Me kordame nüüd eile vikerraadios kavas olnud saadet sarjast 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneleb Ülo tedrest. Ma õigupoolest ei mäletagi, kuidas ma just täpselt esimest korda kokku saime. Mina tulin Tartusse 50. aasta augusti lõpupäevadel ja tõepoolest viimasel minutil olin üritanud sisse saada Moskva Kirjanduse instituuti. Jahmub konna nime kuuldes ütlesid sealsed asja daamid, et kõik on korras. Aga kui ma järgmisel päeval uuesti läksin, oli daamid nagu segaduses. Hämmeldunud ütlesin, kahju küll. Aga teie pole ju see tamm, kes sisse sai. Aga siis oli saanud Arnold Tamm. On arvatud, et mina olen kirjutanud pikki lugusid, teekond annetist aga see oli hoopis tema. Ja korra saadeti mulle mingi tema honorar. Kokku oleme puutunud õige mitu korda. Arnold Tamm oli kaua aega nõukogude rahvast, see tähendab mitte venelaste proosakirjanduse toimetuse juhataja Moskva kirjastuses Sovetski piss saartel. Ja ühe tema tõlke eest sai kunagi noomida siinsamas raadiomajas. Kuus olema, sest Arnold Tamm on saanud tõlkimise eest ta Smuuli nimelise preemia. See oli niisugune kaasas käiv lugu, aga mina tulin siis Tartusse, tegin visiidi vanemate vanale tuttavale Ellinud rängelile, kes hiljem ka kirjanikuks sai. Abikaasa Olev Tartu Ülikooli hobuserautamise dotsendile tekkima ei söandanud neilt kaasa küsida ja intrist ka miskipärast ei saanud. Nüüd esimese öö tartus veetsin pisut ladusalt, aga ülikooli sissekirjutamine läks siiski hõlpsalt, sest ma olin üle kivide-kändude medali saanud ja selliseid võeti eksamiteta vastu kellelegi. Ma lükkasin 25-st sisse saanust küll välja, aga varsti sai see asi ka korda. Niisiis oli Tartu ja oli diis. Sotsiaalses mõttes oli jabur ja julm aeg. Aga ometi oli iseseisva hakkamise tunne ülikooli tunne üsna ülev. Alguses majasin Tiigi tänava intris kangi all Ühes toas nelja või viie sportlasega, see tähendab kehakultuuriteaduskonna üliõpilasega. Erik Andresel meenutas hiljuti, et Ülo Tedre ja keelemees Rein Kull olid elanud sealsamas kangi all esimesel kohal korrusel ja uksed oli nimesilt linnud. Mina seda silti küll ei mäleta, Ülo Tedre oli alustanud ka juba neli aastat varem ja ilmselt siis kuhugi mujale lennanud. Muidugi, ma kirjeldaksin erilise mäletamise uhkusega. Et siis ja siis me kohtusime esimest korda. Aga kindla peale oskan öelda ainult seda, et aeg-ajalt mekk kõndisime. Tedre rääkis ülikooliasju ülikooli lugusid, mis tema ajal olid olnud hoopis tormakamad. 1950. sügisel oli kord majas ja alguses tundus, et keskkool lihtsalt läheb edasi. Aga siis hakkas professor Ariste muu keele huvilisi kursusekaaslasi kohvikusse kutsuma. Seminari raamatukogust õhkus vastu Teaduse hõng. Kirjandus kateedri laborandilt, Daniittalt sai lausa erutavaid vanu väljaandeid. Ja Ülo Tedre arutlused aitasid mõista uusi suhteid. Mis ta minust välja tegi? Ei tea, aga igatahes olen talle tänulik tema 70. sünnipäeval kaks aastat tagasi, ma tahtsin seda talle kõne vormis öelda, aga Arvo Krikmann lõi ilukõnelejad kuidagi laiali. Ma ütlen siis täna. Selles on üks poole sajandi tagune juttugadke. Tedre küsib mult, mida siis õppima hakkate navi hakanud, ma ei mäleta, kui kiiresti me sinatame, hakkasime. Nii, et