Järgnevalt kuulete 40 kaheksandat saadet sarjast 50 portree visandid. Täna kõneleb Aksel Tamm, arst Ada Mardmast. Ada Mardna. Olin ma ju näinud küll ja küll päris sageli Kirjanike Liidu ettevõtmistel, juubelitel ja ärasaatmisel. Ta võis kohata kontserdisaalis, teatrites nagu ma alles õppisin, tundma, kes on kes. Veldi, son Ernesaksa, Stella õde või siis vaata nüüd, see on Leo Mardna naine või siis mis on see Pariisi doktor? Aga tuttavad ei olnud ja seepärast tulima Debora Vaarandi kaasa palunud. Me sõitsime vabule Marnate suvekodusse. Haarandile olin ma öelnud, et lähme teeme ühe kena sõidu aga tegelikult oli mul teda vaja noh, usalduse tekitamiseks minu isiku vastu, sest et ees seisis õige karmiteemaline jutuajamine. Asi oli selles, et ajakirja keel ja kirjandus tahtis seoses Johannes Vares-Barbaruse 100. sünniaastapäevaga avaldada materjale tema lahti, rääkimata selgeks, rääkimata surmast. Doktor Ada Mardna oli üks neid, kes sellest mõndagi teadis. Oli aasta 1009 89, kui me sõitsime vääna poole. Professor ruutsoo õpetab, et minevikku nähtusi tuleb kõnetada nende algupäraste nimedega kõnetamised aastat siis avalikustamise ajana. Johannes Vares-Barbaruse surm oli üks neist paljudest asjadest, mis tollal vaatluse alla tuli. Sest et enesetapu kõrval oli arutlusel ka mõrva ilmselt siis poliitilise mõrvaversioon. Ajakirjanik ja poliitik Enn Leisson, kes selle juhtunud agarad tegeles. Püstitas küsimusi, mis viisid mõtte vägisi just sellesse viimasesse suunda. Mida rääkis Ada Mardna oma suvekodus enam kui 40 aastat tagasi aset leidnud traagilisest sündmusest. Kõigepealt seda, et Johannes Vares oli kogu 46. aasta sügise tõbine olnud. Külmetus ei tahtnud järele anda ja novembri keskel nõudis doktor Mardna ta haiglasse läheks 18. novembril vares läkski haiglasse. Ja hakkasin paremini tundma ja 28. novembril lubati ta koju. Rada. Mardna oli vareseraviarst vanamoodsalt öeldes ülemnõukogu presiidiumi esimehe ihuarst ja tema kogenud arsti silm. Lätis nägi küll klipiga hädas olnud patsienti, aga mitte rohkem. 29. novembri keskpäeval kutsuti rada Mardna ja veel kaks neljanda haigla kis valitsuse haigla arsti Kadriorgu. Johannes Vares-Barbarus oli surnud, ta surnukeha lebas vannitoa põrandal, kõrval püstol. Kui möödunud sajandil saladusi edasi hakatakse. Uurima, võiks oluline olla ka asjaolu, et Ada Mardna mäletamist mööda oli vannituppa sisse pääsemisega olnud tegemist sest surnu oli lebanud nii, et oli takistanud ukse avamist ta jalad olid olnud vannitoa ukse poole. Ja mõneks ajaks oli Ada Mardna üksinda lahkunu juurde jäänud. Ta rääkis, et oli kohe märganud kokku murtud veri lehter aknalaual ja pingsalt mõelnud kas võtta, kui vaadata seda või mitte. Oli aasta 1946 ja see dada marda üldse arstina töötab ja veel valitsuse haiglas. See oli ajaparadoks aia imen. Ja ta ei puudutanud seda kirja, et mitte ta saada midagi sellist, mida ta tõenäoliselt teada ei tohtinud. 