Häda Meyblum vaatas oma kabinetis tihti huviga, kuidas tormituuled ja vihm peksis vastu aknaid ja mõtles, et vaat, kus näitavad oma jõudu. Mina olen maailma kaubanduskeskuse 87. korrusel ja see alles on midagi. Ruloode nöörid tundusid vahel kõikuvad, aga see võis olla ka silmad ette. Kuigi maapinnani oli 320 meetrit, seisis ja maailma kaubanduskeskuse põhjatorn vankumatult. Kui Meyblum tollele septembrikuu teisipäeva hommikul tundis tugevat tõuget, vaatas ta automaatselt ruloo nööride poole. Need liikusid kõvasti meeter kummalegi poole. Meil oli üks nendest kümnetest tuhandetest inimestest, kes olid 11. septembril 2001 maailma kaubanduskeskuses. 25000 pääses pakku. 2902 kaotas elu. Paljude pääsemine sõltus asukohast mitte üksnes sellest kummast tornis või mis korrusel ta tööpaik oli vaid ka sellest, millises tornitiivas ta oli. Osale sai saatuslikuks see, milliseid treppe mööda nad põgenesid. Kolmandad olid moraalse valiku ees, kas päästa oma nahk või aidata teisi. Mein Davise finantsettevõttes töötava Adam Meyblumi hämmeldus kestis vaid mõne sekundi. Ta sai kohe aru, et peab kuidagi välja pääsema. Mees rebis oma T-särgi tükkideks, kastis need märjaks ja jagas kolleegidele näo katmiseks. Üks neist oli asutuse juht Harri raamas. Meil oli töötanud räämas, aga koos 14 aastat. Sädemed lendasid ümberringi ja tabasid kogu aeg jalgu, kui Meyblum mööda treppe allapoole jooksis. Ta jõudis laskuda kaks korrust, kui märkas, et üks kolleeg Hong-run oli teistest maha jäänud. Meyblumi jooksis tagasi oma büroosse, mis oli suitsu ja põnevaid esemeid juba täis. Ongi ei paistnud kuskilt. Meyblumi jooksis taas alla ja jõudis 78. korruse platvormile, kust algasid uued trepid. Ta rahunes pisut kui nägijat. Harri Ramos oli seal ja aitas paanikasse sattunud inimesi treppide juurde. Meyblom jätkas põgenemist allapoole. 53. korrusel möödusta jässakas meest, kes ei jaksanud enam liikuda. Tuled koos meiega või saadame sulle abi, küsis ta. Adam lubas seda teha. Müra, suitsu ja sädemete sees ei olnud märganud, et ta sõber Hong oli kogu aeg ta selja taga olnud. 53. korrusel nägi Hong Harri Rämmast, kes oli peatanud aitama meest, kellele häda oli lubanud abi saata. Nad võtsid mehe kahe vahele ja laskusid veel paar korrust, kuni jõudsid uute liftideni. Ärge minge sisse. Karjus keegi. Ongi räämas, panid ühe ajakirja lifti ja üritasid saata seda alla, et testida lifti turvalisust. Kuid lifti uksed ei sulgunud. Siis otsustas Hong ise katsejäneseks hakata. Kui ta lifti astus, läksid uksed kinni. Hong laskus liftiga 44.-le korrusele järgmisele vaheplatvormile. Tee oli vaba. Ta vajutas uuesti 52. korruse nupule, sõitis tagasi Ramusele ja teistele järele. Kui nad kõik koos taas 44.-le korrusele jõudsid, selgus, et allapoole enam liftiga minna ei saa. Ja tuli hakata mööda treppe laskuma. Hongi räämas võtsid liikumisvõimetu turjakame kahe vahele ja hakkasid laskuma. Nad olid jõudnud 36.