westmine. Et siis mulle tunduski, et ta läks ja nüüd proovida jällegi neid arhiivikirjapildina lugusid ka jutuvestjad esituses ja seepärast mu mõtetes ikka algusest peale ennekõike Pireti Annely, arutasime ülevaade mitu korda, kas peaks seal mõne meeshäälega sinna teele kutsuma, aga siis mõtlesime siis mõtlesin, et kuule muusikat, niikuinii on meesterahva hander Maakri tehtud ja on ka mõned arhiivisalvestused, et olgu see plaat siis selline. Aga milleks juttu vestma siis ikkagi hea. Milleks seda vaja on, miks inimesed seda õpivad kes ootavad nende jutte, kes tahavad neid kuulata? Ma arvan, et jutu vestlemine on ja sellepärast, et ta edastada seda midagi mõtlemapanevat meile palju, palju paremini kui lihtne otsesem ütlemine, et selline mõistu ütlemine on olnud ühelt poolt juba hästi ammu viis, mille kaudu on, on õpetatud, teine asi on see, et argielusündmustest on palju põnevam, kui sul on teatud selline kuu seal taga, mitte et sa lihtsalt ei räägi, et selline asi juhtus, vaid sa ikkagi näed seda arengut algusest peale, et algus ja siis selline põnevuse kruvimine. Ja siis lõpp, et see on kindlasti teine põhjus. Tänapäeva inimene, laps ka kaasa arvatud, ma tahan kiiresti teada saada mis toimub, kus toimub kõik jutul lõpp. Öeldakse jah, selles suhtes ongi, kui ta päeval juba aastaid öeldakse, et aeg meie kõige hinnalisem loodusressursse, et seda on nii vähe, et siis on muidugi tõesti juttu vestlemise ka keeruline, et kuidas seda aega leida, aga aga ma jällegi arvan, et iga iga lugu, kui sa seda ikka hakkad rääkima, aga kas see ka kuulama olen kuulnud mitmeid kogemusi just erinevatelt inimestelt, kes on käinud rääkimas ja see ongi, et mõnikord on väga raske seda plikuga eriti. Kas publik on, et kui kui teatakse, siis ilmselt kuulatakse niikuinii, aga kui võõraste juures rääkimas, et siis muidugi võib-olla mõnikord raske, harjumatu jah, harjumatu, aga et ilmselt jälle publikuga arvestamine või nende inimestega sinu kuulajatega, kes, kes on tegelikult võivad samamoodi lugude rääkijaks saada sellesama mõistmise käigus ise oma lugusid rääkima hakata, et tegelikult ja jutu rääkija tajub ära, mismoodi siis õigele nupule vajutada, kuulnud mis on juttu vestlemise ja ettelugemise vahe. Kulutan oma jutu paberi peale sellepärast et no ma ei, ei usalda ennast, et ma räägin selle jutu nii nagu ma tahan ära see vahe just ongi oluline. Nüüd selle selle plaadi puhul ka eriti, et ma tean, et mitmed-mitmed, jutuvestjad, tegelikult mõnigi kord ei tahagi Enda jutuõhtuid, et neid et neist senine konserv teha, sest et alati iga jutu vestlemine tegelikult sõltub sellest ümbrusest ka, kus on, sõltub inimestest, kes seal on, kuidas nad kuulavad, mis nad teevad. Et tihtipeale seda teise konteksti pannes võib olla tulemus hoopis teistsugune. Meie siin ka teiega, istume kindlate raadioseinte vahel. Et kui me oleksime võib-olla kuskil teises kohas rääkimas, võib-olla oleks situatsiooni, aga ega teemad võib-olla hoopis teised, aga et ümbruskond ja need inimesed, kes sealjuures on, see kindlasti väga-väga mõõdab seda situatsiooni ja ja selles suhtes ma mõistan täiesti, et mõnikord jutuvestja, kes tajub, et üks-üheselt seda niikuinii edasi anda ei saa, et siis ta on väga valiv, et milliseid lugusid siis üldse üldse võiks panna, et selle plaadi puhul ka nii, et kuigi algne mõte oli tõesti nii, et Piret ja Anne Türnpu kui aga väga head jutuvestjad räägivad, need arhiivist pärit tekstid täiesti ümber täiesti räägivad, et siis meil ikkagi sai, niiet mõnede lugude puhul on see tekst olnud küll ees ja nad on siis natukene seal varieerunud ja teiste teiste lugude puhul vähem teiste puhul rohkem. Aga, aga mõte oligi just see, et inimesel tekiks siis see seos nende valdavalt tekstina kirja pandud lugudega Eesti rahvaluule arhiivis, kus nad ennekõike on kirjalikul kujul. Aga lootsin, et, et jutuvestjad teil õnnestub need elusaks rääkida, et eks seda saab igaüks ise otsustada, kas