Loomaaialood. Loomaaia loomise. Tere jälle, need on siis esimene advent läbi ja kaugel see jõuluaeg ikka enam on. Ja samas ühte jõululikumat looma kui põhjapõder on tegelikult üsna raske ette kujutada. Need imearmsad elukad võivad siis ka näiteks raekojaplatsidele ilmuda igasugustest piltpostkaartidest, kommikarpidest ja kinkekottidest, mis kõik neid tegelasi täis on joonistatud, ei maksa. Rääkida põhjapõdrast ehk porost endast, kuhu perekonda kuulub, kus ta elab ja mis vahe on näiteks uluk porol ning kodustatud tegelasel sellest kõigest kavatsedki Mati Kaal nüüd lähemalt rääkida. Mina olen Andi Normet-Saarna. No lapsed ootavad muidugi seda hetke, kui saab põhjapõdrake sele pai teha. Poro enda käest pole kahtlemata kunagi küsitud, kui palju tema seda ootab. Pika päeva peale koguneb neid silitajaid ja patsutajaid, mustmiljon ja loomal saab ühel hetkel villand ka või mis harjunud küll inimestega. No eks kõik need jõululoomad on niisugused, et igal asjal on oma mõõtja ja suures linnas võib neid käperdada nii palju olla, et, et saab liiale ka kõige kannatlikum olla elukal, nii et enamasti küll tehakse seda nii, et seda saab reguleerida. Jumal on võimalus ikkagi oma, tahtsin natuke varju minna, aga nagu siin juba jutuks oli, on ju olnud juttu põhjapõdrast ja porost ja, ja võib-olla sissejuhatuseks peakski natuke natuke sellel sõna tarvitusel peatuma. Et eks see poro on tegelikult ürgne, ürgne sõna ja hiljem on siis läbi Vene keele põhiliselt tulnud see see põhjapõder, kusjuures vene keeles on veel Severnjalenja otseselt tõlkides võiks ta olla siis põhjahirv. Ja samas jällegi poro on niisugune ürgne sõna, mis on alles jäänud koha ja perekonnanimedes, kui ürgne on. No kui ma niiviisi võtame, tähendab soome keeles on ta siiamaani väga laialt kasutusel, kuna Soome aladele jääb, jääb küllalt palju nii kodustatud kui kui metsikuid roosid. Aga Eestis on ju teada poro, vardjad ja muud niisugused perekonnanimed ja, ja näiteks nendest niisugustest ürgsematest sõnadest. Noh, me oleme praeguseks teinud sellega, et, et on nagu sambla moodi, aga ei ole, oleme teinud suhteliselt Tuutse sõnasamblik, aga samas on, on muidugi ürgne sõna jälle kohanimedes alles, sest kala ei ole mitte midagi muud kui tegelikult. Samblikumetsadega ala ja soome keeles samblikke ongi Jaagal, niiet toponeemid ja ega perekonnanimed ja muud niisugused asjad on head. Arhjueerijad säilitavad vanu nimesid ja selle tõttu ma ei taha öelda, et nüüd ei võiks põhjapõtra kasutada, aga vähemasti paralleelselt peaksime seda vana ürgset poro ikkagi meelde tuletama ja et see tähendab, et see sõna edasi elaks näiteks kujundama, tarvis teha mingisuguseid liitsõnu või natuke täpsustusi seal rääkides alamliikidest või mõnel muul niisugusel teemal, siis juba liitsõnana olev põhjapõder teeb selle üsna keeruliseks, aga porole on liiteid ja panna, et räägime siis ulub porost või kodu porost või karjustest või mis iganes. Nii et, et selles mõttes me oleme loomaaias alati kasutanud siis paralleelselt mõlemat sildi peal ja sest väljaütlemise mugav, aga kas seal on ka midagi väärt väljaütlemisi? Mugavus on hoopiski väärt ja muidugi noh, me ei pea ilmtingimata siin soomlaste järgi joonduma, sest näiteks meie oleme loomaaias rääkinud metsa porost kui seda konkreetset elukad, soomlased kutsuvad metsa Beuro, nii et et selles mõttes on ikkagi jääda enda juurde. Ja kui me nüüd siis puhtast sõnakasutusest edasi lähme, hakkame vaatama, mis elukaga tegelikult tegemist on siis selles mõttes venekeelne Severn ja lenn või sirvele viitab, siis, siis