Aadu Hint oli suur asjaajaja see tähendab igasugu ettevõtmiste organiseerija, ideede generaator, ebakohtade kinni naelutab õigluse ja õiguse tagaajaja. Ja no kes meist ei oleks seda, aga harilikult jääb paha Ameerika endasse ja ideed jäävadki ainult ideedeks. Hint nii tundus, hakkas alati kohe realiseerima oma ideesid. Nii palju, kui ma teda mäletan. Jutt on nüüd Aadu hindist enne seda, kui insult ta elu ära muutis. Enne seda oli tal ikka mingi asi organiseerida mingi idee teistele sisse, rääkida oma tegemistes otsist alati muidugi endale kedagi abiks kasvõi lihtsalt moraalselt toetama. Muidugi teadis ta ka seda, et mida tähtsam on toetaja, seda kindlam on edu. Ja niimoodi ajasta rahva asju, riigi asju, pereasju ja iseenda asju. Ta tegeles kalameeste probleemidega, näiteks Strandia meri orita elulugu, hoolita, looming ja miks kaluri, sorri, ta ka lühikest aega esimees olnud. Mõnikord olid need maetavad asjad üsna kitsad, ütleksime professionaalsed probleemid. Aga sagedasti ja vahest isegi enamasti olid need tõesti eesti ja eestlaste olemise ja elamise asjad. Sest see suure riigipiirivööndiks muudetud väike maa ja okastraadiga ümbritsetud meri lihtsalt ei andnud indile rahu. Koos Rudolf sirgega kirjutas ta kord loo sellest et Kalamees peab saama vabalt või no ütleme, vabamalt merele ja neil õnnestus anda sellele luule niisugune väliskuju, et see isegi trükiti ära. Rudolf Sirge tegelaseks ka ühes killus, mille Aadu Hint avaldas oma teoste viimases kaheksandas köites ja ma loeksin selle ette. Need hindi tekst, kui juttu tuleb Rudolf sirgest sööstub mu silme ette alati järgmine pilt. Tosin või enam kirjanikku istub Harju tänav üks juhatuse toas, koosoleku ametlik osa läbi. Neil Sergoga on aga veel mure. Oleme koostanud kirjutisi sirbile ja vasarale, kalurikolhooside kala kombinaatidega, kaubandusvõrgu puudulikult laabuvast koostööst ning sellest tingituna värske kalanappusest elanikkonna toidulauale. Meie kahe allkirjad on artiklis hea küll, aga kirjutis oleks mõjukam. Palume sellele ka kolleegide allkirju. Kirjutisi ei ole terav küll, aga tõsine ometi kõheldakse, ei kellelegi käsi ka mitte Juhan Smuuli oma ei tõuse allkirja andma. Siis haarab Rudolf Sirge artik enda kätte ja kirjutab sõna lausumata sellele alla. Alles nüüd lisanduvad sellele ka mitme teise kolleege omad punkt, jahindid, teksti lõpp, sellega. Seekord oli tegemist ilmselt ametkondlike asju ajava käsitlusega. Aga muidugi oli jutule Eestist ilma kalata ka laiem tähendus. Ja samas väga eluline, väga praktiline. Nagu oli ka näiteks Aadu Hindi üsna pikaks veninud sõjal saartel möllavate metssigade vastu ma ei mäleta, kas ta sinna ka mõne kirjaniku liitlaseks saiaga saarerahvas oli tal muidugi taga. Või siis niisugune episood 1065 oli suur Eduard Vilde juubeldamine. Tookord sain neid asju tehtud väga lopsakalt. Pärast sõna neid pidustusi iseloomustama on sõna pompöösne 10 külalised, aktused, etendused, teoste uusväljaanded, lehed, Vilded täis ja monument Harju tänava otsas ning püst Vilde nimelises kolhoosis. Ja muidugi mõista ei ole midagi halba ei kordustrükkides ega uuslavastustes, sest suur 100 see ometi väärib aktust ja ausambaid on ennegi pandud ja pannakse tulevikus ka aga ilmselt tegi küll küllale liiga ja Eestis oli tähele panna teatud Vilde tüdimust. Aadu Hint tegi aga selle juubeli puhul kõik, et peale tuntud asjade ülekordamise peale nende kordus trükkide lisanduks ka midagi uut. Ta hakkas tõepoolest uskumatu visadusega rääkima, kordama, korrutama, et nüüd tuleb teha samm edasi, et Vilde tuleb