Järgnevalt kordame saadet, kus Aksel Tamm kõneles kirjanik Villem Krossist. Saade oli kavas möödunud nädalal Vikerraadios. 1954. aasta juunikuu soojadel päevadel valgus iga paari tunni tagant. Harju tänava võidu väljaku praeguse Vabaduse platsi poolses otsas rajas tänavale trobikond tuntud nägusid. See maja oli tookord pika nimega ühingu või siis ametlikul poliitiliste teaduste teadmiste levitamise ühingu. Maja ja tuntud näod kuulusid eesti kirjanikele, kes pidasid seal ühingu saalis oma kolmandat kongressi. Majadel tuldi õhku hingama niisiis praeguse panga ja haigekassamaja ette. Mina koos näputöökaaslastega Tartu ülikoolist olin sinna sattunud tänu aktiivsele Erni hiirele kes Tartu Kirjanike Maja juhina oli organiseerinud oma jüngritele mõned kutsekaardid. Kolm kongressile päeva möödusid tavapäraselt, nagu ma hilisema kogemuse järgi öelda võin. Aga kaks hetke on neist juunipäevadest kindlalt meeles. See kõigepealt, kus Aadu Hint vihased Rootsiga ütles, et ometi on aega aru saada, vaata et eesti kirjanik on ka Friedebert Tuglas. Pärast sildikleepimist siia mõnitamisi oli Tuglase nimest tükk aega delikaatselt mööda vaadatud. Aadu Hint jättis tõelise Oraatorina oma kuulajatele aplausi. Koha täitis pikad loksutamise võimaluse. Aga häbiväärsel viisil ei plaksunud kellelegi käed kokku. Aga oli ka alles aasta 1954. Ja teine hetk oli Villem Grossi kõne. Tema alustas malbelt ja jäi malbeks lõpuni oma tooni poolest väliselt. Ajalehe ülevaade üheksanda juuni istungist registreerib kiretult kirjanduse arengu probleeme ühenduses satiiviga väärnähtuste paljastamisega meie ühiskonnas tõstis üles veegross õlut sirbis. Hääl pühendas kongressile terve lehekülje peenikest kirja ja rahva hääl ei pidanud võimalikuks krossi nime sõnavõtjana isegi mainida. Kusjuures minul oli vana kirjastamise inimesele on niisugune tunne, et ma aiman seda kohta, kus see krossi tekst sees oli ja see võeti ilmselt välja, sellepärast seal on kuidagi nagu reavahed eriti suured ja see võib olla kah nisuga. Tundliku aju juurde mõtlemine. Igatahes asi oli tõsine. Selle sõnavõtuga märgistas Villem Gross oma koha viiekümnendatel, aastatega järgnevate aastakümnete kirjanduslikes heitlustes või siis sekeldamistes kirjanduspoliitikas. Kuidas kellelegi meeldib öelda? Sellel satiiri asjadel saamisel oli ju pikk eellugu. Ja mingeid punkte sellest tahaks ma puudutada. Aastal 1092 oli nõukogude kultuurilehed ja muud lehed täiesti täis koogolit, sest möödus 100 aastat tema surmast. Kirjanikud pihtisid, kuidas koogoloneid töötanud ja raporteerisid, kuidas nad kooli traditsioone jätkata kavatsevad. Teine teema oli ka siis veel jätkuvalt üleval, nagu lehtede sirvimine praegugi meelde tuletab, nimelt Jossif jonovitš Stalini keeleteaduslike tööde mõju kõigile elualadele. No näiteks üks pealkiri. Vasarast helikeeleprobleeme seoses JB Stalini keeleteadusalaste töödega. See viimane hakkas juba ammenduma, ei puutuda otseselt praegusesse arutlusse. Aga see satiirikire esile puhkemise mehhanism, seda tahaks tõesti teada. Ma ei ole sattunud memuaaride peale, mida praegu. Ajakirjandus on ju väga palju on niisuguste memuaaride peale, kus oleks kirjas olnud, kes siis esimesena ütles. Ja seepärast ma pakun lihtsakoelise seletused, kuna kogulist kirjutati niivõrd palju siis lihtsalt kiskus vaatama 1952. aasta tõsimeelse võimu ülistada ja natuke primitiivsevõitu, palju primitiivsevõitu kirjanduspildi peale. Ja niimoodi