Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Tallinna Pedagoogikaülikoolilinnakultuuri õppetooli juhataja ja professor Eesti ajaloodoktor ja Soome filosoofiadoktor Raimo Bullet. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas elate tasapisi, vahelduva eduga kuidagimoodi. Te veetsite pea terve suve Hiiumaal, ma kahtlustan, et ei puhanud seal, vaid tegite kõvasti tööd. No see Hiiumaa Tormide rand on selline koht, kus võib ka tööd tehes päris hästi puhata. Sellepärast et töö läheb seal palju paremini, ma mõtlen kirjatööd, naabrid, mul ei ole praktiliselt metsa sees üksipäini, õhtul vaatad päikeseloojangut ja, ja ootad siis järgmist päeva ja nii ta läheb päevast päeva. Kas saite kõik need asjad ära tehtud, mis oli planeeritud? Aga kõiki asju ei saa kunagi ära teha, mida tahaks, aga enam-vähem. Võiks öelda, nagu keegi on öelnud, et teil tuleb raamatuid nagu saeveskist, laudu mitmes raamatuid siis tulemas on. Mina ausalt öelda ei tea, ei ole need nüüd viimasel ajal nii täpselt lugenud, aga noh, iseseisvas Eestis kuskil nii 15 ringis ringis on. Kuna ma ei armasta eriti aega raisata, et püüan nagu enam-vähem võimalust pidi ökonoomselt elada. Ja nüüd tuleb siis vana Tallinna sarjast järjekordne raamat. No see peaks jah, kuu aja pärast tulema. Lähme ajas tagasi härrabullat. Te töötasite kunagi siinsamas raadiomajas, siis oli siin veel televisioon ka ja teie olite noor televisiooni töötaja. Kuidas televisiooni sattusite? Noh, see on päris tore lugu, eks sattusin muidugi vastavalt nõukogudekorras ettenähtud suunamisele pärast ülikooli lõpetamist ja siis mind suunati siia televisiooni, aga sellele on juhuslik eellugu olemas, nimelt. Ma olin suvel Võsul, kuna mul oli isal talu Salatsi külas ja ja siis noh, ma seda kanti hästi tundsin, olin Võsul puhkamas ja tutvusin seal kahe mehega endast oluliselt. Vanema Need olid siis tollane televisiooni direktor Leopold Piip nisukene, lühemat kasvu tugev mees ja siis teine oli Lepo Sumera onu ja vestlesime ikka ja, ja ilmselt ma jäin piibule kuidagimoodi silma, nii et minule ütlemata ta oli teinud siis tellimiskirja Tartu ülikoolile ja seal ma siis valisin selle koha ja kuna ma olin viiemees, siis siin raskusi olnud minu südamesõber Märt Tänava jäi Tartu Ülikooli vana õppejõuks ja siis mina õpetajaks tahtnud minna ja sattusingi siis siia vanasse raadiomajja ja mul on selgelt meeles seal üks augustikuupäev siis 58. aastal, kui esimest korda nagu murelikult läksin Sistile rektori jutule. Ja noh, ta oli küll tundis ära, loomulikult, aga koputas oma võrdlemisi võimsa rusikaga laua peale, et poiss pea kahte asja meeles, et see on poliitiline asutusse, sidusa korteri Te ei saa, toimetus oli küllaltki suur, seal olid siis endiselt armee ohvitserid, olid ülemused Lotja Josing ja siis Pedagoogilise seminari ülikooli lõpetanud Endel Haasmaa, siis olin mina siis pärast tuli veel Uno Maasikas ja siis oli neid Frylantsereid seal veel terve trobikond. Ja nii ta siis läks. Ühesõnaga, algul oli juttu, et minust tahetakse teha operaator televisioonis, aga ma ütlesin, et ma tehnikamees ei ole eriti, olgugi et olen autojuhtimisega hästi kursis, aga tõi, et see mulle küll ei istu ja siis pandi siis Aktuaalse kaamera toimetajaks ja tõepoolest mul ei olnud kuskil elada nii, et tollase tuntud operaatori ja spordifotograafi Hans Roosipuu elasime siinsamas kõrvaltoas iga õhtu siis oli valida, kes magab nelja kirjutuslaua peale, kes magab siis ainsa diivani peal hommikul kell viis tuli muidugi koristada maast lahti ja niimoodi me siis kuidas öelda, pool teadvusetus olukorras. Need kuud elasime siin Aktuaalse kaamera toimime, kus asus siis esimesel korrusel, kui ma õigesti mäletan, kui valve juurest läbi tulla otse ja siis kitsasfilmi läbivaatamine toimus garaazi peal õues ja