-le korrusele, kui lõunatorn kokku varises. Laskumine oli selleks ajaks kestnud tund ja viis minutit. Me peame kiiremini minema, ütles Hong. Kuid kõrvaltorni kokkuvarisemine oli võtnud jässakas meelt viimasegi jõuvaru ja tähistus maa, keeldudes edasi minemast. Hongi räämas püüdsid teda veenda liikuma ja lubasid aidata, kuid mees ei liigutanud end Alt läänes neile tuletõrjuja, kes karjus, et nad end liigutaksid, jätaksite väsinud mehe maa, et oma elu päästa. Ramos seisis endiselt paksu mehe kõrval ja teatas, et ei lahku enne, kui viib mehe alla. Järgmisel päeval rääkis Adam Meyblum juhtunust oma sõpradele. Need omakorda rääkisid seda edasi, kuni lugu jõudis ühes San Francisco meheni, kes tundis New Yorgis Rebeka nimelist naist, kelle tüse mees oli maailma kaubanduskeskuses kaduma jäänud. 15. septembril saabusid firma juhi koju häda Meyblum, Hong Shuu ja teised. Ka Rebecca oli kohal ja kuulis, et tema mees Viktor ei jäänud katastroofi hetkel üksi, et Ramos oli tema juures viimse hetkeni. Sel õhtul oli kohal ka Harry Ramose naine Miki kes küsitles, ongi ja meie Bloomi oma mehe liikumise kohta. Sest räämas oli ainus mees firmas, kes veel kadunud oli. Tema naine uskus kindlalt, et ta on eluskild killu haaval moodustas Miki endale pildi mehe põgenemise teest. Harry oli 87. korrusel, kui lennuk hoonet rammis. Ta peatus 78. korrusel, et teisi aidata. Ta kohtus Hongiga 53. korrusel. Kui visalt Mikiga ei üritanud ja kui paljusid aga ei küsitlenud. 36. korruse kohal kadus pilt Harrist ära. Oli hommikune koosolek maailma kaubanduskeskuses. Victoria Cross Kelly tundis maapinda kõikuvat kuulisi müra ja nägi inimesi jooksvat. Ta jooksis tänavale, sest tahtis juba ameti poolest teada, mis juhtus. Kelly oli juhataja asetäitja raudteefirmas, mis toimetas töötajaid New Yorgist New Jerseysse. Sel hetkel, nagu ta ütles, 100. tänaval juba taevast pabereid alla. Kell oli kaheksa, 52. Esimesest rünnakust oli möödas kuus minutit. Kell ei teadnud veel, mis juhtunud oli. Aga ta teadis, et harilikult läheb tööpäeval sel ajal läbi maailma kaubanduskeskuse rongipeatuse tuhandeid inimesi. Kelly helistas kohe vahetuse teemeistrile Richi murranile ja tegi korralduse teha kaubanduskeskuse peatus inimestest tühjaks. Kaks rongi läänesid samal ajal jaamale. Moran käskis rongijuhil teatada, et keegi vagunitest ei väljuks. Teised New Jerseys tulevad rongid saadeti tagasi või juhiti põhjapoolsetesse jaamadesse. Kell üheksa, null kuus saabus jaama päästerong ja viis sealt ära viimased raudtee. Töötajad jõi kodutu mehe, keda tuli veenda jaamast lahkuma. Kui see rong lahkus, ei jäänud jaama enam kedagi. See oli ka viimane maailma kaubanduskeskusse sõitnud rong. Kell 10 29 olid mõlemad tornid kokku kukkunud. Victoria Kelly, mees, et kui ta oleks eksinud, oleksime meeletu jõuk inimesi kohutavalt vihastanud. Bridžimoraanaga ütles, et tegelikult päästeti nii kolme- kuni 5000 inimese elu. Kui American Airlinesi lennuk rammis Pentagoni jäi 64 aastane pensionil olev mereväe ohvitser Charel Hansson hetkega rusude alla. Viimane, mis ta kuulis, oli kõrvulukustav plahvatus, inimeste karjed ja müra. Entson tundis leekide kuumust ja arvas, et tal on elada ehk viis minutit. Samal ajal kiirustasid kaks mereväe ohvitseri, David Thomas ja David Tarantino suitseva paiga suunas, kuhu lennuk kukkus. Toomas Roomas edasi nii kaugele kui sai, suunas kustuti leekide poole. Just