nad siis said ilusaks või mitte, aga aga selles suhtes jah, meil. Kuna see mõte oli plaadiga juba üsna ammu 2011, siis toona näiteks oli ka üks jutuõhtu Tartus hansapäevadel, kus Piret Ta rääkis ka osad, et neid lugusid just nimelt tekkis, mitte siis nii, et et tekst oleks seal seal vajadusel ikkagi ees. Seal tuli appi palunud tuule kanni ja siis väga toredasti just haakusid, nii et Piret minuteada uurida, rääkis nii nagu ma kujutan ette ühel vanal vanal juttu vestma õhtul see olla võis, inimesed istuvad ringis ümber ja kuulavad ja siis tuule kõrval improviseerige ja hakkasin seda lugu rääkima, mis seostas tema perega, nii et selles suhtes on tekkimine ja lugemine kindlasti kaks eri asja. Ka veel, et kui mul enda lapsed olid veel selles eas, et nad muinasjutte olid nõus on pikemalt kuulama, et siis ma ka ei tahtnud, kuigi ma tegin kirjaliku raamatut, testi toimetamist, neid lugusid, mida ma selle käigus püüdsin siis toimetada ja, ja kohandada, püüdsime ikkagi rääkida seal kõrval, mitte mitte maha lugeda, et ta ikkagi annab hoopis teise, teise tunde. Ja nagu ma ennem ütlesin, et õigele juttudest, mis seal tegelikult võib mis tahes detail ümbruskonnast kasuda, jutu kulgu mõjutada, jutuvestja võib põimida mõne detaili, mida seal algselt ei ole, et selles suhtes jällegi mõistan, miks ettevõtjad tahavad seda ehtsat juttu rääkimissituatsiooni pigem, et seal tõesti kõik see mängib, kuidas publik reageerib, kuidas kaasvestleja, mis ta, mis ta nägu teeb, et kas on näha, et tahaks veel kuulata või, või peaks juba hakkame kokku võtma. Aga need kuulame veel ühe jutu, millest minu arusaamist mööda selgub, et juttu võib mõnikord ka natukene nagu laulda. Linnaski kiin tutvus neiuga Taani, juuni, Justyna minuni justin lina IG armastan teisipäeval siidi ta muuseas veel lega neiu järele. Neiu, nii usina minuni justin, mina iitkee armastan. Kolmapäeval kõndisin ma roosiaias teemaga neiuna usinad, minul ei ju siin mina iike armastan. Nelja. Armastan puhkepäevale kõik korra kuus noorpaar pooka poogisi neiul fina, minul jäi ju sinna, armastan esmaste uba laabus noori. Ta poodi ja neiul fina pole ju siin mina enam ei armasta. Esmaspäeval. Tallinna linnas oli selle loo pealkiri ja mis see siis nüüd oli, oli see pool või oli see nüüd jutt? Seal laulus oli jutt kindlasti olemas ja see on kusjuures veel eriti huvitav, et see tegelikult on salvestatud Eestist kaugel eestlaste asundused päris Tomski oblastis, kasekülas 93. aastal, Elfriide Vaher on selle laulnud. Aga, aga jah, tihtipeale on nii, et ega juttu võib laulda küll, siia plaadile sai ka lisaks muusika paladele siis ka otsitud mõnede kohtadega seotud laulud. Ja see lugu oli ka natukene kurvavõitu, et tegelikult paraku päris mitmed lood on seal kurvavõitu räägivad siis kas igatsusest või liikumisest, aga eks seda võib ette kujutada ka, et tihtipeale see teelolek ikka niisiis lahkumine kuskile või või millegi poolest minek, nii nagu lugu, mis on siis Tartust äraminekuks haritud või. Aga samas muidugi võib selle lugu kellegi juurde jõudmine, nii nagu on keskkonnas omale valitud lugu Vormsi küla kohta. Aga teie küsimusele, et, et kas võib ka laulda, et ja kindlasti on päris mitmeid-mitmeid lugusid ka lauldud ja teistpidi ka see jutu kestmise anne see on kõige olulisem, kas seda saab jutuvest, mis saab ka õppida tänapäeval tegelikult on ju, on ju ikkagi probleem, et, et lapsed loevad suhteliselt vähem kui raamatuid siis rääkimisega jutustamisega on ju samamoodi. Et see on, see on anne või on see õpitav ja kas peaks seda koolis õppima ja kas peaks koolis olema ka jutuvestjaid või õpetajad ongi jutuvestjad. Ja siin kohe mitu küsimust paljud oled on, et on kindlasti juttudest ja aga ma arvan, et seda on, need saab ka kindlasti, et igal inimesel seda on, et natukene on ja tähendab kindlasti arendada esiteks kuulates, kuidas teised räägivad, et see on üks oluline asi, et sa pead ikka kuulama ja vaatama, kuidas