tõlkida inglise keelde. Et selles on meie võimalus, õigupoolest, kui me teeme ka muule maailmale teatavaks, et me oleme olemas. Skeptikud oli palju ja kirjastus ka ei lõhkenud just vaimustusest igasugu tagasi tõrjuvad argumente sarnastel puhkudel alati otsida. No üks oli näiteks raamatu kaubanduslik arutlused, me ei tule toime siin trükitud inglisekeelse raamatumüügiga välismaal. Ja muidugi ka arutlus sellest, et kas on tõlkijate see tänane inglise keel nii palju, kas me toimetus on ja nii edasi ja nii edasi. Aga Hint ajas oma asja visalt, ta leppis ise kokku, tõlkija pani kirjastuse nii-öelda fakti ette ja võttis aega, mis võttis, aga tõepoolest inglise keelemäeküla piimamees igatahes ilmus, tee oli avatud ja tee oli avatud ka tuulise ranna esimese osa ilmumisele inglise keeles. Samasuguse visaduse kaasa Aadu Hint näiteks uute kirjanduspreemiate asja kahe loomisega on tõenäoliselt väga seotud. Need on maameeste Vilde nime kandev teemia Juhan Liivi luuleauhind. Aadu Hint ei teinud saladust sellest, et ta tahab viia kirjanduse üle otsustamist nendest kitsastest võimuringidest ja kitsastest kirjandusringidest siin Tallinnas eemale laiemale. Ta ütles korduvalt, et Vilde kirjanduspreemia peab tema arvates olema rahvapreemia. Rahvas ise peab saama väljendada oma hoiakuid ja hinnanguid. Ja siin oli juba seda mäslevate mässavat Hinti, nagu teda ka on iseloomustatud. Seda ampluaad ei arendanud ta küll eriti kaugele välja. Ta ei tulnud sellega alati lagedale. Aga minu esimene isiklik mulje temast kui isikust kuulub siiski just nimelt sellesse rubriiki ja see on natuke vanemast ajast, on aastast 1954 ja ma räägin selle ka ära ja siis toimus Kirjanike Liidu järjekordne kongress. See toimus. Ta oli see 54 pist hiliskevadel aeg oli soe igatahes ja see oli üldse viimane kongress, mis peeti alllinnas Harju tänava otsas. Seal, kus praegu on see pank. Pärast läksid kongressid kauaks ajaks üles Toompeale, et siis nüüd hiljem jälle Harju tänavasse Kirjanike majja tagasi tulla. Aga tookord sel aastal 1954 istuti seal kõnekeeles pika nimega ühingu, aga ametlikult poliitiliste teaduste teadmiste levitamise ühingu saalis. Ja vahel käidi siis ukse Harju tänaval värsket õhku võtmas. Mina olin sel ajal Tartu Ülikoolis, aga Tartu Kirjanduse Maja EL-i olid nii sättinud, et üliõpilased said ka kongressile sisse. Ja seal kongressil oli kaks tähtsat hetke, üks oli see, kui Villem Gross. Tollal noor edukas näitekirjanik, väljendas niisuguse krossiliku mõistu kõnelise kujundlikkusega oma pahameelt. Kirjanduses juba ärkama hakkavate siin nutab eelne aasta on ikkagi 1954 juba natuke rohkem kui üks aasta pärast Stalini surma. Niisiis juba nendest tingimustest ärkama hakkavad õigemini alles ärkama hakkavate sotsiaalkriitiliste tendentside vastu. Need olid kirjandus juba olemas. Nende peod olid kirjandus olemas, aga neid Kibuti kohe lämmatama ja selle vastu Villem Gross häält tegi. Aga teine, selle 54. aasta kongressi tähtis hetk. Ja inimlikult veel olulisem oli Aadu Hindi kõne. Kõiki ideoloogilise puhtuse doktriin ja kodanlike natsionalistide peale peetud klaperjahte. Suursuguselt kõrvale lükates ütles Aadu Hint, et on ometi aega aru saada, et Eestil on olemas niisugune kirjanik nagu Friedebert Tuglas ja et see nimi tuleb ometi taas lugupidavalt suhu võtta. Ma ei unusta vaikust, mis sellele Aadu Hindi avaldusele järgnes. See oli niisugune koht, kus oleks endastmõistetav olnud üksmeelne plaksutamine, heakskiitev innovatsioon, aga keegi ei teinud algust, mina ka mitte. Aga vaikus oli ometi täis tähendust. Tuulasega