Järjekordses saates sarjast 50 portree visandid räägib Aksel Tamm seekord lühikest aega Tallinnaski tegutsenud vene kirjanikust Sergei Dovlatov-ist. Sergei Dovlatov vist hakati kirjastuses Eesti raamat rääkima. 74. aasta alguses. Meie vene toimetajaks muidugi jälgisid Eestis elavate vene kirjanike tegevustega hoolikalt. Olid õige elevile, et välja on ilmunud uus mees ja kirjutab tõesti hästi. Õigupoolest oli Dovlatov kirjastuses lausa isiklik kaitseingel meie toimetaja Elvira Mihhailova, kes praegu töötab vene Vikerkaares praadugas. Ja tema teade oli, et tõsine kirjanikul tulemus Topulaatovi raamatust amet, tõlge võiks olla nüüd ka käsitöö, vene keeles on see Remess, loo. Sellest raamatust saab aimu sellest, mis oli varem enne Tallinnasse saabumist olnud. Dovlatov oli juba tükk aega kuulunud Leningradi noore intelligentsi väga iilitaarsesse sõpruskonda mille tipuks oli muidugi protski ja milles ilmselt oli nibu hõimlikku lõtvust kui ka kõrget vaimsust. Ja kirjutamine oli tolaatori lausa määratud soli talle kaasa antud. Ta kirjutas üles elu viimasel teatriballil. Rakveres laulsid trass ja Noormets niisugust laulu niisuguste tähendusrikaste sõnadega, et mis näen seda laulan mis näen, seda laulan, maa. Ja Dovlatov nimelt just kirjutas seda, mida ta nägi, mida ta elas. Aga muidugi tahtis ta ka oma raamatut saada. Meilgi üsna palju tõlgitud Daniil kraanin, keda võiks ju pidada niisuguseks Leningradi kirjanike meetriks, oli kutsunud Dovlatov korduma, suvilasse, nadolid istunud köögis ja kraanil oli siis vaadanud Dovlatov jutte ja lehitsenud neid pärast süvenemist ja lugemist muidugi ja öelnud tubli. Päris tubli. Ja siis oli ta aga mõtliku näo ette teinud ja öelnud niimoodi, ainult et see ei ole ju trükkimise jaoks, pole trükkida. See oli tollal niisugune, mõtlesin lausa klassikaline vormel, need Leapachiaati ja Dovlatov oli selle peale vastanud, et Ma ei tea, kust siis Nõukogude kirjanikud üldse oma ained saavad, sest ümberringi pole üldse midagi niisugust trükitav. Ja siis oli kraanidele vastanud. Teate, liialdate kirjanik peab ennast trükis avaldama. On olemas pragu pilu südametunnistuse ja alatuse vahel ja vot sinna prakku tulebki sisse pugeda. Dovlatov oli selle peale siis reageerinud, niimoodi ta oli öelnud selle prao juurde oli üles seatud hundirauad ja siis oli see jutt ka lõppenud. Dovlatov saatis Leningradis kõva jutte mitmesse toimetusse ja need tulid tagasi kaaskirjadega, kus olid ilmtingimata sees ka niisugused hinnangud, et täpne ja halastamatu vaatleja suur detailinägija, unikaalne elumaterjal, aga siis ikka ja jälle kokkuvõte. Vaatamata kõigele eelöeldule ei ole neid jutte võimalik avaldada. Ja tolaatholi kuulnud, nagu seda intelligentsi ringides tol ajal ju oldi kuuldud tihti, et Tallinnas võiks trükipääsemine ehk mõnevõrra kergem olla. Ja siis ta tuli siia, läks töölise veska Estoniasse ja tõi siis oma käsikirja eestiraamatusse. Selle jutukogu pealkiri oli viisnurka, vene keeles on see petuglov ja seda on oluline tähele panna seda vahet eesti ja vene keele vahel. Sest et viisnurka võib ju tõesti