Sarjas 50 portree visandid kõneleb Aksel Tamm täna tõlkijast kirjanduskriitikut ja toimetaja Olev jõest. Et mul on ees paar paberilehte, ma tahaksin peaaegu öelda, et koltunud lehte, aga ega nad nii väga koltunud ka ei ole. Igatahes on nad pärit aastast 1970 ja ma olen sinna sirgeldanud rohelise tindiga üht-teist kirjanduslikku vastabreemia esimese määramise käigust ja me jõuame sellega siis ka otseselt Olev Jõe juurde. Niisiis esimene koosolek, kohal on kõik üheksa preemia komisjoni liiget, esimehena istub seal Juhan Smuul, siis Olev Jõgi, Paul Kuusberg, Parve, Holger Pukk, Eduard Päll ja kirjastajate poolt Vladimir Kaljo, Itraja praegune jutustaja. Esimesel koosolekul katsutakse kokku leppida üldistes põhimõtetes. Ja punkt kolme all on mul kirjas. Jõgi ei näe midagi, millele anda. Kui siis anda kogu loomingu eest ja siis on veel lisamärkus, sellele vaieldakse vastu. Ja siis tuleb koosolek. 16. märtsil 1970 üleval paremal lehe nurgas on mul kirjas jõgi. Koolon salajast hääletamist, seda ettepanekut siis hääletatakse, selle poolt preemiaid hakatakse salaja hääletamisega määrama, on jõgi parve buke Tamm teisena vastu. Niisiis viis, neli otsustatakse hääletatakse lahtiselt. Aga muidugi tänu sellel lahtisel hääletamisel on mul nüüd arvude taga ka nimed. Ja niisiis esimene proosa aastapreemia Anti Erni Kristjani okupatsiooniga kaheksa häälega, niisiis kaheksa poolt vastu üks Olev Jõgi. Luulepreemia, Vladimir Beekmanni olematule puule anti ka kaheksa häälega, üks jäi erapooletuks Olev Jõgi. Lastekirjanduse preemia anti Eno rauale samuti kaheksa häälega, vastu oli üks, oled jõgi. 1969. aasta lahkunud mehele August sangale. Anti postiivne Teina tõlketeose ja kogu loomingu eest ja sebrinandi ühehäälselt. Siis anti Sergei Sakkovila kirjas, seal see preemia, selle puhul kuulus Olev Jõgi, kaheksa poolt, hääletan hulka. Seal jäi erapooletuks Holger Pukk, kes ütles, et ta ei tunne piisavalt materjali. Et pilt oleks sellest seitsmenda aasta auhindamise suus täiesti ammendav. Ma lisan ka Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinu mänguhääletuse. Selle näidendi prioneerimise poolt olid jõgi Kuusberg, Parve ja tamm. Vastu olid Päll pukk, piirson niisiis oli neli nelja vastu. Kõik oli Juhan Smuuli käes aga Juhan Smuul ei suutnud seekord erapooletust kaugemale minna ja nii jäi traumat preemia välja andmata, sest et kui keegi pakkus, ma ei mäleta, kes premeerimiseks Smuuli enese pingviinide elu siis? Jah, argument oli, see preemia tuleks ikka välja anda, siis keeldus muul tõesti kategooriliselt asjadeks arutamasti ähvardus lahkumisega žüriis esimehe kohalt üldse sadist. Ja nii siis jäiseid Raava preemia tookord välja andmata. Paar lehekest ja kui palju kirgi, kui palju ajastut ma ütleksin ja muidugi ka, kui palju ise loomusid ja Olev Jõgi nagu ta oli. Selle žüriile hooajaks me olime tegelikult tuttavad juba üle 10 aasta. Ma tahaksin isegi arvata, et kõige head tuttavad see tutvus algas kuidagi õige enesestmõistetavalt, kohe pärast Tallinnasse tagasitulekut ülikoolist aastal 98. Mul oli natuke tegemist olnud selle uue ajakirjaga. Keel