Tere hommikust. Algab maailmapildi saade stuudios on täna Pille-Riin Purje. Saate teema on teatrum. Eesti humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilastest loodud näitetrupp kelle õpetajaks ja lavastajaks on Lembit Peterson ning osalenud on ka erinevad külalisnäitlejad ja lavastajad. Praegu on teatromi mängukavas Puškini väikesed tragöödiad. Tammsaare pikad sammud, Tšehhovi väikesed komöödiad, Hanoi antiigone Minoro Petsu, Jaakko Väljakäik ja son pool Allegri. Lühidalt teeme lühidalt. Saate ajendiks sai teatriliidu 1997. aasta aastapreemiate reas teatrumine antud eripreemia. Aga sügavam põhjus on soov mõtiskleda Theatrumi koha tähenduse enesetunnet otsusetegijate maailmapildi üle. Vestlusringis on neli noort inimest Theatrumi trupist, kes ennast peagi ise tutvustavad. Veidi hiljem siseneb ja liitub sujuvalt kõnelusega Lembit Peterson. Head kuulamist. Ma arvan, et alustame sellest, et igaüks räägite lühidalt selle oma loo või oma tee teatrumisse. Ma saan aru, et mõnel teist on see varem alanud mõnel hiljem. Kuidas tekkis, kui teadlik valik, see oli juhuslik või kuidas te olete jõudnud sinna, kus te praegu olete? Minu nimi on Marius Peterson, minul oli selles mõttes, et kas teadlik või mitteteadlik valik siis ma ei tea, kui teadlikuid valikuid tehakse, 15 aastaselt, umbes teadlikuid. Et selles mõttes seal noh, teater on, on nagu üks osa üldse sellisest suuremast suuremast keskusest, eks ole mille nagu selliseks mõnes mõttes alguseks pidada muusikamaja vanamuusikamaja. Ja kui see 86. aastal tekkis siis mina sealjuures ka tegutsema hakkasin. Sellest ajast on minu jaoks läinud sujuvalt, et ta nüüd ainult Vene tänav 14. Mina olen Anneli Tuulik ja mina tulin Maariusega, nagu ühel ajal sattusin sinnakanti. Ja ma ei oska ka selle teadlikkuse mitte teadlikkuse koha peal midagi öelda, tegelikult astusin humanitaarinstituuti ja ja selle mõttega, et läheneb kahe aasta pärast avatavas teatrikateedrisse. Ja kaks aastat ootasin ja siis hakkas seepeale ja. See on jah, nagu läinud kuidagi niimoodi loogiliselt või et nüüd oleme seal Theatrumis. Kadri Adamson. Mina sattusin küll juhuslikult, sest ma tulin Eestisse õppima Germanistikat ja siis ma sattusin juhuslikult lehele koosviibimisele, kus see võeti ametlikult vastu teist kursust nooremat kursust. Seal linnapealt oli palju rahvast ja ma läksin oma sõbra jaoks maad kuulama, kes tahtis olla teatrite õppima aga sõber ei tulnud. Ja siis siis ma läksin ise ettevalmistamata katsetele ja astusin kohe Germanistika kateedrist välja. Ja minu nimi on Hälvin Kaljula mina vastasin samuti humanitaarinstituuti siis 95. aastal. Ja võib-olla ka siis alates sellest ajast ka alustasin tegevust mingil määral teatrumi juures samuti õpingu praegult teatri õppetooli juures ja tahaks siin olevaid vanemaid kolleege, kes on enne alustanud, et tänada, et et enne minu tulekut on seal väga suur töö nagu ära tehtud ruumide osas ja nii edasi, et selles suhtes on justkui kergem praegu alustada ja et olen kuulnud ja näinud, kuidas nemad alustasid palju vilets uutes tingimustes kohati tundub, et noh, nemad teinud seal mingit oma poisitööd, et kotti meie, meie nooremad tulevad peale, kui, kui mingid teatri primadonnad või tähtsad tegelased Tore on küll natuke tunne, et meil on nagu tee vabaks lükata, natukene natuke midagi veel äärest teha. Eksameid tehti niimoodi, et vet nirises nagu ämbrisse tehti eksameid. Et siis on see nagu teine tunne. Kui tulla ja. Ah ikka mõnus õeke, sekretär. Elvin hakkas väga hoolsalt kiitma veterane selles mõttes alati selliseid väiteid ennast imelikud ja nii, aga teisest küljest alustatud siis alustada on, mulle tundub alati lihtsam mingit uut asja, kui seda nagu elus hoida, noh, alguses on igasugused muud asjad, mis liiguvad ja kõik augud kinni lappinud. Selles mõttes see, see, et on tulnud kedagi nagu uut juurde nagu pooleks, et just nooremalt kursuselt on väga paljud, kes seal etenduse ajal istuvad, helipuldis valguse pulss äärmiselt igavad. Seda ma tahtsingi küsida, et sa tead, trumme ei tähenda