viia mõtte otse viisnurgale, seega riigi sümbol sümboli lemblemaatikale, aga see venekeelne petuglov see ei pruugiks seda teha, sest siin võib tegemist olla lihtsalt ka toanurkadega. Ja üks asi vajaks veel rääkimist, nimelt see kaitseingliasi, miks ma seda Elvira Mihhailova puhul ütlesin, jaga rõhutasin, pisut seletamist. Minu mäletamist ja arusaamist mööda oli Eesti raamatu juhtkonna kirjastuse vene toimetajate vahel tol ajal niisugune vaikne mõistmine ja kokkulepe. Meie vene toimetajad andsid endale täiesti aru, et nad töötavad. Kirjastus, mille nimi on Eesti raamat eesti kirjastuses kelle jaoks selle kirjastuse jaoks venekeelse raamatu tegemine on ikkagi lisakohustus, kõrvalnähtus? Kirjastamine oli hoopis teistsugune kui praegu ja minu kunagised kolleegid ja raamatuhuvilised eestlased mäletavad kindlasti, et meil oli, kui tänase mõõdupuuga hinnata, siis tõepoolest lausa mammuti raažide väljaandmine, aga samal ajal nimetuste arv, nende erinevate raamatute hulk oli õige piirata. Ja ilukirjanduses oli selles kirjastus Eesti raamat nii-öelda oma kastis ja üks venekeelne raamat rohkem see tähendab seda, et üks eestikeelne raamat ja vähemaks mingil määral me püüdsime seda vältida, seda muutust ei toimuks, et ei tuleks mitte seda eestikeelse raamatu vähenemist. Ja noh, suurema või väiksema eduga me katsusime tõesti püsida sellise kirjastamispoliitika sellise kirjastamistaktika juures. No ja kui siis Moskva emissarid nõudsid meilt hoolitsust kohapealsete venelaste eest, pidades silmas nii lugejaid kui ka kirjanik ja siis me viitasime siiski laia žestiga moskva kirjastuste poole, et nende võimsused on ju nii suured ja kes selle venekeelse töö siis ikka peaksid ära tegema, meie oleme ju ikkagi eesti raamat minu jaoks. Ja siis oli veel üks, teine, ütleme niimoodi psühholoogiline külg, mida minu arvates tuleks ka siia Dovlatov juurde taustaks siiski rääkida. Nimelt selleks ajaks, kui mina kirjastamise juurde tulin, olid kõige dramaatilisemalt kollisioonid vahekordades vene kirjanikega juba lõppenud. Aga 40.-te teisel poolel ja viiekümnendatel olid siia elama asunud veneriteraadid õige agarad olnud natsionalismi peksma. Ja noh, klassikaline müüt, mis Kirjanike liidus ikka ringi käis, oli see, et kui yllyaashievkov amorski väga ränkade süüdistustega esines, siis süüdistatav lõi nii põlema lõia Muski pea vastu katkema vihmavarju. Õnneks oli lööja passis rahvusena kirjas leedulane, nii et me ei saanud selles aktis näha kui natsionalism, jumal tänatud. Minu ajaks olid niisugused tormid läbi, kuigi mõnelt vene seltsimehelt aeg-ajalt printsipiaalselt lööklauseid ikka pudenes. Aga veel olulisem oli see, et kui nüüd suures mõõdus võtta, siis oli Eestis tehtav vene kirjandus siiski niisugune marginaalne nähtus mis ei leidnud õiget kõlapinda Venemaal mis eesti eestikeelse lugeja jaoks oli üsnagi kõrvaline ja millele ka tegelikult Eesti venekeelne lugeja eelistas siiski nii-öelda päris vene kirjandust, mis tuli ka Moskvast, mis tuli Leningradist. Ma räägin neist taustateguritest sellepärast, et selgitada, miks see kirjastus