Ma tahaksin alustada õieti ma lausa pean alustama ühe looga minema kuulsin kunagi oma väga healt tuttavalt. Praegune Maarja-Magdaleena haigla oli kunagi aga tegelikult üsna hiljuti nõndanimetatud numbri haigla neljas haigla, nagu südalinnas öeldi ja patsiente võeti sinna vastavalt nende ametile ja seal sees oli kaabel mitu sisemist range ja vastavalt sellele siis inimesi nii ja naa koheldi. Ja üks kontingent seal, see on, eks ole, väga moodne ja võluv nõukogude aegne sõna üks kontingent nii siis seal neljandas haiglas olid nõndanimetatud vanad revolutsionäärid. No nagu iga inimvaliku hulgas oli ka nende hulgas kenade inimeste kõrval riiakaid ja pretensioonikaid. Minu hea tuttav töötas neljanda haiglaõena ja tal oli alatasa tegemist ühe väga pretensioonikas revolutsiooni prouaga kes nõudis endale vähem valusaid süste ja magusamaid või mõjusamaid rohtusid ja nii edasi ja nii edasi, kui tema ütleme, arulagedat juttu tagasi tõrjuti, siis käis vanadaam välja ikka ja jälle ühe põhiargumendi. Ma olen Leninit näinud. Ja kui siis korra see lenin jälle jutu sisse tuli, siis ütles mu tuttav õde, süstal käes püsti. Et teate, see, et te olete näinud ja tundnud Leninit ei loe mulle mitte midagi. Tähtis on see, kas leni teid ka näinud ja tundnud on. Ja pretensioonide nählakasid seda epigraafi lõpetades. Ma olen siis nüüd püstianud küsimuse Gazeedemburg tammega tundis, kas ta oli nii-öelda tamme näinud? No ei tundnud muidugi. Ma olin talle lihtsalt üks möödavilksatanud episood paljudest tuhandetest aga kuna selle episoodi tulemusel sündis siiski üks raamat või ütleme pehmemalt raamatuke vihikuke siis ma söandan sellest rääkida ja mõnest teisest Ilja Erenburgi muljest veel. Ma nägin teda esmakordselt 40.-te aastate teisel poolel Tallinnas. Ta esines siin paaril kirjandusõhtul Erenburgi kooli lahutamatult kaasas sõjaaegse publitsistika suur kuulsus. Bibliograafid on kokku lugenud üle 3000 artikli nelja aasta kohta. Muidu on seal palju korduvat seal sissetöötatud võtteid, mis hiljem on pakkunud ilusaid võimalusi parudistidele. Ah, mina olen kah korra kuulis saanud õpetaja Linda Randmalt endale ühe klassi töö alla, ärge Erenburgi tsega ometi nii, aga noh, mitte sellepärast ei räägi ma tänasel teemal nii või teisiti punase poole. Sõdurid ei kippunud Heeren purgi analüüsima ega parodeerima. Nad on lihtsalt meenutanud Erenburgi artikleid. Loeti enne seda pläruks keeramist alati põhjalikult, sest et miski nendes lugudes puudutas alati midagi väga sügavalt, mingit hinge, midagi olulist, ütles inimestele. Ja eri nurga oli minu teada ka ainus vene poole publitsist, keda Kööbes nimepidi ähvardas ja hoiatas. No muidugi ka sellepärast juut oli. Paar korda pidi Ehrenburg tundma ka seda, kuidas nõukogude pool teda taltsutab artiklite pärast. Kui artiklid nüüd raamatuteks ümber mõtelda, siis muidugi palju-palju rohkem kordi, aga räägime praegu artiklitest. Üks näide. Aprillis 1000 SL-viis avaldas Erenburgi sõjaväe ajalehes Krasnaja Zvezda artiklit. Nüüd saab küll. Ja selles artiklis tegi ta väga kõva häält sel puhul, et sakslased nagu eelistaksid Nõukogude okupatsiooni Inglise-Ameerika okupatsiooni. Edenburg ei õiendanud muidugi nii palju sakslaste kallal, vaid tegi etteheiteid läänele nende oletatava liberaalsema pehme südalisi pehme südamelise poliitika pärast, mis ka pärast esimest maailmasõda lõi võimaluse saksa militarismi taastekkeks. Nädala pärast reageeris sellele ajaleht Pravda, avaldades nõukogude propagandategevuse juhtiva kuju Georgi Aleksandrov vastulöögi. See on ka teadlik