mida siis õppima hakkad või hakate eesti filoloogil oli ju pärast üldkursusi võimalik valida kirjanduse, eesti keele, soome-ugri, keelte, rahvaluule ja vist ka psühholoogia vahel. No mina teatasin veendunult, tähem kirjandusse, see oli siis valik oli teha teise kursuse ajal. Ah, et nii vara juba valitud, kommenteeris tedre. Nüüd hiljuti, nüüd ma teada, vist oli see tal mingi intervjuu, et tema tahtis kirjandusse aga kainegaalumine ja kirjanduse ümber toimuv olupoliitiline ja konjunktuuri sekeldamine pani ta valima midagi püsivamat. Niisiis valis ta rahvaluule. Ja ta muidugi For solistina ka imperatiivist päriselt pääsenud. 55. aastal kaitstud väitekirjad, teema on tal klassi võitlused, ajastumine 20. sajandi eesti lõpliimilises rahvaluules. Aga teiselt poolt, mis siin ikka torkida, sest materjal oli ju ka niisugune, olid töölaulud, aga olid ju alamuse laulud ülemuse vastu kilter kubjas, aidamees, need olid teadagi kus kohas kõige ees. Nii et materjali suhtes tedre ei patustanud. Mõnikord ma mõtlen, et just tema tedre võiks olla see mees, kes rahvalaulu esteetika uuesti suureks kirjutab. MINA OLEN korraga koolipoisina, seega siis 40. aasta lõpul saanud lausa vapustuse, see oli Kadriorus dünamo staadionil. Ja ma ei mäleta, mis seal oli ja mida me sealt otsisin, aga meeles on, et kui esitati Targa rehealust seda vaikset ja mõtliku ja mingi niisuguse seletamatu painega saadetud tantsu siis tulid tõepoolest kurku mingi rahvuslik klomp. Lausa uhkusest, et oleme just niisuguseid eraldades kekutavaste väljakutsuvast ja lakkamatult võistlevast tantsumentaliteedist. Ja selline tunne ei saanud tulla ilma tugeva esteetilise aluseta mida on vististi ka rahvaluule tekstides rohkem kui kooliõpetuse formaalsus igal meist ära tunda laseb. Ja sellepärast struktuuri ja motiivi analüüside kõrvale tundub. Mõnikord kuluks uueks erandiks väga ära üks ülemlaul rahvaluulele. See võiks olla moodsat väljendit kasutades väljakutse Ülo Tedre ele rafineeritud kunstitundlikkusega inimesele. Aga tegelikult on ta tugi tööjõuna selles suunas ju töötanud, ma mõtlen ta konsultatsioone rahvaluule tavalisel elavdamisel ja eriti kaastajaid Veljo tormisega. Ma olen hüpanud ajas liiga kaugele juba ettepoole. Tartusse tagasi minnes võtame teadmiseks veel selle, et juba kolmanda kursuse üliõpilasena asus Tedre kohaga erialasele tööle KKI, see tähendab keele ja Kirjanduse Instituudi assistendina laborandina. Seega siis juba 1099 ja 51.-st aastast on ta kirjandusmuuseumi teadussekretär ja 1055 saad töökohaks jälle keele ja Kirjanduse instituut ning seda tänaseni välja. Tede uurib, süstematiseerinud, kirjutab, publitseerib materjale. Millal algas ta abieluaasta Hameriga, seda ma polegi endale mällu jätnud. Näidaku see. Ühe korra vaimsust, aga Blair ja Viljandi midagi kunagi igatahes rääkis. Korra vaatasin Tartus vist ainukesel peol, kus ma seal käisin, mis muidugi minu auks ei räägi. Ma vaatasin seal tedre tantsimist, paapingeta elegantne liikumine. Igatahes olin ma tema härrasmehelikkuse peale kade. Ühes oma rahvaluulesektoriga linna üle kolinud Ülo Tedre hakkas koos Asta hammeriga elama üsna tina ja Vilmsi tolleaegse tompi tänava nurga peal hoovimajas. Minu