ju ainult näitlejana laval olemist, vaid tõesti, missuguseid roll on tulnud sellel teel siis täitel teil kõigil. Mina näiteks praegusel hetkel on mul veel ametid. Koristaja garderoobides. Mina olen grimeerija, mulle väga meeldib see, et ega me oleme nagu kõik asjaajajad ka. Ja minul on nagu siis praegu valguse panemine ja seadmine ja samuti siin tuleb teha ka erinevaid ehitustöid või, ja siis lammutustöid, et saada materjali Theatrumi ehitamiseks jälle. Minul nimelt, mul nagu ei olegi mingit kindlat ala, aga eile lihtsalt üks inimene, kes väljast oldi meres uues etenduses mängib, küsis järsku, et millega sa tegeled? Selle küljest, et mõelda, et neile alustasime hommikul sellega, et need seal üks etendus, kus nad panustama, hommikul teksin pildid etendusest. Ma ikka tegin pildid, siis läksime, makk kaenlas, minu poole, lõikasime selle helirea valmis. Siis läksime tagasi, vaatasime, hakkasime valgust, parandamisel lappimisest, valguskunstnik ei saanud tulla ise. Nii ta lõppeski õhtul. Kuidas see on, kas see seob neid rohkem selle Theatrumi külge või, või vahelduse kurnab ära ja tundub, et ei jää selleks loominguliseks pooleks enam energiat? Kui mina mõtlen niimoodi, et et vahepeal oli mingi selline periood, kus ei olnud nagu proove, et nagu üks tükse valmi, siis mängisime, noh, neid vanu tükke ja ja kooriga läbi ja soid ainult noh nüüd koristamised ja pesupesemise sa oled. Et siis hakkas nagu natukene ajudele proovid käivad ja et nagu selle kõrvalt teha, et et siis See on väga hea minu arvates et me võime ja peame seda tegema. Jah, see nagu seob küll, et sa oled käte-jalgadega sealjuures, kui ka ise ei mängi, siis nagu elada selle asja sees kogu aeg. Aeg-ajalt tekitab sellise mingi krambi justkui, et et no mis see nüüd siis on? Mina olen omale alati niimoodi nüüd viimasel ajal hakanud tegema selliseid perioode, kus ma lihtsalt näiteks võtangi paar nädalat või kuu aega, kus ma ei tee mitte midagi muud, kui kirjutan kirju või siin raha siis räägime ehitusmeestega ja niimoodi loobun absoluutselt igasugusest loomingulistest sellistest püüdlustest mingis mõttes, aga samas ma olen mõelnud, et ma eelistan, helista asja kui seda, et peaks olema. Hommikul proovis päeval läbi mängusi õhtul etendusel, et mina isiklikult vahel nagu sellist hästi-hästi, suuri ümberlülitusi ja mingeid vahepause, kus niimoodi rahulikult nagu asjale ei mõtle, aga küll ta sees kuskil vaikselt mõtleb. Kõrval pilkudes või vastu kajades on küllalt palju arutletud selle teater meie oma näo üle. Kuidas need teile seestpoolt tundub või kuivõrd te ise olete seda mõtestanud või kas te kuidagi ennast olete paigutanud teatri või kultuuripilti laiemalt? Ent selles mõttes, ega me programmiliselt kokku tulnud, et nüüd loome oma näo ja see nägu on selline sellised silmad, nina, suu, aga, aga ma just mõtlesin, et miks ta on selline oma miinused, et teada on vist keegi nagu ei ole mingit raha saanud, ütleme töö eest, ma olen selle töö, see on raha. Et ainuke motivatsioon on tulemas, ainukene asi, mis nagu midagi pakkuda, on see tulemus õhtul etendus ja kui see muutub nüüd ühel hetkel nõmedaks tühjaks või igavaks, siis noh, siis on ilmselt see laialiminemine kohe päevakorras ja kogu see asi, mis tagasi tuleb, on nagu õhtune etenduseks. Noh, niimoodi kõige suuremal kujul ja teistega läbikäimine see ka ei ole nagu välja toonud minu teada ühtegi etendust kus kõik kõik, kes on laval ei oleks nagu leidnud sisemuse oma mõtetega, nagu seda kontakti selle laval toimuvaga. Et kui ma räägin mõne suurema teatri näitlejaga, kus võib-olla alati ei ole seda noh, valikuvõimalust kuigi ma siiski usun, et on, peab olema lihtsalt ei ole võimalik, siis minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik tulla, teatada mulle pool kaheksa, et 58 on laval olema, aga käime veel korra ära. Mina kui üliõpilane, mina ikkagi ju vaatan, ma õpin oma õpetajatelt, põhiliselt õpin, olen õppinud Lembit Peterson elt vallanukenud vanemalt kursuselt kõigilt aga see, mismoodi see teatrumi nägu või ongi see, mis inimesel