üldiselt põrnitses uusi vene tulijaid, ma mõtlen Eesti raamatuid, miks ta mõnikord isegi passi nende käest küsis, ma ei tea, kas Paulaatovi puhul ka see nii juhtus, vist vist mitte. Aga igatahes Elvira Mihhailova tundis ja teadis väga hästi seda tausta ja sellepärast valmistas ta Sergei tulaatovi tulekut ilmumist kirjastusse tõepoolest hoolega hellalt ette oma isikliku suhtumisega, oma hoiakuga, oma kommentaaridega. Ja kui siis käsikiri käes oli, tellis Elvira Mihhailova niinimetatud siseretsensiooni, mis siis kasulik ja vajalik oli Tartu Ülikooli dotsent Valeri pesupäevilt, kes oli üldteada, mõistev, kaasaegne ja samuti autoriteetne pretsedent. Ja muidugi ootuspäraselt oli retsensioon kiitev, kuidas Pesubovi ADO laatovi puhul oleks siis antest olla ja käsikiri läks ladumisele. Siis tulid poognad üsna kiiresti, sest tegemist oli natuke üle 100 leheküljelise koguga. Aga siis algas tants selle viie nurgaga toa ümber. Ja siis sain ma Dovlatov isiklikult tuttavaks. Kui ta astus mu töötuppa seal kirjastuse esimesel korrusel. Siis tuba sai täis, sest suur jõuline atleetlik pärast tuligi välja, et oliga boksimisega tegelenud. Ta oli tumedat verd mees ja ta tundus niimoodi pealtnäha väga energiliselt jõuküla sõna, seepärast ma arvasin, et meie jutt tuleb tõepoolest raske ja väga pingeline. Sest kirjastus oli muidugi ta käsile juures juba üht-teist enne teinud ja nii-öelda eeltsensuurivaara tulite. Plaatovilja Elvira Mihhailova oli juba läbi elatud. Ja see teistkordne väntsutamine toimusid sensorite nõuete järgi. Kirjastus katsus neid nõudeid ka ise tagasi tõrjuda, mõnede nurimiste puhul see tõesti õnnestus, aga ikkagi mõned niisugused kohad, mida siis tuli vaadata ja mida tuli siis parandada. Need kohad jäid kirjastuse ametnike situatsioon niisugustel puhkudel oli muidugi naeruväärne, sest me olime oma äratundmise järgi kõike korda teinud, aga nüüd pidime autole sisse rääkima asju, mis meie arvates tarbetud. Aga ameti järgi tuli neid esitada ja veenvalt esitada, sest muidu ei suhtunud autori üldse tõsiselt asjasse, see kuulus lihtsalt tolleaegse kirjastamiselu juurde. Ta, nii siis ma ootasin tõesti raske dramaatiliste jõulist jutuajamist aga minu üllatuseks seda ei tulnudki. Jutuajamine tuli aga mitte niisuguse kvalifikatsiooniga. Sest et irooniline ja jõuline Sergei Dovlatov ei hakanudki oma irooniaga jõuga tamme töötlema. Sest ilmselt oli ta juba liigagi palju kogenud Leningradis. Aimas nüüd ka paremini meie reaalseid võimalusi, mis muidugi ei langenud kokku tema esialgse ettekujutuse Eestist kui puhastus, kõike võib teha. Ja peale selle ta muidugi tahtis väga, et see raamat, tema esimene raamat nüüd ometi lõpuks kord ilmuks. Veel ilmselt tundis ta kirjastuse suurt heasoovlikkus enda vastu, tundis sümpaatiat enda kui inimese vastu. Ja, ja lõpuks päris ilmselt ei olnudki dollaato oma karakteri poolest ründaja ja minu otsustuseta välimuse järgi olid lihtsalt väga pinnapealsed. Igatahes leppisime varsti kokku peaaegu kõiges. Ja mis tegemata jäi nendest tsensuuri soovidest, see pidi jäämagi kirjastuse lõugade