ja kirjandus, Olev Jõgi oli toimetama hakanud. Aasta ameti oli nähtavasti ülikooli mälestuste najal tellinud mult retsensiooni Ralf Parve luuletuskogule ja noorusliku naiivse kirgastusega. Tegin ma sellega siis ära, aga see ei saanud ilmselt olev jõge nüüd eriti huvitavana. Võib-olla häälestasid kontakti loomisele minuga rohkem, need kokkupuuted Kirjanike liidus, kus me tuisti iga kuu parteikoosolekul käisime. Igatahes leidsime ennast varsti üsna sagedase külalisena Vene tänavas jõgede korteris majas, mis oli kuulunud Bernhard Linde-le, nagu kuulsin ühel juhuslikul kohtumisel linde pojalt laevasõidule, Helsingist Tallinnasse ka palju hiljem. Aga minu ja olev öö vahel need omandiprobleemid tol ajal muidugi jutuks ei tulnud. Küll aga oli palju juttu Hruštšovi poliitika üle ja kultuuripoliitika üle, mis esimeste ütleme mingitki normaliseerumist lubavate sammude järel oli kiiresti jõudnud Ungari kägistamiseni ja kultuuripoliitiliste lollusteni. Seda me arutasime, nende asjade ümber, rääkisime ja ometi püüdsime nendele kägistamistele lollustele vaatamata leida ikkagi mingeid Testaliniseerimise märke, sest teist võimalust edasi olemiseks lihtsalt ei olnud. Pole veel kõigepealt, sest et minul oli ju tegelikult lihtsam. Ma olin noh, veel madalama järgu lauaülem ja minu sammud ei olnud nii-öelda määrava tähtsusega, aga olev oli juba saanud oma ajakirja. Ja see jäi ta ametielu ju kõige tähtsamaks asjaks. Ja selle ajakirja olid otsustanud toimetada tõepoolest nii sõltumatult, kui seda tollal vähegi sai. Ajakirjast keelest ja kirjandusest tuleb veel juttu, aga ma ei tahaks ikkagi veel lahkuda, seal tuleb kodust malle hiljuti juubelit tähistanud Mall Kaevatsi kirjandus, nägemisi me vist eriti suurt ei kujundanud, sest nii kaugele oma juttudega ei läinud, aga mul on niisugune tunne, et Jaan Jõgi väga sügava humanitaartaustaga loodusteadlane midagi ikka sai. Noh kasvõi stiili mõttes. Jões tuleb mulle meelde üks tõe rääkimise õhtu, üks suur tõe rääkimise õhtu, kui noor rahvas kaasa arvatud, viska väimeespoeg. Ülo Kaevats. Suures Gustav Nani eufoorias oli ja tõepoolest Jaanil tähetund, ta oli oma vaimu ja võimu vastandamise ja oma mustade aukudega tõepoolest populaarne ja paeluv ja peaasi demokraatlikke opositsiooniline. Ja minu osaks langes siis meelde tuletada paarikümne aasta tagust diskussiooni rahvuskultuuri asjas, kus Gustav Naan tõesti kõige pimedamal jõud esindas. Ega ma ei tahtnud noorte inimeste opositsioonilist entusiasmi kustutada, aga seda mitte, aga ma tahtsin lihtsalt näidata, kui veidrad võivad olla arengukäigud. Igatahes tundsin Mänd tol õhtul kultuurimälu kandjana ja näe, Gustav Naan jõudis ka lõpuks oma alguse juurde tagasi. Aga läheme nüüd Olev Jõe lemmiklapse keele ja kirjanduse juurde. Kui otsida kõige iseloomustavat lühikest määratlust oleme veerand sajandit kestnud toimetaja tööle siis minu jaoks on see sõnas vastasseis. Ja muidugi teatud määral iseloomustab see sõna kõiki Eesti kultuuriväljaandeid kogu kultuurielu lõpuks, sest et kui tahtmist on, selles veenduda, piisab, kui võtta kätte Kaljo Veskimäe raamat Nõukogude