teised räägivad, saab kasvõi selle kuud õppida. Aga Eestis muidugi, näiteks on ka Jaaks aluseks olnud juba varsti juba veerand sajandit jutukool rahvakultuuri keskuses Tallinnas, mida Piret Päär ise eest veab. Et tegelikult on selliseid koolitusi teinud just paar korda aastas juttu vestlemise kohta juba päris pikka aega. Nii et sellistel õhtutel päevadel võiks saada seda ka asjatundja käest õppida, aga ma arvan, et õpetad mis tahes rääkimine ja nagu te ütlesite tegelikult koolis ka. Ma arvan, et iga ja õpetaja ka teatud määral jutuvestja ikka ta võib-olla mõnikord leiab, et asjadest saab rääkida mitte ainult neid fakte lugedes, vaid tegelikult mõnikord võib-olla ka selline lugu, sealjuures see, mis teeb selle asja palju paremini meeldejäävaks inimesele, nii et, et selles suhtes on juttudest, mis seal kindlasti meie elus palju kohti, kust, kust me saame ennast selle selles vallas täiendada. Muide jah, selle Piret päriga oli siin mõne päeva eest, et see aasta on meil nüüd muusika aastaks kuulutatud, et me arutasime, et võiks äkki teha ka jutuvest, mis aasta jutu aastaki võiks järgmine olla juttudest ja seda eriti just arvestades seda rahvakultuuri keskuse jutukooli 20 viiendat aastat olla väike mõte seal edasi töötada. Aga te olete ka rahvusvahelise jutuuurijate seltsi liige, see tähendab siis, et mujal maailmas ka jutustatakse, räägitakse jutte ja loomulikult rahvivad uurimise selts ennekõike tegeleb jah küll teadustööga erinevate rahvete alaste uurimistega, et ise neid vestjaid üritustel, konverentsidel, võib-olla see seltskond nii palju ei räägi rohkem kui argielus räägime. Aga pole otseselt juttu testimisega seotud, vaid pigem Est-juttude uurimisega seotud. Aga jutu Westmine iseenesest on küll olnud juba aastakümneid maailmas üsna selline pidevalt kasvav liikumine, nii ka nüüd Eestis, noh, võib öelda tõesti veerand sajandit igal juhul väga-väga jõuliselt ja selles suhtes mujal maailmas ka neid Westmisi ja näiteks õhtuid, kus käiakse, neid lugusid, räägitakse, neid on, neid on hulga. Ma ise olen eriti eredalt meeles siin tõesti juba siin viie-kuue aasta eest šotinal impras oli üks eine pubis peetud tuvustesti tulid erinevad, et inimesed kokku oli nii mehi kui naisi erinevatelt maadelt ja siis järjest hakati rääkima ja täiesti suured, nii nagu jutuvestja on, ega juttuvastminega varasemalt ajal ei olnud ainult lastele mõeldud asi, vaid see on ikkagi suurtele ja siis lastele ka sealjuures, aga ennekõike ikkagi inimestele meie ümber ja siis tõesti seal kõik istuvad, kuulavad, joovad head-paremat ja kuulavad neid lugusid ja väga-väga põnevad on olnud sellised mõned kogemused, kus ma kuule, ma olen käinud, aga mis teemal siis räägiti, need olid ka siis vanad teed, siukesed, muinaslood rohkem või kaasaegsed jutud, seal oli ka väga erinevaid, mul on, on meeles näiteks, et mõni lugu seal Aafrikast oli tõesti varasemast ajast pärit ja osad just rääkisid, et näed, asusin mina eile siia linna poole teele ja siis juhtus minuga see ja ja tõesti, see oli seal, kuulad selle pika loo äragi periooditi, kõik vaikus on ümberringi ruumis ja siis, kui lugu läbi saab, siis jälle kõik natukene omavahel sumisevad, aga siis läks jutukord edasi. Oriermisel võimalus rääkida, nii et selliseid jah, haistmisõhtuid on muidugi üle üle ilma. Te mainisite ennist ka Eestis jutuõhtuid, kus need korraldatakse. Rahvakultuuri keskus, jutukool tegelikult seal kodulehelt saab päris sageli teada just sest Eesti eri paikades ongi need selle aja jooksul tekkinud suur hulk huvilisi, kes siis neid üritusi teevad ja teada annavad ja, ja jutukooli lehelt saab ka tihtipeale infot selle kohta, et kus need toimuvad, et soovitame ka minna, nendel, kus mina olen käinud, on väga põnev olnud. Millel on kõige õigem juttu vestlemise aeg. Kohast on meil palju juttu olnud, juba saatis, aga aeg just kõige magusam aeg on möödas enne jõule, kõige pimedam aeg? Jah, jutu-uurijate poolt on jah