hooleks, et kui autor on üht-teist teinud, siis peab ka tsensuuri milleski järele andma ja selle selgeks tegemine oli siis juba meie asi. Ja nende korda tegemata jäänud asjade hulgas oli siiski ka jutukogu pealkiri, sest enne see petuKloff see viisnurka ei meeldinud, siiski tsensoritele kohe üldse ei meeldinud. Aga selles asjas ei tahtnud küll Dovlatov tõepoolest järele anda. Ja tegelikult mina lootsin, kahetse petuKlofon siiski. Noh, niisugune tekst, mis on läbi surutav ja mõnikord ma tsiteerisin sensoritele tsaariaegset, tsensuuri määrustiku, kus oli täiesti selgelt kirjas, et kõik kahtlustused, mis põhinevad juurde mõtlemistel, ei ole lubatavad vahel see aitas. Võib-olla oleks siis ka seekord aidanud, arvasin ma. Aga siis hakkasid Tallinnas toimuma kummalised asjad. Paari päeva pärast, nädala pärast, kõige hiljem oleksime pidanud poogna tsensuurist kätte saama, see tähendab saama kätte trükiloa. Või siis algas mingi tõeline sääse kurnamine mulle neist aastatest imelikul kombel alles märkmikud. Seitsme, neljanda aasta septembriks teen ma sissekirjutuste järgi kindlaks, oli täiesti selge, et suurt trükiluba kätte ei anna. Ja siis mõned read, 25. septembril 1009 74, seal on kirjas Toomlaja Mihhailova kattuv laatovi Pätu glov kohti. Tähendab, vaatasime, mõtlesime, mis saab nendega teha selsamal päeval Adamsiga, see tähendab pead sensoriga Glavlit ülemaga telefon Dow laatovist, ta lubab ise lugeda homme konfliktile. Nii on kirjas 30. septembril Adamsi juures Dovlatov, vist 14. oktoobril. Lauluga see oli Glavliti ülema asetäitja lauluga pikk möla, nii on kirjas Dovlatov vist. 18. oktoobril. Toomla ja Mihhailova kaduv laatovi parandamise jutt pärast laulu juures käimist. 24. oktoober, Glavliti kaebus Dovlatov asjas. Noh, ma ei vaeva teid ülejäänud paarikümne sissekirjutusega, aga see on tõepoolest kannatuslugu. Glavlit oli seekord teinud seda, mida ta väga harva tegi ta läksime kirjaliku kaebusega EKP keskkomiteesse, üldiselt nad ei tahtnud jätta oma tööst kirjalikke jälgi, isegi siis mitte. Ja siis oli hulk seletamise seal keskkomitees vastas rääkijateks Ivanud rull ja Hans mannermaa. Ja siis ikkagi märge sealt, kalender päevikust 18. veebruaril 1975. Kirjas on niimoodi kaik, see tähendab kirjas komitee esimees tänaval, koolon Dovlatov kui autor Lev kriips peale. Ja minu jaoks oli see kriips peale tegelikult selgeks saanud juba natuke varem. Nimelt püüdsin Helmi laulu juures Pille Glavliti asetäitja juures ikka neid kohti selgeks rääkida, selgeks teha, et seda ei või ei saa, ei, ei tule kuidagi teisiti lugeda, kuid kirjas on ja sellel ei ole mingit paheliste kahtlast mõtet, aga ma nägin, et ka kirjastuse kohaseid järeleandmised, kui ütelda nii et hea küll, võtame maha ka need järeleandmised ei aita, sest kohe siginevad jälle uued kohad, millega probleeme. Noh, ja siis näiteks hakkas peale õiendamine niisuguste sõnade ümbertäkk Tolklastall puusal. Miks tolknes, see oli vene keeles pooltalzza sõna nii meedias, kui meeles, miks Tolkmes küsib tsensor, miks see solvab armeed? Kas siin ei saa kasutada mõnda teist