sündiski kõrgeima ajakirjandusliku instantsi ajalehe Pravda juhtkiri seitsmendast aprillist 1952, mille pealkiri oli võita dramaturgia mahajäämus. Ja selles juhtkirjas näe, oli öeldud järgmist. Tsitaat on siis niisugune, meil pole kõik ideaalne, meil leidub negatiivseid tüüpe, halba pole meie elus vähe. Samuti ka võltse inimesi. Me ei tohi karta, puuduste raskuste näitamis puudusid ravida. Täname koogoleidi Assedriine tsitaadi lõpp. Sama aasta oktoobris. Oktoobris toimus esimene sõjaline komparteikongressi oli 19. kongress, mis algas SKP-s, on Üleliidulise Kommunistliku bolševike parteikongressi. Lõppes aga juba NLKP kongressil. 30 kuueliikmelise partei keskkomitee mutt presiidiumi valimisega valmistas olin ette pinda oma vanade parteikaaslaste errusaatmiseks, nagu nüüdseks absoluutselt selgeks on saanud. Ja kolm kuud hiljem alustatakse Stalini viimast rahvuspoliitilist aktsiooni nimelt Pravda juhtkiri 13. jaanuaril 1093 kannab pealkirja alatud salakuulajad ja mõrtsukad professorite arstide maski all. Uurijad partei ajal uurijad veendunud, et selle meditsiinilise kaasuse lõpplahenduseks oleks olnud juutide küüditamine ja muidugi igat sorti igast rahvusest kosmopoliitide ja antipatriootide edasine vaenamine. Need küsiksite, et kas, kellel sellel kõigel on ikka mingisugust tegemist Villem Grossi kõnega juunis 1009 neli siis minu arvates on küll, sest see on taust ja lähiajalugu on ajaatmosfäär ja sinuga ja hirmud. Ja 19-l kongressil tegeldi lausa otsekirjandusega, nimelt deklareeris pea arvanud ja Georgi Maximiliano vitš Marenkov. Et ma tsiteerin veel oma teostes peavad meie kirjanikud, kunstnikud piitsutama pahesid, puudusi, haiglasi nähtusi mis on levinud ühiskonnas ja ma olen kohv, ütleb ka selle hüüatuse niisiis gravda, nagu oli ettevalmistus meile raja Nõukogude Gogoli Tjahhedriine. Siis sai hoogu kaua kestnud arutamine tüüpilise just negatiivse tüüpilise ümber mis ajas poleemikast Taevi ja Lembit remmelga ja teisigi. Aga siis said muidugi algusega kümned kirjandusteoseid kümned näidendid, eriti mis piitsutasid ja paljastasid. Ja siis oli kohe kuri karjas. Kohe algas korralekutsumine, et proportsioonid on käest ka, et ühiskonnakriitika ei tohi minna üle mustamiseks ja laimuks. Viiendal märtsil 1003 suri Stalin ja 10. aprillil lasti arreteeritud arstid vabaks, aga ideoloogia lasi tükk aega ikka samamoodi edasi. On kuidagi kompositsiooniliselt tähendusrikas, et samas sirbi ja vasaranumbris 10. aprillil 53 kus teatatakse juudi arstide vabastamisest välja arvatud üks, kes ära tapeti. Ülekuulamisel ja peale kaebajaltimashukilt ordeni äravõtmisest. Et selles samas sirbis on avaldatud Aleksandr Fadjeevi ettekanne, mis väga rämedalt rünnatakse, Vassili Grossman romaani õige ürituse eest, kurvitš artiklit üht Casa keevitš juttu ja muudki veel. Ja kõrvalmärkusena olgu öeldud see, et sellesama sirbi number teatab, et draamasektsioon valis oma esindajaks ühendatud proosa ja draamasektsiooni büroosse Villem Grossi. Ja et Läti tuubultisse saadetakse kuue vabariigi draamaseminarile Mart raud, Villem Gross, Valentin Ruskis ja Mai Talvest. Ja nüüd põhiline juurde tagasi. Niisiis ei olnudki Villem Krossil nii lihtne 1954. aastakongressil oma kõnet pidada. Ta rääkis mõistujutt, see oli vist umbes nii, et kui salakaupa veetakse, siis astuvad tegevusse tolliametnikud. Noh, see on ka hea kujund reisi rõõmudeta Eesti nõukogude kirjaniku jaoks. Niisiis, tolliametnikud