on. Et kes seda mille, mis inimesed tolmis mentaliteeti nad kannavad, mis sa tead teatud nagu minu jaoks on või mis ta mulle mina teda näen? On see, et, et ta on mulle nagu eluliselt vajalik need proovid ja etendused, mis seal toimuvad, et see ei ole see, et mitte, et ma ei saaks nagu ilma diaatrite elada, vaid et seda mulle inimesena tarvis. Kogu selle aja jooksul ma olen nagu saanud edasi liikuda ja areneda mitmes mõttes. Aga kui võtta need märksõnad, mis nüüd ka selle preemiaga seoses üles kerkisid vastuvoolu ujumine ja Mihkel Mutt on kirjutanud Theatrumi vastuvoolu vaimust. Kuidas te seda kommenteerite? Ujumine on üldse selline ilus tegevus, et kui juba jõgi on ikka seesama, siis kõik pidi seal ujuda. See siis ta nagu ei ole täiesti vastandamine. Ja, ja ja samas teine mees pärast seda kommenteeris, et alguses seevastuvool seistud ja, või lihtsalt voolus seistadest saatejuhi saab, et selles mõttes see nagu ongi, võib, niisugune hea suhtlemine võib olla mõlemale poolele täiendav. Kui nüüd ühte poolt pidada voolu pidi koju 19 vastuvoolu. Muidu ei oleks, ma arvan, et me ei mõtle keegi, nüüd me ujume praegu vastu poolajal nagu läheme sinnapoole, kus, nagu õigem tundub. Kui võtta veel üks märksõna, oli üksvahe juttu Theatrumi mingist suletusest või kapserdumisest, aga teisest küljest noh, ilmselt on ka võimatu olla kõigele avatud, millele teie arvates teater on avatud või kellele ja millele suletud. Nende kaitsmine ja hoidmine, väga loomulik asi minu meelest millegi tekkimiseks igal juhul peab olema mingi saladus, see ei ole mitte kiivus või mingisugune kiivalt hoitud mingisugune imelik asi. Et meil on, teil ei ole mitte kadedus midagi sellist, aga mingi kordaja mindi tegijatele teadaolev reeglistik, millest nagu üle astute minu meelest elementaarne ja saladus. Aga selle avatuse ja näed, et millele me nagu oleme avatuse, millel ei ole. Et see on nii lihtne. Et selle tunneb kohe ära, mis on õige ja mis ei ole. Seal ei olegi minu arust moodi. Kuidagi tundsin nagu on hästi selgelt ära siis, kui ma tegin mingit mingit asja, noh, väljaspool nagu teatrumited küllalt moodi, kiire üle mõtlematult läksin sinna, tegin ära ja siis oli nagu lihtsalt paha tunne pärast. Nüüd, kui võtta see Lavaelu või näitlemine, kas. Olla professionaalne näitleja või kas niisugune on teie enda siht või on see kuidagi vale määratlus? Kui võtete laiemalt elust? Diile ta on elustiil, aga ilma professionaalsus, et ta ei saa vist tänapäeval üldse kuskil. Aga kuidas seda määratleda professionaalselt? Mõningaid määratlused on sellised, et, et see, kes palka saab, see ongi professionaalne. Immigrante erialalt tulemust ja meisterlikkust sihukese sõna meistrilt rohkem, et see Eestis viimasel ajal seda sest rusikaga vastu rinda löömist ja mina selle ala professionaal ja ma olen selle ala professionaalse sõna on tegelikult minu jaoks, need on ära lörtsitud. Aga meisterliku selles mõeldud, mis see on siis, et et palka ei saanud ja et justkui ja kõik nagu oleks rahvateater, eks ole. Aga ja rahvateater on väga hea asi, muide just et see on nagu meisterlikkuse küsimus, et, et et kui ühel hetkel noh, on ümberringi kõik läheb nii pööraseks hästi, raske on siis, kuidas tulla, eks ole, lavale kõik korraks panna niimoodi ära. Ja mängida nagu meisterlikkuse küsimus ja seda ma seda ma ei usu, et see nüüd ei ole tegelikult meisterlikkus ja palk ei ole nagu oluliselt seotud. Muidugi olen kindel selles, et, et ühel hetkel hakatakse takistama see, see rahapuudus noh, just niimoodi sellist koostegemist, et üksinda võib küll igal pool ilmselt edasi vaikselt teha ja ka koos tegemist, ta võib hakata imelikke lolli pingeid sisse tooma, mis lõhuvad ka samas, ma arvan, kuuletud, Aga meister on ju see, kes teab, mida ta teab, mida ta oskab või? Ta on muidugi avatud enda ületamiseks ja üllatusteks kõige seda, tal on nagu selja taga see teadmine, mida noh, kuhu ta toetub, mida ta oskab, ja seda, see on see mida sa õppinud oled või sa oled omandanud. Nojaa, aga see ongi, et praegu on, minu meelest ongi