on nad ju kõik Hirblased ja ja selles mõttes jutt jumala õige ja, ja see põder, mis tegelikult ju tähistab hoopis Ühte palju suuremat ja võimsamat elukat samas hirmsast siis on tegelikult niiviisi, et noh, niisugune hea viktoriiniküsimus on tegelikult see, et, et poron, ainus Irblane, kus sarved on ka emasloomal, et kõik teised Hirblased on niisugused, kus igavesed uhked sarved on küll pullidel, aga kõik hirmsaste lehmad on ilmasarved. Ja igal asjal on ju ikkagi oma põhjused ja, ja kui me vaatame siis, kus ja, ja kuidas need Borode elavad, siis on niiviisi, et nad tegelikult nende levila katab tervet maakera Circumpulaarselt ehk ehk ümber polaaralade haarates nii Aasiat, Euroopat kui kui põhja Ameerikat ja igal pool. On see niisugune väga-väga karmi kliimaga ala ja, ja ja seal nad siis need, just need uluk Borodzis võtavad ette üsna ulatuslikke rändeid. Talveks liiguvad nad siis oluliselt lõuna poole, jõuavad siis sinna kusagile metsatundra ja taiga algusesse ja jällegi vastupidi, siis siis kevadel, kui kui ilmad lähevad lühemaks metsatundra ja taigaaladel hakkavad tekkima meeletu sääskede ja kihullaste nuhtlused, siis nad liiguvad, liiguvad kõvasti põhja poole, kuni praktiliselt jäämereni välja, kus siis suhteliselt lühikeseks ajaks sel ajal tekib ka nagu paremat ninaesist. Niiviisi siis kogu nende elu tegelikult suuresti seisabki vähendamises ja nii kummaline, kui see siis on ka sedasama rändamise käigus toimuvad siis kõik suured peresündmused, kaasa arvatud vasikate sündimine. Ja juhtubki niisugune asi, et, et nüüd siis selles suures elus, kus kümned tuhanded loomad korraga liiguvad, selles möllus on väga oluline, et, et seda väikest vasikat, kes on küll äärmiselt tubli, sest et üsna ruttu tõuseb ta oma karkjalgade peale ja hakkab juba selle rännumassiga kaasa liikuma. Ikkagi selles möllus, kus neid nii palju on jälle tahan peale tulemas on, on emale oluliselt vajalik, et ta, et ta suudab vasikat kaitsta ja selleks on sarved väga hea ja selleks on sarved väga head, kusjuures loodus on asja veel nii toredasti sättinud, et et pullide ja lehmade sarvede vahetus on erineva rütmiga. Nii et tegelikult selleks ajaks, kui hakkavad massiliselt poegimised selleks ajaks parasjagu poro pullid oma arvelt maha murdnud ja on puhta nutid ilma igasuguste sarved, et ta, aga ema saab siis oma. Need sarved ei ole küll poro lehmadel kunagi nii suured, kui on porobullidel. Aga siis, kui pullid on kõik ludid, siis isegi need, need hakkad nii-ütelda virsiku eas pullid ei, ei saaga Koeruse pärast vasikale liigades ja siis tema on tal korralikult kaitsmas ja siis jälle kui vasikat, nagu tugevamad on juba väiksema ohuga, siis murtakse siis sarved maha, poro lehmadel ja selleks lisaks on on siis pullid juba endale niuksed pehmed ja, ja õrnad sarved kasvatanud ja niiviisi siis väikese niisuguse faasinihkega toimubki see sarvede vahetus, kusjuures siis nii nagu jutuks, nii et see on väga hea viktoriiniküsimus, et et see on ainuke kogu maailma ainukene hirmlanekus, ka emasel on olemas sarved. Aga nendel on ikka mõni funktsioon veel emasloomadel ja no isasloomadel mõistagi ka, et loomulikult kaugel sellest, et loodus need ainult uhkuse jaoks sinna pähe istutas, nad on laste kaitsmiseks ja isasloomadel muidugi ka boksimiseks ja nii edasi, aga siin on veel mingid elulised asjad nende sõrmede abil saavad endale kas teed rajada või kui on paksu lumega tegemist, need sarved on ka siin heade kasulik. Kuid nad on jah, polüfunktsionaalsed, et selles mõttes on Fullidel turniiri relvaks, on, on mitte