seal oli siis projektor, kus siis enne saate algust loomulikult koguse mile ja valu koondus ja muidugi, mis tegi asja raskeks, oli see, et tuli siis enne saadet ilmaliftita majas viiendale korrusele joosta Glavlitele vaid sensorile, siis näitama neid lugusid, mis sa oled teinud ja siis kolleegid ja siis vaadati igakordse tekst üle, aga nagu ka ajakirjanduses kõik asjad saavad viimasel hetkel valmis, vahel tuli joosta enne saadet kolm korda. Ma olin siis tugev mees, sporti teinud võrdlemisi palju ja ikka pidasin kuidagi vastu. Kas te käisite ise ekraanil ka? Vähe tol ajal ei olnud sellist moodi eriti noh, mulle anti siis esimene lugu teha või üks esimesi lugusid Akadeemia presiidiumi saalist, see on siis kohtu kuus Toompeal ja toimus esimene üleliiduline agraarajalooseminar või sümpoosion. Tol ajal ei olnud ja see asi kõik nii lihtne, et nüüd minnakse väikse kaameraga ja võetakse üles tundlikud aparaadid ja nii edasi siis oli igavene suur, ma ei tea, 70 kilo kaaluv prožektor või neid oli kaks koldeid, kes need tulid, kõik seljast sinna sisse kanda, aga akadeemia presiidiumis oli siis vana elektrisüsteem ja muidugi nii, kuni prožektorid lülitati, siis valgus kadus ära ja igavene jänt hakkas peale ja muidugi. Me jäime igatepidi oma asjadega hiljaks nagu küllalt sageli tol ajal ja mis asja sa siis hing teed, seal oli kohal ka üks kuulus Moskva professor Mavrodi, ma mäletan, kriminaal, siis võtsin pärast südame rindu ja läksin ma proodini juurde ja ütlesin, et kuulge, et ma olen ka ajalugu õppinud, et olema nagu natuke kolleegid, ehk olete nii kena mees, räägite veel kas või oma elulugu sealt puldist, et saaks teid üles aktuaalsest kaamerast veel rääkida, siis? Muidugi, see oli, ütleme, ülikooli lõpetanud inimesele võrdlemisi niisugune tüütu ja hakkas nagu vastu, lõpuks sellepärast lood olid ikka põhiliselt sellise pealkirjaga, eks ole, tõusuteel ja kongressi eel ja nii edasi. Ja noh, oli selliseid väga keerulisi situatsioone, kus näiteks ma mäletan põlevkivibasseinis anti vist neljale, viiele kaevurile ordenid ja siis oli muidugi aktuaalsel kaameral kohustus neid mehi pildistada üles võtta. Sõitsime siis hõbehalliga sinna siis selgus, üks nendest oli purjus, üks oli jahil, kolmas oli saunas, ühte tuli riietada pannadele lips ja nii edasi ja siis kuidagimoodi pidi igal juhul see lugu olema, muidu oleks olnud suur pahandus. Soome saadetesse puutub siis noh, see oli ka väga niisugune imelik töö, sellepärast et iga pühapäev oli tund aega saadet ja see oli täielik rosolje, ma ütleksin, seal pidi olema siis poliitika siis kultuuri, loomulikult tööstust, põllumajandust, sporti ja nii edasi ja nii edasi. Mis puutub nüüd saate sisusse, siis muidugi oli väga keeruline, seetõttu Tallinnas võite imestada või muiata, aga ei olnud soome keele oskajaid ja selleks, et mingisuguseid intervjuusid sinna sisse panna, sinna saateploki või kuskil ülekandeid teha, siis oli Aune lahtenbera, kes oli teatavasti abikaasa Oscariga siin tööl mitu aastat ja oli meiega armantsemalt televisiooni tik toredaid. Ja noh, kes siin olid siis siin soome keelt rääkisid Erki rannik siis Ellen Noot ja veel paar tükki, võib-olla rohkem polnud, nii et see olukord oli, ütleme just keele seisukohast äärmiselt äärmiselt keeruline. Ka siit võiks meenutada siis paar-kolm nisukest, lõbusat lugu, no mul oli kirjavahetus siis pikemat aega Paul Keres ega kes tegi teatavasti malenurka siin ja ükskord tuli Keres siia nagu ta oli väga välja võetud, väga sõbralik, väga korrektne, hoolitsetud, aga siis oli nii, et nupud olid kadunud ja saade oli ohus. Mis teha, mina olin muidugi väga murelik pabinas. Paul Keres ütles nii et noormees, ärge muretsege, kas keegi joonistada oskab, võttis ise samal ajal taskunoa taskust välja ja. Meil oli siis tol ajal siin