sel hetkel märkaski seda Tšerrichensoni veritsevad pead, mis paistis rusude seest. Kui Toomas hakkas meest kivide alt välja tõmbama, ilmus Katerantiinoda kõrvale. Hansson oli juba teadvuse kaotanud. Need püüdsid ta peal olevaid kive liigutada, kuid neil õnnestus näidanud mõni sentimeeter nihutada. Tarantino karjus vahepeal teadvusele tulnud pensionile, et ta peab end liigutama. Kas nüüd või ei kunagi. Hansonil õnnestuski end kivide vahelt ühest august välja vingerdada ja päästjad viisid ta leegitsevas ruumist välja. Kui kolm meest roomasid tagasi läbi rusude kuulis Tarantino Kumedaid plahvatusi. Mõne minuti pärast varises sensoni ruum nende selja taga kokku. Säärele Fenson pääses kuid paljude teiste saatus oli Garmin. Terrorirünnakus Ühendriikide kaitseministeeriumile hukkus 189 inimest. 79 aastane Hilda martsin andis oma sugulastele varakult üle korraldused oma varanduse suhtes ja enda kirjutatud mälestuskõne enne kui läks United Airlinesi lennule 93. Et sõita alatiseks Californiasse tändvilli oma tütre juurde elama. Korda armastav ja organiseeritud leskproua, tahtis kindel olla, et omastel ei tekiks sekeldusi, kui temaga midagi peaks juhtuma. Kui Hilda sisenes New, vaagis New Jersey osariigis lennukisse, olid tema dokumendid juba ta tütarde käes. Lennuk oli pooltühi. Ligi 200 kohalise reaktiivlennukisse oli ostetud ainult 37 piletit. Üsna varsti haarasid vähemalt neli neist ülejäänud reisijate ja meeskonna saatuse oma kätesse. Ning juhuse läbi lennukisse kokku sattunud inimesed hakkasid neile vastu. Reisi esimesed 45 minutit läksid rahulikult. Kui lennuk pöördus läände, jõudis 1700 meetri kõrgusele akati reisijatele hommikueinet serveerima. Mõned reisijad helistasid lennukis sugulastele ja said teada, et mõne aja eest olid kaks lennukit ramminud New Yorgi maailma kaubanduskeskuse torn. Samal ajal kui kolmas lennuk sööstis Pentagoni, pööras lend 93 äkki tagasi. Hetkel, mil lend 93 läänes kliiulendile sai lennujuhtimiskeskusele pardalt kummalise raadiosõnumi Et kokpitis oli mingi segadus. Lennujuhid kuulsid sõnu minema siit ja ilmseid rüselemisi hääli. Peatselt teatas aktsendiga inglise keelt kõnelev meeshääl. Lennukis on pomm, siin räägib kapten, jääge oma kohtadele ja olge vaikselt. Me soostusime nende nõudmistega ja pöördume tagasi. Reisijad olid juba hakanud lennukis lähikondlastele ja võimudele helistama terroristidest teatada. 38 aastane Tom Burnett, kes oli New Yorgis ärireisil pidi algul õhtuse lennukiga koju minema, kui ta vahetas pileti ümber lennule 93 et varem koju jõuda. Ta helistas lennukist oma naisele Tiinale, kes hakkas parajasti nende tütart Californias säänramoonis kooli saatma. Võrnet rääkis kiiresti, kui vaikselt, et lennukis on ühte reisijat juba pussitatud. Ja Tiina helistaks kohe võimudele. Liina helistas hädaabinumbrile, kust kõne ühendati Föderaalse juurdlusbürooga. Mõne minuti pärast helistas Tom uuesti ja teatas, et kaaperdajad räägivad lennuki alla kukutamisest. Seejärel kõne katkes. Mõne aja pärast, teatas Tom. Pussitatud mees suri. Stjuardessi-na töötanud Tiina õpetas meest, et see püsiks vaikselt oma kohal ega ärataks millegagi tähelepanu. Tom ei