ainult vasikate kaitsmiseks, vaid vaid nendel elukatel tuleb ennast kaitsta ka kiskjate vastu, kes neid kogu aeg jälitavad, sest et needsamad hiidränded nendega koos nendega sõnul liiguvad täpselt samamoodi hundid ja muud kiskjad, kes on ka neile, kes on väga näljased, aga muidugi ka väga oluline on tõesti paksu lume alt kätte saada toitu ja sellel puhul on siis arvudest kindlasti abi, kuigi suuremalt jaolt nad nad üritavad ikkagi välja kraapida omale seda sambliku ja muud, mida siis põske pista. Aga kui on tegemist mingi koorikuga või niisuguse suurema ja paksemad takistusega, siis on, on sarvedest kindlasti ka toidu leidmisel abi, nii et et igal juhul kasutatakse neid, kus vähegi vähegi oluline on, sest et alguses on nii, nagu kõikidel hirvlastel on, on need sarved pehmed kui nad aga siis hakkavad luustuma ja kõige lõpuks siis kui nad on enam-vähem luhtunud, siis hõõrutakse sealt see niisugune veresoonterikastes ametites nahk maha ja, ja siis nad on täiesti portselan, kõvad luised ja sellisel puhul nad on ühelt poolt siis siis ikkagi tõeliseks kaitseks. Ja etteruttavalt võrreldes annab siis seega võimaluse siis nendel inimestel, kes nendel karmidel aladel elavad teha väga palju olulisi tarbeesemeid, mis kõik sellest sarvest teha saab. Ja selles mõttes, nagu nüüd sai räägitud, et, et on, et hiigelkarjad, kes, kes niiviisi looduslikult rändavad ja kui see levik on nii ümber maakera, siis on kindlasti ka väga erinevad need mõõtmed, sest et see kuulus Bergmanni reegel. Ökoloogiline Bergmanni põgenemis karmima kliimaga aladel on vorminud kõik eluvormid massiivsemaks ja nende väljaulatuvad kehaosad nagu suhteliselt proportsionaalselt. Ma tahaks, selle järgi on siis ka väga erinevaid alamliik ja õige kogukamad siis Borodongi Ida-Siberis ja Loode-Ameerikas. Et selles mõttes on nad peaaegu et võib juba kõige suurema ja kõige väiksema alamliigi puhul peaaegu kahekordne suuruse vahe olla. Aga üldiselt on inimestele ettekujutus piltide järgi, et Borod on palju suuremad, kui nad tegelikult on ja ja ma olen väga palju kuulnud inimesi, kes siis kui neid jõuluaegseid väljapanekuid vaatavad, et on pettunud, et polegi õiget põhjapõdrad, et nad on ju nii tillukesed. Aga mis siis tingis selle, et inimene hakkas ühel hetkel põhjapõtra kodustama? Selge on see, et nendel karmidel aladel kui inimene liikus järjest põhja poole, siis palju võimalusi tal tal seal ellujäämiseks teistmoodi nagu ei olnudki, kui ta pidi pidi hakkama, siis neid porosid kodustama ja selles mõttes on väga suurtel aladel noh, praktiliselt kogu sellesama uluk poro levila ulatuses ka siis aastasadu või tuhandeid kogunisti inimene allutanud teatud valikule, neid ulub, porosid ja tekitanud niisugused kodustatud karjad, mis küll ei ole selles mõttes nagu meie oleme harjunud siin koduveiste ja tõelist, niisugust väga taltsate koduloomadega, siis need Kalade koduloomad ei ole nüüd päris nii, et nad iga õhtu nööri otsas laut Ta pannakse vaid vaid seal on on siis karjad, mida siis valvavad kiskjate eest ja siis ka laialiminemise eest siis karjused, kes siis seisavad selle eest hea, et, et nad ei sööks viledaks ühte piirkonda vaid liiguksid jälle edasi ja ja niiviisi rändavad ka need kodu, Forod ja, ja nendega koos siis ka need, need põdrad, kasvatajad niiviisi, et nad peavadki kogu elu rändama ja selle tõttu siis nende elupaigad ja eluasemed on ka niisugused, mis annab poole päevaga kokku panna ja teise kohta ta kaasa võtta. Ja seal on siis tegelikult etteruttavalt mõnes mõttes öelda veel seda, et et selle tõttu ka, et