Minu esimene nii-öelda aktiivne Semperi mälestus ei tee must tegelikult au. Mittetäieliku keskkooliõpilasena niimoodi nimetati tol ajal koolielu kuni seitsmenda klassini seitsmes klass kaasa arvatud. Aga võib-olla oli see ka aasta hiljem. Igatahes käisin neil esimestel sõjajärgsetel aastatel hoolega kirjandusõhtutel, mida raamatukogud sageli korraldasid. Läksingi linna raamatukokku Estonia puiesteele, Semperi kuulama ja ilmselt põlesin soovist demonstreerida oma evolutsiooni vanades loomingut. Estonian lugenud Semperi reisimärkmeid Nõukogude Venemaalt Jasna Poljanas käies oli ta fantaseerinud midagi Leo Tolstoi-st ja hapukapsa liber libledest Leo Tolstoi habemes. No ja mina kirjutasin siis valmis niisuguse kurikavala küsimuse, et kas lugupeetud kirjanikul ei tundu täna niisugune suhtumine vene suurde klassikusse pisut imelik. Kultuuriaeg ei paistnud mulle selle küsimuse kokku käkerdamise ajal veel liiga dramaatiline. Semper oli alles väga tähtis tegelane, seepärast polnud minu armetu küsimuseks eetiliselt nii vastik, kui see oleks olnud paar aastat hiljem rajaga, nüüd ma hakkan ka aegu ja olusid segi ajama, sellepärast et paar aastat hiljem oli Semper juba juhtiv kodanlik natsionalistide, ta poleks enam mingis raamatukogus esinenudki. Aga tookord reageeris ta lakoonilise ja põlgliku üleolekuga. Seda hoiakut ma mäletan, aga vastuse teksti olen siiski unustanud, ilmselt oli see edeva küsija erutus nii suur. Sisenes mööda 10 aastat Johannes Semperi tuli vahepeal mõnitatud, on arutatud. 50.-te lõpuks olid tornid siiski möödas ja Semper jälle üks Eesti aktsepteeritud esikirjanike. Mina alustasin tööd Loomingu toimetuses. Ma ei mäleta enam, mida Semperi kavast, millest tuleb juttu käsitles. See polnud ka minu ametilaud, oli mingi proosatekst. Aga ma jäin tõepoolest tõepoolest palun vabandust gaasipärast, aga nagu lummatult vaatama Semperi tööd selle puhtaks, kirjutanud ta käsikirja juures sõna ja oli seal maha tõmmatud, oli asendatud ningiga. Ja siis oli ka ningile kriips peale veetud, uuesti korrektse käekirjaga kirjutatud, kirjutatud sinna ja. No igatahes oli selles sidesõna kallal näkerdamises midagi suursugust. Seda enam, et mulle toodi osakonda sellesse olukirjeldusi ja publitsistikaosakonna, kus ma töötasin, tekste, mis olid lõdvad ja läbimõtlemata ja mille puhul on, jahuta samal ajal muretult, ütles, et vaata ise ja teises korda. Templit ennast kui inimest, kui isikut ma loominguaiast suurt ei mäletagi. Seal oli väga sagedasi käijaid ist jutustajad. Semper nende hulka insti kuulnud tajuma käsikirjad ja lahkus suhtes peatoimetajaga. Asjalikku Semperi ka on seotud ka üks pisut hilisem kohtumine, kirjastus Eesti raamat mis tagantjärele tundub mulle lausa monumentaal, seal. Ma olin 60.-te alguses peatoimetaja asetäitja ja istusime koos teise peatoimetaja asetäitja Roman siirakuga kahekesi eesti raamatu teisel korrusel väikeses toas esimeses toas paremat kätt. Ja ma fikseerinud neid kohti nüüd omamoodi nostalgiaga, sest nüüd on Eesti raamat sealt Pärnu maantee 10 ära kolinud ja mul on tõesti tuline kahju, et nad seda nii vaikselt ja märkamatult tegid, sest ikkagi pool sajandit eesti raamatu lugu selles majas. Aga noh, olgu tagasi 60.