40 aasta oli Vares-Barbaruse jumalagajätukiri parteiarhiivi kinni kleebitud ja kinnipitseeritud mapis oma diplomaatilise pagenduse lõpetanud ja Eestisse tagasi tulnud Vaino Väljase loal sain seda lugeda ja kirja faksiimile ilmus ajakirja keel ja kirjandus 1990. aasta jaanuarinumbris koos Eerik kauba kommentaariga. Sellel kirjal oli tähtis koht mu esimesel jutuajamisel Ada Mardnaga. Ja eriti seepärast, et nüüd praegu viimastel aastatel on varese elu lõpust räägitud ilma vähimagi osutuseta sellele kirjale. Et nendel põhjustel ma loeksin mõned laused selle kirja mõned laused ette. Niisiis Johannes Vares-Barbaruse surmaeelne kiri. Haigusele laviin, mis minust üle käis, on minu organismi sedavõrd laostunud ja ruineerinud, et vaevalt sulgudes minu eas see veel toibuda võimeliseks muutuda võiks. Nüüd, kus on tarvis elujõulisi ülesehitajaid, Nõukogude töö tõelisi juhtivaid tegelasi, tunnen ma enese järsku südamehaiguse kõrge veesurve ja närvikava kurnatuse tõttu olevat täielikult töövõimetu kõigil aladel. See on masendav ja ränktunne. Mis sunnib tegema järeldusi, kuna väljavaateid muid ei ole. Praegu kipub haigus võtma kuju ja pöörde, millest enesele ette jõuda. Kardan kõige pahemat segaseks jäämist, vaimset invalisust. Andestage kõik, kes mõistavad mu teguviisi ja all monogramm kaunilt kalliga afiliselt kujundatud monogramm tähtedest j w w. Aga see pole veel lõpp. Siiani oli kiri tõepoolest Johannes Vares-Barbaruse kalliga musternäide. Väga ühtlane. Talle nii iseloomulikke teras sule tähendab asutustega. Siis on aga veel lehe lõpus neli rida ja need on kirjutatud punase pliiatsiga rabelevalt üle parandamisega kuni lõdvalt kirjutatud kolme viimase sõnani. Niisiis selle kirja lehe lõpuosa. Selle kalligraafilise eelmise kirja osa lõpetanud monogrammi kõrvale kirjutab Barbarus juba oma naisele emiilijale. Andesta, kallis jõuts, sina kangelaslik lohutaja, tean, et oma sammuga lõhun ka sinu elu ja sõna lõhun on tõesti lausa soditud, seda on korduvalt üle kirjutatud. Selle kohal on üks, vaadake, mida ma ei suutnud välja lugeda ja all on siis ebaühtlane jäme joon. Ning siis tulevad viimased sõnad rabedaks muutunud tähtedega kirjutatud ei suuda enam ja all paremas nurgas ikkagi veel üks monogramm. Aga juba lõdve juba hapra. See oli siis see kiri, vaata Mardna ei julgenud oma kätte võtta. Ja kiri, mis minu jaoks vastab küll täiesti üheselt sellele küsimusele, mis juhtus varesega. Küsimus ei ole diagnoosis, mille arstist luuletaja 51. endale ise on pannud selle diagnoosi tõesuse välja mõelduses jätkame see kõrvale. Minu jaoks on tõestuseks Vares-Barbaruse hingeseisundist selle hüvastijätukirja dramaatiline välispilt. See enesekindla otsuse suubumine, ahastusse ja hirmu. See oli üks asjaolu, millele toimetajana palusin ka keele ja Kirjanduse kommentaaris tähelepanu juhtida ja mida Erich Kaup ka tegi. Kirjaleht on elanud pika elu enne kui ta siin aknalauale saatus, enne kui ta jõudis Kadrioru lossi. Ada Mardna vaadata enne, kui ta jõudis parteiarhiivi Puusta. Fotokoopia ei too nähtavale murdejooni, aga originaalid olid need täiesti selgesti olemas. Selliseid murdekohad ei saa tekkida. Ühesõnaga see kiri pidi mõnda aega formaadi järgi otsustades näiteks pintsaku rinnataskus olema. Ja siis viimasel hetkel minu oletuse järgi lisandusid need neli rida. Nisugune tundub mulle olevat 46. aasta novembrikuu psühholoogiline pilt ja minu jaoks on selles konstruktsioonis küll ühene vastus küsimusele, kes tegid. Või siis on tegemist tõesti geniaalse võltsinguga, ainult et kes oleks viitsinud sellega niikaua mässata, konstrueerida neid kirju ja nühkida neid prepareerida neid niisuguseks, nagu ta praegu on. Peale kõige muu see aeg ei nõudnud nii filigraanselt tööd. Aga mõelgem natukene veel selle üle, miks Ada Mardna ikkagi seda aknalaual olevat kirja kätte ei võtnud. Praegu kriminaalromaaniliku küsimusena, aga kriminaalromaani elegantsi pole