sõnatarvitus. Selle vastu löödi, pealkiri oli seltsimees Erenburgi lihtsustab Erenburgi heideti ette, et ta ei oska näha saksa rahva kihistumist. Ta süüdistab ilmaasjata kõiki sakslasi ja üldse. Ta õhutab tüli liitlaste vahel. Enne valimisi oli veendunud, et ta ei olnud kirjutanud nii primitiivselt raevukas kättemaksuartiklid ja et Aleksandrov on teda valesti tõlgitsenud. Igatahes paarkümmend aastat hiljem veerenud hoopis, et asi ei olnudki üldse temas, vaid tema najal lihtsalt taheti ettevalmistusele mõnevõrra uut vahekorda sakslastega juba siis rahuaegset elu. Tookord proovis ta ka asja klaarida, kirjutas Alexandra pile kirja. Aga niisugune klaarimine ei kuulunud selle kommete hulka ja pool kuud Erenburgi karistuseks ei avaldatud. Teda ei lasknud muide ka sõja lõpupäevade Berliini, siis tulid aga uued probleemid ja artikkel nüüd saab küll, kaotas oma aktuaalsuse. Ma tahtsin selle Aleksandrov episoodi ka toonitada, et Erenburgi ka oli ka 40.-te aastate teisel poolel kaasas mingi problemaatiliseks. Nii et temaga ei käinud mitte lihtsalt kuulsus, tuntus, edu, vaid ka mingid, ma ütleksin, pahelisuse märgid, mis oli eriti huvitav. Igatahes läks asjahuviline koolipoiss Sakala tänava kultuurihoonesse tänase nimega siis vanasse Sakalasse Erenburgi kuulama. Minu arust oli ta väga hea esineja, tajunud oraator oraatori kunstivälist võtet, selge diktsiooni. Žestide mõttes Tauli lihtsalt arutleja mõtiskle, natuke hajali, pisut nukker ja kuidagi igapäevane. Aga sellel oli minusugusele kuidagi väga suur mõju, see oli väga sümpaatne. Sakala kõnest ei mäleta ma küll peale tooni ja laadi mitte midagi ja siiski peale ühe asja, kus ma natuke kaasosaline olin. Nimelt tahtis koolipoiss maailma kuulsust pisut kiusata ja saatis nagu kümned teised ka selle koosolekul oma sedeli küsimusega ka Erenburgi, et asi oli selles nimelt, et Erenburgi sõitis mööda Tallinna Ameerika autoga. See oli siis haruldus, sest Kerese välismaa auto tuli alles hiljem. Noh, ma olen lapselaste põlastuseks jäänud automarkide võõraks inimeseks tänini ja kardan seepärast eksida, aga minu arust oli see näiteks nagu siis öeldi, Buick, nagu me nüüd ütleksime vistek Juice. Ja kuna Erenburgi alatasa oma tekstides ülistas nõukogude elulaadi elustiili eluhoiakuid ja kirjutas Nov ülevaid sõnu Nõukogude inimese sisemisest maailmast ja välimisest olemisest, siis kirjutas kiuslik koolipoiss Talle sedeli, et näete, te kirjutate, räägite nii ja naa, aga ise sõidate mööda meie linna ringi Ameerika autoga. Kas te ei näe siin eetilist vastuolu? No küsimus jõudis Erenburgi. Ta vaatas, tegi käega niisuguse kärbest peletava liigutusi, ütles see on isiklik küsimus ja pani selle paberilipaka kõrvale. Paar päeva hiljem esiniseerimburg üleval Toompeal Teaduste Akadeemia majas oli siis kohtu tänavas. Seal ei olnud palju inimesi ja ma ei tea õigupoolest siiani, kuidas ma sinna sattusin. Võib-olla sellepärast, et ma olin tookord üsna tüütu nuputreial raadio päevauudistes ja võib-olla sellena siis sinna läksid. Igatahes sisse ma sain, seal oli rahvast vähem, Errnburg oli nagu veelgi. Rohkem käeulatuses omasele mõtlikkuse oma probleemitsemisega ja sealt kohtu tänavalt. Ma mäletan igatahes üht teemat, mis edendurgiga lakkamatult kaasas on käinud. See on teema, kunst nõuab süvenemist, kunst nõuab vastuvõtlikkust ja kunstnova mõistmist. Ta tuli sellel kohtu tänava loengul talle väga olulise teema juurde. Väga lihtsa ja palun väga, isegi naiivse näitega. Sõja ajal olid koos temaga artiklitega olnud väga populaarsed ka Konstantin Simonovi lüürilised