Tallinna algas 1958. Mina paiknesin sageli sealsamas lähedal Wiedemanni tänavas vanemate juures ja hakkasin sagedasti külas käima. Seal tina tänava koledal kombel kohvi unele ei teinud see sel ajal midagi muud, jäime vist uskumatult vähe. Aga malet mängisime palju ja rääkisime ka palju. Kui aeg oli kätte jõudnud, siis hakkas erilise uhkusega demonstreerima väikest Kristjanit. Leviti meeldis talle eksponeerida jõmpsikat, nagu ta ütles, teed leti peal. Minu tol ajal erislapsetunnet, seal ei olnud aga üht Kristjani lugu, ma olen tõepoolest palju kordi koolides ja raamatukogudes rääkinud. Muidugi juba Kristjanit seemnete järgsest eluperioodist. Lugu on niisugune ideoloog Kristjanile luuletust. Meie kiisul kriimud silmad istus metsas kännu otsas, kutsus lapsi ja nii edasi ja nii edasi, kuni nende ridade, nii, kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda. Kes luges, aru, sai, sellele ta tegi pai. Ja selle peale küsib pisike Christian, aga mis sellega tehti, kes luges, aga aru ei saanud. Seda nimetatud Kristjani klassikaliseks küsimuseks. Ja üks teine tina tänavalugu ei ole nii puhta mündiga, saagu see siiski räägitud. Asta Hanneli töötas alates kaheksandast aastast vastasutatud ajakirja keel ja kirjanduskirjas teaduse kriitikaosakonna juhatajana. Ning kuna keele ja Kirjanduse instituut pidas selle ajakirja esmajoones oma ajakirjaks, siis kutsuti ka keele ja kirjanduse inimesi KKI koosolekutele. Aeg oli juba tükk paiga Rushovi aeg ja mingi pehmenemine ideoloogias oli ilmne. Aga tõsiusklikele polnud see meele järele. Ja polnud meelel ende Sõglale, kes oli sel ajal KKI sektori juhataja. Tulemus oli kirjalikke kohtumine, selliseid ikka peeti aeg-ajalt. Kohtumine Teie keskkomitee juhtidega. Paul Kuusberg, kes ilmselt tahtis koolitada, olin ka mina sinna kutse saanud. Arvata võis ju ette jutuajamine keskkomitees oli raske, sest tsensuur oli läinud oma parandamistega närviliseks ja arvata võisid dogmaatikute leer püüab teisele nii-öelda revisjonistide poolele ära teha. Natuke vulgaselt öeldes. Ja nüüd siis tina tänavasse. Oleme Ülo Tedrega malet mänginud ja kohvi joonud ja siis ütleb aste aed. Neil oli täna üks imelik koosneb. Väljendan ma niisugust vaoshoitud huvi. Ja kuulen siis Sõgla teravast rünnakust ligi paarikümne kirjaniku vastu. Tegelikult enamiku oluliste autorite vastu, märksõnadeks abstraktne humanism, klassiteadvuse nõrgenemine, suure isamaasõja ebapatriootiline käsitlemine, Eesti sõjajärgse olukorra, Nõukogude vastane kujutamine formalism, kosmopolitismi ja nii edasi. Mina olen seda kõike, räägib Sisasta Hameri. Mina olen üks suur kõrv. Ma muidugi saan aru, missioon sõdla kõne kohtumisel Keskkomitees, mis peab kirjanikud ilmselt oimetuks lööma on väga tähelepanelik, aga üles ei julge kirjutada. Kardan, et haamer ei pruugi nõus olla selle lekkega kasutades jälle tänapäevast sõna. Ega ma ei söandanud ka küsida, kas ta lubab neid asju kasutada või ei? Tark Tedre ei ütle ka midagi, vaatab niisama. Ja siis ma lähen lihtsalt koju, teen selle patuste nimekirja valmis ja järgmisel päeval räägin sellest Kuusbergile Kirjanike Liidu peamisele asjade ajale dollale prantslaste järgi sõjas nagu sõjas ikka. Ja muidugi teeb