-te algusse. Sirakut ei olnud parajasti seal toas ja sisse astus Johannes Semper. Ta ütles, et tahab rääkida oma kogutud teoste väljaandmisest. Ja see ei olnud ju päris minu taseme jutt oleks nõudnud peatoimetajate direktorit, aga ilmselt oli mul tahtmine olla suurem ja tähtsam, kui ma tegelikult olin ja seepärast ütlesin pärast lühikest mõtliku näo tegemist, et mis seal siis ka teeme need teosed ära. Ja me leppisime kokku isegi köidet arvus. Kaheksa visandasime koostise poole tunniga oli asi korras. Tõepoolest, ainult nooruse rumalus lubas tollal selliseid kokkuleppeid sõlmida, aga kuna Semperi kaal ja Semperi autoriteet olid selleks ajaks taas jälle vaieldamatud, siis ei söandanud ükski järgmine instants ka teistmoodi arutama hakata. Selle väikese toakokkuleppe jäigi paika. Muidugi oli ka aeg siin mängus, sest see tuli alles 60.-te algus. Või juba 60.-te alguses, kui nad teiselt poolt vaata. Kirjastusi hooldas tollal kultuuriministeerium, temal oli muud tegemist ja kirjastus. Tee oli veel välja mõtlemata ja näiteks sellest, et mõni Eesti NSV rahvakirjanik kunagi kirjutab Moskvasse pika ja sugestiivse palvekirja, et üks tema teoste köide ikka siinsamas Tallinnas välja antav teoste köide võiks olla 22 poogna asemel näiteks 31 poolakaks. Vot niisugustest palvekirjadest ja niisugusest kooskõlastamist ei näinud keegi veel kurja undki, see kõik oli alles veel ees. Ja ma usun, et ma olen põhjendanud ka sõna monumentaalne kasutamist sele. Kohtumise iseloomustamisel. Keelevõitlus selle ja ja ningi vahel. Panime natuke piinlik olukorda seoses paari trükiveaga tema teoste esimeses köites. Ma kartsin õigus konflikti, kui ma selle äparduse tema ette lauale panen. Aga Semper oli asjast siiski üle, ta ütles, et luuletuste mõtet see oluliselt ei sega. Aga lipik siiski tuli. Kusjuures trükiveakurat oli seekord tõesti väga järjekindel, sest üks uus trükiviga oli ka vigade paranduse lipikul sees. Aga Semper ei tahtnud kuidagiviisi kaasa tulla Stalingradi muutmisega Volgo kraadiks ühes oma sõjaaegses luuletuses. Või õigupoolest mitte Volgogradis, muidugi, vaid tsensuur tahtis mingit ümberütlemist nende Uffemismi, sest et üksvahe olid nõukogude trükiteksti siis keelatud igasugused Stalini nimetamised. Kui ümber ütelda Stalinit ennast, siis pole nime, pole ka probleemi. Ja ühel puhul, kas see oli nüüd sellesama tsenteri esimese köitega seoses või mingi August Jakobsoni tekstiga. Aga ühel puhul läks asi tõesti kõige kõrgema lauani välja. Küsimuse võttis ette EKP Keskkomitee büroo või sekretäriaat. Stalingradi maha tõmbamine sõjaaegsest tekstist oli nonii, ilmselt mõistusevastane, et ma lubasin endale väikese emotsionaalse pahvakas jal kõrge kohtu ees. Ja siis ma sain kuulda ka seda, kuidas koosolekut juhtinud Johannes Käbin riigi esimene mees nagu nõutult ütles, et mina ei saa ka aru, miks see niimoodi peab olema ja miks neid asju tehakse nii ümber. See oli muidugi suure järelemõtlemise koht võimu ja võimutuse küsimuses. Aga üks Stalingrad jäi Semperi trükiteksti ikkagi alles, kontrollisin selle alles needsamad ülem. Üldiselt oli Johannes Semper minusuguse jaoks siin Tallinnas kuuekümnendatel