on tegemist nii universaalse elukaga, kellel, et saadakse nii piima kui liha kui verd ja kasutatakse teda ka veoloomana, küll siis narta ees või siis kogunisti suuremate alamliikide kodustamisel saadud loomade puhul ka ratsaloomana sarvedest tehakse tarbeesemeid selles mõttes, et kui mõelda tundra peale, siis seal tegelikult puitu ju on suhteliselt vähe ja see on on eriti kallis toore ja, ja selle tõttu siis kasutatakse seda põdrasarve nii majapidamisesemete kui ka ütleme seal nart Ta ehituse juures seal puidu sidumiseks ja nii edasi, nii et et selles mõttes sarv on seal väga oluline materjal, mida kasutatakse, kus, kus vähegi võimalik on ja kuna serblased ja sealhulgas siis igal aastal sarvi vahetavad, siis siis see on praktiliselt niisugune lõputu tore, teda jätkub nii tarbeesemete tegemiseks kui ka tundraaladele lihtsalt vedelema ja, ja teda võtavad siis seal jälle õnneks ka muud loomad nii suured kui kui väiksed, sest näiteks isegi karu suudab põdrasarved ära seedida. Rääkimata siis närilistest, kes oma mineraalainete vajadust rahuldavad sarvi närides ja niiviisi siis tasapisi loovad need loodusest, et muidu oleks maakera tegelikult nendesse poro ja, ja muude hirmulastes arvudesse mattunud. Kui suurt karja jaksab üks tubli põdrakasvataja pidada mitme pealis? Ikka väga-väga suured karjad, nüüd on ikka sadadest tegelikult siis on karjakoerad või noh, neil on koerad abiks, aga samas nad kasutavad ka seda, et nad olenevalt siis, kus piirkonnas tegemist on, et see, see narta on niisugune, kui ta kasutatakse, mitte ainult. Mul on veel vaid ka ka suvisel ajal, et rattaga ei ole sealkandis midagi peale hakata ja, ja siis nad rakendavadki, et endale poro ja, ja siis seda liikudes jätkuna on aastasadu tehtud valikut, et need, kes on ulakkamat, need süüakse ära või, või jooksevadki minema ja ja liituvad siis uluk Borodega ja, ja selles mõttes nii või teisiti, see on tegelikult liikvel nendel aladel, kus siis on poro kasvatajad on liikvel ka niisukesi noh, ulab peale läinud kodustatud porosid, nii et ega see nii väga väga range ei ole ju, tänapäeval muidugi on neid vahendeid ja on ajast aega olnud kus siis kõrvamärgiseid on kasutatud ja muid tähiseid, mille järgi siis tuntakse ära, millisest karjast või, või kelle omandiga on, mis taga. Kui suuremat grupid mingisuguse kiskja ründe või lumetormiga kipuvad nagu põhikarjast irduma, siis otsitakse neid tunda pidi taga ja tegeldakse asjaga ja siis on alati noh, niisugune tähtsündmus olnud see kuhi siis niisugune järelkasv ele uuesti märgistatakse, kus siis aetakse need need porot mingisse suuremasse aedikusse. Olgu, ja püütakse sealt siis need märgist, mata noored kinni ja lõigatakse neid kõrvamärgiseid ja, ja kuna see on niisugune rahvarohke sündmus, siis liidetakse selle tegevusega ka igasuguseid muid suhtlemis- ja ütleme, klubilist tegevust. Selge on siis ilmselt see, et ühe põdrakarjaga ei ole sama hõlbus hakkama saada kui näiteks lambakarjaga seal põdrakarjas. Isiksusi vist üksjagu. Ja muidugi noh, lambad on ikkagi väga taltsaks aretatud koduloomad tuhandete aastatega ja natuke teistlaadipidamisega ja muidugi noh, ka eri piirkondade lammastega on ka erinevad probleemid, aga mingil määral võiks ütelda seda kodustatud Borode elu siis kodustatud kaamelite, ega kes siis ka tegelikult niisugused, et ega nad ei ole päris meie mõistes alati väga koduloomad, vaid vaid ongi niisugused natuke metsikuvõitu. Aga see põdrakasvataja ise, ega ta ei saa ka mingi vedel vend olla, ta peab ikka olema iseloomuga tegelane, keda loomad