hakkavad oma tööd tegema, hakkad pakke avama, aga selle juures nad peavad ka pakkepaberit käristama. Ja sellest paberi kärinast on nüüd ära ehmutud ja ei tohi ära ehmuda, sest muidu ei saa toll üldse oma tööd teha. Nii ta vist umbes rääkis ja paneme siis need kirjanduse ja kriitika ja kõik muu asja sinnapaika. Saad igatahes aru. Miljon krossil oli endal selleks ajaks selja taga kümmekond ajakirjaniku ka kultuuri, ajakirjanikuaastat ja tema viimasest näidendist ankeet juba räägiti. Usaldus inimese vastu, formaalne ja olemuslik lähenemine ja nii edasi. Õigupoolest rääkigu parem kaasaegne ja see kaasaegne Ardi Liives. Selleks ajaks juba tuntud draamakirjanik, kes 54. aasta esimese jaanuari sirbis ja vasaras üle terve lehekülje väike nupp, välja arvatud Villem Grossi ankeedi lavastust retsenseerinud. Üle hulga aastate näeme draamateatri laval algupärast meiega kaasaega käsitlevat lavastust, mis pealegi on pärit noore dramaturgi sulest. Nii alustab Liivestis, räägib Villem Grossi seenest elulise aktuaalse küsimuse ülestõstmisel ja teeb muide teatavaks ka selle, et ankeet sai valmis juba paar aastat tagasi. Aga Kirjanike liit, teater, omaaegne kunstide valitsus ja teised asjatundjad, retsensendid nagu riides, ütleb. Ja nüüd järgneb pikk tiraad, aga ma loen siiski selle ka veel ajastu stiili meenutamiseks. Niisiis kes oma argusest teravate küsimuste suhtes nokitsesin näidendi puuduste kallal julgemata anda vajalikule teemale ja selle lahendusele õiged hinnangud, kes kartsid uudsust ja initsiatiivi, muidugi ka vastutust, hüüumärk, kes ilusaid elu, vastuolusid ja pimesi riputasid kõikjale säraküünlaid. Ma ei tea, mis see peaks tähendama ka olu selle asemel, et kohe pärast näidendi valmimist juhtida autori tähelepanu dramaturgilistele puudustele ja palavalt toetada suurepärast teemat, kardeti just viimast, leiti see olevat liiga julge, püüti seda pehmendada, võideldi konflikti vastu ja konfliktituse jutumärkides teooria eest. Siin olid Liivese tsitaadi lõpp. Lives analüüsib lavastust näidendit, ta jõuab lõpuks oma retsensioonis üsna masoorse hoiakuni. Nõnda palju siis minu esimestest krossi tundmustest. Ja enne kui me Tallinnas sagedamini kokku puutuma hakkasime, oli veel ühe poisi suvi noorsooraamat. Seal raamatut mul kodus riiulis ei ole ja ega ma vist ei tahakski seda praegu üle lugeda, sest lugeja pole enam see aeg on ka muutunud. Aga enam kui 40 aastat tagasi tundus ühe poisi suvi igatahes lasteraamatute hulgas kuidagi teistsugune. Selles oli mingi mõru tõsidus. Ma mäletan seda tunnet. Villem Grossi esimene päris romaan oli müüa pooleliolev individuaalelumaja ja sellega andis ta 60.-te alguse kirjanduskriitikale parasjagu tööd. Alguses püüti maja, ehitavad reinu näha individualistid. Nojah, ta ehitab ju individuaalelumaja. Niisuguse mehena, kes pulbitseb Ale ja kollektivistlikule tänapäevale selja keerab ja kellest ühiskondliku tuks, ega Urve siis loomulikult üle kasvada. Arukam kriitikaga keeras üsna varsti titele teise otsa ette. August Eelmäe oma retsensioonis oletab koguni, et kas pole teose peategelased kuidagi väljunud autori esialgsete kavatsuste raamidest. Aga lõpuks ta Eelmäe pealkirjastab ikkagi oma retsensiooni ühemõtteliselt. Rein Leisik pärib võidu. Krossi romaan paigutus kirjanduspilti mõtliku ja murelikuks raamatuna elu väärtustest ja inimsuhetest. Igatahes primitiivne plakatlik, kus oli sellest teosest kaugel? Selle romaaniga on mul seotud