luuletused, eriti oota mind, mille esimesed read, umbes nii, et oota mind ja tulen maa, ainult oota sa ja nii edasi ja nii edasi. Ja sel ajal, kui elu ja ellujäämine oli tõesti juhuse asi asi, kõlasid need read muidugi tundlikumalt ja tungivamalt ja olulisemad kui praegu. Erenburgi kunstinägemist ja kunsti jutlustamis puudutab see asi niipalju, et ka selle luuletuse kallal prooviti sotsrealismi tollipulka ja leiti korduvalt, et üks väljendus. See on nüüd juba Erenburgi tekst, peaaegu nagu ma mäletan, üks väljendus, üks kujund, poeetiline kujund, Šolted, orhidee, kuldsed kollased, kuldsed vihmad. Selles luuletuses on ebamäärane ja segane ja üldse kurjast. No 40. aasta teisel poolel puudus sellel kujundil praegune pikantne tähendus, absoluutselt, see oli ainult igatsuse sügis kui step või mis iganes. Igatahes oli selles midagi luule omast ja väga meeleolukad edenburgeks, sest kaua mõtlikud sugereerivalt ja tookord igatahes oli see mitte ainult minusugusele, usume väga oluline jutt sest see oli ikkagi ahastamapanevalt primitiivne kirjanduskäsitlus, mis meie neljakümnendaid ja edasi isegi kümnendaid iseloomustas, kus ideaaliks oli ühetahulisus, kus iga kaudne käike keerukam kujund läks kohe vaidluse alla ja polemiseerimise alla. Niisuguseid hukkamõistvast mõttes ja pärispea nui oli muidugi parteilisuse parteilisuse kriteeriumi printsiip, aga piisavalt ebameeldivad nuiad olid ka rahvalikus ja kasvatuslik funktsioon, näiteks. Kusjuures pangem tähele, et need ei olnud asjad, mille puhul oleks saanud minna otse, vaidlustama, otserünnakule, arutama, kas niisugused asjad üldse kirjanduses on vajalikud, kas nad on kirjanduse omased nähtused? Need ei olnud, need ei olnud otseselt vaidlustatavad asjad aga õõnestada ja, ja muud hoiakud kaudselt kujundada sai küll ja seda Errnburka tegin tema enda proosa esmavarasem, proosa, huuli, ohule, niito ja trusti. See kõik oli tõepoolest isesugune, see oli liiga isesugune, nii et näiteks need 20.-te aastate raamatut ei ilmunud ju kaua aega kordustrükkides. Tema proosa sel ajal ei ole karakterite, proosa Sun faktide ja detailide episoodide möllav kuhjamine ja väga kummaline kuusk kõla, mis siiski üritab anda maailmapilti ja maailmatunnetust väga ära. Ärevad, väga-väga pulbitsevat. Aga ka Erenburgi hilisema perioodi harilikumad romaanid ei olnud tavapärased romaanid. Tõsi, see oli juba kirjandus ja see oli juba proosa elu kujutamise näol elu enda vormides, nagu üks nõukogude kirjandusteaduse õige pikk ja kohmakas vorme. Seda väljendab niisiis elu enese vormides kirjandus. Aga niisuguseid harilikud romaanid, nagu Pariisi langemine ja torm ka nende puhul. Ma räägin küll puht omaenda lugemismälestusest, ka nende puhul ei saanud jääda ükskõikseks. Näiteks selle maailma avatuse tundele. Miseerinburgi tekstides oli selle maailmaühtsuse tundele, mis sõjajärgsel Nõukogude kirjandusele ikkagi täiesti võõras oli. Tema tegelaste käis kaasas mingi eriline erksus, mingi vaimukas rafineeritus ja pinge. Ja see mulle meeldis. Ma jätsin tema paksude romaanide loetelust täiesti teadlikult kõrvale üheksanda laine, mille kirjutamist ta on oma mälestustes kahetsenud väga selgelt, väga rõhutatult kahetsenud, tal püüdnud kuidagi seletada, miks ta siiski niisuguse romaani kirjutamisel asus aga isegi mõistnud, et see seletus on tal kogelev ja ebaveenev. Aga noh, mis teha, inimene on ekslik ja üheksandast lainest üle minna, siis me jõuame uuesti Erenburgi suurte tekstidenil. Ma tahaksin kutsuda pisutki taaselustada 50.