tsensuurist Eestis ja sealt näeme, et oli ka päris palju, mida taheti keelata. Aga ikkagi oli keele ja Kirjanduse ja Olev Jõeasend kuidagi isesugune, mis nii. Minu arvates sellepärast Loomingu Raamatukogu said suurte konfliktide puhul toetada selja siiski vastu Kirjanike Liitu ja siis tegid remmelga Kuusberg või Beekman kõva häält ja ütlesid, et kirjandusse puutuvaid küsimusi tuleb lahendada Kirjanike liidus ja, ja me peame neid ise lahendama, seda nõuab ju selge sõnaga, kas siis 24., viies või ükskõik mitmes NLKP kongresse ja siis leiti jälle mingi moodus vendi ja toimetajad said jälle rahus tähendab suhtelises rahus edasi töötada. Aga jõgi oli oma ajakirjaga kogu aeg tuleliinil praeguse militaarterminite suhu tuli. Siis ma tahaks ära öelda selle asjaolu, et olemegi, tulin sõjaväest ära alles 1093. Ja mis ta sinna nii kauaks jäi südamadalt, õieti kunagi uurinudki. Aga teiselt poolt on oluline just see tõelise filoloogilise tubliduse märk oli see asjaolu, et viie aastaga pärast sõjaväge jõudis ta ennast nii veenvalt teostada ja tõestada, et tema asumine, keel ja kirjandus peatoimetaja kohale tundes absoluutselt asjakohasena ja selles oligi nagu tõestasid, järgnevad 25 aastat ja jõe enese tegutsemine kirjandusteadlasena ja kriitikuna. Aga nüüd ikkagi sellist tuleliinist, miks, miks tule liimiks, tuleliinil? Ajakirja asutamisel oli tähtis osa Kirjanike liidule Lembit remmelga ja õigupoolest see vedru ja motiiv oli ju see, et 58.-ks aastaks oli ilmselgeks saanud see mälu läbilõikamise drastiline kogu pilt see meie kultuuri kõigepealt kirjanduse armutu jagamine lubatavaks ja mitte lubatavaks noh, siis progressiivseks reaktsiooniliseks, kusjuures seda lubatavad, saatsid kah primitiivsed kommentaarid. Hooldus Stalini surma järel hakkasid tulema esimesed mõnevõrragi avaramad tõlgitused, aga ei jõudnud näiteks minagi kirjastuse peatoimetajana ju kunagi selleni, et Tamsar artikleid oleks võinud vabalt välja anda. Ei ole ka normaalset koostööd minu peatoimetamise ajal olnud eksiilkirjanikega jõudnud minagi vabanemiseni näiteks selliste proportsioonide nuhkimisega rahambist. No umbes nii, et ega Underid ikka selles kogumikus rohkem ei olegi, Debora Vaarandi ja Ilona Laamanist ei teadnud ma ka ise veel mitte midagi ja ma ei tea ka seda, kas jõgi oli Ilona Laamanit lugenud või mitte. Ja kas see luuledale üldse meeldinud olekski, sest ta oli pisut konservatiiv kah. Aga see, et kogu Tammsaare tervikuna esimesest sõnast, viimase punktini on eestlasele tähtis. Ja see kultuuri traagilist lõhki rebimist tuleb hakata ravima, selles oli olemegi absoluutselt veendunud. Aga tema vastas ei olnud mitte ainult partei kultuuripoliitika üldse ikka väga konkreetsed oponendid keele ja Kirjanduse Instituudi, Eduard Pälliga, Endel sõbra näol. Et nüüd jõel rahulikku päeva ei olnud, seda öelda oleks muidugi liialdus, aga rahulikku kuud talvist tõepoolest ei olnudki. Keel ja kirjandus võiks oma tagakiusamise loo kelleltki tellida ja oma 40. aastapäeva puhul tuleval aastal avaldada. Seal on üht kui teist olulist, huvitavat ja tähtsat. Minul puuduksin, aja