ka üks episood, mille ma tahaksin pealkirjastada niimoodi cross ja kriitika. Või laiemalt. Kross ja kirjaniku hingeelu. Individuaalelumaja ilmus Loomingus aastal 1961 ja sai juba järgmise aasta alguses retsensiooni keskajakirjanduses, nagu siis öeldi, nimelt Moskval ees literaat. Tunne Kaseda. Liidia toomi. Moskva eestlase retsensioon oli minu arust heasoovlik ja ma läksin grossi selle puhul. No kas nüüd kas nüüd just õnnitlema, aga igal puhul ära märkima, et ma olen tema kiitmist tähele pannud krossistus Toompea Kirjanike Majas konsultantide toas, aga minu joviaalne tegi ta kuidagi pahuraks, sest temal ei olnud Liidja Toomi retsensioon hoopiski meeldinud, ta oli sellest häiritud ja ütles midagi niisugust, see kirjatükk yles takistab romaani levikut, see tähendab tõlkimist vene keelde. Vanade lehel asude kaitsevaim oli mul seekord õige armuline ja ma leidsin selle lehe lõike üles. Ja tõepoolest mõned väga tagasihoidlikud etteheited Liidia Toomil on ju umbes nii, et selles teoorias ei ole ju kõik täiuslik. Aga mind pani tookord tõesti mõtlema kirjaniku toova inimesel hellus ja riivata, kus Tartus Ülikooli seltskonnas oli, otsustasid hinnangud kuidagi hoopis nurgelisemaks järsemad. Nende taga oli niisugune üliõpilase enesekindlus aga samuti see, et jutt on ikka ainult nagu teosest probleemist esemest. Kirjaniku isiku inimene ja võimalik võõras inimene ei tulnud nagu üldse arvesse. Näiliselt eneseanalüüsiks alati valmis. Villem Gross andis mulle olulise kogemuse. Sundis ettevaatusele. Ega meil neid hingehetki ju väga sageli olnud ei olegi. Aga mõned on ikkagi meeles, ehkki oma 40 aastat on mööda läinud. Nendest esimestest jutuajamistest. Korra läksin ma talt aru nõudma ühes muusikaküsimuses aru nõudma aega sellepärast et mille mängib viiulit ja see on ainuke kõrvaline heli selliste kõrvaliste helide poolest nii rikas Harju tänaval Kirjanike Majas, mis mind veel kunagi mitte mitte kordagi häirinud pole. Aga noh, see töö otsimine tuli sellest, et mul oli sel ajal mingi niisugune muusikalise ja võib-olla ka võib-olla ka elu tunnetusliku Maximalismi periood ja ma tahtsin talt seletust, et miks mitmeosaliste muusikateoste sümfooniat šanaatide osad laskuvad pingelises diadramaatilisest algusest nendest algusosadest nii sageli kuidagi Latsakile alla ja muutuvad lõdvaks tilulilu usama kas siis kolmandas või neljandas osas. Villem vaatas mulle natuke aega irooniliselt otsa ja ütles siis. Elukogenud. Vaata ei saa nii olla, et hakkad mööda redelit üles ronima ja ronid, ronid ja jääd küljes. Redeli otsast tuleb alla kaduda. Selle väga mahuka kujundi eest olen ma talle täitsa tänulik. Nagu olen tänulik ka selle eest, ta pihtis kunagi mulle ikkagi natuke nooremale mehele oma keskea kriisi unetute ööde heitlemist kokkuvõtete ja perspektiivide vahel. Tänaseks on ta formaalsest keskeast edukalt välja jõudnud ja selles meenutuses on minu arust elu jaatust. Koos me oleme siin ja seal sõitmas käinud see kuulus lausa Kirjanike Liidu elu juurde. Vilde kolhoosis, kirjanduspreemiate žüriis, mõnikord Moskvas, kus olid igasugu pleenumil, nõupidamised Siberis, eesti kunstipäevadel, Irkutskis nägin teda kuidagi isesugusena. Ta oli käinud otsimas kirikut, kus toimusta vanemate laulatus ja võluvat vanaaegset fotot vanematest Irkutskis võib näha krossiraamatus, õhtuoode. Talle on meeldinud kinni pidada heast toonist, headest nimedest, heast stiilist, aga teinekord ei saanud ma lahti tundest, et ta on sellest nagu kuidagi liiga teadlik ise. Aga võib-olla olen ma ka lihtsalt kadeda peale, nagu olen täiesti ilmselgelt kadeda lahtiste käte peale ta oskuse peale oma kätega endale elamine valmis ehitada. Ja meie vist esimesi kokkusaamisi oligi üks sõitnud, kui ta, see oli vist veel 50.