-te aastate keskpaika isegi täpsemad aastad 1094. Mõelge, Stalin oli 53, märtsis suund, Veria oli 53. aastal maha lastud, arstid-mõrtsukad olid vabaks lastud peale surnuks piinatud doktori Liidia timassuk, kes väidetavalt oli nende ülesandja oli jäetud ilma oma Lenini orden vist nii et midagi oli nagu muutumas. Aga samal ajal kõik oli siiski peaaegu nagu enne, sest poliitiliste analüüside asemel olid ainult ja sedagi väga ettevaatlikud ja ainult väga õieldad viited näiteks Stalini psüühikale või isegi mitte psüühikale, ainult ütleme iseloomule lihtsalt iseloomule jaga seda klauslit, et ainult oma elu viimastel aastatel oli ta seda, seda see Stahli. Ja sel ajal ei julge Fadejev kaitsta krosmani romaani ja 20. kongress on veel õige kaugel. Ja vaat siis sellel 1954. aastal, kui kõik on alles, nii tekkeperioodis ilmuv Erenburgi jutustus, sula ajakirjas sõnamia. Ja mul on meeles, kui tookord tartus, käidi ja vaieldi ja räägiti seal ümber, mul on meeles, kui oluline see tookord oli, see kunsti imeline põimumine eluga nii tihedalt tegi lausa valu. See oli uuesti vana, hea Errnburkse, erk ja vaimukas ja rafineeritud ja väga pingeline oma rahulolematusest ja oma äratundmisest, et selline elu peab muutuma. Ja, ja siis, kui palju tänitamist oli selle sula ümber juba alates pealkirjast kõige sirgjoonelisemat söandasid, küsida, mis siis seni oli. Et miks teil aimate, meie elu noh, ütleme nii, et see oli siis juba täiesti eri leeri küsimus. Aga oli kummerasemad, küsimusi, sula on ebamäärasus sopp ja löga sulanuks roppasi. Miks on teil Ilja, Grigori võiks niisugune pealkiri? Demagoogid küsisid, miks sula? Sula teatavasti pole lõplik, selle järel võib tulla midagi muud, kas sa siis ei usu parteisse parteipoliitikasse ja huvitaval kombel siin läksid kokku demagoogide küsimused ja väga elutarkade vaatlejate seisukohad sest muidugi on sula ainult sula. Muidugi pole külmad võimatuid, seda tahtiski ütelda, nii see tegelikult juhtuski. Igatahes, kui nüüd pealkirja juurest mitte kaugemale minna ja muudest kriitilistest seisukohtadest mitte rääkida, igatahes teised nõukogude kirjanike kongressil, mida esimesest lahutas 20 aastat, sellel kongressil oli sula üks ka negatiivseid näiteid selle kohta, kuidas nõukogude kirjanikke ei tohi mitte kirjutada tänapäevast Erenburgi ise skeptiliselt vait mida ka korduvalt ette heideti. Koosolekust võttis osa ka Ilja Ehrenburg, kes ei öelnud ühtegi sõna, kirjutasid leht. Noh, või siis ta kirjutas muude tekstide sisse mõne mürgise lause, rohkem ta siis reageerinud. Ja üldse oli tohutult palju asju, mida ta kogu aeg pahaks pandi. Talle pandi pahaks tema esseed kirjaniku tööst, Talebani pahaks, raamatut Pariisi vihikud. Talle pandi pahaks tema skepsist tema hardust impressionismi ees, tema armastust Prantsusmaa vastu. Talle pandi pahaks Prantsusmaa suursaadikud Moskvas, kes tal külas käis ja muidugi pandidele pahaks seda, et ta juut oli. Ühel kirjanike kongressil, millist 34. ei suutnud soolav ennast tagasi hoida ja ühes oma kõnes käsutas ta siis kõnetoolist alla niisuguse vormeliga, kritiseeris mingisugust Erenburgi väidet ja siis ütles niimoodi, ma ei tea, kuidas seda teie poolt öeldakse, kuidas teie juures nimetatakse, aga meie venelased, ütleme selle kohta nii ja siis ütles, mida meie venelased sellega tõlkida. Nojaa, aga seejärel lahvatas ka kohe skandaal, sest pärast natslike laagrid ja pärast arste, mõrtsukaid omal maal ei saanud ka Venemaa enam nii otse kallale minna. Ja siis pandi järgmisel päeval Fjodor Glasgow kõige auväärsem, kõige vanem, kõige Nestorlikum seda asja klaarima soolohovi noomima