anapoliitika Hay Paul Kuusberg õige käigu. Ta võtab keskkonna esimesena sõna ja läheb rünnakule KKI vastu näitab nende süüdistuste vastuolu. Alustab isegi sealt, et, et näete, mida kirjanikest räägitakse. Ta näitab süüdistuste vastuolupartei uue poliitikaga rääkimata juba nende mõistusevastasusest KKI-le plusspunkt erilise ideoloogilise valvsuse saamata, vastupidi, leitakse, et neil tuleb hakata mõtlema kaasaegsemad. See on Kirjanike Liidu puhas võit. Aga muidugi ei tähenda see midagi, sest uued tekstid toovad jälle uusi süüdistusi, mille puhul põhilised ahvideeritusena läheb varsti käiku immigrante kirjanduskriitika nimelt nii et kui seal kiidetakse kedagi, siis on see ausale kodueesti kirjanikule väga paha. Aga siiski, mõneks ajaks jäi nõiajaht seisma. Küll aga käis KKI tõeline uurimine, kuslik, kes rääkis, aga see jäigi ilmselt saladuseks. Jahja viis aastat tagasi surnud aasta Anneliga ei saanudki seda asja enam üle rääkida, nii samase jäigi. Ülo Tedrega saime kokku ka keele ja Kirjanduse toimetuses sisalduda toimetuse instituutel. Sakala tänavas olid peatoimetaja Olev Jõgi. Pidas väikest tamist lubatavaks lõõgastuseks, niiet klõpsutasime kolmekesi. Meil oli üldse selle aja. Järgi male väga oluliseks tähelepanu jutuaineks sest see oli veel Paul Kerese aeg, see oli väga suursuguste turniiride matšide aeg, niisiis malest räägiti ja noh, omamoodi me siis ka malet mängisime. Muidugi jätkusid need keele ja Kirjanduse kohtumised siis, kui mõlva olin Lauristini praegusel roosikrantsi tänava toimetuses. Seal oli Ülo Tedre lausa igapäevane külaline. Ülemiselt korruselt alla tulles istus ta sealt harutas ja andis tihti ka väga olulist ja head nõu. Aga tahaksin ma siiski nüüd sellest roosikrantsi tänava Lauristini tänavaajast minna tagasi oma kirjastuse perioodi teenistuse juurde Eesti raamatus. Ja selle eesti raamatu osa alapealkirjaks võikski olla Ülo Tedre ja kirjastamine. Päris loomulikult on kirjastamisküsimused teda kogu aeg huvitanud, see on ju tegelikult kõige olulisem. TÖÖ väljund. Vanade lehelõigete hulgast tuleb välja Ülo Tedre artikkel Rahva hääles seitsmendal märtsil 1056. Tedre retsenseeriv Erna normanni eesti vanasõnade valimikku. Ka läheb selle konkreetse väljaande juurest ka laiemate probleemide kallale. Leidis, et tsiteerin. Võlg rahvaluuletrükkitoimetamise osas on seda suurem, et sellel tööl on vabariigis suured võimalused kogutud materjalide hulga ja väärtuse tõttu. Ma tahan omaenda kirjastustöötaja kogemustest kinnitada. Oma taotlustes probleem selles, et rahvaluulesektor töötas ja tootis aga väljaandmine venis ebamäärasesse kaugustesse. Ja nii oli ka Ülo Tedre toimetatud eesti rahvalaulu antoloogiaga. Tedre, visadus ja realistlikkus. Selle all mõtlen ma väljaande jaotamist kaheksaks vihikuks. See tegi antoloogia ilmumise võimalikuks ja 1969 tuligi välja esimene vihik. Muidugi eriti tänase pilguga ka juba siis vaadates ega trükikunsti hiilgenäitega tegemist ju ei ole. Aga ma loodan ka tehnika kasutati võimalust neid pehmekaanelise vihikuid köideta, kaupa kokku komplekteerida ja ilusti köita. Esimese vihiku 12 tuhandeline tiraaž osutus küll liiga suureks, aga kuuest 1000-st tallaga ei läinud. See väljaanne