siin ollagi, on lihtsalt nõukogude elu võigas paradoks. Ada Mardna mees doktor Leonhard Mardna oli 41. aasta suvest saadik ära olnud. Ta võeti koos paljude teistega kinni sõjaväelaagris Värskas töötanud Eesti sõjaväe keskhaiglas. Teda oli saadetud Pariisi doktoritööd kirjutama. Ta oli olnud konsulteeriva arstina tegev president Pätsi ravimisel. Lagluscoskaja kirjutab ajakirjas võsgorod, see on number neli aastast 1995. Et Konstantin Päts saatis Leonhard Mardna tänutäheks kunstiteose. Julgeolek vormistas Leonhard Mardna elukäigu niisuguses sõnastuses nõukogudevastased väljaastumised ja aktiivne võitlus revolutsioonilise liikumise vastu kodusõja päevil. See viimane tähendab siis koolipoisi osavõtuvabadussõjast. Leonhard või Mardna viidi Norriski sunnitöö laagrisse. Ja tänu sugulusele võsis hõimlusele Gustav Ernesaksaga. Leo Mardna. Järgmiseks on naised. Haalsusele ja laureaatlusele õnnestub Leo Margnal Ernesaksa jõudnud kirja kaudu endast Ada Mardnale oma kolmele pojale valeteadet saata. 40 oskaja publitseerib oma ajakirjas ka Leo Mardna kaasvangi eurosiinia Kersonoskaja naivistlik ja seda ehedamaid vanglajoonistusi doktor Leo Mardnast ning märkmeid jada publitseeriti juudi poliitiku Joseph Bergeri hinnanguid Leo Mardnale koos lausega. Vanad vangid võlgnevad talle oma elu. Ajakirjas võskordon, väljavõtteid Leo Mardna enese mustast ladest, laagri surma, statistika ja teaduslike arutlustega. Kuidas vange sai ravida? Teadmine kõigest sellest tuli hiljem tuli kümnete aastate pärast. Ja 1946. aasta novembris teadis aga Mardna vaid seda, et mees on vangilaagris ja kolm poissi tahavad koolitada vanem juba keskkooli lõpetamas, noorem alles algamas. Ja mida muud siis, kui paradoks on see, et president Pätsi ravimisega tegelenud ja ka selle eest normaalsest elust kõrvaldatud arsti naine töötab neljanda peavalitsuse haiglas Toompeahaiglas valitsuse haiglas ja et tema alla kuuluvad A-grupi patsiendid, see tähendab ravialuste eliit mida muudkui paradoks on see, et novembris 1906 istus Ada Mardna Kadrioru administratiivhoone vannitoas ülemnõukogu presiidiumi esimehe surnukeha juures. Sotsiaalset sotsioloogilist joont pidi on doktor Ada Mardna elu üks vägev. 20. sajandi Eesti elu. Tundub nagu ei oleks midagi temast mööda läinud, üle jooksnud. Ta on nagu kõiges osaline, olla ta kõiges sees olnud sajandi tõusud ja langused on teda hoogsalt armulikult jaga, armutult kaasa kiskunud paide kaelne. Muidugi esimese ilmasõjaeelne jõukas kodu, edukas meiereist isa, kes hakkas esimesena Eestis piimapulbrit valmistama. Ja siis kive selle tee pealt Estonia teatri pidulik avamine, mis oli sündmus ka kaheksaaastasele tüdrukule. Siis sõda ikka see esimene sõda, Eesti vabariigi väljakuulutamine paides tüdruku 13. sünnipäeval sisuga ülikoolipõlve tõsidus ja edukus, lisasurm ja meierei rendile andmine, aga õnneks oli kolm tütart juba iseseisvuma siis abielu eduka arsti Leonhard Mardna, aga tollal aastal 1968 veel Martinofiga siis oma enda arsti tee, mille algustada Mardna ise on nimetanud kanossa teeks sest nagu ta on öelnud, palgalisest arstikohast tol ajal alguses ei saanud unistadagi, aga ikkagi hakkab ta tööle keskhaigla laboratooriumis ja võetakse varsti ka palgale ning ta hakkab välja kujunema ka oma arstipraktika. Ja siis tuleb 1007. Ja kuna Ada Mardna tegeles keerulise laboratoorse probleemiga, nimelt vassermanni reaktsiooniga ja sellest tingitud