ja ütlema, et selliseid vahesid meil siin ei tehta. Nii et tagantjärele vaadates oli Erenburgi positsioon selles riigis selles kirjanduses õigust väga imelik. Sest paljudel oli võõras, ta oli liiga elitaarne tal juut, tali, Kallomaan. Aga ometi oli ta nii kõikides olulistes asjades siis ta oli nagu väga vajalik. Paaril korral, kui ta tundis seda ringi koomale tõmbumist enda ümber. Ja tundes seda, et ta ikkagi on väga kaitsetusest kestrile ikkagi kaitses. Sest kes kaitses Mandestami, kes kaitses Michalsi, nad ei olnud väiksema kaliibriga kuju taga. Nende saatus oli ju nukker ja lõplik. Vaatamata kõigele sellele läks paaril korral ise rünnakule ja tundes seda ringi kokkutõmbumist, kirjutas oma kirju Stahli ja sai oma tahtmise ta sai ilmuma romaani Pariisi langemine. Ta sai Hispaania kodusõtta minna, kuhu teda mõnda aega ei lastud enam. Ja pärast sõda, nagu selle aja inimesed mäletavad, sõitis ta mööda maailma ringi rahuvõitlejana. Et noh, me tunneme ju selle sõna, iroonilist maitset ja seda sisemist ebaloogilisustama. Ma tsiteeriksin korraks Erenburgi ennast. Märgid algavad. Noor kirjanik, kes oli 38. aastal viieaastane, kõnetas mind hiljuti ja küsis. Öelge, kuidas see juhtus, et teie ellu jäite, mis ma oskasin talle vastata. Seda, mis ma praegu siia kirjutan, ma ei tea. Kui ma oleksin usklik inimene, siis ma ütleksin, et issanda teed on äraarvamatud. Ma kirjutasin juba selle raamatu alguses, et ma elasin ajastul, mil inimese saatus ei meenutanud malepartiid, vaid loteriid. See tsitaat on tekst, millega sobib lõpetama hakata. Aastal 1061 alustas head vaatajad Lõpetas Erenburgi oma mälestusraamatu inimesed aastad, elu. See oli niisiis Hruštšovi lõpuperiood, Brežnevi pika perioodi päris algus, algus selleks ebamääraseks, mis järgnes. Ja see on tahid, töö, see on tohutu galerii väga huvitavate portreede kogum. See on pinged ja vastasseisud läbi terve selle 20. sajandi ja see on nüüd tõepoolest õige koht selleks, et jutustada oma visiidist Ilja Erenburgi le. Nimelt ilmus inimesed aastat elu Novi müüris 1000-sse kuuendal aastal lõpunumbrites hakkas ilmuma. Ja ma ei mäletagi, kes pakkus, kas mina otto sammale peatas oma minule? Tõenäoliselt mina, sest et miks pidi Otto Samma minule nii rasket tööd pakkuma ka, niisiis me sattusime jutule sellest ja leidsime Loomingu raamatukogus, oleks ju väga kohane avaldada selle teose osi. Ja ma lugesin raamatut, aga muidugi kõiki meid kohutas selle teose maht, sest esimesed vihikud olid juba Loomingu Raamatukogumahust nii palju üle ja mina tulin niisuguse noore autodid aktina autodid aktina toimetamise mõttes mõtte peale, et seda kõike võiks lühendada niimoodi, noh, need tekstiosad, mis ei ole nii huvitavad, lihtsalt välja kärpida, ühesõnaga ma tegin rohkesti usinalt kärpeid kupüüre, ma ütleksin isegi pidulikuma sõnaga. Ja kui ma nüüd otto sammale näitasin ka nende hiidelile rist, siis nemad olid küll täiesti kategooriliselt ja ütlesid seda, et niisugune asi võib saada teoks ainult Ilja Erenburgi loal. Ja siis ilmselt meie esindaja Moskvas Veera duubel aitas seda asja korraldada ja Errnburgi sekretäriga saavutati kokkulepe ja aastavahetusel 61 sõitsingi Moskvasse. Noh möönan, et kerge sabin oli ka nagu hinges Moskvas käinud inimesed ehk mäletavad veel seda, ma ei tea, mis neil tänavate nimed praegu on, aga sealt Moskva hotellist ühele poole läks Ohotneriaatia teisele poole Koorti tänav Erenburgi Loskurki tänavaga, mina hakkasin õnnetu mõlema mööda hoteriaadi sisaldust. Mõne aja pärast sain aru, et ma kõnnin hoopis valesse kohta. Niimoodi