võimalus konkreetseks minna, aga mõned ideoloogia lahingutüüpvõtted tulevad siiski meelde. Näiteks kaegleb keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Endel Sõgel muidugi. Miks see küll ometi niimoodi on, et kui minu teaduslikud töötajad avaldama töid Instituudi väljaannete, siis on kõik absoluutselt korras, aga niipea kuna kusagil mujal kirjutavad esmajoones muidugi ajalises keel ja kirjandus siis on nagu teiste inimestega tegemist, tuleb puha ideoloogilist pahna. Seda tuli mõista. Nii, muidugi tulevik ei ole kellelgi õige toimetada. Ideoloogia valem. Võis Eduard Päll, jälle ilmus Keeles ja Kirjanduses, segane artikkel, aga kas kolleegium seda sai lugeda, miks seda kolleegimist varjati? Nojah, seda kolleegiumi kahju sätiti remonditi, aga tõsiusklikuks ei saanud ta õnneks küll kunagi dogmaatika ideid ikka vähemuse, aga nad olid väga häälekad. Või siis veel üks institutsioonile Finess kirja kinos oli kahe ütleme institutsiooni häälekandja, üks oli siis Teaduste Akadeemia teine Kirjanike liit. Aga vaikival kokkuleppel vastutas kriipsu alla sõnale sõrendus, sõnale vastutas selle ajakirjast Akadeemia Kirjanike liit oli rohkem nagu loomingu eest seisja akadeemia pidises vastutama keele ja kirjanduse eest ja see tähendab muidugi, et see vastutaja ikkagi keele ja Kirjanduse instituut. See andis mõnikord võimalusega niisukeseks variselikuks, kahetseme isegi, et ega me ei tahakski ise, aga keskkomitee nõuab meilt, mis parata. Selle surve juurde muide kuulus ka nõuet, olemegi, tuleks ära Kirjanike Liidu partei organisatsioonist. Nagu see vormel oli, võtaks end arvele keele ja Kirjanduse Instituudi algorganisatsioonis. Tänane 97. aasta inimene ei saagi muidugi anname aru, milles siin probleem on, mis tähendab arvele, mis tähendab seal organisatsioonis, siin aga probleem ometi oli, sest Kirjanike Liidus oli Olev Jõgi mõttekaaslaste hulgas aga keele ja Kirjanduse instituudis oleks teda palju lihtsam olnud nii-öelda partei kliinis rünnata. Ja ma ei mäletagi, kuidas see asi lõpuks jäi. Tõnismäe arhiiv on ka praegu suvepuhkusel ja ma ei saanud sealt kontrollida. Aga igatahes närve nõudis ka see valikuõiguse tõestamine jõelt palju. Kusjuures asi sele Kirjanike Liiduga Khani üheselt helge ega siniühemõtteline ei olnud, sest et suurtes põhimõttelistes küsimustes oli asi küll selge, aga vaadake, Olev Jõgi tegi ju väga teravat ajakirja. Keel ja kirjandus oli ka kaasajakirjandusküsimustes ja kaasautorite suhtes mõnikord väga terav ajakiri, muidugi küllap Lulica mõned autoriteedid, mõned sümpaatiad, kellele ta kallale ei läinud ja ei lasknud ka teistel minna. Aga ametkondliku hierarhiat ta selles asjas silmas igatahes ei pidanud. Ja keele ja kirjanduse kriitikaveergudel läbi nahutatud kirjanikud, prominendid muutusid ajakirjade suhtes reserveeritumaks esinemisele hoolega varjata. Püüdsid jah, kes näete ise sisse, kui ma iseenesegi sisse ei näe. Aga samal ajal kõiki neid asju meelde tuletades mäletades ma söandaksin öelda. Ma arvan, et see kõik sobis olev jõele, sest ta oli minu arust niisugune vastaseotsija tüüt. Folklooris esineb igasuguste