Seekordses saates sarjast 50 portree visandid räägib Aksel Tamm malest ja maletajatest. Korra on mul juba õnnestunud maleellu niimoodi kõrgsfäärides sisse tungida selle 30 aastat tagasi ja ma tegin siis midagi sellist, mida hea tahtmise juures või õigemini ikkagi Halba tahtmise juures võiks nimetada korruptsiooniks. Tookord ma jäin küll karistamata ja lähen nüüd siis teisele katsele. Ja tegemist oleks tõepoolest ainult suvise vahepalaga, kui ei oleks juhtunud. See asi on selles, et kõik oli toimetaja, kui juba kokku lepitud. Jututeema oli paigas male. Ja siis kaotas, Kasparov kaotas tyyp, luulemaailmameister sai pähe süvasinise käest, nagu Valter Oja seda asja ilusti tõlkis. Aga ikkagi inimene kaotas masinale. Ja see suvise vahepalana mõeldud jutt saab nüüd nagu piirikõneks ja isegi hüvastijätuks millegagi. No tõsi, ma ei tahaks muidugi asja ülemäära traagiliseks ajada, aga midagi on siiski juhtunud. Sest päris endiseks ei saa male enam mitte kunagi. Selle masina ratsu ohvri üle. Süvasinisega sparovi vahelises viimases partiis mõeldakse kindlasti veel kaua arutatakse Madelist hülge ja tegureid, mis panid masina just niimoodi valima. Muidugi arutletakse ka seda, kuidas siis võis Kasparov asja nii varases staadiumis nii kaugele lasta. Lõpuks Caroganni käsiraamatud hoiatavad ju musta ratsu eest pidevalt. Aga hoopis suurem kui Maleline külg on selle rämeda ratsu löögi ütleksime, filosoofiline, eksistentsiaalne tähendus, sest ilu kaob mingi tumedaähvarduse taha. Lubage natuke mälestada ainult ilu ja ei midagi muud, kui ilu oli selles ammuses ratsu ohvris, mille tekkis baski laarseni vastu meie sajandi ühel kõige suursugusemad malesündmusel sajandi matši teises ringis Jugoslaavias aastal 1970. Unustagem ära poliitika, unustagem soov näidata tollal Nõukogude liidu domineerimist, sest tegemist oli matšiga Nõukogude Liidu ja ülejäänud maailma vahel. Unustagem see poliitika, mõelgem ainult karakteritel, et see oli ju tegelikult ainus kord, kus Robert Fischer nii suurejooneliselt järele andis ja laskis jonnima Bent Larssoni mängima esimesele lauale. Ja Larsen Saisbaski käest oma rasvaohvri kätte. See oli kole puruks löömine. Aga ometi ilus, sest see oli ajude võitlusi, ajude võistlus ja seal puudus masina ähvardav ja ükskõikne kõikvõimsus. Aga Paul Kerese jaoks oli see sajandi matš üks tõepoolest suurtest hetkedest sest tema ja Fisher olid ainsad, kes selles nelja pingelises heitluses said kätte kolm punkti. Tõsi, Keres oli 10. laual, aga Nende laudade jagamise pärast oli üldse nii palju pahandust, sest näiteks Pottwinik keeldus selle jagamise mõjul istumast grupipildil esimesse ritta. Kustroonisid valitsev tähendab spaskija, endised maailmameistrid viis istuvad seal ilusti kõrvuti, kuue stuudium, tühi. Fotol seisavad Pottwiniku kõrval Kerese Larsen. Keres ilmselt veenab bot, Võnnikud näol on tal leebe naeratus ja Larsen on fotograafi poole pöördunud lausa kuklaga ja osutab nüüd käega tooli poole. Potvillik, istuge ometi Potvilkjana järele, ta istuda solvunud oma kaheksanda laua pärast. Arv oli siis kuueaastane. Ta tõusis tippu, aga kahjuks ajas lõhki inimeste