kuulanud naise palvet. Viimases kõnes teatas ta, et on otsustanud koos mitme teise reisijaga tegutseda. Nad ei kavatsenud käed rüpes surma ootama jääda. Me püüame midagi teha, ütles Tom. Samal ajal helistas Internetifirma teenistuses olev 31 aastane Jeremy klik lennukist oma naisele Liisbetile. Viimane oli koos nende äsjasündinud tütrega oma vanematel New Yorgi osariigi põhjaosas külas. Paarikümneminutise kõne jooksul püüdsid mõlemad Jeremy ku Liisbet rahulikud olla. Jeremy tegi veel nalja, et ta võiks koos teiste reisijatega kaaperdajaid või noaga rünnata. Liisbet ema helistas mobiiltelefoniga hädaabinumbrile ja selle kaudu andisklik osariigi liikuvale politseile kirjelduse neljast kaaperdajast. Viimastel olid punased lindid ümber pea ja käes punane kast, milles nad ütlesid pommi olevat. Kõne lõpuks teatas Jeremy oma naisele reisijate kavatsusest rünnata kaaperdajaid. Veel üks reisija, tood piimar, sai ühenduse keedee telefonifirma ametniku lisa Chifersoniga ja teatas, et teda koos osa reisijate ja meeskonnaliikmetega oli kästud minna lennuki sabaossa. Ülejäänud reisijad olid esimeses klassis. Keegi polnud näinud pilooti ega tüürimeest. Tood, ütles end uskuvat, et lennuk laskub kuid siis teatas, et see pöördab. Piinari rühma valvas kaaperdaja, kellel tundus vöö ümber lõhkeaine olevat. Vana sportlase ja alati tegutsemisvalmis mehena arvas toodet. Rünnata võiks seda terroristi, kelle käes on pomm Liisat Jefferson kuulist taustal karjumist. Kuid viineri hääleib äratanud tabaluse lihtsalt lugeda koos temaga meie isa palvet ja vannutas teda helistama oma rasedale, naisele ja ütlemata väikestele poegadele. Et isa armastab neid. Siis piinar ilmselt pani telefonimaa. Liisa kuulis, kuidas ta ütles. Jumal aidaku mind. Olete valmis. Lääne oma vanemate juures olev Liisbet klikk ei suutnud enam telefoni kõrva juures hoida. Jõulatesse Liisale. Pärast paari minutit vaikust kuuldus telefonist karjumist. Siis oli taas vaikus. Siis oli uuesti kisa kuulda. Seejärel lennukimürinat ja lõpuks enam ei midagi. Kell oli 10 hommikul. Perekond ootas telefoni juures kaks tundi. Kell oli pisut 10 läbi, kui sonar seti maakonna inimesed Pennsylvanias nägid lennukit, mis vappudes Allase Eestis. Bobleer, kes sõitis parajasti osariikidevahelisel maanteel nägi suurte reaktiivlennukite otse maha, tormavad peaaegu kilomeetri raadiuses, purunesid kõik aknad, kui lennuk alla kukkus ja plahvatas. 72 aastane John Wolf vaatas suu lahti, kuidas kollane seenekujuline pilv tõusis nagu tuumapomm selle mäe tagant, kus ta tavaliselt jahti pidas. Mees tormas paljajalu ja hommikumantlis autosse etappi jõuda kuid teha. Suur maa-ala oli täis kõikvõimalikke esemeid, sealhulgas pabereid ja fotosid, mis olid tulest pääsenud. Kohalikud korjasid neid kokku palju päevi. Sealt leiti muu hulgas Hilda Marceni perekonnafotod, samuti foto tema isast, kes oli Saksamaalt Ameerikasse emigreerunud. Seda pilti oli tütar palunud. Hilda oli pakkinud fotod hoolega riiete vahele. Lina õnnet jäi pärast mehe viimast kõnet koju ja saatis tütred ühe sõbraga kooli. Tõuskused Tom pääses ja tuleb koju. Kui Tiina sai teada, mis meiega juhtus ootas teda ühe ema