tegi tee lahti vanasõnadele, mis 1980 hakkasid ilmuma juba natuke kompaktsemad kujul. Kreemiks, mis on püsivalt Tedrel hinge peal, on teaduskirjanduse retsenseerimine. Kirja kirjanduse kolleegiumis, mille püsiliige ta on, on ta seda ikka nõudnud ja autorina pakkunud, ise ja võtnud vastu ideesid. Ikka on Ülo Tedre oma retsensioonis põhjalik mata. Suurema ülevaatlikkuse huvides Karefereerimist ta kolleeg teadvuses, aga samal ajal ka vahendaja. Kuldossiks olulist sõna mis eriti nagu kõlama peaks jääma, siis on see sõna minu arvates põhjalik. See peaks nagu Ülo Tedre iseloomustamisel esimesel kohal olema tan põhjalikuma teadmistes. Seda võib kogeda isegi helgetes vestlustes. Hea folkloristid kombel, ta nagu elab oma materjali sees. Meenub üks möödunudaastane novembrihommik, kus ta televisioonis varahommikul hingedepäevast rääkis. Kuidagi nagu kõigel ise juures olnuna, niisuguse koduse kõike teadjana. Ta talutas kuulajat-vaatajat läbi tavade hoiakute ja ei rääkinud kellelegi teise eluviisist ja mentaliteedist, vaid elas ja oli ise. Westholmi poiss, nagu Jaan Krossi parafaašina nüüd ütlema on hakatud. Alates kolmandast klassist aastast 1937. See tähendab, et ta sai veel head eestiaegset kooli. Westholmi lased on hakanud välja andma kogumikke oma koolist ja hiljuti ilmunud Perazbedaja Astra. Kolmas on tõepoolest vapustav raamat, see koosneb elulugudest ja vapustav on see suur osakaal, mis sellest koolist tulnud meestel on olnud Eesti kõigil elualadel. Ja siis on Ülo Tedre kooli õpetaja poeg. Ka õpetajanistel tedrest on selles Peraspera raamatus juttu jutu kehvast hindest, mille sai üks kirjand sellepärast, et oli kasutatud uuenduslikku keelt ja on juttu õpetaja Mihkel Tedre tunnis peetud õpilasreferaadis, mille teemaks oli Hornungi aarentsi ja Aaviku teened eesti keele arendamisel. Mõelgem, missugune tase. Niiviisi kujundati. Töökaid vaimuinimesi. Kodujutte neid päris hingejutt ei ole mehe Ülo Tedrega suurt rääkinudki, korra siiski. Mitmenda põlve intelligendina oli ta juba lapsest saadik raamatute keskel, raamatud olid osa ja Ülo Tedre rääkis, kuidas ta, noh, see oli vist kaheksaaastasena luges etnograafiaalast raamatut, mille pealkirja mina olen nüüd ära unustanud. Aga mis hakkas teda niimoodi huvitama, et sündis kindel tahtmine nende asjadega hakkama, tegelema, niida? Üks õhtu rääkis. Need ei olnud see 40.-te aastate nõukogude kirjandus, poliitika ja otsuseid ajakirjades Leningrad kohta, kui näidet tuua ainuüksi süüdi selles, et tedre rahvaluule valisk. Ja samas on ta ka väga erudeeritud ja väljakujunenud maitsega kirjandusinimene, mitte ainult lugejana. Tema kiindumus Hindrey loomingusse on laialt teada. Juba 1910 kaheksandale aastal lõhkus Loomingu Raamatukogu vaikimise Hindrey ümber avaldades Ülo Tedre koostatud Hindrey valimikku. Karl August Hindrey iluga päeviku. Selle kõige traagilisem Eestimaa päeviku avaldamisel juba nüüd Eesti vabariigis tedre vist tegev ei olnud, aga teoste kogu juures kindlasti. Ja peatoimetajana on Ülo Tedre toiminud Jaan Krossi teoste kogu väljaandmisel. Nüüd oleme jõudnud kaunite kunstide juurde, siis olgu öeldud, et paljud inimesed lausa järeleproovitud, seovad Ülo Tedre nime ka