vahelisemale. Wikipedia alistuma ka masinaga. Lembi toll on teinud oletusi Kasparoviga kaotuse, mitte Maleliste motiivide kohta. Aga olgu nii, olgu teisiti, uus ajastu on ikkagi alanud. Aga mina räägin nüüd eelmisest ajastust. Kusjuures selle eelmise aasta puhul jutu puhul on tegemist natuke lapsiku illusiooniga, isegi mitme illusiooniga, esimene illusioon on see, et ma tunnen maletajad. Aga Tallinn on olnud ometi väga õnnelik koht just niisuguse illusiooni niisuguse maletajate tundmise illusiooni kujunemiseks. Kui mu arvutaminide teda siis me saime ju 10 korda lustida nendel Tallinna pikkadel suurtel maleturniiridel. Ja seisud ja käigud lähevad muidugi minu kvalifikatsiooniga meister meelest, aga mehed on meeles. Meeles on Petrossi anges pidevalt nägu krimpsutades nagu kusagilt Olümposelt kogu aeg vaatas nii saali või teiste mängu kui ka oma partiid. Ja siis on seal sees baski natukene hajali, pisut nagu laialivalguv, kuidagi lõpp, aga väga rahumeelne ja kergelt ükskõikne. Ja siis on Taal, kes on ikka üksainus suur kontsentratsioon, niisugused rabedad, liigutused, terave torkiv, vaade, seal kõrval mingit erilist lähedust, kiirgav kuld, Anderson võsis vaoshoitud, natuke nagu korraliku maleametnikku. Ma ütleksin, peaaegu Maledžinovniku moodi tunduv Polugejevski või karge islandlane Ulazzon. Ja ma tahaksin lausa vada emanda ana ooperi krahvinna moodi soiguda, missugused ajad, missugused nimed. Tõsi küll, Badenandes tehakse seda prantsuse keeles. Nojah, ja siis on ka meeles Lembit Olli tulek ja rahulolu nii tema kui saali rahulolu, kui hakkasid tulema esimesed võidud, esimesed punktid. Ning muidugi poleks kõike seda mälestus ja neid muljeid olnud ilma Paul Keres, et ta on lõpmata palju kordi öeldud ja ma olen kindel, et seda meenutatakse ikka ja jälle ikka ja alati. Et see oli tõepoolest ainulaadne. Ühe maa, ühe rahva tähelepanu male vastu, austus ja kiindumus oma suurmeistri vastu. Tänu Paul Kerese elas ju kogu minu põlvkond nii või teisiti koosmalega ükskõik mismoodi, kas mängides hästi mängides, halvasti mängides või turniiritabeleid pidades või lihtsalt kaasa elades. Aga igal juhul oli Kerese olemasolu tema eksistents oli tegur, mis kusagil alateadvuses oli püsivalt olemas. 40.-te aastate teisel poolel ronisime me kooli poistena Müürivahe tänava nurgal kitsastest treppidest üles maleklubisse. Ja siinkohal ma pean musti tundeliselt häälitsema, et oh mind, kõrvaltvaatajat, oh mind piilujat või kui tahate kaasaegse terminiga Sis ahminud risti. Sest et kui ma tõsiselt järele mõtlen, ega ma ei söandanud üldse eriti nuppe puudutama minna, kui üldse. Aga vahtinud olen ma küll. Ma mäletan üht tõusva suuruse Liivo nei mängu. See oli mingi tähtis noorteturniir. Tema vastas istus kui mälu alt ei veamees nimega Chaplinski. Ja ma ei tea, miks just see kohtumine meelesõnaga kui see ruum, kus mängiti, nüüd veel samasugune oleks. Ma oskaksin isegi näidata seda kohta, kus nei oma vastasega mängis. Ja siis õpetas Valter Hoyer rohelistele poistele teooriat, tema kuningaga ambiidi analüüsi üles kirjutas, oli mul kaua alles ja 30 aastat hiljem oli sirbis ja vasaras mingi