sõna? No ja kuna Sergei Dovlatov on seda episoodi nüüd sadades tuhandetes eksemplaride tutvustanud, siis lubage mul pisut rõveda. Ma ütlesin taeva pärast, seltsimees laul, tääk ei ole ja kas siis vastav, sõnab ta, ei saa seista. Aga üldiselt ma pean nüüd kommentaariks ütlema, et meil tsensuuri ka rääkides niisugust teksti niisugust keelt ei kasutanud. Ja kui ma tagantjärele peale mõtlesin, siis ja mõtlen nüüd siis võib-olla näiteks lootsime alateadlikult mingi šoki peale, et tegelikult kena inimene, Helmi laul neiuna Aašina lööb käega ja ütleb, et oh, olgu peale, minge siis oma täägiga niimodi lööb templi peale, annab trükiloa. Ja asi on lahendatud. Ja šoki ma sain kätte, aga ainult teistpidi šoki. Nimelt et kui see tekst usustel välja tulnud, siis ütles laul. Kuulge, tamm, kas te siis ei saa aru, et asi ei ole üksikutes kohtades, parandage palju tahate, ma ei saa teile ikkagi luba anda, asi konto plaat, mis siis oli asi ühel pool ja Lembit kaigi teade nädalat hiljem ei tulnud mulle üllatusena. Ja ometi me vist ikkagi viivitasime, Juulitasime veel kirjastuses edasi. Sest seitsmendal aprillil 75 helistas Lembit Kaip mulle oma musta telefoniga seal niisugune otseside kõigil oma alamatega ja kordas dublaatorit mitte teha, see on korraldus. Mul on muidugi piinlik enda pärast oli siis on praegu, et ma olin kuidagi puudulikult informeeritud inimene, ei, peatoimetaja sellepärast ei sobinud. Aga siin on ka vist aja märg, sest tol ajal alati asju, ehkki musti asju kuidagi poolihääli räägitud kõvasti ja muidugi eriti KGB asjadega tegeldi ainult siis, kui sealtpoolt pöidlad silma aeti. Tolaatovi KGB lugu tema enda teksti järgi on niisugune. Talle sigines Tallinnas üks sõber näiteks Kotellnikov, kes näitas üles elavat huvi tolato juttude vastu ja palus enda kätte siis romaani tsoon käsikirja tolaatovi laagri oma seda kirjastusele antud käsikirjas ei olnud. Ja sel ajal, kui tsooni käsikiri oli kotternikovi kodus käis just ühe petitsioonile alla kirjutanud grupi püüdmine. Kotellniku sinna küll ei kuulnud, aga läbiotsimine toimus tema juures ja lahtede käsikiri võeti sealt ära. Praegu vist öeldakse niimoodi, et teostati põetus. Ja noh, kuna tegemist oli tõesti jõulise laagri jutuga Solzenitsioni laadis ja veelgi enam siis heideti Dovlatov hukkamõistmiseks häbistamiseks oma toimetuse kätte oma töökollektiivi kätte ja seal teda siis ka häbistati mõisteti. Tallina epopöa sai otsa niimoodi kirjutab Dovlatov romaanis. Ta kirjutas veel kaebekirja Käbinile. Ja see saadeti vastamiseks kirjastusele ja mis asja meil vastata? Ma tsiteerin, märgid, teie raamatu välja andmine peatati teile teadaolevatel põhjustel, see oli kirjastuse filosoofiline vastus. Ja viimast kordundolaatovi nimi. Mu töö märkmikus 23. detsembril 1075, siis rääkisime temast veel kord Ivan trulli eesti raamatudirektori Roman siirakkuja kirjastuskomitee esimehe asetäitja Vladimir piirsoniga keskkomitees 76. aasta kirjastamisplaanide kinnitamisele minekut oodates. Aga mis meil siis enam kast rääkida, nii väga kolib tolatavaks Leningradi. Mõnda aega töötas ta