aastatel. Antoloogiline, ütleme, entsüklopeediline kuju, ta oli kuidagi kõige mahutavam, ta kandis endas tervet sajandit koos juba nii kaugete alguskümnendite kirgedega. Tuglas muidugi ka tuleks, kõigepealt, aga Tuulas oli keskmisest Kirjanike Liidust Segeldajast ikka kuidagi kaugele eemal. Ta oli tõepoolest Olümposele. Semper oli siinsamas, tema käis kord kuus parteikoosolekutel, ta käiks tihti majas, mängis sageli kedagi, kes malet ja algusaastatel tundus ta malega siia malepilk üsna kindel olevat. Samas oli ta selle endaga kaasas enda sees oleva teadmise suhtes küllalt kinni ta üsna suletud. Sest oli ju palju ka neid mõnevõrra nooremaid küll, kes jagasid ja pakkusid ja meenutasid ja võrdlesid, kes püüdsid nagu ületada barjääri inimeste vahel aegade vahel, püüdsid ajasilda luua, Semper seda omal algatusel ei teinud. Ja miks ta olekski pidanud? Tõsi, konkreetsetele pärimistele ta konkreetselt kavastus. Aga see, et võimalik on ka hoopis teistsugune Semper oli näha sellest, kui põlema ta läks näiteks Moskva kaasaegsete kirjanduslike situatsioonide ja kuluaarijuttude puhul. Ta jälgis selle linna, see tähendab siis ka üleliidulise kirjanduselu intriig, kolisioone, teinekord küllaltki lähedalt NSVL Kirjanike Liidu juhatuse liikmena kui ka ja eriti ka just Lenini preemiate komitee liikmena. Paari Hruštšovi aasta jooksul anti sellele komiteele tõepoolest arutamise-otsustamise võimalus. Muidugi mõjutati ja pressiti ka, aga lõpphääletamine oli ikkagi komitee liikmete käes. Semper oli väga valmis jagama delikaatseid detaile ja oli tõepoolest täiesti ilmne, kuidas mõne dogmaatilise parteilise kunstisõduri põhjalaskmine ja preemiast ilmajätmine teda lausa rõõmustas. Šostakovitši oli kategooriliselt vastu, ütles ta siis iroonilise muigega või mõni teine. 60. aasta sügistalvel Moskvas oli Johannes Semper ainuke eesti kirjanikele järele päris Ilja Ehrenburg. Ja kuidas elab Semper, oli ta küsimus mulle mille kohe järgnes ka leere, fikseerib täiendus, kas teda kõik teretavad ja minu koperdava küllatika teretavad, küllap nad siis tervitavad teda selle kopeldamise peale pidaseerinud vajalikuks asja veel selgemaks teha jättis mind küll mitte mind näiteks kutseta videleta kondschetav esindas tookord siis doktriinliku lausa Musta saalist suunda vene nõukogude kirjanduses. Aga nüüd, praeguse arutluse puhul mõtlen just sellele, kui endastmõistetavalt Kanyerenburg Semperi teise poole peale revoltijate poole peale no kui mitte just mässajate, siis vähemalt mässajate poole peale. Küllap ka vahepealse tagakiusamise pärast. Ja sellest tagakiusamisest korralasi Semper mul tõesti endasse vaadata mehena pärast neid koosolekut kahekesi Kirjanike Liitu istuma ja ta rääkis siis oma kodanliku natsionalismi põlvest. See oli nii, et hommikul tõustes läks ta lehti tooma aga tegi enne leheputka juurde minekut pikki ringe teadlikult pikki otsi, sundides end rahulikuks. Sisendasin endale üleolekut niisugust maailmafilosoofiat ja siis läks väljakule ja ju see vist oli juba ikka Stalini väljak. Ja ostis sealt siis kõik lehed ja astus siis üles mööda nõlvakud musumäele ja istus pingile. Lehed põuetaskus ja siis teeskles seal ikka Semperi harutlus, teeskles