peetud seda selliseks tõesti kõige-kõige õigemaks ajaks aega, mis oli just seal ajast peale kuni kuni jõulude uue aastani välja just siin kolmekuningapäevani ka Eesti arhiividi aretest me leiame, et see aeg oli eriti tavaline olnud, aga hiljem hakkasid ju talutööd, aga ma arvan, et seda lühikesi argiruttu heidan ikka räägitud läbi ja kui kellelegi midagi pähe on tulnud, ma arvan, et siis on see kahega südamelt ära rääkinud, aga räägitud aga just selliseid kooskäimisi, et need olid ennekõike siin sügisel ja talvel, aga tänapäeval muidugi me võime erinevatel puhkudel on sellised toredad kombed või võidavad nagu näiteks, et omal ajal siin tähistati näiteks oli pööripäevadel selline jutuvest, mis tava ja rahvusvaheline jutu testijate päev ongi kevade tuleku paiku lood, mis on plaadi peale pandud, need on siis enamuses kirjandusmuuseumi. Jah, nad on kõik kirjandusmuuseumi tekstidest pärit osades on ka helisalvestused, aga enamik on siis saadetud tekstina seal plaadi vahel. Et kust saab. Ruutkoodiga ligi nende juttude, nendele juttude andmebaasis, mis seal on hetkel huvi on, võib vaadata ka algsed kirjapanekud siin natukene toimetatud kujul, siis kolme varianti ta siis seda, mida algselt seal käsikirjas on olnud ja on jõudnud kohapärimuse või mõnes andmebaasi. Ja siis lugu nagu ta natuke toimetatud kujul ja siis loomulikult kuulata seda, nagu ta võiks kõlada jutu jutuvestja poolt. Algselt on ilmselt olnud, sest loomulikult need lood on ja kõik kirja pandud suuliste juttude põhjal. Selliseid lugusid ilmselt on kirjandusmuuseumis veel küllaga. Hulganisti, aga kuulame täna ühte põnevat lugu lõpetuseks selle plaadi pealt ja see lugu räägib siis lillast daamist, kes käis ringi Tartus. Jah, see on see lugu siis üldse võtab kokku teated kirjandusmuuseumi kuulsast kummitusest Kirjandusmuuseumi majaga, mis on siis vana mõisniku aadli elamu Tartu linnas. Et sellega seostub erinevaid selliseid lugusid ja, ja lillat daami on ja kirjandusmuuseumi sümboliks hakata pidama, aga seal on mitmeid teisi üleloomulikke juhtumisi. Vanemad kolleegid teadnud ja rääkinud veel ja neisse lugu räägib. Aitäh, kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto järv. Aitäh kutsumast. Ja keelesaade on eetris jälle nädala pärast. Kordussaateaeg on neljapäeval südaööl kõike head ja lõpetuseks lugu kirjandusmuuseumi lillast daamist. Tartu linna kõige kuulsam kummitus on kirjandusmuuseumimajas elav lilla daam. 24. aastal läks see maja Eesti Rahva Muuseumi kätte ja sealt edasi kirjeldus muuseumi kätte ja esialgu hakkas siis majas üks tuulutamine ja puhastamine ja siis kohatigi esimest korda seda lillat daami Muuseumi teenijana int kuulis teise korruse koridoris samme, mis meenutasid naisterahvatoakingades astumist. Aga maja välisuksed olid kinni ja ainult aknad olid tuulutamiseks lahti jäetud ja ja kui maja läbi otsiti, ei leidnud teenijat mitte kedagi. Teenijat kuulnud neid iseloomulikke samme ka muuseumi asjaajaja Edgar Aiden Schmidti kantseleist. Ja siis ta läks vaatama, võttis ukse lahti. Jäi tühi tuba. Haisen Schmidt sõi samal ajal maja teises tiivas lõunat. 26. aastal jälle istus muuseumi asjaajaja Ernst Linzi hilja õhtul muuseumi kantseleis. Ja kuskil kella 11 paiku õhtul tundis ta tuuletõmbust keeras ennast ümber ja nägi ukse poolt lähenevat heledapäist väheldast neidu. Valgepõhjalise söö kleidis. Mõnel olid avarad lillad varrukad. Lindsid lahtistest nagu kinni haarata, ka see haihtus ta käte vahelt ära. Kunagi kuulus muuseumi maja Nikolai von rootele kellel oli viis tütart. Ja 1913. aastal suri siis kolmekümneaastane Fredi riike Juulia Anette Marie von grote salapärastel asjaoludel. Legendi järgi oli tema kallim Mellini haigla arst ette teatamata Riiga ära sõitnud. Mispeale siis naine ennast oma salongis kas siis mürgitas või üles poos. Vaiksete öötundidel eriti pärast seda, kui majas on midagi ehitatud või remonditud võib kuulda vaikseid samme. Juuste liikumist.