Leningradi toimetuste juures, aga ta oli ikka persona non kratta. Siiski saatis ta jälle oma sellesama käsikirja viisnurka kirjastusse, seekord kõige tähtsamas algupärase kirjanduse kirjastusse Soleskivis saatel. Ja selle väljaandmisest keelduti ikka sama retsensiooniga kui alguses on räägitud heast keelest ja nägemisest ja lõpuks öeldud, aga ikkagi välja anda isa. Dovlatov kasutades oma juudi päritolu emigreerus Ameerika ühendriikidesse. Ja niimoodi võikski Dovlatov Eesti lugu lõppenuks pidada, aga siiski mitte päriselt, sest et Tallinna vene raamatulettidel võib kui veel nüüd järel on näha tema tõepoolest esinduslikku neljaköitelist teoste kogu. On ilmunud ka väike eestikeelne raamat. Ja selle Toblaatovi teoste kogu sisekaantel on linnaplaanid ja ta on linnakirjanik ja tal on need kolm linna Leningrad, Tallinn, New York ja teises köites, niisiis on Tallinna plaani fragment. Ja tulaatovi teoste tekst algab romaaniga tsoon mille alapealkiri on vangivalvuri märkmed. Ja selle romaani põhideks seal üks kiri ees, sellepärast romani põhitekst. Romani põhitekst algab niimoodi vana kalju pahapill vihkas okupantid. Koorilaulude jällegi armastas. Talle meeldis tume õlu ja põntsakad. Jõmpsikad. Siinkandis peaksid elama ainult eestlased, rääkis Pahapill. Võõrastel pole siin miskit teha. Laatori tekst lõppeb niimoodi, arutab pahapill. Aastal 1940 niimodi algab romaan tsoon, aga pahapillist on veel palju juttu ja Eestit ontov laatovi tekstides üldse sageli kümneid, isegi sadu lehekülgi. Nii et teema Eesti aine tolaatovi proosas oleks minu arust päris huvitav uurimisteema. Nagu on muidugi huvitav. Tolatuid roosaka tervenisti. On päris ilmne, et tolaatovile on meeldinud lähtuda äärmiselt konkreetsetest olukordadest väga konkreetsetest inimestest. Ja tihti tundub see protokolliline, mõnikord seda ka on, sest et need situatsioonid, mida mina olen koostovlaatoriga või siis temaga seoses üle elanud, need lubavad mul seda ütelda ja see on protokoll. Niiet mis, näe, seda laulan. Jah, ja iga Seste c5, see meloodia on ju ikkagi Dovlatov jumal, tema valik ja tema teravdamine, tema sõnakasutus tõstab kogu selle nagu väga ehtsalt ja originaalselt elust võetud materjali juba uuele tasemele, teisele tasemele. Sest ta plaat vajab selle materjaliga pidevalt oma asja ja ajab taga oma ideed, talub nii, et asi ei ole sugugi üks üheses seoses ehkki veel kord, tal on tõesti palju konkreetseid elavaid inimesi oma tekstidesse sisse kirjutatud ja mõnikord kõige armutult. Kusjuures need inimesed, keda ta hoidis, on saanud uued nimed. Nonii, leiame ta romaanist amet Elvira kes ei ole ka mitte Mihhailova, vaid kurajeva teoseid saatva bibliograafilise kommentaari järgi, on ta andnud nende nimede asjas suulisi korraldusi mida on siis ka autori viimase tahtena arvestatud. Ja veel. Esmapilgul on Sergei Dovlatov väga kerge, väga lahtise käega kirjuta. Ma tean, et selliseid asju on täita alati riskantne kuid ometi on ta tekst nii voolav, nii loomulik. Ja kui ta hüpleb, pistan nii kergelt ja nii elegantselt hüplev et selle taga tundub olevat just nimelt väga