praeguses mõttemaailmas on et õppeperiood on viis, kuus ja siis, kui arstid öeldakse, et kaheksa, siis kõik vaatavad, oi küll sul on pikk õppeaeg, eks ole, stange õppeaeg kuskil tunduvalt pikem on ja no üks asi on jah, see, aga teine asi, et mingist noh, minu, minu arvates kujunemise kooli koolitus tunduvalt pikem kui kaheksa aastat. Theatrumi sellised õpite veel edasi teatristuudio vahel on, see on mure, et et Eesti humanitaarinstituudile ei ole raha, et palgata meile õppejõudusid nii häid, keda tahaks. Et selle taha jääb asi. Ja see on üks asi, aga samas just esietendus antiinikkonna. See oli üks väga huvitav asi, tekkis väga hea seltskond, tuli lõpuks kokku. Eks ole. Ja et, et kuidas kõik olid nõus tegema nagu selle asja nagu ilma rahata. Et see on ka nagu mingis mõttes tohutu hea märk Et mitte jäämagi aga et, et see on võimalik, see on nagu ta Mina olen imestanud kogu aeg, imestan, kogu sellel aastal on imestanud selle üle, et, et kuidas, kuidas see on võimalik olnud. Noh, just nagu pärast kooli kooli ajal tundus nagu loogiline, et õppejõud tulid nagu sealtpoolt ja nii edasi. Aga tundus, aga nüüd sügisel peaks noh, need, kes ta ära lõpetasin, et peaks nagu midagi midagi täiesti kapitaalselt nagu toimuv muutuma vä. Aga kuidagi vaikselt on läinud nii, et, et me oleme saanud edasi olla Vene tänaval. Seda ma olen küll tajunud, ma usun, et igas Theatrumi lavastuses, et see sõnadele tähenduse andmine või sõnade vahendamine on kuidagi väga kõne ja mänguline ja huvitav. Ma olen avastanud mingi sõna kõla, mida ma ei osanud selle sõnaga seostada või mingi lisatähenduse, et et minu meelest see on üks niisugune külg, mis võiks olla mingi Theatrumi tunnus või kui palju te ise sõnade seda tagama. Ma võin tähenduse üle, mõtlete või nendega ise mängite. Vaevalt, et see nüüd juhus. Et see nii on. Ja see ongi see, et sa mõtled iga sõna, mida sa ütled mitte lihtsalt. Tundlikumaks läinud, et kuidas, kuidas nagu peenemalt laval nagu tekstiga ja üldse kogu tegevusega ümber käia. Et teinekord kõrvalt vaadata mõnda muud uut lavastust või kuskilt nagu oskad näha mingeid puudujääke või kus, kus, kus võiks paremini või kuidas ise teeks? Aga sõnade koha pealt, et iga sõna tähendab midagi, mida ta mulle tähendab, mida ta sellele tegelasele tähendab ja mida ta selles lavastuses tähendavad? Et kõike, seda, seda noh, see ta on nagunii lihtsalt ära ei mõtle teinekord, või noh, et sellest üle saanud ka libiseda. Ütlesin mina olen veel, kui sellest rääkida. Et minul seondub igaveseks põhjendamatult välja öeldud asjaga laval toode ebamugavustunne ja tuleb rattast välja, et selles mõttes ta seda ongi nagu raske teha. Kui loengus semiootika kuskile hetke mingil ajal valitsuses nagu arusaam, näitlejad, räägivad sõnum, mille eest nad ei vastuta. Et noh, mis inimesed nad on, nad räägivad sõnumile eest, nad ei vastuta. Et peab vastutama, mina, käed on, ma mõtlen nagu sõnade peale või et et nagu igal sõnal põhjendatud õige tegevus ja asi, seal on iva nagu ülesleib ja kõik on nagu ära täidetud, et siis nagu need sõnad peaks nagu ise minema paika. Ei noh, eks selles mõttes muidugi ta on nagu eeltöö, aga ta ongi nagu rolli ju selles mõttes ära põhjendamine, nendele õigustamine, täitmine tangi, eks et noh, laval mõtisklev näitleja muidugi hea nähtus ilmselt. Vahepeal on Lembit Peterson meiega liitunud, kas nüüd lavastaja poole pealt on ka tahtmist sellesse teemasse sõna sekka öelda just? Ütleb justkui mõtleb sellest sõltuvalt nagu tema sõnad sõnast suhtestuvad. Siin Kadri ütles, et semiootika või kus teised üliõpilased heidavad näitlejatele ette, et ta palju katete sõnul tekkivat sõnum tähendab, milles nad ise ei vastuta ilmselt haiget kui semiootikud sõnu, millest nad ei vastuta, aga tegelikult tuleks muidugi laval olla, ühtegi. Peaks ideaalis muidugi ühtegi läbi mõelda läbimõtlematut noh, lauset või mis oleks tegevusliku tegevusega seotud? Eesmärgistatud miks üks või teine tegelane selles kohas selles kontekstis? Noh, niimoodi ütleb selles suhtes partneriga. Ja see noh, analüüsitöö