läksin siis tagasi kurkile. Ja noh, jõudsin Edinburghi juurde, ta hilines pisut. Seni vaatasin ta seda Moskva napi elu, Moskva kirjanikud üldiselt elasid linnas elades üsna kokkupressitud moel üsna üsna tihedalt. Noh, ma ei kolanud muidugi tema korteris ka päris ringi, aga igatahes päris pisikeses puudikus mägedes jalutada tahtsin. Ja kui ta tuli, siis ma serveerisin oma ideed, aga see ei kestnud mitte õie kaua, ta vaatas läbi paar teadet. Ja ma tundsin kogu selle jutu ajal, et ma olen ette võtnud ilmselt ikka niisuguse sammu mis on mõeldav küll võib-olla võib-olla jah, niisuguse toimetamise harjutusena, aga igal juhul ei ole see mõeldav, see koostöö koostööna kirjanikuga igatahes ütles edendulk, rasked sõnad, mida ma tahaksin öelda siin vene keeles, nad kõlavad niivõrd hästi, et ja atv asu ja ma ei oska siiani seda täpselt lakooniliselt tõlkides on väga tugev väljendus, ta tähendab seda, et ma olen sellele kategooriliselt vastu, lükkan selle kategooriliselt kõrvale, ei ole mingit juttu, et niimoodi võiks teha. Noh, juma jäin selle jutu peale üsna, sest ma olin enda arvates küll aga ausalt ja siiralt vaeva näinud ja tahtsin veel argumenteerida. Aga ennem tuleks siis ütles, et tema tekste on niivõrd palju tema pika elu jooksul moonutatud ja neid kasutatud nuripidi ja kuidagi välja kistud ja, ja ta ei ole lihtsalt niisuguste peatükisiseste kärpimisega nõus. Aga ta on nõus sellega, et me valime jah, valige, võtke näiteks sellest välja ainult portreed, tehke raamat peatükid tervikuna, mitte mitte kupüüridega, aga tervik, peatükkidest, koostage portreede raamat, koostage raamat, Pariis, koostage raamat, sajandivahetus, aga ainult terved peatükid, ma annan teile vabad käed, aga peatükke lõhkuda ei tohi. Selle kokkuleppe järel, mille ma ilma sammat enesekindlalt küll ära tegin, oli teatud lõdvenemine ja natuke muidu juttu ja siis küsis ta ka lause. Ja kuidas elab Semper? Johannes Semper mäletas kunagisest visiidist Tallinnasse. Ja kui ma ütlesin, et minu arvates Semperi lapp ja läheb hästi, siis küsis ta, aga kas talle ütlevad kõik tere? Minu arvates küll, ütlesin ma minule küll ei ütle, ütle selline hulk, kui meil oleksid muidugi rohkem ennast juba Moskva atmosfääri sisse töötanud, nagu ma ka hilisematel aastatel tegin, siis ma arvan, et siit oleks võinud areneda võib-olla välja õige huvitav jutuajamine, ma oleks osanud midagi olulist küsida ja tema pingeid ja vastasseise kah nagu kobada, aga ma olin siis veel siiski õige roheline ja ja sinna see jutt jäigi, ma vaatasin tema teoste võõrkeelseid väljaandeid, neid oli ikkagi väga palju, siis ma vahtisin tal ka väga suurt pudelite kollektsiooni, mis tegi mulle natuke nalja, tühjaks joodud, pudeleid olid seal eksponeeritud, oli väga ilusad küll, tõepoolest seinal oli Picasso. Joonis 48.-st aastast pühendusega sulle mu sõber, Edinburghi portree ja ma ütlesin, et see võiks tulla me väljaande kaanele, millega ta nõus olija saatis üsna varsti selle portree koopia Tallinnasse. Tallinnas me siis valisime välja Pariisi peatükid ja niimoodi see 61. aasta viienda numbrina siis kah ilmus niisugune sügavrohelise triibuga Loomingu raamatukogu väljaanne. No minu jaoks tänase portreevisandi õigustus. Ja muidugi on kahju, et inimesed aastad elu tervikuna tegemata jäi. Aga seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel oli raamatu tegemine niisugune hobuse vaev, et nii mahukat teost oleksime teinud väga kaua ja tohutute finantspingutustega. Täna aga võib-olla ei leia see raamat enam lugejat, ehkki võib-olla ma ka eksin.