toimetuse pidu ja Valter hoia, andis seal simultaani, kõik olid parajas tujus ja ma võitsin Hoyeri kuningaga müüdi sära ja sellest tehti pärast pilte. Lõppseis on selle pildi peal täiesti selgesti ka ilusti näha. Aga selle edevavõitu mälestuse juurest lähme veel tagasi Müürivahe tänavamaleklubisse. Seal muutusid nimedest tuttavateks nägudeks Jüri Randri, Aleksander Arulaid, Isay Rosenfeld, vennad, pruunid ja mitmed teised. Või siis üks pilt massiivse enesekindlusega defineerib seal maleklubis naiste maailmameister Ludenko. Ja siis ta mängib tiksuja, kaotab ühe pliksutamise, tähendab välkpartii, Eesti maletaja mäletaks Salmeroodadele või kellelegi teisele, aga igatahes ta kaotus ja on nii meelesse Ludmilla Rutsenko häiritus. Niisugune raske häiritus ja samas teeseldud lõpus teeseldud reipusega öeldud lause. See oli maailma naiste rõõmuks, et noh, siis on neil ka midagi loota. Kui Paul Keres 47. aastal Leningradis Vassilis Mozlovi ära võitis läks Raua tänavakoolist teele telegramm. Õnnitleme ja soovime veel kümmet võitu. Muidugi rahvastevahelise suhtlemise keeles laentišov, teised pabeed. Ma ei teagi, kas see pabeda on siin nüüd puhtkeeleliselt päris korras või ei ole, aga igatahes turniiri võitis keeles ära. 47. aasta varakevadel olime me kõik selle üle väga rõõmsad. Siis tuli maailmameistrimatšturniir Haag Moskva, see oli 48. Ja nüüdki pool sajandit hiljem. Ma saan endasse tagasi kutsuda selle eufooria, mis valitses pärast esimest vooru, kui kere sõitis, hõive läks juhtima, ega pärast teist vooru järjest ka veel võitis. Aga lõppkokkuvõttes oli selle matš turniiri sünge sõnum Tallinna poiste jaoks. Siiski Kerese neli järjestikku kaotus tootvinikul, isegi viimase partii võitmine põgeniku vastu ei toonud enam leevendust. Aga me teame, et Keres mängis edasi ja võitis turniire edasi. Tšempionitiitleid. Jah, tõsi küll, peale kõige tähtsama male tiitli. Kui nüüd teha samm edasi selle illusioonilise tundmise juurest väike samm edasi, ütleksin siis korralex mu kirjastuse toa uks lahti ja sisse astus Paul Keres. Aga ta ei tahtnud mind, vaid tsensorid Glavliti, see asutus asus korrus kõrgemal. Praegu on seal korrus kõrgemal, nendes ruumides prantsuse suursaadiku residents ja minu küsimuse peale, et kas ekstsellents teab, kus ta resideerib ütles suursaadikutega alguses ei teadnud küll, aga nüüd teab. Jaan keresel oli vaja mingit teksti välismaal saate selle tookord olema kindlasti tsensori tempel peal. Sel teemal me siis paar sõna siis ka rääkisime. Muidu ajas keresega kirjastuses asju sporditoimetaja Paavo Kivine. Üks soliidsemaid ettevõtmisi oli nelja maletaja Fischeri spaski, Kortšeulaarseni partii kogumik neli korda 25. Alguses pakkusime kirjastus Eesti Raamat, seda tööd Ivo neile üksinda, aga nei hindas kommenteerimistöö mahtu nagu siiski liiga suureks ja tõmbas partii kogumikku tegemisele kaasa Paul Kerese. Kui ma nüüd neid asju õigesti mäletan, aga mulle tundub, et nisu oli Kerese kommenteerida. Igatahes jäid Fischeri Kotšnoi neile spaskelaarsel. Nagu arvan, mäletavat vaatasid Kerese, leiame kommentaarid ka vastastikku üle, igatahes oli korduvalt juttu, kui