ta siis poole peal tööl. Üks tuntud karikaturist ja sportlane oli vist isegi Eesti meister sõudmises kurepõld ja tema oskas hästi joonistada, joonistas siis upud, värgid ära, värviti ära vastavalt ja Keres lõikas rahulikult need nupud välja ja saade läks, samal ajal oli lõpus siis üks muusika saada ja seal üks tuntud Estonia primadonna esines siis või laulis paar-kolm pala. Ja siis ma vaatasin, et kui erinevad võivad olla inimesed, et maailmakuulus Paul Keres neid ei mingit probleemi, aga selle primadonna olid kohutavad probleemid, kuna üks valguse sobid, teine valgus ei sobinud ja nii edasi, nii edasi. No teine lugu oli seotud ka kaariniga, kui ka graarin lendas kosmosesse, siis juhuslikult oli taeva kingitus, et siin oli üks Soome diplomaat Moskva, Soome saatkonna kaubandusnõunik abikaasaga, kes elas siis Palazzo sellist ja siis leppisime kokku, et ta on nõus andma soomepoolse hinnangu sellele sündmusele ja nad läksid teatrisse, tulid teatrist tagasi, läksid oma sviiti teisele korrusele ja siis ümber leiutama tulla, alla siis esinema. No seal oli muidugi see kohutavalt suur kaamera üleval ja, ja enne seda loomulikult siis miilitsad ja nii edasi, et seal oleks õhk puhas. Mingit janti ei juhtu. Aga ometigi juhtus, tuli üks poolpurjus mees sinna sisse meelitsastest läbi ja ütles, et mina tahan ka seltsimees Skagaariumile öelda paar sõna, noh ja vaidlevad ja vaidlevad, seal maadlevad ja torda miilitsa all kord siis mees, mina mõtlen, misasja ma teen, läksin bussihelistasin jaanimäele, seal siis raadio ja televisioonikomitee esimees. Et misasja ma teel see mõtles, ütles, et mis asja siin ikka, et sa oled vana pommid, asja võta ja viska ise välja, kui tuleb pahandused, siis mina klaarin, ma läksin siis selja tagant sinna juurde, tõstis venna üles ja viisin siis välja, noh ja siis edasi juba miilits seal tegutses ja kolmas lugu, mis ma nagu mõtlesin, kui ma siia raadiomajja tulin, oli ka minu meelest päris huvitav, toimus Eesti-Soome ujumismaavõistlus Elvas, kus teatavasti kuulus karismaatiline diilik aine on korduvalt käis Helsingi üles raadiost, eks ole, saateid tegemas ja mina mõtlesin siis välja, et noh, üürime siis pooleks päevaks lennuki, et lennuk tuleb siis kohe nagu võistlus lõpeb, ütleme õhtul seitsme-kaheksa paiku, et siis on lennuk ja lennukiga siis siia Tallinnasse jõuab filmi ära ilmutada. Saade oli vist kuskil õhtul tavaliselt pool 11 11 ma täpselt ei mäleta. Nonii, võistlus hakkab lõppema, mina sain siis eriloa, need soome kanalid, lahtempera sai kaasa tulla siis sinna mina, operaator kolmekesi, noh, jälle tuli siin direktsioon taotles siis mingi eri loeta, võis ühe ööbida seal Elvas, võistlus hakkas tema ja pidime siis minema sinna lennuväljale kiiresti lennata. Tallinna. Küsin siis võistluste peakorraldajate käest sa oled, no kus see lennuväli on ja need? Ei, mina ei tea, kus lennuväli on siin Elvas ma ehmatasin päris ära, mis nüüd saab, noh, siis lõpuks saime siis teada ja hakkasime sõitma. Ma sõidame, näeme, et annaks lehmakari lehmakari oli siis selle lennuvälja peal ja meie siis Oskari Ladenbera nina ja operaator siis ajasime ja autojuht ajasime kõigepealt need lehmad ära, lennuk teid kõiki juba mitu tiiru, eks ole. Siis jõudsime Tallinnasse. Härra poolelt, kaua te olite televisioonis tööl? Ja ma olin ikka üle kolme aasta ja siin olid väga toredad kolleegid siis nagu Mati Põldre ja Lembit Lauri ja Kaljo Jõekalda ja Gunnar Hololei, Ülo Raudmäe siis virve aruoja, kellega me mängisime sõbralikult tennist, mõlemad ei osanud eriti Artur Rinne loomulikult. Ja tahaksingi siin nii-öelda postuumselt Artur Rinnet tänada, see, et ma täna siin mikrofoni ees olen, on suures osas olematul rinne teene. Sellepärast et ta nägi, et ma olen vahel võrdlemisi kurb ja, ja ütles, et kuule, poiss, mis