koorilauluga. Kõigepealt kooli lauluga. Mingis mälusopis tundub mulle, et järsku see Tartu esimene kontakt just toimuski niimoodi Terre tuli koori kutsuma kuumale ja ega ma teise hääle laulmisega hakkama ei saa, aga aga kui tedrekoor juba uus Tallinas Orfiga Tullust laulis ja siis olime platsis küll. Ja muidugi oli tedrest väga ilus mulle noot kätte anda, mille keeramisega oma kontserdisaalis naabrid muidugi hirmsasti häirisid. Aga oma hädise ladina keelele vaatamata sain ma hoopis paremini aru, miks laulutüdrukud mõne koha peal nii erkroosad olid. Aeg oli veel niisugune. Ja siis mulle kingiti niimoodi et aegade muutuse formaliseerimise ajal oli mul ka Ülo Tedre ja tema prouaga tegemist, me olime koos. Olin augustist 1091 paariks päevaks maalt linna tulnud ja esmaspäeva hommikul pärast mitmenädalast kaunis juhuslik uudiste jälgimist. Tegin endale kohvi ja keerasin BBC lahti. Esimene teade oli, et Moskvas on riigipööre. Otsisin teadjaid ja üks teadja Rahva hääle toimetuses, ütles küll absoluutse üleolekuga, et see nali kukub läbi, milles mina veel nii kindel ei olnud. Sest et nagu mäletame, sõjavägi, tuli juht Tallinna poole. Teisipäeval läksin siis oma töökohta, keele ja Kirjanduse toimetusse sinna Lauristini tänavale. Pärast lõunat koju minnes võidu väljaku miiting. Mina ei ole massiürituste inimene, aga seekord ei läinud ma siiski mööda. Ja tütred olid ka seal. Mõnda juttu kuulasime meid tõsiselt. Ülearune paatos, panin vähemalt minu natuke kihelema, aga et asi tõsine aeg on tõesti käes, see oli selge. Ja siis tegite mulle, kes ma üksi linnas olin, kingituse ja kutsusid enda juurde oma suurde teadlase korterisse, kaubamaja juures miitingu järel lainetusena ja vaatama, et kuidas Moskvas riigipööre areneb. Moskvas aga tegi juba varsti teatavaks putšistide esimesed enesetapud või tapmised. Siis aga lülitati sisse Eesti ülemnõukogu ja neli minutit 11 läbi varastati Eesti vabariigi iseseisvus. Seitse aastat pärast seda. Olime seal alati koos ja on olnud õige toekas tunne arutada maailma eesti asju rahvaluuleteadusega ja tema majandusgeograafist prouaga. Fraas neid ei eksita, selleks on nad liiga vilunud ja reaalne elu on tihedalt nende ümber. Nonii, nagu Ülo Teder oli seal novembri hommikul, mil ta televisioonis hingedepäevast rääkis. Kristjan on olnud, ta töötab mingis infoagentuuris ja me oleme üritanud tõlkida viisakasse eesti keelde sõna Impiisment mis märgib terminina lääne inetut mittevahelesegamispoliitikat enne teist maailmasõda. Päris rahuldavat lahendust minu arvates selle sõna tõlkimisel meil ka veel ei ole. Õpetajale Detride jaoks absoluutselt ebasobivas Minooris. Lisan veel, et korra hilissuvel Värskas õpetaja sülominud linde vaatama. Neid koolitunde nimelt, kus noored linnud enne äralendu valmistuvad pikaks teeks. Ta tegi liigutav, naljakalt järelenud ehmunud Sapsimist. Ja mina olen, ma arvan, vanaisa punktid kogunud seda tarkust oma teadmisena oma poistele edasi andes. Ja ühel teisel suvel käis Ülo Tedre järjekindlalt vees ka siis, kui meie Vellerannaga juba tõrksad olime, sest meie arust oli küll, aga meie arust. See oli saade sarjast 50 portree visandid, kus Aksel Tamm kõneles rahvaluuleteadlasest Ülo tedrest.