äärmiselt tõsiselt ja vastutustundlikult autorid oma tööd teevad. See esinduslik raamat ilmus aastal 1975. Raamatu trükki andmise kuupäevaks on 18. juuni 1975. Tol ajal pandi kõik andmed hoolega raamatu niinimetatud Impressomisse kirja aga Paul Kerese nimele tuli siis juba leinaraam ümber panna. Need partii kogumikku neli peategelast olid valitud tõepoolest laitmatult keres. Jane'i eessõnas on öeldud, et tegemist on maailma tugevamate, kuid sealjuures ka huvitavate maletajatega. Poliitilises mõttes võis aimata isegi teatud trotsi, sest et kortsjonoi kohal hõljus juba dissidendid nimbus. Igatahes Kortšnoil see asjaolu meeles ka praegu ja intervjuus spordilehele kolm aastat tagasi ütleb ta niimoodi. Ma nimetaksin kere siia nei poolt, sellisel ajal sellise raamatu väljaandmist isegi poliitiliseks aktsiooniks. Sain aru, et eestist avaldati mulle üsna peenel viisil toetust. Üldse minu arust me olime kirjastus Eesti Raamat selle malekirjanduse väljaandmisel. Päris hoolikad. Võtame näiteks kogumiku male Eestisse suurejoonel katse fikseerida ühe spordiala, kogu arengulugu nelja raamatuga jõuab Eesti malelugu välja aastani 1983. Peale selle tehti ära ka niinimetatud väikese maleraamatu väljaandeid. Need on niisugused õhukesed üksikprobleemide käsitlused, millel usun, oli tõesti oma tõsine male pedagoogiline tähtsus. Mallet Eestis tegi peale esimese niisuguse vaieldud autotsusega köite koostajana meie kirimalekuninganna Merike tavatema oli koos varalahkunud Boris reeturiga ka esimese Tallinna maleturniiri kogumiku koostaja. Ülejäänud seitse partiid, ülejäänud seitse raamatut Tani kokku. Jüri Randviir nüüd ka juba manalamees, kes peale päris maletamise oli ju Eestis väga populaarne oma raadiosimultaani koolinoortele. Peale selle mõlkus, Jüril ongi elul mõttes väga mahukas ja nii-öelda vaba käega kirjutatud maleajalugu ajaloo põnevate situatsioonide lugu ja me rääkisime temaga korduvalt, aga see oli ta vaimus kavandatud nii monumentaalsõna, nii suurejooneliselt ma nagu üritasin seda osadeks anneteks jaotada ja niimoodi ei tulnudki sellest midagi välja, kuigi mingi avakäigu jõudis Jüril Andri siiski ära teha. Tema koostatud turniiri kogumikud Tallinna turniiride järgselt. Kokkuvõte raamatud näitavad igatahes seda kui suure kujundiküllusega ja ilmselt siis ka sisemise lõbuga ta oma tekste kirjutas. Aga jäägu nüüd need Eesti raamatu maleraamatud natuke veel valesti üldse ja natuke ka keresest veel. Kunagi ammu neil Müürivaheklubi aegadel arvasin mina ka, et meri on alati sinine. Luuletaja sõnastas selle küll natuke hiljem, aga ikkagi ma arvasin, et male on mäng, et ma olen väga aus mängijad. Kuna Ivar Murdmaaga klassi turniiril mängida, siis näiteks käigu tagasi võtan siis pärismaalasi tehte selliseid asju mitte kunagi ei Maresega male ümber. Aga sel ajal ahistas Paul kerest julgeolek, KGB kerest kahtlustati ja jälitati. Ta oli järsku võõras omaenda maal ja Moskvas arutasid keskkomitee aparadžikud, missugused võivad olla ja peaksid olema maailmameistrivõistluste tulemused. Seda kõike kuuleme nüüd tänu Valterhoierile, aga aastal 1059 jälgisin just nimelt selle Ausa