sa siin passid, et minna aspirantuuri, noh, ma olin küll läinud juba töö kõrvalt, kui ma, professor väga ju ta teistkordselt ülikoolis kunstiajalugu, eks jätsin selle pooleli ja ja siis läksin sinna aspirantuuri, astusin sisseelamise saite. Oi, sellega läks väga kaua. Ma ei mäletagi, kas neli aastat või esimesed kaheksa ruutmeetrit andis mulle rahuldama parmule Hendrikson Tallinna linna peal ühte ühiskorterisse. Ise elus hakkas minema. Rämbulate olite 29 aastane, kui kaitsesite kandidaadikraadi oli nii. Ja 37, kui saite ajaloodoktoriks. Tol ajal oli see erakordne, et nii noor teadusdoktor No ma olin siis, kui ma õigesti mäletan, Eestis nooruselt, teine Toomas Frey oli noorel kaitses. Millal siis see ajal huvi tekkis, see pidi väga varakult sisu tekkima. Mina lõpetasin Rakvere esimese keskkooli, mis oli üks väga tore kool, väga toredad õpetajad ja õpilased, aga meile oli, tähendab ajaloo õpetav ja proua PSN pärast oli ta nimi kelu ja minu meelest ta oli ikka hästi tubli õpetaja ja mulle kuidagi see ajaloovärk hakkas meeldima. Kas te olite selline poiss, kellele meeldis teistega mängida ja ringi kolada või meeldis teile rohkem oma? Ta on linna, ma arvan, et ma olen ikka seltsi iseloomuga, ma ei olnud niisugune endasse nii-öelda pöördunud inimene ja kui ma keskkoolis käisin ja enne keskkooli läksime siit Tallinnast ära, kuna vanematel ei olnud kuskil elada, aga isal oli talukoht salatsel seal Võsu ja Haljala vahel kuulsas külas ja siis seal noh, algul ju elektrit ei olnud, eks ole, raadiot ei olnud ja siis minu meelistegevus oli jahil käimine noore poisina koos naabripoiste Ivar ja Rein värgiga. Nemad on kuulsast perest teatavasti Elmar network oli väga tuntud matemaatikaõpetaja, raha ei olnud, meeletu vaesus, kõik see traktorijaamad aeg ja nii edasi jaagu kõht täis oli, ise lappisid oma riideid, ema keeras ülikonna teistpidi, kui see ära kulus ja nii edasi ja siis isa mängis mulgid tarri olnud nooruses meremees ostis mulle akordioni ja ütles, et õpib mängima ja mingit muusikakooliga niisugust asja ei tulnud kõne alla. Ühesõnaga, kuulmise järgi õppisin siis seda pillid eristama ja, ja siis nii kaugele jõudsin, et siis ma olin nagu, ütleme sealtkandi üks põhilisi Tantsu akordionimängijaid ja kutsute vahel pulma ka, kus sai kõhu täis süüa ja siis toodi hommikul kell neli jälle selle reega koju ja tänu sellele ma ikkagi teenisin natukene raha. Siis ostsin endale Diamond, et jalgrattakahjuks naiste oma meeste oma ei olnud üldse saada ja siis tänu sellele sai käidud Rakveres keskkoolis iga laupäev või nädalavahetus, siis sinna 25 kilomeetrite tagasi. Kas lapsepõlvekodus oli palju raamatuid ka vä? Ei no kus raamatut seal ei saanud olla, palju me põlesime üheksandal märtsil purupaljaks ja, ja seal maal ei olnud, aga noh, mõni raamat ikka liikus seal naabrite käest ja kooliraamatukogust ja, ja noh, eks ma ikka neid ajalooraamatuid natuke vaatasin. No teie hea tuttav Uno Mereste ütles persona saates, et tal on raamatuid kodus niipalju, et varsti mahu ise sisse. Kuidas teil praegu on? Teine olukord, Uno on juba pikka aega meriväljal elanud ja, ja tõepoolest hea sõber ja õpetaja olnud ja tal on tõesti meeletult palju raamatuid ja üldse käsikirju ja nii edasi, aga minul on ka ikkagi nüüd kogunenud juba need raamatud jagunevad need kolme koha vahel, niisiis siin linnakodus siis suvilasse, Hiiumaale, nii et eks probleeme tekib iga on juba selline, et peab hakkama mõtlema, mis nendega teha. Kuidas teie pere sõja-aastad ka? Väga raskelt nagu paljud Eesti pered ei ole selles suhtes sugugi mingi erand. Pärast seda Molotov-Ribbentropi hakkas raske olukord siin peale ja 40. aastal siis mul kaks onu viidi Siberisse Hiiumaalt, tema vennad, need tapeti seal ära, üks onu põgenes 44. aastal Rootsi tema muide Kärdla