-te lõpus näitas seal oma elamist ja näitas, et näevad siia, ma tegin dushiruumi. Harju tänava majas on perioode, kus viiulimängu vahetab juba varahommikul välja mingi kopsimine ja tagumine, see tähendab Villem teeb jälle oma korteris uuendusi. Krosside Karepa mini mõisest ma ei räägigi. Küllaga. Tahaksin rääkida ühest ammusest poliitika ja eetika episoodist millest olen küll juba ühes intervjuus kõnelnud, aga mis mulle mu krossinägemises oluline olla. Asjalugu oli nii, et minu vahekorrad keskkomiteega olid muutunud õiget teravaks. Kirjastusel eesti raamatul oli õnnestunud mitu vaidlus seisu ära võita ja ideoloogiasekretär Leonid Lensman oli ilmselt jõudnud otsusele, et kirjastuse peatoimetaja korrale kutsuda. No ma pole muidugi nii naiivne, et öelda, et ma olin keskkomiteest jagu saanud, sest ka seal suures majas oli ju erinevaid hoiakuid. Olid oma intriigi mängud, nendega sai natuke nagu opereerida ja üldse Lensmanni täht nagu praeguste teadmiste järgi kindlalt võib öelda, hakkas juba langema. Aga mulle tahtis ta ikka ära teha ja Ants Saar, kultuuriosakonna juhataja asetäitja oli vastavad juhendid kätte saanud. See lugu, mida ma tahan nüüd rääkida, nii detailirohket, ma lausa kardan unustada ennast pikemasse kirjeldamisse ja seepärast tõesti ainult jooned. See oli niimoodi, Rudolf Rimmel oli kirjutanud poeemi või seitse suuri kinni. Selle nii-öelda parandamise vastu oli ka kirjastus ja poognad jõudsid niimodi Leonid Lensmani, kes otsustas, arutame homme arutasimegi, siis viie-kuuekesi. Ja see on just see koht, kus ma lausa pakatan detailidest. Äkki ma, aga ma hoian ennast tagasi, see võiks Villem Grossi ikka väga kaugele. Me arutasime, arutamine lõppes ei millegagi. Ta lõppes sellega, et ei Rimmelilega kirjastusele ei suudetud midagi selgeks teha. Aga järgmisel päeval mulle kohe küll helistati, öeldi ikka keskkomiteest, muidugi öeldi niimoodi, et poeem tuleb ikkagi ära redigeerida ja alles siis on ilmumine võimalik. Mina ütlesin selle peale, et me leppisime kõiges kokku, võib ilmuda nii, nagu ta on jutuajamise tulemus. Siis läks natuke aega mööda ja siis tuli kirjastusse ruudi Rimmel väga elevil, pistis mulle pihku mõned paberilehed ja ütles, loe, mis asi see on, ma küsin, loetleb ta, noh, see oli Rimmeli variant, sellest arutelust ja mulle ta ei meeldinud, kuna rida tipphetki puudusid ja lisaks olid kõik osavõtjad peale Rimmeli juba liiga rumalad kohtlased. Mina ka muidugi, ja seepärast ma andsin need lehed talle tagasi, ütlesin üsna ükskõikselt, et see on nüüd sinu asija, Pisa mulle sellest näitad. Nonii, jäi sile mööda mitu nädalat. Ja vist isegi mitu puud ja korraga helistab mulle keskkomiteest mu eksabikaasa osa ja ütleb väga traagilise häälega, et sinuga seal minuga on asi õige, pahasti tuleb, personaalküsimusi on planeeritud kõva karistus mingi Rimmeli teksti levitamise pärast, ütleb ta. Siin peab nüüd tegema veel ajastu seletuse, praegu tundub see parteiline karistamine noh, koomilise müütu või tülgastav, no igatahes mingi bürokraatlikku vigurina. Aga tollal oli see käte sidumine ja niisugune eelhoiatus, et järgmine kord rohkem peatoimetaja