Tuglas tega, pan adundil üldse erisugune vahekord. Elo Tuglase päevikus on sellest palju huvitavaid jälgi. Aadu Hint oli üks väheseid, kes ka Tuglase jaoks kõige halvematel aastatel söandas külla minna küll hämaras, vargsi aga ikkagi, ja see pidi ju olema tõepoolest oluline inimlik toetus. Ja üldse on Elo Tuglase sümpaatia hindi vastu päeviku järgi täiesti varjamatu, ilmselt huvitas teda ilmselt paelus teda jõuline ja samas nii kärsitud, rabeleb natuur. Igatahes paistsid Tuglased ikka selle päeviku järgi. Päris hästi taluvad Aadu Hindi visiite ka siis kui mitte enam Tuglaste majavaid juba Hint ise ajas tuge ja nagu ka nõu, sest ta ei saanud oma pereasjadega üksvahe enam ise hakkama. Jutt on kahe kirjaniku Aadu Hindi ja Minni nurme abielukriisist ja lahutusest, mis oli 1958, kui ma Tallinnasse tagasi tulin. Kaunis levinud kõneaineks. Praegu muidugi oleks selle asjaga tegelenud kollane press, detailid oleksid meil kõigil laialt lutsida olnud. Mis siis oli väline avalik kajastus väga diskreetne või mis diskreetne, seda ei olnud üldse olematu. Sest selliste naeruseikade avalik puudutamine absoluutselt mõeldamatu. Tabatud neljarealine abielulahutuse algatuse kuulutas õhtulehes. Aga no räägiti ikka juristidest, tuttavad trotsisid oma ametieetikat ja tõstsid oma seltskondliku prestiiži huvides toimunud vaidluste detaile. Laste heakäe, käigu sildi all toimunud vaidluste detaile, Nov mitmele jutulauale. Ja siin ma tunnel pagan komistama, sest minul ei ole õigust öelda sildi all. Ja seda õigust ei ole vist kellelgi, sest kust me seda teame, mis tegelikult hinges oli? Igatahes oli Aadu Hint nende asjadega suures hädas, ta reageeris ennast välja kirjanduses, sest et kõige muu kõrval on tuulise ranna kolmas osa muidugi ka kättemaksuromaan. Ega ta üldse palju ei pühitsenud, nagu ma juba varem kuldset väravat lugedes olin aru saanud. Ainult et kust need suured kirjanikud ja plastilised, inimese kujutused siis tulevad mujalt kui lõppematust, enese paljastusest ja lõpmatust reetmisest, see tähendab iseenda ja teiste armutus paiskamisest oma tekstidesse. Tee kirjandus sünnib. Ja niimoodi tahtis ta paisata teisi inimesi ka oma asjaajamistes mõni kolleks Askoomikasse, kui tema näiteks ei teadnud Moskvas tema suur reisimees unustas Moskvas ära, kuskohast kojusõiduks rongipileteid saab, talle meeldis teeselda abitust tavasituatsioonis. Aga see poolehoidjate, see toetajate ja kaasategijate värbamine oli tihti loomulikult olulise ühiskondliku kõlaga või saadu hindile loomingu ja elu mõttes väga tähtis. Kuid oma kordustükke või teoste väljaandmist organiseeris siis ikka mingi näiliselt tagasilükkamatu põhjendusega, nagu raamatukogude kirjad, temale rahvasookoolide nõudlus, sest ta oli tõesti programmides sees. Või siis näiteks ka teosta ärakorjamine ära hävitamine raamatukogudes saksa okupatsiooni ajal. Need faktid ei olnud iseenesest valed, aga see sõna näiliselt, mida ma siin kasutasin seda tegime sellepärast, et neid põhjusi ja põhjendusi oli ju lõpuks ka teistel oli õigupoolest kõigil elus ja surnudki kirjanikel oma põhjendus. Sest et kirjastused said tollal küll kiidelda nagu üldteada oma tohutute vitraažidega nimega, tõsi nagu see termin oli, ilmus ju vähe ja mõnikord tundus, et lõputute kordustrükki tasemel on õige muut välja anda. Aga siingi sai Aadu Hint oma õiguse ja taevas tänatud, nüüd on ta Eesti kodudes kindlalt olemas. Ta oli visa ja need tema aktsioonid, mis toimusid minu silmal, olid tõesti valdavalt edukad. Aga ühest ebaõnnestunud ettevõtmisest jutustas umbes 10 