iseenda ees ikka veel mõtisklemist ja lõpuks siis võttis lehed lahti ja tundis ääretult kergendust, kui oma nime ei leidnud ja tundis nagu lööki lagipähe, kui nime jälle ümbritses jõhker sõim. Ja seda, et vägivald ei pruukinud piirduda ainult artiklitega, me mäletame ju kõik. Semper-il tõsi küll, õnnestus vältida Hans Kruusi ja Nigol Andresen vangi saatust, aga midagi pidi temas ometi muutuma, midagi pidi murduma. Ja siin nüüd tuleb see koht, millest ma jagu ei saa. Need Semperi jooned, mida ma ei oska päris süsteemi viia. Praeguses mõtlemisjärgus praeguses mõtlemisajas on see minu jaoks ikka veel tsentri paradoks ja demagaksisus. Sest et Need biograafiliselt tingitud jooned, see oma kirjandusliku minevikuga määritletud Semper. See oli ju ka prantsuse vaimu, Semperi oli režiidi stiilianalüüs ja suli eurooplane, lääneeurooplane tundlikesteet. Jaa, temalt oodati selliseid hoiakuid ka 60.-te aastate kirjandus poleemikata kirjandusvõitlustes. Mulle meeldis, kui palju loodeti sellelt senterilt seoses vabavärsivaidlusega ja loodeti ja oodati rafineeritud esteedi, olgugi et punases teedi ulatust noorele põlvkonnale. Ja kui nukke pettumus oli see, kui Semper pöördus Tartus üliõpilastele kõneldes oma kogemuse poole aga tuletas sellest kogemusest välja manitsuse umbes niimoodi, et jah, tõepoolest praegu räägitakse palju esteetilistest otsingutest, jagunstilistest avastustest, aga tema, Semper on selle kõik juba läbi teinud ja ei olegi midagi erilist leidnud ja sellepärast kutsuta üles austama. Kõigepealt traditsioon. Ma natuke lihtsustan muidugi, aga umbes nii see siiski olin. Ja ka tema üleliiduliselt kõne tulid väga vaoshoitud. See oli tol ajal üldse üks omalaadne kultuuripoliitiline žanr, esinemised üleliidulistel kongressidel ja nõupidamistel. Muidugi katsuti neid kõnesid juba ette tsenseerida, tekste kooskõlastati nuditi aga näiteks noored lätlased jõudsid puhuti väga jõuliste rahvuspoliitiliste avaldusteni ja kui neid ka kirjanike kongressi kõnetooli lastud, siis kongressi materjalide köites trükiti nende tekstid siiski ära. Ja meie meestest rääkides ootamatuid poomaid lubasid endale Juhan Smuul, Lembit Remmelgas ja vihje ja mõistaandmisega läksid peale Paul Kuusberg, Jaan Kross. Semper piirdus üldiste kohtadega. Teisest küljest Mati Undi kollast kassi ja Enn Vetemaa monumenti, mille ümber samuti oli suudetud palju pingeid luua ja mis seal ka niisuguse poliitilisegi võitluse teosed. Neid toetas Semper Kirjanike Liidu saalis toimunud arutlusel minu mäletamise järgi ilma igasuguste reservatsioonidega. Ma tahaksin siin ära rääkida teemal keerukas Semper ka ühe minu arvates tähenduslikke episoodi. See on pärit 60.-te lõpust, kui Eesti raamatus oli väljaandmisel Johannes Semperi lühimonograafia autoriks Hernasiirak. Asi oli jõudnud iso poognateni aine trükilo allakirjutamist, hakkasin poognad õitsema ning komistasin järsku 40.-te aastate otsa. Monograafia autor Erna siirak oli katsunud olla hästi ajavaimuline ja samal ajal ka muidugi Semperi sõbralik. Selle aja vaimuga oli asi küllalt keeruline, sest Stalin oli nõukogude ebastabiilses ajalookäsitluses kord halvem, kordaga jälle natuke parem kuju. Aga täielik restaliniseeriminul ikkagi toimumata. Eestis üldiselt katsuti jätkata 20. kongressi vaimus. Ja selles vaimus oli ka Ennoziilak ette võtnud nüüd Johannes Semperi kultuuripoliitilised esinemised alates 40.