on nagu kahe on ühtepidi pead nagu mõistusega aru saama alguses. Miks ta ütle, millised on tema eesmärgid, millised on põhjused, miks ta ühte või teist asja kõne lõbuga. Ja teine on siis seda tegevust pruuttõbi tegevuse, see selgeks saada. Muidugi seda seal töötavad ja kõik näitlejad, teatri näitlejad. Et ma arvan, et näitlejad mõtlevad sõna üle ja näitlejad on neil põhjendused olemas, miks nad ühte või teist asja ütlevad tegelaskujudena ja näitlejate, nagu inimestel nad teavad, miks nad oma tegelaskuju panevad seal ühe või teise suhtega neid sõnu. Mõtteid kujutluspilte niimoodi väljendama kõik mõeldud sõnad tegelaskujuna on ühe kunstilise terviku kunstilise kujundi või isegi teinekord sümbol. Väljendus. Samamoodi kui veel mõelda neile vastukaja talle, siis küllalt palju on ka rõhutud seda, kuidas, kuidas mängib žest või liigutus või liikumise stiil, et ilmselt on ka see üsna oluline. Ja veel, kui mõelda seda, et, et see mänguruum on ju ju küllalt väike, siis siis neid mida stseene seal nii täpseks seada, see on ilmselt küllalt. Aga see on muidugi kõik üks tervik, aga nähtavasti on see silma torganud, kui seda on eraldi välja toodud. No mis puudutab lasteaiast, kooli ja liikumiskooli, siis siin on muidugi üliõpilased ilmselt suur tänu võlgu, aga ma ei oska, ei ole kuulunud mõnes mõttes noh, eriline unikaalne siin Eestis samuti Aleksander Eelmaale, kes on tegelenud Tulevikku plastilise eneseväljenduse arendamiseks ja muidugi Maret, magusa, kes on lõpetanud ka psühhofüüsilise treeningualuseid andnud usaldasid Aleksandr tehnika ja Alexanderi tehnika ja. Siis Taishi kooli baasil. Ja muidugi otsustama momendiks õppis õpilasenda noore näitleja enda loomingulisus või ka vana näitleja loominguliselt kuivad. Stambi vabalt ta suudab. Suudab ennast väljendada ikkagi, mis on see kõik, tegelikult ta väljendab, mingit mõtet ei osanud, seda on samasugune keel nagu verbaalne keel, see on täpselt seesama korrastates kord mille poole, nagu ju tahaks püüelda, et näitleja üldse tegelikult kunstniku juures on üks hästi oluline aspekt minu arvates nagu alandlikkus ja kuulekus ja see enese taandamine. Siis, et saaks nagu koodisest koos loomingus on see hästi-hästi oluline ka üksik üksikloominguks, küsimus on siis lihtsalt, eks kellele kuuletatakse? Ja milleks? Ja kui see on nagu olemas see, mida teenitakse oma asjaga, siis, siis on see võimalik. No ma lisaksin siia juurde veel nii palju, et ma olen mõelnud viimased mõnel viimasel kuuled mis paremad õigelduseks, alandlikkuse kooli. Kui teater on terve elu, muidugi, eks alandlikkuse kool, aga teater on see kuidagi eriti võid sa tuled oma katsetusega või rolliga tulevad välja ja kui sul on siis kõrvakuulamiseks, mis resonantsi tekitab. Kes võib seda alandlikkust õppida küll sealsele Kukkama olemisega väljas nagu peo peal. Kas te tajute teatrumil on oma publik on ta ajapikku tekkinud või kuidas te tajute seda, mis saalist vastu? Mina tajun seda pileteid, vahel on alati imestan, kui erinev võib ka erinevaid inimesi, võiks olla. Mina arvan niimoodi, et teatri, mul oma kindel ring inimesi, kes seda asja, mida me teeme, toetavad kogu aeg oma kogu oma mõtetega, oma oma vaimuga, oma oma tunnetega. Füüsilise kohalviibimisega etendustel, aga tähendab see ring, kes meid vaatamas käib, järjest laieneb. Esimene stuudio. Ma seda teatud alustades nagu päris niimoodi ei mõelnud, aga kummalisel kombel lugeda siis üle Stanislavski stuudio märkmeid, mida ta stuudios ootab, et ongi see, et tekiks üks võimalus noorele näitlejale alguses üles astuda väikesel laval kus seda ümbritseks soe, mõistev, publiku soe, mõistev publik, noh et kes tema katsetusi nagu hoiab ja teda toetab, et kui näitleja satub kohe suurete suurele lavale rasketesse tingimustesse, võib ta kaela tõenäolisemalt murda kui väikeses saalis. Sihukese hoida publiku ees. Ja selles mõttes on ta sageli on kuulda, nagu seda tahetud vaid meie näitlejad on nagu väikse saali väitlejad, et et nad surevad saalina, kui sa oled, ei saa nagu hakkama, et neil ei häält ega žesti, mis