aastat tagasi Johannes Vares-Barbaruse 100. sünniaastapäeval, omaaegne ülemnõukogu presiidiumi töötaja Edgar Hõbe. See lugu on niisugune. Aadu Hindid oli raskusi oma näidendi trükkimisega. Ilmselt selle tegelaste iseotsustamise püüdu hakati tülitsema väga avaralt, noh, nagu iseseisvumise püüdu iseseisvumise kujundit. Jutt oli vist näidendist tagalanna meestega, nagu nad igatahes raskused indil selle trükkitoimetamisega olid ja siis saabus käsi eri Kadriorgu isikliku saadetisena presiidiumi esimehele, aga ikkagi ka kunagisele kaasaegsele kolleegile Johannes Vares-Barbaruse. Et see loeks siis, võimalik, et arutaks koos indiga asja. Edgar Hõbe esituses reageeris vares küll ülemuslik bürokraatlikult, ta oli allakriipsutatud, mõned bulgaarlased tunduvad no nii-öelda prostad sõnad ja teinud siis hõbele korraldusel näidendi indi kätte. Aga üldiselt? Nagu öeldud, kandisse hindi temperamentne ja minu jaoks alati nagu pisut närviline ja heitlik asjaajamine vilja visaduse pärast, aga muidugi ka selle elava klassiku maine pärast. Mis indil pärast tuulise ranna esimesi köiteid kindlalt käes oli. Küllap ta tundis ise ka. Aga liiga kõrgele Olümposele ta ka ei roninud. Noh, vabavärsivaidluse ajal laskis ta küll paista oma koolmeistri näol, väljendades suurt rahutust kirjavahemärkide puudumise pärast. Paljudel noortel luuletajatel Jaano näiteks Juhan Smuuli teoste kohta meeldis talle ka üht-teist ütelda. Kunisele paroodilise Rummu Jüri Kihnu Jenny manni peal Näidendini välja naris jälgid vastastikku teineteist parajalt valvsa pilguga. Aga lõpuks, mida ikka tahta meestest, kes on peaaegu kõrvuti majades sündinud, nagu ma häbi küll, alles hiljuti sain teada Kalju lehe indi monograafiast. Siin oleks nendel võimalus arutluseks niisuguse aine ümber nagu stiil kirjanduses ja stiil elus. Ma mõtlen teatud vastasseisu nimelt tuulise ranna rahulite, kiirustamata ja detailidesse süvenev eetilisus ja elus mõnigi kord väga rabedatesse lahendustesse viskub Aadu Hint. See kõik tundub ju vastuolus olevat, aga jäägu see aine täna siiski kõrvale, sest ma pean rääkima ka veel pisut puhtast poliitikast mis on lihtsalt lahutamatu Aadu Hindi põlvkonna inimestest. Kui mõni ime erand välja arvata. Ja ma ei taha sellepärast kaadovindi puhul sellest ainest loobuda. Tõsi küll, ma ei ole veel nii kaugele, et hakata arengulugu jutlustama. Kuigi varem või hiljem tuleb sellega tegema hakata, sest et need paljad invektiivid süüdistus, sõnad jätavad ajastanud raamid järele ja ei seleta tegelikult mitte midagi. Aga mina pole selleks seletamiseks ka veel valmis. Esitaksin lihtsalt neli episoodi. Esimene Aadu Hint juulis ja augustis 1940. Suvistel vale valimistel moodustatud riigivolikogu liikmena. Min huvitavat ta kaks kõnet selles kogus. Kuivõrd on need sundseisu kõned ja kuivõrd hundi hingepuhangud. See sundseisust rääkimine pole üldsegi fraas. Sest et 1940. aasta suvi oli kollektiivne sööst hoopis suuremal määral kui viimastel aastatel. Tahame või julgeme tunnistada. Mis õigust on mulle heita midagi väga rängalt ette Aadu hindile, kui viis päeva enne teda peab kõne president Päts ja ütleb Nõukogude liidu poolt variserlikult muidugi uueks suursaadikuks nimetatud Boškarjovile järgmised laused seal nüüd tsitaat Konstantin Pätsi kõnest. Nõukogude Liidu võimas sõjavägi on leidnud Eestis südamliku vastuvõtukogu rahva poolt, nagu teie, härra minister, selles olete võinud veenduda. Eesti rahvas hindab kõrgelt seda osa, mida nõukogude liidus Saavegi edendab praegusel rahutule ajajärgul meie mõlemate maade julgeoleku