-st kuni 49. aastani kuni Semperi dolla keeles kuulutamiseni kosmopoliidiks, formolistiks, kodanlikust, natsionalistist. Niisiis neljakümnendad. Enna siirak lõi nõtkes eestina pildi ahistatud Semperist, kellele sunniti peale talle absoluutselt võõraid seisukoht eesti kirjanikke nende teoste kohta kelle stiil selle ahistuse all muutus, keel, kängus tähendab džempri, keel tsentristiil. Ja mida tuli selles käsitluses nagu viltu. Muidugi, mis sirbi ja vasara lugeja ma nüüd 46. kuni 47. ikka olin. Aga siiski minu üldine mulje niisugune üldine aimdus asjas tuli siiski teine. Semper oli tundunud mulle nii näideterohke ja nii hoogsa kultuuri ideoloogia. Paistis kuidagi karvupidi, kistulase sunnituse rõhutamine. See enna siraku ta ei tahtnud, aga pidi. Teised selle episoodi asjaosalised on surnud, ei ole enam vennasiirakute, ei ole monograafia toimetajad Elvi Lehiste ja ma ei tea, mis on saanud kirjastus arhiivist. Kui see on veel kusagil, alles siis peaksid poognatest tehtud parandused asja käiku näitama, aga asja käiku oli nüüd siis niisugune, et ma läksin üles kutsuma Semperit Semperi vastu. Ma ei teagi, kust ma selle hakkamise võtsin. Sest henna sillaku käsitlus sobis ja tõepoolest nii hästi mitte ainult aega, vaid pidi olema. Maatiliselt meeldib ka Semperi jaoks. Harju tänava Kirjanike Liidu juhatus suures toas. Mina miskipärast diivanil, Semper seal vastas laial toolil istudes. Nii hakkasin seda psühholoogilist ja poliitilist tõdesis taga ajama. Olin enne jutuajamist mitu sirbi aastakäiku värskelt läbi vaadanud ja tõesti, mu intuitsioon oli saanud kinnitust, sest need Semperi õpetused, need Semperi kirjanduslikud käsud olid kirjutajast endast lähtunud käsitlused, need olid tõesti himuga kirjutatud. See oli nagu arusaadav. Ma hakkasin seda ääri-veeri ennast sisimas kirudes, et on seda nüüd vaja probleemiks teha. Niimoodi Semperi rääkima. Katsudes talt siis aru pärida, et kas sunniti või tegite ise. Tempel ei lasknudki mul eriti kaua kogeleda. Täitsa umbes nii, et minul ei ole vaja enam näiteid tuua, tõestada, vabandada ka ei ole vaja. Ja siis jaheda naeratusega mingi enesekindla terviklikkusega, ütles ta. Ma olin siis veendunud Stalinist. Ja see lõpetas arutelu. Ma ei mäleta, kas ma viisin selle teate ise henna siirakule edasi või tuli Semper ka kirjastuse ja ma rääkisin tema juuresolekul. Võib-olla on see meeles tolle aja kõige kohusetundlikumalt kirjastus loo kroonikul Jaan Toomlal. Igatahes muutusse monograafias oluliselt, teiseks. Anted Johannes Semper pole selle tõttu mulle siiski selgem. Ilmselt rabas mind kiire toimetaja resultaadina jõudmine niivõrd, et ma ei läinudki selles jutuajamises edasi, mida ometi oleks pidanud tegema. Sest et see deklaratsioon ma olin, see oleks ju eeldanud nüüd kõnelust muutumisest ja teisenemisest. Ja ma tajusin enda vastas ikkagi teistsugust Tsempedit. Kui oleks siis tulnud hoopis tagasi ja katsuda ka Semperi enda suu läbi ja mõtte kaudu mõista seda, mis ikkagi siis oli juhtunud 30.