mängutundega ausa mängu usuga üht minu ajamale tippsündmust suurt Jugoslaavia kolme linna pleedi Zagrebi ja Porto Roosi turniiri. Elu kinkis mulle paarkümmend aastat hiljem selle pleedi selle järve, mille ääres Keres jalutas, kiriku, mida ta vaatas ja ma käisin, kaapisin seda maja, kus Keres mängis oma kõige hiilgavamaid suurturniiri just nimelt kõige hiilgavamaid minu arust, sest ei kunagi enne ega pärast ei olnud tal sellist sära ka mitte sellel viikide rohkel Abrodoneedile, mis talle selle esimese suure kuulsuse tõi. Sest seal kolme linna turniiril Jugoslaavias sai keres 15 võitu kaheksast part siis ning kokku sai ta 18 ja pool punkti. Aga Mihhail daalid oli 20 punkti ja mis luges, see Keres võitis Stahli kolm, üks matši läks Putiniga mängima ikkagi Riia noormees. Ega ma ei tea ju, kuidas keresel oleks potinikuga läinud. Aga Ma tean seda, mis kirjutab taas ja seda ma tahan tsiteerida. Tsitaat Mihhail Taalilt, märgid algavad. Nüüd võin ma juba üles tunnistada, et tegelikult ma Petrossiooniga kolmandas ja neljandas voorus enam ei võistelnud. Ja põhjendab seda niimoodi, et neile temale Petrošanil oli heidetud ette kiirei pihke, nemad otsustasid, nad teevadki kokkulepe viigid ja nii kestis üks nende partii, ainult viis minutit pärast niisugust puhkepäev oli, ta oli muidugi kergem Fisheri vastu mängida. John male seestpoolt. Jugoslaaviast sel aastal 1959 keres muidugi uskus oma võimalustesse. Ja küllap ta lootis ka matši ajal spaskiga hiljem aastal 1065. Aga pärast seda ma usun, et vaevalt enam Hoieron kusagil kirjutanud, et kas oma tulemusi üles märkima, sest nii-öelda arvet pidamast ta oli seda väga hoolikalt teinud, aga siis järsku enam mitte. Ja selles on nukrat tähenduslikkust. Nii tähtis nagu on Keres, Eesti jaoks on Valter Hoyer minu arvates Kerese jaoks. Hoian ise on ju terav, huvitav, mõnigi kord üllatab malemängija. Aga samas on ta ise deklareerinud, inimesed males on mulle rohkem kui male ise. Ma ei teagi üldse, julgeks pretendeerida ammendavale hinnangule malekirjanduse kohta maailmas, aga intuitsioon ütleb mulle küll, et see raamat Meie keres on maailma tuumakamad male biograafid. Kahjuks lõbeda hoiab selle ära 47. aastaga. Teda isegi segab, püüa täiusele segab ja ilmselt ka soodustab, sest ilma selle püüdeta muidugi poleks olnud neegrist niisugusel kujul ka 47. aastani. Mõnikord tundub mulle, et Hoyer tahab haarata hõlmata seda, millest ei, ei ulatugi nagu üle, aga teiselt poolt miks ei peaks ulatuma üle meie sajandini? Ajaloost? Hoopis pinnapealse inimesena olen ma korduvalt soovitanud temal ja kirjastaja kivisel kokku panna kehakultuuris ilmunud Kerese peatükid ja tõesti, ma näen seal valmis raamatut, aga perfektsionist ei ole sellega nõus. Võib-olla sõidab karakteriga mingis muus mõttes? Ma kogesin seda korra, kui katsusin Eesti raamatu asjamehena pärast Paul Kerese surma panna õige mitut Eesti maletajad tööle. Kerese pärandi juures oleks võinud ilmuda suur biograafia lühibiograafia mitmes keeles partiid, teoreetilised käsitlused. Võimalusi tõepoolest olnuks paljudele ja Ulica kirjastamise võimalused. Aga mingi karakterite, mingi kudede