kindlustamisel. Nõukogude Liidu järjekindel rahupoliitika tagab Eesti rahvale parimaid võimalusi tööks ja tema loovate jõudude edaspidiseks arenguks. Olen kindel, et tihe side Nõukogude Liiduga võimaldab kõigile Balti rahvastele avarad väljavaated. Nende majandusliku heaolu süvendamiseks saad neile rikkaliku osasaamise võimaluse suure Nõukogude Liidu rahvaste mitmepalgelist kultuur elust. See tekst on pärit seitsmeteistkümnendast kuupäevast seitsmeteistkümnendast juulist, paar päeva pärast neid valevalimisi. Hint räägib viis päeva hiljem. Sellest Toompeal toimunud Parlamendis aiman ma teksti järgi kateiskust ja kari ristliku püüdlikkust. Aga indil paistab küll hing laulvat, kui räägib Vildest ja Mahtra sõjast ja sellest, et Mahtra sõjas on kaks tüüpi pritse võllamäepäev, nii et tsitaat on nüüd niimoodi meie hulgas. Riigivolikogu liikmed on palju võllamäe, pärnaiseloomuga inimesi, siis räägib intuma kooli õpetaja mälestusi, räägib kestvusest ja vaesusest, milles ta muidu oli ka kirjutanud juba varem ja lõpetab oma kõne niimodi. Elagu humaansus. Elagu Vaba humaanne Eesti riik, see oli väga mitte-truck, doktriinipärane lõpetamine, jaga doktriin oli juba siis üldiselt teada, nagu teiste kõnede järgi paistab. Gildi teine kõne on juba pärast seda armetut Moskvas käiku ja peaaegu kõne kooli kombel Nõukogude Liidu liikmeks palumist int küll ise seal ei käinud. Selle teise kõne peata 24. augustil ja seal on tal külva palju rohkem fraasi ülespuhutud ja seda võiks ka nimetada ülistuslauluks punasele lipule. See on esimene episood, teine episood on niisugune, 60.-te aastate lõpp. Tuulise ranna neljas osa on valmis, me saame kokku Loomingu toimetus, oleme kahekesi. Ma küsin, kas tõde ja õigus oma viieköitega ei kutsuga Hinti kohe nüüd jätkama, et meil oleks teinegi Pentaloogia? Ma teadsin, ta oli auahne inimene. Aadu Hint on väga tõsine. Viiendat köidet ei tule, ma ei saa seda kirjutada, ma ei saa kirjutanud, nagu tahan, ei saa, kirjutab nagu oli viiendat köidet, ei tule. Kolmas episood selle episoodi doteeringu ma saan Hellar krabilt, kes oma mahukas kriitika raamatus vabal häälel kirjutab. Tsitaat krabist. Mul oli võimalus 23. novembril 1970. aastal oma kodus vastu võtta Põhja-Ameerikas turismireisil viibivaid kirjanikke Aadu Hinti, Aksel Tamme, Enn Vetemaad. Kui pärisin Tammelt, kes oli siis Eesti raamatu peatoimetaja Rummo kogu avaldamise seiskumise põhjuseid vastas ta otsekoheselt, et ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma jätan praegune kõrvalisel Paul-Eerik Rummo koguga seotu ja ma ei hakka ka selle kirjanikuks kvalifitseerimise ümber targutama. Selle külaskäigu tipuks oli Aadu Hindi harras meeleliigutust varjata püüdev pöördumine pererahva poole ja meie teistegi poole. Ja ta ütles umbes nii, et mul on hea meel, et eestlased siin ja mina küll tundsin sellel sõnal rõhku, et eestlased siin nii hästi elavad. Te olete jalad maha saanud hakkama saanud oma eluga, et Eesti elab edasi. Ja lõpuks tuleb lugemiselamus. Jutumärkides ütleksin ma niimoodi sobib. See on lugemine, rämpsu toimetatud kultuurimaast. Tõnis Ritsoni koostatud rubriigist, millest ma saan 1997. aasta märtsis teada, et Aadu Hint valmistus Rootsi pagema, et ta ümber siplesid nuhid, kelle hulgas on ikkagi kole ängistav mitmeid tuttavaid mehi leida. Et kõrge moraalikontroll, see tähendab KGB neljas osakond leiab, et ehki Hint võttis nõukogude võimu kehtestamise järel aktiivselt osa nõukogude valitsuse üritustest, kuid ta jäi ikkagi varjatud kodanlikust natsionalistist jäätema. Moskvast saabunud teadete