esimene joonistus ja sporti. Kehakultuuri kuidas tuleb öelda õpetaja ja ta oli abielus ühe Välbe nimelise ämmaemandaga, kelle isa oli teatavasti Piiskop Välbe Rootsis pärast sõda ja see oli õudne muidugi see üheksas märts. Sellepärast et Me elasime siin lähedal, see ala, kus praegu Keskturg on, see põles täielikult kaks kivimaja Vellama limonaadi tehaseks kivist vanadekodu ja meie majas sai paar tükki surma, ema tahtis ka rullikuuri minna, ma hakkasin karjuma, et ära mine. Õnneks astus sammu tagasi, kus sisse, kui ikka pommitamine kestis, siis me olime siin Kreutzwaldi ja, ja Tartu maantee nurgal on üks natuke tagasiulatuv, terrassid Grofist. Suur kivimaja olime seal keldris, aga no pärast, kui see pommitamine pes, linn põles inimest tulid Estoniast ja nii edasi, kõik see nagu kulutuli levis ja siis me läksime selle suure põgenike rongiga nii-öelda, siis sammusime mõigu suunas mööda Tartu maanteed ja esimesed kaks nädalat elasime siis 40 inimest põrandal ühes talus seal anti süüa, suppi ja nii edasi, siis hakkas see mingisugune abisin peale Viru tänaval ma mäletan, anti sisse P ja muidugi õudne ja meil ei jäänud rohkem järgi kui üks väga ilusa kujuga kohvikann, mis on nüüd ära puhastatud ja siis ristiema kingitus üks katkine hõbelusikas oli kõik, algas kohutav vaesus, üks kinkis sopi, poti üks kinkis voodilina ja nii edasi ja nii edasi. Ma tahaksin siin rõhutada, et ei meie ajaloolased, et ka meie poliitikud ei ole siiamaani aru saanud, mida see Tallinna pommitamine ikkagi tähendas. See on kõige suurem katastroof, mis on olnud Tallinna ajaloos. Seda ei ole tähistatud väärikalt. Kujutage nüüd ette, terve Tallinna elanikkond siin oli, eks ole, 40. aastal mingi 160000 inimest, see jagunes pärast seda kahte ossa. Need, kellel oli kodu ja need, kellel enam kodu ei olnud. Ma ütleks nii, et see on suur sotsiaalpsühholoogiline probleem, millest tasuks täiesti eraldi uurimus või raamat kirjutada kellelgi nooremall. Sellepärast see oli ikkagi masendav, see mõjutas, ütleme, minu vanemate, nende eakaaslaste, tallinlaste elu, surmatunnini ja takkaotsa veel laste elusesse, vaesus oli Ta ja võib-olla mõni ütleb, et mikspärast mina olen nii palju tööd teinud, mis mass oleks pidanud tegema ootama suu lahti, et keegi mulle midagi annab, tuleb ise tööd teha. Mis teed, vanemad tegid, tulid sajandi algul Tallinnasse, Kärdlast Hiiumaalt, isa tuli äisma rannast tema sealt pärit ja hakkas lihttöölisena katelsepa abilisena nii-öelda peale lööjana Bekkeri tehastes aga oli väga töökas ja kogus tasapisi jõudu. Ja siis pärast seda töötas Käsmu kaptenite juures, oli kapten Tiidemani isiklik autojuht, õpetas tema tütreid autoga sõitma ja pärast sõitis Tiidemann laevadel mehaanikuna ja noh, tema on rääkinud mulle väga palju huvitavat Tallinna ajaloost ja, ja ka siis salapiirituseveoajaloost, millest ma teatavasti oleme kirjutanud raamat. Nii et isa teatud määral mõjutas ehk seda minust sai nagu just linna ajaloo uurija. Nüüd, mis puutub Pullatite suguvõssa, siis Kanadas on ilmunud need kaks raamatut, mida ma tänu Peeter Kreitzberg, kelle sain hiljuti lugeda ja seal võrdlemisi pikalt nendest Pullatitest, aga siis soome Ta on mulle ühesõnaga informatsiooni, et arvatakse, et pollati täismast on ühe tuntud Soomele teradi armas i bulla sugulased, nii et noh, ma ei tea, kas see vastab tegelikkusele või kui emast rääkida, siis ema oli erakordselt töökas ja veel siiamaani salatsev, külas meenutatakse teda hea sõnaga. Saksa keeles on selline väljend tausenud, küntsler ei olnud tööd, mida tema teha ei osanud kõiki töid, nii nagu üks õige saare naine. No suvel saadeti teid vanaema vanaisa juurde Hiiumaale, kas pandi tööle kaadrisse? Kuidas siis muidu, kas tahtsid, ei tahtnud, eks kõik lapsed pidid tol ajal tööd tegema, rohima ja