sobimatuse tõttu jäi asi pooleli me jõudnud nii-öelda avangust välja. Kirjastamise asjad on mulle kinkinud veel kaks huvitavat malekohtumist, õigemini maletaja kohtamist, tahaksin neist rääkida. Ühe järjekordse Tallinna turniiri ajal tekkis Paavo kivisel tahtmine mind David Tronsdeniga kokku viia. Me läksime siis kivisega Viru hotelli, kus kronstein peatus. Ja see pilt, mis mul oli tekkinud Ronsdenist eemalt vaadates, niimoodi turniiri saalist lavale vaadates, see sai kinnitust. Ta oli tõesti väga liikuv, väga dünaamiline, ma käitumismõttearendustes. Kohe alguses leidis aset niisugune natuke koomiline stseen. Me vahetasime paar lauset turniiri kohta prostimises vajalikuks ütelda, et näete, et tal nüüd eile kaotas ja mina reageerisin kuidagi eriti sisukalt, jutumärkides ma ütleksin. No natuke pugejalikud, et miksi Stahli võiks kaotada. Ja see lausa vaimustas kronsteini, vaat just strat nimelt muidugi seda ma räägingi, kõik räägivad vaadates, aga miks ei võida kaotada ja ta sirutas minu poole oma käe oodates mingit niisugust kamba jõmlikku kokkulöömist mitte käesurumist, vaid just mingit laksu või midagi niisugust. Aga mina reageerisin kuidagi tuimalt ja kohmakalt ja selle peale Drozden ütles nagu ähjal õige praegu umbes nii, et noh, et sinuga ei saa seal. Aga vaatamata sellele ebakõlale oli pärastine jutt siiski pikk ja huvitav. Ja alguseks oli. No ütleme, sisse sööd, milline see oli niisugune kiire, aga, aga väga pingeline pilk maletaja ellu pean pihtimus sellest, kuidas tema kronstein valmistub partiideks, mille kallal ta vaevleb, niimoodi jutt iseendast. Ja siis tuli see põhjus. Praosti nimelt tahtis, et me annaksime Tallinnas välja tema uuemale raamatu, tal üldse alati täis uusi ideesid ei võistluste läbiviimise süsteemi kui ka malemängu enese kohta. Ja seekord rääkis ta lausa pulbitses põledes, et me piirame ennast vaadates malelauda ainult valgete poolt mustade poole ja vastu või nii-öelda põhjast lõunasse, lõunast põhja. Talle tundus, et külje pealt positsiooni hindamine võiks anda hoopis uusi nägemisi, nii et vaadakem ka idast läände, läänest itta. Talle tundus, et see võiks teha mängurikkamaks ning pakkuski ideed raamatuks tingliku pealkirjaga malekülje pealt. No ilmselt oleks kronsteini originaalkäsikiri olnud kõva telk kirjastuses, aga ma olin siiski väga ebalev, ma teadsin, et direktor ei taha maksta, kuna ta oli vene algupärandi eest, sest tõlked tulike märksa odavamalt. Ja peale selle kõik meistriraamatus püüdsime vajaliku viisakusega delikaatsusega, aga siiski visalt ja kindlalt anda välja nii vähe venekeelset kirjandust kui vähegi võimalik. Ehkki surve oli suur pakkumisele uksest ja aknast. See oli taust, mis takistas kauba sündimist. Ja siis saabus sinna ootamatult Kaarel Valter Hoyer. Mulle tundus, et ta läks kuidagi turjet Nebrosteniga nii usaldusliku juttu ajasime, aga võib-olla ma teen endale tõesti üle kohut, aga siiski mulle nagu paistis, et, et tass lõi välja mingisugune monopolist häiritus. See on nüüd siis kohtumine trosteiniga ja teine kohtumine. Olin poest ostnud Pottwiniku memuaarid ja lugesin neid huvi. Ja ma ütleksin