kõige raskem töö. Rääkida lastele, et nende isa on surnud. Vastas Tiina. Kas me talle mobiiliga helistada saame? Ma kardan, et mitte, selgitas Stiina. Mulle meeldis, kui isa tegi nägusid, ütles üks tütar. Küllap ta naeratab sealt ülevalt, sulle arvasena. California tipptehnoloogiafirma müügijuht Ron Clifford ootas New Yorgi märjot hotelli fuajees klienti. Äkki oli kuulda kohutavat plahvatust. Õhk oli järsku täis, tolmu läks peaaegu pimedaks, ümberringi lendas igasuguseid asju. Nägin hotelli ees tänaval põletushaavadega naist, kes aulasse sisse tuikus, meenutab Clifford. Ta jooksis WC'sse täidis seal prahikoti veega ja kallas selle naisele peale. Ta põlvitas naise kõrvale, püüdis teda lohutada ja palvetas temaga koos. Clifford kirjutas üles naise andmed, et tema perekonnale helistada. Naise nimi oli Entšinian moffeo. Siis rammis teine lennuk maailma kaubanduskeskuse teist torni hotelli tabaskeeris, mis paiskas kõikjale purunenud esemeid ja hotellist oli kohe välja saada, kirjeldab Clifford. Koos päästetöötaja ja hotellijuhiga aitas Ron džinjani hoonest välja. Kui ma ringi vaatasin, ütles Clifford. Ei uskunud ma kogu hävingut ja kaost mäes oma silmi. Tänaval põlesid autod, purunenud hoonetest lendas alla metallitükke ja muid asju. Mehed pääsesid lõpuks üle tänava ja said põlenud naise kiirabiautole üle anda. Clifford helistas koju ja teatas naisele, et on elus ja tuleb varsti koju. Kui ma koju jõudsin, arvasin, et kõige halvem on möödas, tuletab Clifford meelde. Olin nii õnnelik, kui nägin oma naist ja 11 aastast tütart, kellel oli sünnipäev. Siis aga hakkasid sugulased helistama. Selgus, et Cliffordi õde Ruud oli olnud lennukis, mis rammis maailma kaubanduskeskuse teist torni. Ruut ja tema nelja-aastane tütar olid teel Californiasse puhkusele. Mõne päeva eest oli Ron rääkinud õega 11. septembril määratud tähtsast ärikohtumisest ja ruut oli õpetanud, mida ta selga peaks panema. Selline ta oli, alati hoolitses kõikide eest, ütleb Roon. Clifford sai teisegi tähtsa telefonikõne. Hämmafio omastelt. Naise naast oli põlenud üle 90 protsendi ja olukord oli kriitiline. Tema perekonnaliikmed olid istunud tundide kaupa haiglas oodates teateid, kuid siiski jaksasid nad helistada Klak Cliffordile ja tänada teda. Ron Clifford omakorda tähendab Chini jänni. Tema meelest, kui ta ei oleks läinud aitama põletushaavadega džinjani kiirabiautosse oleks ta jäänudki hotelli fuajeesse. Seega päästis naine Caroline'i arvates hoopis tema elu. Kui terrorirünnakud algasid, oli Bussepp Robert Toriimas Lexingtoni avenüü ja 86. tänava ristmikul. Ta jooksis üle kaheksa kilomeetri maailma kaubanduskeskuseni, kuhu ta omal ajal oli ehitanud büroode vaheseinu Toriimas ronisime mööda palavaid rususid ja läks appi metalli lõikeiatele. Ta kandis kogu hapniku ja gaasiballoone ja vedas keevituse lampide juhtmeid. Meie ju ehitasime selle linna, ütles Torimas. Ja me ehitame selle jälle üles. Järgmise loo on kirja pannud taglas Faiun jook Leilyniuusis. Olime naisega ühe kvartali kaugusel maailma kaubanduskeskuse lõunatornist, kui see kokku varises. Safenda avenüül viipas keegi uksehoidja meie suunas, et meie varju