ulatuks ja ma võin ainult muiata selle peale, sellepärast ma mäletan, kuidas me omal ajal tegime 76. aastal kui tood muidugi, mida praktiliste väikses saalis valmis, kui kus me töötasime välja noh sisuliselt iga vehkis seal seal hea töötada, kõik seal nagu proovis, töötaja on nagu siseliinid saab hästi paika panna ja siis ülekandmine visandas planeerimile suurele lavale on palju lihtsam näitleja kandlus, see seisneb eelkõige selles mõttetäpsuses. Ja ta võib kõnelda väga vaikselt. Sajandi suurim näitleja Mihhail Tšehhov, temal ei olnud eriti hea kõla väävliga päike kähisel, aga ta oli selle sajandi suurim suurim näitleja, sest ta teadis täpselt, mida ta teeb. Et noh, siin mäkkuvad mängima ka seesmiselt väljendusvahendite leidub nende otsimistel väikses saalis kergem alustada, kui kohe suurde lavale minna. Selle pärast nagu niimoodi töötama, et selles lootuses, et kunagi kunagi suuremale lavale ja vaadata, kuidas asi kandma hakkab. Ja sellepärast on meie auditoorium saab olla ka väga väike, praegu 60 70 inimese ringis, kui me mängime teatrisaalis või muusikaga. Kas te tajute seda hoitust laval või, või on ka niisuguseid etendusi olnud, kus on mingi jäik barjäär? Saali lava vahele? Barjääri nagu kõneei, ole niisugust seina, aga alati on seal ootas, oli selline vastastikune vä? Barjääre seal võib tihtipeale olla näitlejast endast tingitult, ise loodan barjääri. See ongi see alandlikkus igalühel sees suudad olla nagu avatud, et olenemata, kes saalis Ma arvan ka, et kui midagi tundub, et etendus ei lähe, et siis on ikkagi see, mis laval toimub, on nagu süüdi, aga võib-olla osaline selles. Aga üldiselt on ikkagi see, et on erinevad publikud ja vahest läheb paremini olemine. See on ikka tohutu pidupäev, kui publik on saalis. Et, et hea, kui on. Üks asi veel, mis siin võib-olla siin võiks jäänud, meil on sattunud need viimasel ajal käimast kooliõpilasi gümnasiste, kes niimoodi varem kuuldu põhjal oli hästi ebasoositud, publik kuidagi, et et lindid suurtes saalides, jah, nad võib-olla tekib ka mingi psühhoos Niiladekstaasiaga väikses saalis. Väga hea publik selles mõttes, et ei, paar korda on olnud, kus on ütleme, esimene stseen näiteks on täis räägitud ja aga, ja kui nad lõpuks ikka kuulama hakkavad ootama tore publik. Et ilmselt ikkagi jah, ikka kõik, mis nagu publikust vastu peegeldub just peegeldus Laamateks. Teate tegemine ju kokkuvõttes peaks olema rõõmu nii tegijatele kui vaatajatele tohiksime piinaks muutuda, kujuta kummalegi aga selle rõõmuallikat leida tõelise ehtsa rõõmuallikat leida. See ongi otsingute peamine siht. Et pakkuda ennuste tõesti rõõmu, mitte millega võib Calvist kaasas käia ka lihtsalt ei ole. Noh, eesmärk. Jah, ja see on ju kõigi otsingute, selles mõttes jõgina kongiks, kus vahepeal lähed, hakkavad vist kohe seisma ja vastuvoolu ujuma või voolu suunas, et selles mõttes kõik kogu jõgi ikkagi on. Mingil hetkel ta ikkagi otsib ja seda, kas ta seda tahab või ei taha. Paar korda on nüüd siin läbi jooksnud ka see see teema, kauaks jätkub, seda tegemise entusiasmi või rõõmu. Palun seda vara veel küsida tõesti noorematelt, eriti et kas see võib see maailm kunagi ammenduda või? Kas on mingeid selliseid, selliseid tundeid või, või hetki olnud? Või kahtlusi? Või olete te sellega nii seotud, et, et see on nagu ainuvõimalik? Mina tunnen, ükskõik, on nagu ees veel, kõik, kõik on ees. Ma ei olegi selle peale eriti mõelnud, et mees, aga kui see ükskord peaks olematuks, siis peab enda vastu karm olema, öelda suuta endale öelda, et nagu on see minu jaoks ammendanud või pean midagi muud tegema või kuskil mujal on vajalikum. Suutes Toyotat? No minu jaoks asi ammendab ennast siis mitte ma juba teater vaid vaid üldse, kui, kui kaob ära mõte, miks ma peaksin mingeid asju teen siis tagasi raskeks. Mul ei, ma võin olla majanduslikult raskes olukorras või võin olla Ta haige või, või, või ka viletsuses, aga kui ma tean, et Singelises vaimses kriisis, aga ma pürgin selle mõtte poole võimu, ma tean, et see sellel asjal on mõte, ma ütlen, ma saan