aktsepteerivad. Vedelad vennad sealkandis ei löö läbi, need on ka loodusliku valikuga juba ammu hingusele läinud, seal peavad ikka olema niisugused, kes, kes koos Borodega selle karmi elu üle elama ja selles mõttes ikkagi saavad hakkama nii Borodega kui saavad hakkama ülejäänud loodusega karmi loodusega ja võib-olla siin oleks nüüd raadiokuulajatele vaja veel rääkida ühest terminist, mida kindlasti on tähele pandud filmides ja ka tõenäoliselt on see mingites reisikirjades võib-olla ette tulnud, kui räägitakse karipuudest. Ja tegelikult muidugi kari puu ei ole midagi muud kui põhjapõdra Põhja-Ameerika alamliik või siis ka alamliigid kogunisti selles mõttes on Ameerikas vaidlevad siiamaani, et mõned teevad väga palju alamliike ja mõned vähem, aga ikkagi tähendab, kari puu on jämedalt, et üldmõistes on siis Põhja-Ameerika põhjapõder ja selles mõttes nagu siis võibki teha terminoloogiliselt vahet, et kui me räägime Euraasias, siis räägime Borodest ja kui räägime Põhja-Ameerikast, siis räägime Caribudest ja näevad üsna sarnased. Tähendab, nad ongi väga sarnased, sest et tegelikult on ju tegemist ikkagi ühe liigi alamliikidega, mis nad on suhteliselt kogukad, sellepärast et seesama Bergmanni reegel toimib. Aga kui nüüd panna neid kuskile mujale tuua näiteks loomaaia ekspositsiooni, siis peab olema küll väga suur spetsialist, et vahet teha kõikide teiste inimeste jaoks olnud samasugused põhjapõdrad ja selles mõttes on siis, kui me tuleme vaikselt loomaaedade tegevuse juurde, siis noh, niisukese, populaarse jõuluelukaga on, on tegemist ja selles mõttes mõttes on ajast aega siis loomaaedades peetud ja, ja näidatud, jõuluajal ehitud ja nii edasi just neidsamu kodustatud porosid, kes on natuke lollikindlamad igas mõttes. Et nad on kõigepealt ikkagi olgu küll, et paljude koduloomadega võrreldes natukene metsikumad on nad ikkagi valitud selles suunas, et nad kuuletuvad, et nad tulevad toime väiksema vaheldusega. Ühesõnaga, et nad saavad hakkama paremini igasuguste asendustoitudega ja ja selles mõttes siis on nagu esimene põhjus, milleks loomaaedades on, on neid ajast aega veetud, on just see peti kodustatud porosid ja ja eelkõige just niisuguse huvitava jõuluajal väga olulise elukana, aga mida rohkem aeg edasi? Ta suuremaks hakkab muutuma inimeste mõju. Uluk Borodele ja mõned alamliigid on juba praktiliselt välja surnud, mõned on, on üsna täbarasse olukorda sattunud ja, ja selles mõttes, et tänapäevasemad loomaaiad üldiselt on hakanud siis selle, niisuguse tavalise ekspositsiooni looma kõrval neid teatud alamliike pidama ka juba selleks, et, et neid nagu kõiki teisi haruldasi loomi ikkagi tehistingimustes pidamise ja uurimise tulemusena ikkagi päästa. Aga tulles veel korraks tagasi nende loomakest detsembri lõpuülesannete juurde, siis kas Põhja-Ameerikas on need metsikud karipuud ka ikkagi sellised traditsioonilised jõululoomad mitte ainult meie kandis? Täpselt samamoodi nagu siin Euraasias, nii on ka Ameerika põhjaalade inimesed endale kodustanud seda karipuud ja ja seal on, on olemas samasugused kodustatud põhjapõdrad, aga samas muidugi ütleme ka jõulutraditsioonidest, see ei ole ju see mingi väga ajalooline vana nähtus, et see on ikka kuskil sadakond aastat ainult vana, sest et kõige esimene niisugune noh, ma ei mäleta praegu väga täpseid aastaid, aga kuskil jämedalt sadakond aastat veel natuke vähem tagasi ju see niisugune tänapäeva tüüp, jõuluvana, kes on siis oma punase kasuka ja akendiga tegelikult ongi Ameerikast pärit mall, mis on üle maailma edasi läinud, nii et et selles