autoriteeti ja tegevusvõimalusi igasugu instantsides oleks kõvasti alla kiskunud. Ma mõtlesin siis pärast seda helistamist, mida nüüd ette võtta, aga siis helises telefon ja mind kutsuti pärastlõunaks parteikontrolli komisjoni. See oli niisugune eelastme partei kohus. Ja siis helistas Harri Lehiste peatoimetaja nüüd juba manalamees ja ütles, et tema, Rudolf Rimmel pärast keskkomiteesse kutsutud Rimmel oli selles parteiorganisatsioonis arvele. Lehiste teadis asjast rohkem, jutt oligi sellest Leonid Lensmani juures toimunud koosoleku üleskirjutusest Rudolf Rimmel poolt. Ja liikvele lastud legendi järgi oli satiirimees Kalju kass ka manalamees unustanud oma reisikoti selle tekstiga kuhugi maabussijaama ja sealt tuli see sattunud julgeolekusse, kus selle teksti ohtlikkusest ja parteis vastasusest oli kohe aru saadud, asid keskkomiteesse antud. Mina vantsisin Kirjanike Liitu, kus pidin samal päeval parteikoosolekule esinema kõnega kirjastus asjadest ja väga põhimõttelise kena kõne kah, nagu ma sedelite järgmist praegu alles on. Nii enesekindlalt ütleb. Parteisekretäri tüütust koormast ei olnud tükk aega vabaks saanud William krosskardiga nüüd selle sekretäri ametis ja mul oli toeks kaasaelamine ja poolehoid ja ta ei teinud mingit numbrit sellest, et koosolek, mis juba kokku kutsutud on, peab nüüd ära jääma, sest ta sai aru, et enne homme hommikul toimuvad keskkomitee bürood, tuleb mul midagi ette võtta. Ta siis tuli täiesti nõme ülekuulamine partei kontrolli komisjonis ja siis marssisime lehistega Johannes Käbini juurde ja me jõudnud ära imestada tõepoolest, et meid kohe vastu võeti. Alles hiljem tuli välja, et Lensmanni saare jabur aktsioon oli vihale ajanud Olaf vutti ja ta oli enne leiduva Käbiniga asjast rääkinud. Ja järgmisel päeval olime me siis keskkomitee büroo ess Rimmel ka ja meie siis lehistega. Nüüd tuleb see Villem Grossi põhipunkt, sest keskkomiteesse oli seda asja, seda kummeli, aga noh, minu jaoks kõigepealt tammelehist asja tulnud ka tema arutama. Ja noh, mis see siis nüüd niiväga ära ei ole, ütleks normaalne inimene, seda enam tänane noor inimene. Aga tollal oli see täiesti erakordne vaimse ja poliitilise iseseisvuse demonstratsioon, sest et keskkomitee büroo saali ees polnud ju väga nähtavat relvastatud valvet. Aga sinna tuldi ikkagi ainult siis, kui kutsutud oli, keegi ei tulnud sinna niisama omapäi, et ma tulen ja kuulan ka. Ma ei teagi, kas Cross möllis ennast sinna sekretäri neiule, kes seal kahistus alati aga saalida tuli ja pärast ma sain kuulda, et hiljem oli selle ümber olnud väga palju õiendamist ja selgitamist kesta sinna kutsus ja kuidas ta sinna sai. Ilmselt oli väga häiritud, et kirjanikust tunnistaja oli asja juurde kutsutud. Aga Lehiste ja minu Partei kohtutee lõppes ühe Johannes Käbini lausega, et siin on nüüd Remmeli asjaga, miskipärast on siinjuures ka keegi tamme keegi lehiste, et nüüd paneme kõrvale, need ei puutu asjasse. Leesmann tahtis siis vastu vaielda, millegipärast Otto Merimaa ütles väga aktiivselt, et miks nad ikka ei takistanud seda levikut. Käbin ei tahtnud seda juttu kuulda ja sellega, nagu asi meie suhtes lõppes pärast juba koduteel olles. Ma küsisin Villemit, et no mis siin siis sinna ajas? Mina arvan juures olla, kui minu organisatsiooni liikme asja arutatakse, nii ütles Kross ja ma olin talle väga tänulik selle eest. Mulle tundub, et selles vaimus ajas Kloss teisigi asju Kirjanike liidus. Mõtlen mulle tundub sellepärast, et 66.