-te aastate Eestis. Ja missugune oli siis vaimu ja võimu tegelik olemuslik suhe? Kõik need nõukogude liidus käimised ja pika tänava saatkonnas sekeldamised, kusjuures see viimane vist Semperi kohta isegi ei käi. Ja siis muidugi ka ootamatu karjäärivõimalus aastal 1940. Need kõik midagi muidugi seletab, aga kaugeltki mitte kõike. Etnosiiraku monograafia laseb jälgida Semperi kujunemiskäigu süvahoovusi ja esteetilise rafineerituse ning vasakpoolsuse. Esimesel pilgul nagu ebaloogilisest seosest on ju ikka räägitud, nii et selles mõttes ei ole Semper mingi erand ses maailmas. Aga oletuste ja arutluste juurest veel tagasi konkreetse Johannes Semperi juurde. Teda neid mõlemaid koosa voorsemperiga ümbritses meie oludes üsna elitaarne austajaskond kus tundusid esindatud olevat tõepoolest kõik kunstid. Ralf Parve, kes koos Lili Prometiga kuulus lähedaste sõprade hulka on jäädvustanud palju kohtumisi Semperiga ja Semperitega. Minu jaoks oli üks tõeline kontakti pidu Saartri ja moonde Movaari külaskäik Tsemperite juurde Pärnu maantee korterisse. Oma olematu prantsuse keele pärast. Jälgisin seda nagu võõrkeelset teatri etendust aga kogu atmosfäär oli nii hubane ja see sõjaeelsete intelligentide üksteise äratundmine oli nii intensiivne, et ka mina tundsin end õnnestatud osalisena. See oli Semper ja kontakt. Aga olgu siis, kas Empere konflikt on 68. aasta kevad? Kirjanike liidule on õnnestunud saata palju rahvast Norrasse ja Rootsimaailm juba vappub aga enne augustit esialgu veel Pariisi üliõpilasrahutuste käes mida televisiooni uudistest jälgime. Tõlkimisel nii prantsuse kui rootsi keelest Abiks Vladimir Beekman. Oleme otsaga ka Stockholmis. Ma kõnnin üksi keset linna, mis esialgu veel võõras on. Vastu tuleb Johannes Semper ja kuna olen esimene, siis saan ka kuulda. Tal oli nimelt kaasas päike, saadetis Marie Ungarile. Ta helistas, vastas meeshääl ja igapäevaharjumuse mõjul oli Semper öelnud. Tere, kas seltsimees Addison kuuleb ja nüüd ei olnud kokkusaamisest enam juttugi. Back kästi jätta hotelli. Muidugi, kas seda kokkusaamist ka muidu oleks toimunud, arutas Semper ja oli kuidagi hämmeldunud. Või siis veel teemal sportlik Semper ühe kirjandusliku Venemaareisi ajal täiesti Volga ääres peatus ja mindi ujuma. Semper tõmbus eemale, eraldus ja ujus siis kaugele tugevate tõmmetega. Kümnendite pagasist sajandi kogemusest lähtuv väärikus mis mõnikord tundus ligipääsmatu sena. Ta oli tempereeritud vaoshoitud ja Buddy võis paista ükskõiksuse või üleolekuna. Aga ta võis oma kirjandusloolise nimbuse ka kõrvale lükata ja vastata huvile omapoolse huvitatusega ja inimlikule teada tahtmisele avameelse endasse vaatamisega. Kiusatusele olla noor, lisas ta oma viimasel juubelisünnipäeval. Vanaduse, väärtuse ja väärikuse kirjanikele. Saalis kõneles ta vananemisest, kui mäkketõusust laseb vaadata elule kõrgemalt ja näha kaugemale. Omavahel, möönis ta. Sedagi. Vanadus pole siiski mingi triumf. Ühel Kirjanike Liitu tulekul Curtis veidrat kahestumist. Seda, et ta on hakanud ennast lausa füüsiliselt nagu kõrvalt nägema. Aga ajalehti oli ta neljandas haiglas nõudnud peaaegu viimase päevani. Rubriigis 50 portree visandid kõneles Aksel Tamm.