mõttes ei ole vahet, et, et kõik inimesed, kes põhjaaladel on tahtnud tahtnud kanda kinnitada ajaloo jooksul on lausa kohustatud olnud tegelikult põhjapõtra kodustama ja ja igal pool seal on need need koduloomad paralleelselt metsikutega olemas. Kui me võtame siin kõigile vähemalt, et, et jätkata seda arulduse teemat, siis tegelikult on üks niisugune vorm alamliik nagu on siis soome ja Venemaa piirialadel veel väikesearvuliselt, et säilinud ja, ja praegu siis siis loomaaedade niisuguse tegevuse tulemusena püütakse siis luua niisugust, teist tingimustes olevat geneetilist reservi on siis metsa poromille asurkond nad olid noh, praktiliselt peaaegu väljasurnud ja, ja temaga siis nüüd viimased mõnikümmend aastat tegeldakse on siis rangifer, Tarandus fännikusse fännikusse ongi nagu seda Soomele viitav ja noh, selle üle vaielda, et kas ta ikka on omaette alamliik ja nii edasi, aga siis siis kui see enam-vähem siiski ja tõestatud sai, siis, siis on praegu just soomlased need, kes seda Euroopa eri paljundusprogrammi koordineerivad ja juhivad ja see on oluline niisugune meie kandi teema seoses seoses Borodega ja ja selles mõttes, kui me tuleme Tallinna Loomaaia juurde, siis, siis meil on sama asi olnud, et et peaaegu Loomaaia asutamisest alates on meil neid kodustatud porosid peetud ja neid on siis olnud ka suhteliselt lihtsam pidada. Ja kui ütleme siin ulu Borode pidamise juures on väga suures mahus oluline, et toidus sedasama põdrasambliku jagalat siis kodustatud Borode puhul on, on suurt osa sellest võimalik asendada hõlpsamini igasuguste muude ainetega, kust, kust neid samu toitaineid ja elemente Ta saab. Ja selles mõttes noh, eriti siin vene ajal ei olnud mingisugune probleem, kui, kui siis juhtus niiviisi olema pikalt juba järglased ikka isad ja pojad ja ja pojapojad ja tütred kõik omavahel sygisid ja tekkis aretus, siis oli vaja. Vaata kas kas lähemal olevate teiste loomaaeda või sellesama korduvalt jutuks olnud Moskva zookoondise poole ja, ja siis sai jälle värsket verd ja niiviisi neid siis peeti ja samas ikkagi päris ilma põdrasamblikud ta ei ka neid hästi pidada, siis siis meil oli see, et igal aastal me otsisime metsamajanduse ja looduskaitseministeeriumi süsteemist siis alasid, kus me siis käisime ise või siis kus siis varusid, et meile metsamehed seda sambliku. Aga selle osakaal oli suhteliselt väiksem, sest muude söötudega küll heina, küll küll sööda, vihtade ja, ja muude niisuguste asjadega pisut siis ka seal aedvilja ja, ja nii edasi. Et kõige sellega oli võimalik meid kodustatud kergemini pidada. No siin on juttu olnud, et loomaaia sõprade klubi on ikka aeg-ajalt korraldanud, organiseerinud mingisuguseid toidu toomisi loomakestele, et kas siin, ütleme Borodele on ka midagi taolist korraldatud, et on võib-olla olnud mingid ajad, kus midagi on nappinud ja inimesi Pidutsetud no selles mõttes siin meie meie oludes on natuke nagu keerulisem suuremaid koguseid kätte saada, sest et kui, kui vaadata, siis me oleme, meil on suhteliselt napilt neid, neid nisukesi samblikualasid ja ja kuna samblik taastub suhteliselt aeglaselt, siis vähe jäänud meil kohti, kust, kust seda sambliku niiviisi varuda. Ja kui Eesti sai vabaks ja meie siis tekkis noh, nagu õigustatud huvi siis liituda ka siit omakandiprogrammide ja tegemistega, siis meie liitusime ka selle metsa poro eri paljundusprogrammiga ja siis see maksis küll küll suhteliselt palju raa, aga ikkagi oli see võimalus olemas, et suurematel Soome aladel, kus seda sambliku palju on, siis seal on spetsiaalsed organisatsioonid, kes