-st aastast algas mu töö Eesti raamatus ja kokkupuuteid Kirjanike Liiduga vähenesid. Aga kirjastamis kriise tuli ikka ette ja neid katsusime sageli lahendada kuus Kirjanike Liiduga. Ja siis võis Villem Grossi mõtlikule no erinevaid seisukohti alluvale, aga lõppkokkuvõttes mõistlikule Hoyalik hoiakule täiesti kindel olla. Sedasama küünarnuki tunnet nagu omaaegne ütlemine kõlas sedasama Rimmeli sketši intsidendi puhul üles näidatud vaikselt, aga selgelt toetust võis tunda näiteks Heino Kiige tondiöömaja ilmaletoomise keeruka protseduuri juures. Ja palju paljudel muudelgi kordadel. Muidugimõista tegi ta ka asju, millest ei pruukinud ise olla ülemäärases vaimustuses. Ta lihtsalt tundis ennast Kirjanike Liidu funktsionärina selle sõna kõige paremas funktsioon hoone täitmas mõttes. Ta tundis inimesena, kes lihtsalt peab ära tegema, kui mingi asi läheb ära teha ja kui kedagi teist selleks tööks ei leidunud. Siin tuli välja see Villem Grossi korralikkus, millest ta ka mulle kunagi rääkis, see lapsepõlvest päritud isalt saadud tunned töö tuleb ära teha, see on üldine mõte, et seal on imelik rääkida. Kui teine inimene räägib, et see on mul kodus pärit, siis see siiski kuidagi jääb meelde. Aga noh, neid töid, mida ta ise ära pidi tegema kõige mitmesuguseid, kui Loomingu peatoimetaja oli 73. aastal vaja sõnavõtu loomingus vees TTT teise kongressi 70. aastapäeva tähistamiseks veeezzdeedeebee on Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei siis läks peatoimetaja muidugi Alt korrald üles ja Kirjanike Liidu sekretär William Ross tegi muidugi selle lookese. Aga kui 10 aastat hiljem oli vaja tähistada vees teedeebee teise kongressi kaheksakümnendat aastapäeva, siis vaat siis tegi Villem Gross oli nähtav ka ära, nii et 10 aastat Anton ta samal teemal loomingus kaks asja. Ta ei kasutanud äraütlemiseks seda loomulikku maa juba 10 aastat tagasi tegin, aga pangem tähele, et isegi sellistes tähtpäeva reageerimistes vähemasti oma küpsel perioodil püüdis ta leida isikupärast vaatenurka ja oma probleemi. Oli lõbus, natuke ootamatu, et 90.-te aastate alguses Villem Gross ajakirjanduses oma kaela kõik Eesti nõukogude kirjanduselu tegelikult ja väidetavad patud jutukesed. Ja teiselt poolt oli minu jaoks oma ootamatu see, et nagu ma sain aru Maie krossi tema abikaasa jutust võttis ta kõike seda surmtõsiselt ja asi jõudis isegi kohtus käimiseni. Aga aeg annab arutust ja oma raamatus õhtuoode esineb ta jälle harutlevana loogilisena ennastki kriitiliselt vaatlejana. Mitte selles kriitilisuses pole isegi asi, vaid sellist tõsises tahtmises mõista omaenda omaks keskkonnaelu ja püüdlusi 30.-te lõpus, 40.-te alguses. Möödunud nädala lõpus arutas Kirjanike Liidu saalis seda aega ja selle ajaprobleeme ajaloo uurijate grupp Es suur S täht, nimelt, mis peaks ilmselt minu arust soveti tähendama. Püüti kaardistada, mis ikkagi Eestis toimus, millised olid hoiakud. Ja sellisesse uue tasandiga. Analüüsi annab oma täiesti tõsise osa ka Villem Grossi raamat õhtuoode. Ning seda siis juba järgmistel aastakümnetele mõeldes. Ta paneb raamatu kaanele küsimuse. Ma mõtlen nimelt tema omaenda järgmise aastakümneid pärast neid 30. pärast. Neljakümnendaid. Ta paneb raamatu kaanele küsimuse. Kui Saulus oleks jäänud Sauluseks, mis oleks saanud siis kristlusest? See oli järjekordne saade sarjast 50 portree visandid ja täna kõneles Aksel Tamm, kirjanik Villem Krossist.