keerukustega. Ja kuna see operatsioon oli tollal keeruline, selleks oli vaja igasuguseid eri veresid, ma õieti eksisid vähemalt ka oinast. Ja kuna Pariisis oli olemas juba palju praktilisem menetlus, ostetakse Ada Mardla Pariisi, talle antakse stipendium tööks Pariisis ja Leo Mardna on seal juba ees oma doktoritööd kirjutamas tulevad Ada marda Pariisi kuud ja Pariisi nimbus jääb temaga kaasas käima. Aastal 1941 moodustatakse Tiago Messi haiglast sisehaiguste haigla jagama hakkab tööle seal. Mõeldud 1904. aasta sündmused on muidugi tema jaoks olulised. Aga 1941. aasta suvi. Leonardo märtsipommitamise õhtul vaatab Ada Mardna hõdest Ellaga Estonias krati kodu põleb maha. Septembrikuuks 1944 jääb sinna haiglasse alles üksainus arst doktor Ada Mardna. Ta ei tahtnud lahkuda Eestist, et mitte kaotada lootust mehega taas kokku saada. Ehkki ta siis ei teadnud mitte midagi Leo Mardna saatusest. Ja seejärel tuleb. Tasakaalukunst Ada Marnabalansseerib repressiooni nimekirjadesse paigutamise teadlik oli ja oma nimekate patsientide vahel kellega ta räägib muidugi mitte ainult tervisest, vaid muust. Mõrnate vanemad poisid, isa halva ankeedi pärast minna õppima soovitud erialasid, aga Ada Mardna teeb oma tööd ikka seal valitsuse haiglas enesekindla väärikusega. Sotsialistliku seaduslikkusega reegleid, kui niisugused asjad olemas olid ja ütleme, et nad siis olid olemas, neid reegleid polnud ju keegi ära muutnud, aga Ada Mardna kujuneb reeglid kinnitavaks, erandiks tema palvekirjad, Gustav Ernesaksa palvekirjad, Hans Kruusikirjad. Ilmselt mõjuta, sest et 1947. aastal kevadel saabub Leonhard Mardna koju. Aga ainult vähem kui kaheks aastaks. Enne suurt küüditamist tullakse talle uuesti järele ja 49. aasta saadetakse Krasnojarski krais asumisel. Ja nüüd maa asub Ada Mardna tegutsema ja kasutab oma prominentseid. Patsient tegi, aga siis saab ülemustel sellest siiski küll. Valitsuse haiglas tuleb Ada Margnal lahkuda. Ma tahan ennast siiski ka nii silmapaistvaks arstiks üles töötanud ta nii tähtis spetsialist et talle antakse võimalus valida uut töökohta ja ta läheb vabariikliku haigla osakonna juhatajaks ning temast saab Eesti juhtiv ematoloog. Arst. Ühel korral käib see hapra tunduv naine oma asumisele saadetud mehel Krasnojarski krais külas. Leo Mardna jõuab koju 1953. aastal. Ta hakkab tööle Tõnismäe haiglas. Aga sinna ei jäeta teda kauaks ja varsti on ta neljanda haigla arst. Kirjastuse peatoimetaja kuulus ka selle haigla kontingenti, nagu see väljendus oli ilmselt küll mitte A-gruppi. Aga seal ma olin. Suur visiit tähendas ka doktor Leo marda tulekut korrama, edvistasin oma paari ladinakeelse sõnaga, pakkudes talle uusi viise mandlite eemaldamiseks. Leo Mardna oli suursugune ja õige, irooniline, aga siiski ilma õnnetud patsienti solvamata. Suvel 1982 ma käisin matmas Aurora Semperit, kes oli kokku varisenud, asetades lilli Leo Mardna kirstu juurde. Mullusel aastavahetusel tehti korduvalt katset. Kuidas olekski võinud teisiti olla, tehti korduvalt katset 20.