teda siis varuvad, kuivatavad, pakivad ja, ja turustavad ja, ja siis me hakkasime seal muretsema endale, et neidsamu metsa porosid paremini toita, sest et nagu jutuks oli, et kui koduloomadega on natuke lihtsam, et need on juba aastasadade jooksul harjunud igasugust surrogaat-i. Ma siis siis metsikutega on natuke keerulisem ja seal selle sambliku osakaal pidi pidi oluliselt, et suurem olema. Aga see probleem siis tänu tänu siis kaubandusele põhjanaabritega Saiga ära lahendatud ja, ja nii me siis hakkasimegi suure entusiasmi hooga siin uuel veskimetsa territooriumil nende metsa Borodega tegelema. Ja siis ilmnes üks niisugune huvitav asi, et see ala kus nendele sai küll väga vahva, niisugune küllalt suur, suurde toorium eraldatud, seal hakkas kummalisel kombel otsa saama neid loomi, kusjuures kõigil oli mingisugune kummaline mürgituse pilt. Ja, ja meie alguses kahtlustasime oma talitust, et nad on midagi valesti teinud ja kontrollisime neid üle ja ja jälgisime, kuidas ja mida nad just teevad ja siis tõime aga jällegi mõned uued isendid ja ja kui need siis ikkagi juba mitu, mitu aastat aeg-ajalt ikka samasuguse kummalise pildiga. Ka siis, kui me väga täpselt kõike seda toitu küsimust olime, olime jälginud, siis tekkis meil kõhklus, mida muidugi ei, ei ole võimalik olnud lõplikult tõestada, sest et pole nagu väga lihtne analüüsida, mis konkreetne asi seal on, aga aga nagu kõik raadiokuulajad kuulnud on see ala, kuhu meie kolisime 32 aastat tagasi see oli aastaid olnud sõjaväenisu laduda. Ja praeguseks siis kõikide meie enda ja muude ekspertide arvamus on see, et tõenäoliselt on selles piirkonnas, kus meil see väliselt väga tore aedik nendele tehtud oli, et seal on ilmselt mingisuguse sõjaväetegevuse tulemusena pinnas mingi niisuguse ainega astunud, mis osutub nendele loomadele mürgiseks ja on väga visa kaduma, kui üldse, kui üldse ja kuna need on loomad, kes on harjunud kraapima nii õhukese lume alt kui ka üldse üldse, tähendab nad mitte ainult et maapealseid osi, vaid ka ka juuri ja nad suure hoolega kaabivad väga suure hoolega kaabivad ja, ja niiviisi. Ja selle tõttu me siis, et mitte hukka saata asjatult, et neid loomi loobusime sellest alast, likvideerisime sealt siis nagu ekspositsiooniaediku ära, sest paistab, et taimed kasvavad seal normaalselt. Et kui kaua see võib kesta või, või mis sellest võib, võib saada sellest alast loomaaias ei oska öelda, aga siis elukad, kes meil siis nendest metsa Borodest veel olid need Me deponeerisime Riia loomaaeda, kus nad siis praegu koos nende enda karja liikmetega siiamaani elavad. Ja, ja meie siis toome nad ükskord tagasi, kui me oleme suutnud hakata välja ehitama tema seda lõplikku polaarium ala. Et esimene lootus on, nagu jutuks on olnud jääkarude kodu sinna teha ja sinna kõrvale siis terve rida ka sealt kandi muid elukaid ja siis siis sinna tekib ka uus ala siis metsa Borodele ja siis me toome, toome nad Riiast tagasi ja saame selle programmiga jätkata. Aga sinnamaale on praegu niisugune seis, kus siis meil hetkel ei ole isegi ei neid metsa porosidega kodustatud parasid. Loodame seda, et jõulukingiks järgmise Euroopa abirahade vooru tingimused niisugused tehakse, et me saame neid kasutama hakata meie polaarium ala väljaehitamiseks. Ja siis on meil varsti seal mitte ainult jääkarud ja muud elukad, vaid ka parataksi. Hoiame pöialt. Selline oli tänane saade põhjapõtra edest ehk Borodest stuudios olid Mati Kaal, Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak Kuulmiseni nädala pärast. Loomaaialood. Loomaaia loose.