tuleksime. Jätkasime teekonda siis, kui maja esimesel korrusel ei saanud enam hirmsa tolmu tõttu hingata. Kahrasime kahe kvartali kaugusele, jalad pahkluuni, laavataolise tolmu sees. Jälle kutsus ühe suure korteri maja uksehoidja neid sisse varjule ja tõi meile vett, et me saaksime oma näotolmust puhtaks pesta. Keegi jagas veepudeleid, keegi ulatas meile telefonimaja elanikud tõid meile mahla, jogurtit ja pabersalvrätikuid. Inimesi tuli kümnete kaupa ja üsna varsti oli maja fuajeest saanud inimestest tulvil. Pommivarjend. Läks nii pimedaks, et päevast sai järsku pigimuste kuid tasapisi jälle valgemaks läks. Nägime, et New Yorgi politseinikud saabusid päästetöödele. Politsei lõhkus Hatsoni jõekaldapromenaadil ühe lukustatud värava, nii et laevad said kai äärde tulla ja inimesi evakueerima hakata. Nad aitasid meid vanaprouat. Tema ratastoolis olevat meest abielupaare väikeste lastega rasedat naist, hinge vaakuvat astmaatikud, politsei kaatritesse, et viia meid New Jerseysse. Ärge vaadake tagasi, ütles sadama politsei. Muidugi me vaatasime ja nägime põlevat linna. Niikaua kui me elame. Näeme silmade ees neid tundmatuid ingleid kes viisid meid kaose keskelt ära varju. Sinna kohta maailma kaubanduskeskuse esimese torni 78. korrusel, kus David Frank seisis kuuldus plahvatus metalne ja nagu põletas kõrva ja oli tunda nagu tugevat lennukikütuselehka. David Frank läks akna juurde ja nägi ülalpool tuleleeke musta suitsu ja õhus lendavaid värvilisi pabereid. David pöördus ringi ja karjus kolleeg Mike hingsonile. Me peame siit kohe välja pääsema. Ta haaras oma sülearvuti ja portfelli, pime Mike oma juhtkoera roselle rihmast ja nad hakkasid treppidest alla laskuma. Mike läks David ees rosele temast vasakul. Paarkümmend esimest korrust läksid vaevata. Nende ees ei olnud kedagi. Tagant tulijaid oli küll. Et neid mitte kinni pidada, lasid Mikey David nad mööda. Kuskil 50. korruse kandis sattusid David ja Mike suuremasse rahva hulka ja jäi toppama. Seal oli sadu inimesi, kellest paljud nutsid ja paljud olid silmnähtavalt paanikas. Kui mehed veel mõne korruse allapoole laskusid muutuse lennukikütuse kais nii tugevaks, et David kartis minestavat roselle Hingwellas juba raskelt. Just sel hetkel, nagu David tagantjärele meenutab, kohtusid nad esimese New Yorgi tuletõrje jaga. Meest oli treppidest üles tema kannul veel teised tuletõrjujad kokku 35 või 40. Ja nad vedasid endaga kaasa uskumatul hulgal varustust, kirveid, labidaid, juhtmeid. Mehed olid higist märjad ja väsinud ja nad pidid jõudma veel 90.-st korrusest ülespoole. Otse põrgusse. Laskujat said sellest aru ja andsid neile teed. Tuletõrjujad olid äärmiselt kenad ja tundsid huvi, kas keegi abi vajab. Nad küsisid Mikey käest, kas temaga on kõik korras ja Mike vastuseta saab hakkama. David ütles, et küll nad koos alla jõuavad. Peaaegu kõik tuletõrjujad, kes neile vastu tulid, muretsesid, kas nad äkki abi ei vaja. Nüüd neid enam pole. Pakistani päritolu 22 aastane moslem osman farman, töötas maailma kaubanduskeskuse hoones number seitse kiviviske kaugusel kaksiktornidest. Kui lennuk keskusesse sööstis, jooksis farmann majast välja tänavale jõudnud paari