kohaselt saabuvad teated, ütlen ma siinkohal. Nende teadete kohaselt kaebas väina linnale ja marti Larnile, et Eesti kirjanikkudel puudub loominguvabadus ja et kõik rahvad vajavad tõelist vabadust ja ise ära seda tarvis eesti rahvale. See oli aastal 1097. Ja veel üks kirjakoht samast aastast. Sellist julgeolekudokumendist hindi reeturlikult plaanid olid tingitud pettumusest Nõukogude võimus ning ta loeb oma 40. aasta tegevuste astumist NLKP-s eesti rahva reetmiseks. Ma suhtun sellistesse materjalidesse paraja ettevaatusega, kuna ma tahan läheneda neile asjadele peene sõnaga allikakriitiliselt. Ma olen lugenud mitut raamatut Moskva julgeolekumeeste sulest ja nad räägivad seal oma töömehaanikast ja nii-öelda julgeolekuvõltsingute, sest kes siis ei oleks tahtnud hea välja näha, töötades nii vastutusrikkal kohal. Eesti selle ala spetsialistid kahjuks vait, aga ju nende mudel oli ka täpselt sama. Aga allikakriitilisuse juurde võib kuuluda ka intuitsioon ja minu intuitsioon. Mu vaist ütleb küll seda, et need Ritsioni dokumendis lindistan sellised, mille läbi paistab ehtsalt tegelik olukord, see tegelik Aadu Hint. Ja nüüd ma saan aru mitmest episoodist Kirjanike liidus, mis varem ei olnud nagu seletatavad, ma saan aru hindi ettevaatlikkusest, mis järsku Friedebert Tuglase puhul selles episoodis 1094 kadus. Ma sain aru Aadu Hindi erilisest rabelemisest, kui ta kusagil musta meresadamas laevalt maha võeti, ei lastud Euroopasse. Ühesõnaga jooned, mis tundusid kummaliste häirivatena või üle pingutad täna need asetuvad järsku loogilisse süsteemi, sest no veel kord sellest kultuurimajast nüüd tsiteerin. Ebaõnnestunud katse järel Rootsi põgeneda kutsuti hind 1947. aastal EKP keskkomiteesse ning hoiatati, viidates tema vastu olevatele materjalidele. Ja siis veel üks professionaalide lause, see tingis tegelikult tema töötlemise avalikuks saamise. Ühesõnaga tema nuhkimise avalikuks saamise. Keegi võiks kunagi kätte võtta ja ära kirjutada võimsa elulooromaani pealkirjaks Aadu ja uskuge mind, Silvermani pinged, lahendamatused saavad olema salapärasemad ja jõulisemad kui Tuglase Juhan Liivist. Ja muidugi Pinto ongi juba saanud ilukirjanduseks, aga lastega kes mõtlevad ja kirjutavad oma vanematest nende lastega, on ikka see häda, et nad võtavad sisse oma asendi ühe poole peal. Nad ei suuda alati vaadata eelmise põlve hinge. Hing on ometi olemas, sellel olid ka oma motiivid, oma kired, mille tõeline olemus jääb muidugi alatiseks varju, aga mida erapooletu ja tundlik vaatleja võib siiski, no kui mitte mõista, siis vähemalt ulatuslikult kirjeldada. Aga see romaan, tseremoonia, madu, mis mul niimoodi mõttekujutuses sind edendab praegu? See oleks ju mitte ainult isadust ja abielu mehe saadust, vaid ka kooliõpetaja hindist, kodanik, hindist, eesti kirjanikust, adu hindist. Sellest mehest, kes nii palju, kui mina teda nägin ei pingutanud mitte kunagi, et olla teistmoodi, kui ta on, kelle jaoks oma olemise loomulikkus andis isesuguse enesekindluse mehest, kes ka Kremli kõige suuremas saalis kirjanike kongressil istudes rahumeeli kingad maha lükkas, sest neiu oli lahedam kuulata seda juttu ülevalt. Sellest mehest, kes ka siis, kui ta juba Iga teise inimese puhul ma ütleksin, et liipas, aga Aadu Hindi puhul sobib rohkem kohmaka käis. Nii et sellest mehest, kes ka siis, kui ta juba kohmaka käis ei jätnud külalist oma maja teisele korrusele mitte viimata ise mööda kitsast treppi ees lonkides, ees, vaevaliselt ronides tõesti vaeva nähes endale võetud ülesannet, täites jälle nagu uut intriigi sõlmides.