ja vanaemaga paljajalu käima seal kuskil suuremõisa mööda kruusateed heinale seal noh, palju see väike poiss jaksas, aga ikkagi seal riisuma ja nii edasi ja muidugi üks üks tähtis tegevus oli Kärtlas siis lehmaga tegelemine tuli hommikul viia Kärdla karjamaale ja õhtul tagasi tuua ja nii edasi. Et see oli üks tegevus ja nahku Kärdla elust rääkida siis muidugi minul on jätnud kõige sügavama mulje see kevadine lillelõhn Kärdlas siis see erakordselt romantiline Kärdla-jõesuu, kus olid ilusad värvitud paadid, kõik olid korras, terve jõesuu oli täitsa nagu paradiis, kõik poisid seal käisid ja, ja viisid väikse luubiga oma väikseid põhja, ongi sisse minu südamesoov on see, et minu silmad näeksid veel kunagi, et Kärdlasse tuleb selline võim, kes on võimeline taastama selle miljöö, kahtlemata. Kärdla kuskil on mind ka nii-öelda mõjutanud, ütleme nii hingeliselt sellepärast, et eks Kärdla kui sellise väikse alevi ütleme 38.-st aastast siis linnamiljöö see oligi ikkagi üks niisugune maa, kultuuri ja linnakultuuri kontaktsoo. Et ka need Kärdla töölised käisid ilusti riides, neil oli pühapäeva ülikonda olemas, joodi kohvid, tehti väljasõit, et näiteks tõrvaninale ja nii edasi ja mul on hea meel, et üks minu õpilane Madis Tilga varsti saab valmis sellest perioodist just niisuguse mentaliteediajaloolise ülevaate, siis Kärdla kohta. Kas vanaema ja vanaisa maja on alles? See oli alles, see on müüdud, kuna minu abikaasat teatavasti aastakümneid ei lastud, kui väliskodaniku Hiiumaale ükskord sai ja pidime selle siis maha müüma, siis sai ehitatud veel üks, kuhu sai tehtud ka nagu oma kulul veel siis Hiiumaa ainukene silmaarstikabinet, pidasime seda 10 aastat ja siis vaatasime, kuna see töö mitte midagi siis ei toonud. Kulud olid palju suuremad, siis olime sunnitud hiidlaste abistamise ära lõpetama, aga see ei tähenda, et abikaasa ei keela abistamast isegi tänavu suvel käidi tema juures öösel seal silmade probleemidega, ühesõnaga oli midagi silma läinud ja nii edasi. Seal Tahkuna metsas. No kui teie hakkasite Tartusse ajalugu minema õppima, kuidas siis vanemad selle peale vaatasid? No vanemad olid muidugi absoluutselt igasuguse poliitilise tegevuse vastu, aga nemad oleks ilmselt tahtnud, et must oleks tulnud arst. Nüüd tagantjärgi ma võin tunnistada, ma andsin arsti paberit sisse, aga mul oli keemia väga vilets ja mõtlesin, et ma ei saa hakkama ja võtsin paberid välja ja andsin siis ajalukku sisse. Ja eks see sissesaamine oli ka küllaltki keeruline selles mõttes, et raha lõppes otsa, süüa enam ei olnud, elasime näituse tänava internaadis seal Indrek Meri ja siis Fred Jüssi ja kes me seal olime, vanemad ei osanud, polnudki võimalust rahakest anda, nii palju, nii et lõpp oli võrdlemisi niisugune, juba hakkas nagu juba mõistuse peale kõhud olid tühjad. Elasite siis midagi sõite, noh, lõpuks sai, me käisime seal kuskilt, tõime kartuleid vao vahelt nii-öelda poolsalaja ja nii edasi. Mida üldse kujutas endast 50.-te aastate ajalooteaduskond, mis tuuled seal puhusid? No ma ütleks nii, et ega Tuuli vist eriti ei olnud, rohkem oli niisugune vaikus selles mõttes, et kui nüüd tagantjärgi mõelda, aga noh, ma ei ole ausalt öelda eriti nüüd süvenenud nendesse mõtetesse, mis seal siis oli, elu on olnud kiire ja küll see aeg tuleb, kui on aega rohkem ja, ja mõelda, mina ütleksin, et kokkuvõttes on ju nooruse aeg alati tore ja eriti kui sa oled, et maalt tulnud ja saad ülikooli sinna suurtel sammaste vahele, et ümberringi palju tarku mehi ja eks see kõik muidugi rõõmustas ja ühtlasi tekitas ärevust, et noh, et kas minusugune nublu nüüd siin üldse hakkama saab ja nii edasi, meil on erakordselt tore kursus, kõik olid enamasti nihukesed, lihtsate vanemate lapsed ja väga sõbralikud, noh väga tihedalt ma ütleks, sõbrustasime Märt