aru, millest ma teen. Mida ma ütlesin. Et siis ta nagu ammenda, sest see on samamoodi võib noh otsinguid. Nad on meil tegemist nagu välja minna hakata töötama kuskil teistes kooslustes ja aga see põhiline mõte ostsin seal ikka, noh, oled sa siis töötas teatrumise töötakse näitajana üldse vilets, hoopis mõnel muul alal ja selle mõtte otsingi, et milleks ma midagi teen, on see, mis meil meid üles tõstab, mis annab olemisele kerguse, muidu muidu ei ole. Ja siis, kui tuleb kõik raskeks, et mul on kõik olemas, aga mõtet ei ole, kuna see kõik on selles mõttes ta ei tohiks minu minu jaoks ennast ammendada, kogu aeg otsimine kannab uusi loomingulisi impulsse. Vahest on nagu teistsugune vastu noh, nagu vastupidine mitte hirm, aga, aga noh, et mõtetes võib nii minna, et et nagu liiga on vaja seda asja. Et nagu peaks nagu tasakaalu tasakaalu hoidma, et et ei muutuks nagu sõltuma. Tegelikult on ju? Tugevamad inimestel nõrgemad inimesed ja ka koos on alati nagu. Teenelist julgustades ja edasi minnes on ikka nagu hea ja praegu on selline väga väga hea ka hea inimestele tekkinud, et on hästi erinevaid inimesi. Et ega see ei tähenda, et see nagu ongi huvitav väga erinevatest kohtadest tulnud praegu väga erinevaid mõtlevad. Aga see vot see ühine osa on ka olemas ega teada, ma ei ole kunagi olnud mingisugune suletud This sekt, sellele sageli võib teatud rühmade puhul tekkida see kahtlus, kui vaadata, et mis nad seal teevad niimoodi midagi näitaja ja oma vaheldav asutavad mingeid asju ja mingid psühhotehnikate mingit ma ei tea, mida veel teevad. Et ju siis on tegemist ikkagi mingisuguse sektiga. Välja tuleb vähe, aga noh, meil on öeldakse edasi, nüüd ka välja tulnud ja see, mis kooliseinte vahel jäänud, ma ei ütleks, et see oleks halvem osa. Sageli on eksamitööd, arvestused ja semestri lõputööd kuulutada väga-väga säravad ja huvitavad, mis pole terviklikuks publiku ette tulemuseks nagunii valmis. Aga need leiud, mis sealt on, mis seal on tekkinud ja see areng, see peegeldub, peaksid peegelduma, valmis etenduses. Ma tahtsin öelda seda, et teater mitu on alati ümbritsenud inimesed, kes nad algusest peale juures olnud ja tema teket toetanud. Et ma ei kujuta ette, et me oleksime Saanud tekkida üldse ilma vanalinna hariduskolleegiumi toetuseta, kus kus 86. aastal alustas tööd draamaring kustes ehitajad õppe lõpuks ka välja kasvas. Või ilma humanitaar Instituudi toetuseta või ma näiteks Rein Raua või või siis Mart Johanson itta või, või et ma ei oleks saanud tekkida ilma fondi reditas abita Taivo Niit või et kõik need, miks arvetagi samal ajal juures on olnud, et kõik need inimesed, inimeste ring ja toetajaskond ma nimetasin, mõned nimed on olnud kogu aeg väga tugev, lai tagagi, sa võid jätta, tegevust toetanud ja kogu aeg juures olnud eksameid arvestusi, vaadanud, andnud oma kommentaari hinnanguid hoidnud sellel suunal kogu aeg silma peal. Et see ole tekkinud ühe inimese või, või väikese rühma inimestega Preisina vaid, järelikult selle on ta, tal on olnud ka mingisugune suurem niisugune noh, niisugune sotsiaalne vajadus olnud. Ja see tunnustus, mis on tulnud selle preemia näol märgib ära selle, et Eestis on tekkinud veel üks teatrikool, mis on, mis annab ka tulemust, tähendab, et mis on võimeline pakkuma võib-olla konkurentsiga sellele ema kõrgemale lavakunstikoolile. Terve konkurents on, on hea, oleks hea olnud ideaal oleks selline võidujooks, kus kõik saavad võidupärja mitte ainult üks. Võiks olla kõike, seostada. Jah, me enne siin rääkisime sellest, et kuidas kellelegi tee on teatromisse viinud aga teie jaoks, kust on see siis alanud tegelikult kas sellega nendesamade otsingutega näiteks ka Viljandi kultuuri? Savisaar käis juba palju enne, sealhulgas sealhulgas ausalt öeldes juba lavakunstikateedrisse minekuga hakanud meeldib ikka. Üldiselt. Kongressi alguses sai ikka 82. aastal, siis, kui Ugalas või Viljandist Tallinnasse tulin, hakkasin lavakunstikateedris. Tekkis üks rühm inimestega inimesi, kellega mängisime hukassiljelikule etet sõltud. Paralleelselt sellega