ebameeldivustundega, kui kasutada nüüd õige pehmetsena. Sest Pottwiniku raamatus oli niivõrd palju robustsed, sallimatust ja kallale minekut oma partneritele ja mitte isegi partneritele just nimelt vastastele, isegi vaenlastele, kui tahate. Spaske on iseloomustanud seda sõnadega. Kerese mälestusraamat juhtus niisuguste sõnadega Pottwiniku barbaarne hävitaja instinkt. Muidugi oli see ebameeldiv raamat, kole raamat, aga samas ma tundsin, et me peame selle ära tõlkima ja avaldama. Lihtsalt selleks, et paremini aru saada Kerese elust. Sellest, mis oli olnud Kerese vastas, kellega tal tegemist oli. Ja nii siis kolleegidel ka sellega nõusse. Lembit Vahesaare, Valter Hoyer tõlkis raamatu ära 22. aastal. Raamat ilmus ja bot kinnik tuli sel puhul kirjastusse. Kolleeg Paavo Kivine siis ärgitas, et me võiksime kohtumise järel kumbki väikese kirjaliku kokkuvõtte sellest teha, siis pärast vahetaksime need ära talletama niimoodi asja ajaloo jaoks, mina oma sama nagu see sõna praegune don kivisele saatsin, tema pole vist mulle saatnud, aga oma lehtedelt ma igatahes loen nüüd niimoodi. 31. märts 1982 potilini ja Roman siirakestylaud direktor kivine tamm. Potinicon Tallinnas teist korda ta ei tulnud raamatu pärast, see langes lihtsalt kokku, ta ajab taga mingit värki oma malemasina jaoks. Neid on ta saanud seni Uuralites, aga meil on kindlam sõna variant. Ja nüüd edasi ikka Pottwiniku tekst, kast arvuna, andekas Kasparov tuli minu juurde ja kurtis, et teda on kutsutud kahele turniirile, aga ta ei saa sõita, sest siis ei tule sinna. Karpov. Karpov kardab, mina ütlesin, karik, võtke paber ja kirjutage kiri. Kaevake ta kirjutas. See ei meeldinud ülemustele, aga ühele turniirile Kasparov, nüdika sõitis edasi. Karpovi on ilmunud palju raamatuid, aga ta ei kirjutanud ise. Ühe välislehe retsensioonis. Moning staar, te teate seda lehte. Moniks taris märgiti, et Karpov annab ühele ja samale variandile erinevaid hinnanguid. Mõtlesin, kas saata kiri kirjastusse või keskkomiteesse, aga siis ma helistasin kartulile. Küsisin, kas ta on Morning Stahli lugenud, ta läks väga Savinasse, ütles, et see on tõlkijate süüa, nii, ma ütlesin talle, Anatoli Jevgeni vist tuleks vähemalt läbi lugeda, millele te alla kirjutate. Siis me rääkisime Pottwiniku enda raamatus seal selle Eesti pealkiri on eesmärgi poole ja noh, sõnu hirmus ja kole muidugi ei kasutanud. Aga ma siiski ütlesin Šostgaja. Nii ka see tähendab karm, aga isegi kalk, jäik raamat. Potinik suhtub sellesse määrangusse loomuliku endastmõistetavusega. Missugune see raamat siis ikka peaks olema? Siis küsib Paavo Kivine selle kokkusaamise kõige olulisema küsimuse. Mis ajal pidasite kerest endale tõsiseks konkurendiks? Bodhingosson kiretu, jahe läbi mõeldud hoiaku esitus pärast Abrot umbes 10 aastat ja seejärel ma mõistsin, et järjest pole minu jaoks ohtlik. Sellel on kaks põhjust, iseloom ja avangut. Nüüd ma apelleerin, tähendab mina siinkohal apelleerin meie kunagisele vene keele oskusele, sest siin on nüansid, olulised. Pottwinik ütleb. On seiskunud Pritchard, liit, Ellamus, risk on pere Šival, niisiis keres oli liiga tundlik, ta elas kõike väga