kerge kirjutamisrõõm. Arkadi Aarjev kõige tõsisemaid tulaatovi uurijaid ütleb aga omad oblaatovi käsitluses järgmist. Ja minu jaoks oli see, mis ta ütleb, vapustav. Ta ütleb seda, et juba päris alguses otsustas Sergei Dovlatov olla väga tähelepanelik oma sõnakasutuses ja ta otsustas, et tal ei saa tema proosas olema mitte ühtki lauset, kus sõnade algustähed korduksid. See enesepiiramine toimus kohutav. Peale selle mõtlesin ma meie ilusa assonantsi alliteratsiooni peale. Ja peale selle nägin ma iseendaga tõsist vaeva. Et mul see printsiip meelest ära läheks. Mitu aega tõesti kontrollisin tolaatorit lugedes kogu aeg tema sõnade algustähti, lausete koopaid ega ei kordu, ei kordunud. Aga mind vaevas küll ära, lõpuks ma sain sellest korrektori krambist lahti. Aga asi ei olnud mitte ainult niisuguses formaalses mõttes. Dovlatov sõbrad, keda ma tahaksin uskuda, seletavad, et asi oli jah, milleski sügavamas hoopiski mitte neis algtähtedes, vaid selles, et kirjapanek oleks pidevalt tähelepanukontrolli konstrueerime isegi all. Et see voolab, vabadus ei võtaks võimust. Vaat nii. Nüüd värisenud vormi asjad. Aga too plaatovi sisuline tuum minu arvates on selles, et ta ei suuda kuidagi leppida maailmaga enda ümber. Ta nagu ei ole kaitsekihti, mis laseks leppida või kasvõi selleks, et rahuneda. Ta ei taha kunstlikult otsida harmooniat ja tasakaalu ja loomulikult ta ei näe harmooniat ja tasakaalu. Elu Tanberi pakkusele talle ja niimoodi väljud tema sule alt ikka ja alati kiiva kiskuv maailm, olgu siis Leningradis, Tallinnas või New Yorgis või kuskil mujal. Ja ikka seesama inimene, selline inimene, keda ei saa vaadata ilma irooniata. Kuna Dovlatov armastab inimest on ta tegelikult väga nukker kirjanik. Niisama nagu tal ei ole ühtki proosapala, kus ta oleks oma jalad lahti kiskunud, sellest nats kest olmeporist ja elusavist niisama ei ole tal nendel tuhandetel lehekülgedel ka õnnelikku naeru ja rauget rahu. Ta mälu on selleks liiga aktiivne ja tema paistnud on pidevalt valvel, ta ei saa rahulikult asju vaadata. Ta elas läänes 12 aastat sai tuntuks ja tunnustatuks tuntus tuliga venekeelsest Vabaduse raadiost, kus ta pidevalt esinesid. Lev lossev, ma arvab, et inglisekeelse lugejaskonna seisab Dovlatov populaarsuse poolest kohe pärast protskid ja sol sünnitsenit. Niina Alovelt, teatrikriitik ja fotograaf, kes on Dovlatov palju pilte teinud, kirjutab niimoodi. Kui ma nägin seal Joosep viimast korda olin parajasti saabunud Venemaalt. Ma rääkisin talle, kuidas teda Piiteris armastatakse, et peaaegu igas kodus, kus ma käisin, osati teda peast ette lugeda. Ma tean küll, et olen populaarne, ütles Dovlatov, aga hilja. Hilja sellepärast, et kõike seda oli talle vaja, siis sel kaugel nooruse ajal, kui teda ei trükitud. Kui ta, aga nii väga nagu me kõik tahtis olla avaldatud, kuulus ja armastatud, siin märgid lõppevad, nii kirjutab Niina Alowert oma mälestus killus aastal 1994, neli aastat pärast oblaatovi surma. Täna rääkis Aksel Tamm sarjas 50 portree, visandid vene kirjanikust Sergei Dovlatov ist. Saate toimetas Martin piiranud.