tekkis vanalinna hariduskolleegiumi juures üks draama Väike-draamaring, kus tulid kokku 14 kolmeteistaastased inimesed. Põhilises ja algselt oli esimese kuni 11. klassi õpilased koos, tegid töölisele tillukeseks vapustama elamusi, kuidas 11 klassi pikk poiss teeb ühe esimese klassi õpilasega koos mängivad kahekesi mingit muinasjuttu. Eriline teater ja seal olid kõikides vanuserühmades lapsed koos lõpuks sellekteerus välja selline tugev löögijõuline 12 kuni 14 aastaste inimeste seltskond kus olid siis ka praegusest mehi teatrepressis. Ja siis ka Elina Reinold, Gert Raudsep, kes on nagu näitlejad, nagu tuntud Henrik Normann, kes on see kutsuma vankris, eks. Mis asi, see on suurema suur vanker. Ja niisuguseid toredaid inimesi oli palju ja siis talv tasapisi see mõte arenes ja ja see töö töö kestis. Vahepeal oli, oli Viljandi kultuurikolledži noortega töö, siis neist oli osa Theatrumi juurde, tulid ja läksid. Ma mõtlesin Theatrumi teatama, peakski olla võiks avatud koht, et kuhu inimene, noor inimene saab tulla korraks, ta saab sealt mingeid aluseid kätte, ta võib minna jälle kuskile proovima jälle tagasi tulla, näiteks niisugune paik võiks olla üks teater, kool, kus teatrikool elaksid koos, et nad ei oleks lahus. Ja see on see põhiunistus kogu aeg olnud, et mitte tegevteatri juures, mis annab mingit produktsiooni. Täitsa produktsiooniseks, peamiseks väidete, tunnetuste ja arengutee oleks peamine ja sellest see tunnetus või arenguteed käies selliseid etendused. See agent peab kogu aeg tahab paigast ära nihkuda, seda hoidma kogu aeg, et ta oleks, püsiks jälle õiges balansis õiges vahekorras. Noh, sellesama avatuse juures veel, kas te ka niipidi kujutlete ise läheksite külalisena mängima kuhugi mujale? Ilmselt siiani ainult vist Leino Rei mänginud kolmes musketärid. Ühel suvel asenduses. Miks mitte, kui on aega ja on huvitav töö aga? Kas teie, Lembit Peterson, tahaksite lavastada kuskil mujal teatris või on praegu nagu teatrum? See kogu maailm? Sellekohaseid ettepanekuid tuleb pidevalt aga teater on sedavõrd bannelisi hoiatanud. Hoiatavalt ütles, et teater ei tohiks saada nagu kõige peamisemaks elus. Ta kipub minema niimoodi, et ta võtab kogu siniõpe tüübiga Theatrumi praktiline igapäevale etendust valmistunud võtab sedavõrd palju aega ära. Et kas jääb üldse jõudu mujal veel praegu teha, selles on küsimus, aga külm me läheme selle peale, et me teeme Theatrumi ja mõned mõne teatriga nagu ühise etendusi ja siis on see võimalik seal osadel topist oleksid, siis ütleme näiteks, kas siis Draamateatris nagu kooste tuleb sügisel või mõnest muust teatrist, ei osatud põhilistele teatritesse, seal pakuks nagu mõlemile mõlemile, võimaluseni noortele näitlejatele kui ka vanematele. See võiks ühistöö raamides kokku saada. Ja seda niimoodi ma kujutangi ette, et et saaks, saaks toimuda ühistuid muust muudes teatrites ka. Sest et. Teatud palju huvitavaid näitlejaid ja ma arvan, et tegelikult kõik näitlejad, kes teatrites töötavad, on huvitavad küsimus on selles, et kuidas neid häälestada, peetakse mingis mõttes lavakoolist tulevaid neid näide päris näitlejateks Eestis ja siis sellesse põrunud aru õnnistus üks etendus. Ja siis see oli nagu selline esimene märke sellest tegelikult piisaski, see nüüd kõik on nagu loomulik, jätke see, et see koostegemise võimalikkust siis välja tuli, Nad tulid pärast etendust, oli siis oli hästi vähe inimesi saalis, peaaegu nemad olidki ja mõned inimesed veetseli nüüd lõpetab lavakunstikateedri lend siis nendest esimesel kursusel teisel ja siis nad tõid sellise lille pärast etendust kirjutatud. Täname teid ja loodame koostööle tulevikus. Ja siis korraga tekkis see, mida kogu aeg mõelnud, et, et ei ole ju üks võimalus maailmas olemas. Isegi noh, väikesel maal. Ja siis sai nagu veel selgemaks, et, et kui, kui nagu ka teised nii mõtlevad Saates kõnelesid Theatrumi juht Lembit Peterson ning Anneli Tuulik, Kadri Adamson, Helvin Kaljula ja Marius Peterson Theatrumi trupist. Küsis Pille-Riin Purje. Aitäh, et meid kuulasite ja kaasa mõtlesite.