-le sajandile üldistavat pilku heita, majandid hinnata, iseloomustada. Minu jaoks on Ada Mardna elu küll üks tõeline 20. sajandi elu ja talle on antud uudistada ka 20 esimest sajandit. Veel selle sotsiaalse sotsioloogilise kõrval on olemas ka individuaalpsühholoogiline kiht. See on siis niisugune Ada Mardna ja teised. Õigupoolest ei asuma ju mingi põhimõtteliselt uue osa juurde, sest et päris omaette elusid ei ole ju üldse olemas ja teistest rääkisime aga siiamaani. Aga siiski on olemas inimesi, kellel elukülg just see kontaktide suhtlemiste sfäär on kuidagi eriti välja arenenud ja kujunenud võib kolled välja arendatud, välja kujundatud. Ma olen mõelnud sellele näiteks Liina berbeeruva mälestusteraamatu puhul tõepoolest lausotiine kontaktidest, mille puhul tundub, et paljud on tekkinud täiesti juhuslikult nagu ise suhu jooksnud saatuse armu Annina. Ja midagi niisugust kogesin magada Mardna viimasel juubelisünnipäeval, kus juubilar kuningannana keset saali õnnitlusi vastu võttis. Ja mida seda sünnipäeva pidamist nagu toestasid kolm poega. Noorim neist, neljanda haigla ane ülemus Peeter Mardna kes kogu jõust tahab säilitada patsiendisõbraliku tervishoiusüsteemi. Kõikide haigekassade ideede kiuste. Aga see mu kogemus ikkagi see hämmastus, mis küll ühendab neid sadu inimesi niivõrd erinevatest eluvaldkondadest ja põlvkondadest ühendas muidugi lihtsalt tutvus totarada Mardnaga, aga ikkagi oli vapustav, et niisugune haare üldse on võimalik. Aga niisugune kesktõmbejõud oli tal juba algusest saadik olemas. Kui pisike plika 1918. aastal paidest sõja varju saadetakse Tallinnasse siis mitte niisama kuhugi, vaid Liina Reiman ja kulli naabrusse ja viimasele hakkab meeldima Ada. Kokakunstkooli direktor ja klassijuhataja. Paides ei ole mitte keegi muu kui Jaan Roos, kes täna oma memuaaride tõttu on kuulsam kui kunagi varem. Ja koolis ei käega külas ükskõik kes, vaid käivad Tuglas, Gailit ja Visnapuu ja tekkib tutvus nendega. Ülikoolikirju ja rikas seltskond jäägu moodi nimepidi katsumisest kõrvale, sest see on nii endastmõistetav keskkond, üliõpilasele aga näiteks mingil ajal Ada Mardna elanca Karl August Hindrey naabruses ja teinud teraseid tähelepanekuid. Siis tuleb arstide töökaaslastega koort. Aga Pariisi tutvustavad Marnale nahakunstnik Eduard Taska. Maailmanäituse Grand Prix. Viljandi haigla töö toob juurde nõukogude poliitika tippu. Ja Eesti kultuuri tippnimedega läbikäimine on magnate kodus muidugi nagu endastmõistetav. Kõigepealt Gustav Ernesaksa ja tema kontaktide pärast, aga sellepärast Odo Margna töötas Estonia teatri usaldusarstina. Aga magnetina tõmbab ta oma suhtlus Määri ka draamanäitlejaid ja kirjanikke, teadlasi, kunstnikke. Tundub, et ta tõepoolest teab ja tunneb kõiki, kes seda vähegi väärivad. Ja ta läheb kuidagi rahutuks kui jutu käigus ja neid jutte on mul parasjagu temaga olnud, pärast seda esimest kokkusaamist, nii, siis läheb ta rahutuks, kui selle jutu käigus puudutatakse isikuid, kelles ta ei tea piisavalt, ehkki talle tundub, et peaks teadma. See on isesugune kontaktide anne ahne huvi ja avatus, mis ei hakka vastukaja. Ja muidugi tülitasin ma ilmaaegu Debora Vaarandi. Kaasa tuleks, kui esimest korda Ada Mardna juurde läksin, sest vahemeest ei olnud vaja kontakti leida, oli kerge, aga tore siiski ta kaasa tuli. Ja lõpuks veel sellest president Pätsi kingitud pildist. Laenan selle pildiloo Ludmilla kuuskoskajalt ajakirjast vus korrad. Märtsis 1944 põlema pommitatud majast sai Ada Mardna mõned asjad välja tirida, nende hulgas oli ka Konstantin Pätsi kingitud pilt. Kui kitsas käes oli, õnnestub see pilt muuseumile maha müüa. Peeter Mardna, Leonhard ja Ado Margna noorim poeg jõuab muuseumiga leppele ja pilt asub nüüd deposiidina tema kabinetis. Sarjas 50 portree visandid, kõneles Aksel Tamm seekord arst Ada Martmast.