diilide tegemine, kui tänast terminoloogiat kasutada, oli talle absoluutselt võõras. Ja ainult tänu sellisele kategoorilisusele kus muidugi, kuidas teisiti, oli ka omajagu subjektiivsust ja, ja õiglus ühe vastu võis olla ka ebajust teise vastu. Aga ikkagi ainult tänu sellisele kategoorisuse suutis olemegi veerand sajandit pea toimetada oma kategoorilist ajakirja. Need on võimsad, 25 köidet sõnasse valatud kultuurilugu. Ja vaadakem ka seda, et iga numbri Jon tähed MB ja need MB iga numbri kaanel tähendab seda, et enne numbri ilmumist tuli kõndida Pärnu maantee 10 ja tsensor pehmeks rääkida. Mõnikord läksid käiku tõepoolest üüratud kavalused toimetuses. Legend on, et kui Konstantin Pätsi nime kuidagi sisse ei saanud, siis pandi sinna kohale üks suvaline nimi ja siis aasta lõpus ilmus vigade parandusse, seal õiendati asja ära, selle suvalise nime asemel lugeda Konstantin Päts. Üldiselt ei kuulunud niisugused kerglased etteasted Olev Jõerepertuaaris tema stiili juurde. Nii oma toimetamistöös kui ka oma loomingus. Kirjandusteadlasena kriitikuna tõlkijana oli ta suure formaadi suure mastaabimees. Tema toimetajatöö oli kavandatud kauaks ette, selles oli kauaks läbimõeldud strateegiat. Uurimisel analüüsimisel eelistas ta pikka proosat, ajastu kirjeldusi ja loogilist determineeritud psühholoogiat. Kirjanikud said tema käest nõu ka eraviisil ja just nimelt niisuguse pika proosakirjanikud. Ma usun ma näiteks olevat tema nõuandeid ja võib-olla isegi kätt luise Vaheri proosas. Ja kes teine mees Eestimaal oleks veel võtnud, näiteks toimetada Ernst Peterson-Särgava järelejäänud käsikirja Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama. Jõgi ei teinud selle töö laadist ja hariliku toimetamist tohutult ületavast tööst saladust, ta rääkis selle ulatusest oma järelsõnas selle raamatule ja ikkagi see oli taga, tema omane, niisugust tööd ette võtta. Mulle tundub üldse tasus mingi erilise mõnuga selliste tööde juurde, mis nõudsid ulatusliku ajalist taust, kohtumiste analoogid. Kui tal juba kirjutas romaanivõistlusest, siis ta kirjutas ka kõigist romaanivõistlustest, andis ajaloopildi. Kui ta asus näiteks retsenseerima mõnd leksikoni, siis eelnes sellele korralik akadeemiline ülevaade meie leksikograafiast üldse. Ja peale selle oli ta muidugi Maximalist, kui ta mõistis, et nii nagu ta tahab, kirjanike biograafilist leksikoni teha ei ole võimalik, siis ta enam ei teinudki. Ta ütles lihtsalt lõpp. Samasuguse suure formaadi eelistuse ja põhjalikkusega. Tõlkis ma istusin jõe kirjutuslaua juures ja vaatasin ikka ja jälle aukartus ja ma ütleksin hardumusega. Neid Saareste sõnastiku vihikuid, mis olid suurest kasutamisest lausa vaeva higis. Ma vaatasin ikka uusi uusi, oleb sedel kuhjasid neid sedeleid, kurjust on väga palju, ta ilmselt sedeldas välja vajaliku saarestest ja pidas vist ka omaenda sõnaleidude kartoteeki. Ja ma ei tundnud, et mul oleks õigus tema tõlkimistöötehnikasse väga oma nina sisse toppida. Igatahes aukartust äratav see töökoda oli. Mis ei tähenda seda, et isesugune haruldane sõna kolevee käest teinekord nagu eraldiseisvaks