kvartali võrra. Edasi nägi ta, kuidas esimene torn kokku varises. Järgmisena mäletan, et umbes 50 korruse kõrgune sünget tolmuklaasi ja prahi pill veeres minu poole, meenutab Uusman. Jooksin varju, aga kukkusin. Lamasin selili, nägu kohutava pilve poole, mis oli umbes 200 meetri kaugusel. Kõik oli pime ja inimesed jooksid minust mööda. Abi tuli sealt, kus ma kõige vähem oodata oskasin. Mul oli kaelas ripats, millele oli graveeritud araabiakeelne palve. Keegi juudi mees jooksis mulle appi, nägi seda kirja ja ütles. Kuule, vend, võta mul kiiresti käest kinni ja kaome siit. William havi elas 11. septembril üle oma elu kõige kohutavama hetke. Ta õppis esimest aastat New Yorgi mainekas Juljardi muusikakoolis. Kooliõpilased moodustasid kvarteti, et mängida ühes suures New Yorgi sõjaväerajatises, kus inimesed ootasid teateid maailma kaubanduskeskuse hävingus. Kadunud perekonnaliikmetest. William oli üks nendest pillimeestest. Nad mängisid kaks tundi, ilma et enne oleks olnud vähimatki võimalust harjutada. Kell seitse õhtul pidid teised pillimehed lahkuma, kuna nad olid selleks ajaks juba kuus tundi mänginud. William pakkus end üksinda riiulit edasi mängima. Tema juurde tuli tööriietes kõrgem sõjaväelane, kes palus, kas William ei mängiks tema sõduritele, kes olid tulnud kaevamistöödelt plahvatuspaigast. Mida ta peast oskas? Tema sõnul pole ta iial näinud tänulikumat publikut. See ei tundunud üldse lugevat, et lõpupoole tuli talle apsakaid ja poogen ei tahtnud enam hästi käes püsida. Mehed võtsid mütsid peast, vaatasid teda ja naeratasid. New Jerseyst pärit Christopher Da Vinci töökaaslane rääkis talle, kuidas tema kolmeaastane lapselaps ehitas kodus legoklotsidest kõrge maja ja rammis seda siis plastmasslennukiga nii et äsja ehitatud hoone kokku varises. Kuidas meie, täiskasvanud, selgitame lastele seda kurjust, mida nad nägid. Võib-olla see õnnestub, nii nagu seda on ajast aega tehtud lugude kaudu. Lood, mis räägivad inimestest, kest, raskete kaotuste hetkel ilmutasid julgust ja väärikust aitavad meil säilitada elu keerdkäikudes lootust ja head aega. Ka aastate möödudes küsivad meie lapsed 2001. aasta 11. septembri kohta. On hea, kui neil on siis lugeda noorest tule tõrjuljast, kes läks mööda maailma kaubanduskeskuse treppi üles kuna uskus, et ta võib ehk kellelegi päästa. On hea ka see, et nad saavad kuulda abielupaarist, kes kuuldes, et rusude juures on puudu tööriistadest ostsid sadade dollarite eest labidaid. Siis sõitis seesama paar öö läbi ringi, jagas labidaid päästetöötajatele lootuses, et ka see abi võiks päästa kellegi elu. Ennekõike peaks lastele rääkima Jeremy Cligist, kes aitas United Air Lines lennu 93 pardal terroriste maha suruda. Me viime endaga hauda kaasa oma elatud elu, pettumused ja rõõmud, mured ja võidud. Mida öelda lähedastele, kui elu hakkab lõppema? Öelgem oma lastele? Ärge kurvastage. Ja õpetage neile, et inimene üksnes ei kannata, vaid lõpuks ka võidab. Inimene on surematu, mitte seetõttu, et tal ainukese elusolendina on sõnaline väljendusvõime vaid seepärast, et tal on hing mis suudab kaasa tunda, ohvreid tuua ja katsumustele vastu panna. Ärge siis kurvastav.