tänavaga, kellest ma rääkisin juba dotsent Tänava, kes aastaid õpetas vana ajalukku Tartu Ülikoolis, teenekas õppejõud oli ka spordimees ja meil oli, mis meid veel lähendas, kui tagantjärgi räägite mõlemil selja haigeks ja siis oli kummaline see, et ühelt poolt oli tore koos olla, aga ilmselt need seljad valutasid rohkem just seetõttu ka pärastpoole. Mõlemad kurtsime, et küsisime ikka, nagu ta sul täna, kuda sul täna vot niimoodi spordipoiss ka oma ülikoolis ikka jah, päris olin väga tervete eluviisidega ja ja tõstsin kangi palju aastaid ja tahaksin siin ka postuumselt Ivo ristile aitäh öelda, doktor rist, kes oli siin mustamäel pikka aega ortopeedia osakonna juhata. No midagi ei aidanud, mingisuguse Travidega muda ravib, ega midagi ei aidanud, see ütles, et tule tõstesaali. Ma olin enne ikka natuke muud sporti ka teinud ja siis läksin sinna ja alustasin lamades surumisest ja lõpuks ma olin ikka päris tugev mees, ausalt öelda. Kedagi eriti karta ei olnud vaja. Et kas te olite niisugune biopoiss ka võistlusi? Doosika raamatukogus kõvaistujaga muidugi pidu pidasime ka ikka laupäev, pühapäev käisime ikka restoranis ja võtsime pudel viina ka ja, ja, ja ühesõnaga. Ja keerutasid tantsupõrand. Kuidas Eesti ajalooteaduses olete te üks produktiivsemaid autoreid, millal teie teadusartikkel esimest korda trükis avaldati? 1964 ma arvan ja see oli nagu siis pühendatud eesti kodanluse kujunemisele revolutsiooni eel nii-öelda siis kuni 1917 murran selle artikli pärast küll häbeneda ei ole vaja, aga, aga pahandust oli sellega omajagu, sellepärast tol ajal ju uuriti ikkagi põhiliselt talurahvast ja töölisklassi ja nii edasi ja leidus kaks inimest. Noh, jäägu nende nimed nimetamata. Mõlemad olid akadeemia presiidiumis, ühesõnaga, nii et direktsioonil ja sektori juhataja Artur oli minu pärast pahandusi ja seda küsimust arutati. Ma mäletan siis sotsialismisektori ajaloosektori koosolekul ja minu eest seal seisid tants, gruusiaajajad. No teie kõige kuulsam raamat on eesti linnarahvastik 18. sajandil. 1998. aasta märtsis ilmus raamat Saksamaal ja sama aasta maikuus kaitsesite te Soomes Oulu ülikoolis selle raamatu põhjal doktoridissertatsiooni. Miks tahtsite härra pulat teist korda doktorit? Noh, ma ei tea, tahtsin ja ei tahtnud, aga mul oli olu ülikooli ajaloolaste ka nagu üldse Soome ajaloolaste aastakümnete pikkused kontaktid ja professor julgu tegi sellise ettepaneku ja noh, ma saan nendest ka aru, kuna see raamat ilmus nii kuulsas sarjas on siis mansis asuv Euroopa ajaloo instituut, kus olid aastakümneid direktorina professor Fraiser fon, arretiin ja noh, see sari on mitu kümmet köidet ja üle Euroopa loomulikult on seal autoreid ja see, et võeti nüüd ühe eesti mehe raamat sinna sarja see on muidugi omaette näitaja. Algul ma mõtlesin üheksa, kas niisugune vanainimese nali või nipp on, aga siis samaaegselt ma mõtlesin. Ma ei ole veel nii vana ja on uus aeg ja on ikka vaja näidata, et sa ka selle uue aja eest väljas oled ja eestile midagi tahad teha. Tulemus oli mulle muidugi äärmiselt üllatav, sellele tööle anti seitsmest võimalikust hindest kõige kõrgem hinne, see on siis lauda tur voi autustending ja mina ei teadnud, et kui see teade minuni jõudis siia Tallinnasse mida tähendab ja mina helistasin kliendile ja Mati Hint, siis noh, ehmatas ära ja ja hakkas naerma, ütles, et kuule mees, et kas sa saad aru, mis sinna sulle anti, ma ütlesin, ei saa aru. Ma ei saa aru ja ma ei tea, mis ma pean nüüd tegema, et no siis ta tegi pildi selgeks ja siis ma võtsin kohe telefonitoru ja oponendile. Helistasin ja tänasin. Te kirjutasite seda raamatut 10 aastat. Miks selle raamatu peale nii palju aega kulus? Noh, eks seda sai ju tehtud ka ikka muu töö kõrvalt, mina leian, et ega see nüüd päris normaalne praegu ka ei ole