väärtuseks poleks muutunud ja seda mingil määral teksti sujuvuse hinnaga, aga noh, see on juba maitse asi. Isegi laulud, mida jõgi mõnikord laulis, need kaunid suures formaadis, see oli siis Saaremaa see käänuline ja väänuline folkloor. Ja nüüd siis aasta 1982. Kõigepealt iseendast oli jõudnud lõpule ma 66. aastal alanud Eesti raamatu peatoimetaja tähendab formaalseks lõpp-punktiks sai Hando Runneli luuletuskogu punaste õhtute purpur. Tegelikult oli süüdistusi kuhjatud juba ammu ja kuna Väljase järgse keskkomitee kõrval oli kirjastusega selgesse opositsiooni asunud ka kirjastuskomitee siis oli käes olukord, mille vastu kunagi ammu-ammu juba hoiatas kirjastuse kolleeg Jaan Kurm. Ta ütles umbes nii, et ei tohi endale kallale kutsuda rohkem vaenlasi, kui sa jõuad ära ajada. Mina enam ei jõudnud ja ma andsin olla, leppisime kokku kirjastuse direktori Roman siirakuga, et ta paneb mu toimetajaks ja ta tegi käskkirja valmis ja asi oli korras. Siis aga see laste ennast aias seal täiesti ootamatult kirjastuskomitee. Komitee raevunud esimees Lembit kaik nõudis käskkirja tühistamist. Seal ma ei tea, mis oleks romansilak teinud seal puhul, aga ta oli puhkusel ja direktori asetäitja Rudolf Pangsepp selle käskida siis ka tühistas. Lembit Koik on manalamees ja ma ei saa temalt enam küsida, miks ta minu arust nii veidralt käitus. Ja peale kõige muu ma kuulsin sellest asjast peaaegu juhuslikult olles ise lahekülas ja nii-öelda teguvõimetu. Ja, ja siis ma ütlesin ka, et on ikka küll kaikakomitee, nagu kunagine Juhan Smuuli määratlus oli, ma olin sellega nüüd väga rahule. Aga ikkagi ripnesin ma mõnda aega niisuguseid ebamäärases olekus ja ei teadnud, kuidas edasi elada. Pensionile oli veel kaua-kaua aega. Ja siis helistas Olev Jõgi ja kutsus enda juurde nagu male, aga nagu ka veel muud midagi tegema. Ja male oli vist ka üles seatud, aga jutt oli siiski hoopis ootamatu. Tule meile peatoimetajaks, ütles Olev Jõgi. Ma olin üksainus suur küsimärk, sest jõgi ei teinud nalja, tal ei olnud nalja nagu see otsus, loobumisotsus oli sündinud ilmselt väga raskelt. Ei saanudki teisiti olla, kuidas teisiti. Ja siis sellest isegi edasi, et ta tahaks mind tõesti sinna majja tööle, aga noh, pärast suure kirjastuse pea toimetamist, nagu ma olin teinud, nii pikka aega ei söanda muud pakkuda ja siis ise asetäitjaks. Oh taevas küll, ütlesin ma neid subordinatsioone, neid pingeid ja piinusele ümber ja siis ma ütlesin muidugi, kui ta kutsub, siis siis endastmõistetav. Vaat ma tulen ja pärast seda oma ebamäärast olekut, millest ma nüüd tõesti nii meelega nii pikalt rääkisin pärast seda ebamäärast olekut ma olen talle täiesti tänulik selle kutse pärast, aga muidugi ma tulen alamaks tema juurde, ma tulen tema käe alla. Ja pärast seda otsust, mis sündis väga kiiresti, oli lausa füüsiliselt tunda pingelangust seal olev toas ja me tegime oma partiid ära ja aasta lõpus läksingi keele ja Kirjanduse toimetusse ametikohaks peatoimetaja asetäitja. Ja nüüd algab minu visandi eetiliselt kõige küsitavam koht, kui nüüd õige pehmelt öelda. Ja Eesti ka minu õlgadel oli poliitiliste