raskelt läbi, ta võttis kõike südamesse. Pottwinik lisab selle peale. Kui mina oleksin asju nii südamesse võtnud. Pind on ju kõvasti segatud, siis põhjendatum, teist hinnangud Kerese mängukäsitlus olnud tema arvates vanamoeline, selles ei ole olnud kindlust ja tugevust. Siis ma küsin potinikut veel seda, et kuidas oli selle viimase partiiga Haag Moskva turniiril mille puhul on tehtud vihjeid ka ajakirjanduses nagu Pottwiniku sundkaotusele keres siis NSV Liidu esindaja ei jääks tahapoole ameeriklasest reževskist. Pottwinik ütleb, et selle partiiga mingit probleemi mul ei olnud see enam oluline, mängisin poole jõuga, maailmameistritiitel oli juba käes. Keres näitas mulle pärast partiid, kuidas ma oleksin saanud teha viigi eiei, selle partiiga pole mingit kahtlust. Ja siis ma küsin veel selle sajandi matši pildi kohta, mis alguses juttu oli, põgenik ütleb, meeskonna järjestus ei olnud õigesti koostatud. Mulle helistas pask ja ütles, et ta peab sellist järjestust tõesti valeks. Ta arvas, et kaheksanda laua asemel ma oleksin pidanud mängima. Mõelge ometi Seitsmendal laual agama, õiendasin spaskiga arveid, kui mul oli juubel, siis juubelikõnes tasaimu käest. Pottlinikon jahedalt, rahulik, aga siiski endaga väga rahul. Veel üks kild teisest karakterist, et iseloomustada ühe suure vastasseisu psühholoogiat. Tuleb murelik Merika töötame räägib, et Keres oli Tallinna turniiri ajal lava taga väga pahur olnud ja reageerinud küsimuse peale nagu ärritunud ja see pani Melikese muretsema, mis on keresega lahti, see ei ole tema moodi, ta ei olnud niisugust järjest kunagi näinud. Ta ei olnud niisuguse kerisega harjunud. See oli natuke aeglane. Paul Kerese lahkumist. Ja mul on veel ära rääkida see eelmine malega flirtimine. 66. aastal oli üks suur kunstisõit Siberisse, kus maga kaasas, olin algaja peatoimetajana kuritarvitasin oma ametiseisundit ja toppisin sellest reisist rääkivasse kogumikku. Rongis toimunud turniiri paremusjärjestuse koos punktidega ja tõesti kole mõelda ka diagrammiga oma partiist Jaan Krossiga. Mul vist ei maksa öelda, kes võitis partii turniiri. Ja nüüd veel ka sellest teisest illusioonist. Esimene oli see. Maletajaid maa, tunne maletajaid, teine illusioon on põhimõttelisem. Ma olen ju ainuke sport, kus sa saad kasvõi mõneks hetkeks tunda end võrdväärsena. Seda tunnet ei saa olla ei suusahüpete puhul ega üldse mitte millegi puhul spordis. Aga males saab seisuga üles panna. Saalis istudes saab demonstratsiooni laudu jälgida ja pakkuda kogu aeg mõttes oma variante ja mõnikord isegi sattuda õige käigu peale. See loob niisuguse tunde, et ma teen ju sedasama, ma mõtlen ju samamoodi või siis võrdinud öelda, kuidas tema ameti niimoodi käia või mina küll neegriks. Diletantide maleelu diletantide, meie osadus males on suurim spordiga seotud illusioon aga minu arust asunud õilis ja kahjutu illusioon, et katki pole, sest midagi. Ja nüüd uuemale ajastu alguses ammugi mitte. Sest kui hästi ka ei mängiks, see, kes minu vastas istub, tean ma nüüd, et masin mängib temast ikka paremini. Malestia malet teatest kõneles Aksel Tamm. Saate toimetaja oli Martin veerand.