vigadekoorem tundus jõe oponentidel ilmselt, et ma olen siiski paindlikum ja järele andlikum. Jõgi oli juba paar aastat pensionieas, ta oli sündinud aastal 1911 19 ja ühe järjekordse ilmselt tsensuuri kriisi puhul oli ta ka keskkomitees lahkumisavalduse valmis kirjutanud, ülemuste lauale pannud. Ja nüüd siis loodi situatsioon, kui ma juba seal toimetuses olin või sinna minemas olid. Et kui jõgi ikka väga tahab lahkuda, mis siis parata. Me rääkisime sellest, ole veega korduvalt nii kahekesi kui ka teiste toimetuse inimestega. Ja lihtsalt tal oli vaja võtta oma avaldust tagasi. Tema jälle tahtis seda, et talle öeldaks, mis te nüüd, me ei võta teie avaldust muidugi vastu. Andropovi riigis, aga pole veel niimoodi ei öeldud. Miks ma räägin eetikast, miks ma. Kõhklen koperdama, miks ma endaga rahul ei ole? Ja miks on see Meie pika tutvuse lõpp kuidagi häälest ära, sellepärast ilmselt, et jõega rääkides ei olnud ma küllalt selge ja kategooriline. Tekst oli mäletamisi küll selge. Mine ometi keskkomiteesse, ütlesime, mine keskkomiteesse Leito juurde, võtame avaldus tagasi, aga ilmselt mõtlesin ma ise üht-teist teeksime toimetuses teisiti, mitte küll sisuliselt mitte tuumapoolest, sellist pretensiooni mul ei olnud tõesti. Aga mõned nii öelda organisatsioonilised ideed mul nähtavasti olid ja muuhulgas olin ma kindel, et see toimetus väärib rohkem tunnustust ka majanduslikus mõttes, mis oleks peatoimetaja teha olnud. Sest see oli tõesti hea toimetus. No igatahes ilmselt tuli nendest tagataskumõtetest minu veenmis püüdesse kunstlikust või ütleme siis ebasiirust, kui nüüd väga karmilt sõnastada. Jõgi ei läinud ütlema, et ta on otsustanud veel edasi töötada. Ja mina sain jälle peatoimetajaks Keeles ja Kirjanduses. Aga ma sain oma vitsad ka kätte, sest et tosin aastat, mil ma selle ajakirja peatoimetaja olin, räägiti kümneid ja kümneid kordi Olev Jõeajakirjast ja keegi ei rääkinud mitte kunagi tammeajakirjast. Kõlvatuse väeline vili, nagu ütleb klassika, sest lõpuks oleksin ma võinud ka jäigalt ei öelda, siis oleks jõe biograafia olnud ka tema elu viimastel aastatel teistsugune. Niisiis, keele ja Kirjanduse peatoimetajana kohtusin ma ole veega viisakalt, aga harvemini. Ta põdes oma lahkumist mõnda aega. Nii rääkis Jaan juhi, kellega meil oli üksvahe kombeks hästi pikki jalutuskäike teha, siis aga sukeldus, olemegi kirjandusloolase ja tõlkija töösse. Ja 1988 ilmus talt raamat, hetki ja viipeid. Tema neljas kriitika valimik süvenemise ja põhimõttekindluse manifest, statsioon. Siis oli vähk juba teada. Ma nägin teda korra toimetuse lähedal kõndimas seal praeguses Roosi kantsis tollases Lauristini. Ta kõndis endas olevana äraolevana ära, oli Jana ja ma ei läinud teda segama. Toimetusel oli kombeks käia üheksandal jaanuaril, olevee sünnipäeval. 70. sünnipäeval 1989 käisime seal. Andres Langemetsaga ja Andres Langemets oli ka siis juba aasta aega loomingut toimetanud. See oli natuke aega enne olevi lõplikku lahkumist. 27. jaanuaril 1989. Sarjas 50 portree visandid kõnelis Aksel Tamm täna tõlkijast kirjandus kriitikust ja toimetajast Olevi jõest.