humanitaaralal, nüüd tänapäeval kahe-kolme aastaga kirjutatakse doktoriväitekiri sellepärast et kui neid omaaegseid fakki väitekirju võrrelda tänapäeva omadega, siis üksikud tänapäevatööd kannatavad võrdlust välja. Aga noh, see selleks aeg läheb edasi ja kui nii peab, las ta siis olla. Aga see oli ikkagi suur töö, terve sajandi, ütleme siis kõik need kirikuraamatud ja, ja nii edasi ja ma tahaksin siin veel kord nimetada professor Uno Mereste, et tema kadunud abilist proua irvisti bee statistika kateedrist, kes siis aitasid seda statistilist töötlust korraldada. Te olete töötanud erinevate riikide arhiivides tänu kellele või millele te nõukogude ajal sinna pääsesite? Ikka tänu endale ja nii nagu kõik ja, ja ma ei olnud sugugi ainukene, kes ajaloo instituudist välismaal käis, neid oli terve rida ja mina võib-olla hakkasin kõige hiljem sõitma ja loomulikult mis aitas, aitas see tema pikka aega, mul oli aega mõelda, et mis siis nüüd saab lõppude lõpuks ja ma mõtlesin välja, et ma toon selle Tallinna linnaarhiivi tagasi ja ta ikkagi ja tõin ja hakkasin seda siis rauda taguma ja, ja, ja tagusin siis 13 aastat oli edu, oli tagasilööke, siin oli kõiksugu variante, et mis ma välja mõtlesin, küll laevaga toomine, küll Tallinna linnaarhiivi juubeliks tagasitoomine ja nii edasi ja nii edasi, see võttis väga palju aega, sellest, me võime rääkida mitu tundi, sest see on minu arvates üks suuremaid kultuurisündmusi üldse pärast sõda, mis on Eestis olnud, vabandust, et ma julgen öelda, aga nii ta on. No ma kohtasin näiteks Julien Semjonovit, no kõik eestlased teavad seda filmi, eks ole, mis ta siin tegi seriaale ja nii edasi. Ja naa väikest kasvu nisukene mees ütleb mulle nii, et noh, Raimo Nikolajevitš, et te võite muidugi punnida, kui palju te tahate, aga ega Moskva ei anna Hamburg Bremen Lübecki iialgi tagasi ja seetõttu ei saa Tallina tagasi. Noh, aga nagu te teate, ei ole, Semjonov on surnud, rahuldama põrmule, aga see merevaigutuba on ikka vist Saksamaal. Nii et läks hoopis vastupidi. Aga noh, mis puutub arhiividesse, siis see on nii keeruline küsimus ja, ja kahtlemata Ta maa oma närvisüsteemi ja maksa kaasa arvatud, sellega seoses pidin palju rikkuma ja kuna ma tegutsesin Eestis üksi Tallinna linnaarhiiv kui direktoriks Jüri Kivimäe, siis nendele jäänud muud enam kui see arhiiv vastu võtta, mida me ka koos Jüri Kivimäega kenasti tegime alla kirjutasime selle protokolli. Aga siinkohal ma tahaksin olla aus ja nimetada võib-olla mõned nimed, kellest sõltus siiski see, et ma jaksasin seda vankrit vedada, ma alustaksin kaugemalt siis Saksamaalt, loomulikult Fraiser fon, arretiin, kes sai spetsiaalselt Tallinnasse kutsunud siin temaga vesteldud, vist, kui ma ei eksi, kas mitte ka linna täitevkomitee esimehe, siis oli vist Harri lumi juures käidud siis endine Saksa allveelaeva komandör professor Claus Friid Land Kiilist, kellega me oleme tänapäevani südamesõbrad siis Saksa ühisInstituudi direktor, baltisakslane doktor küün Bundes arhiivi president Boons, kellega siis koos Tallinna linnaarhiivi tollase direktori Eda vendlaga oma kursusekaaslasega käisime Moskvas siis läbirääkimistel ja, ja ma mäletan, terve öö siis oli üks kõva viski joomine Moskva hotellis ja, ja siis Moskva-poolne esindaja siis, kes oli nagu ametlik tegelane, siis redigeeriti seda eelnevat dokument. Ma tahaksin siin meenutada Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Tõraveres, kes võtsid vastu vastavasisulise positiivse otsuse, et toetada mind. Ja pärast seda siis, kui oli juba Gorbatšovi aeg, eks ole, see muster tehtud siis mul õnnestus saada. Lisaks sellele üldkogu otsusele siis veel kirjale fon maitsekkerile ja koolile. Niisugune märgukiri, kuhu mul õnnestus saada, siis kolm allkirja, see oli akadeemia president, rebane, linnapea Harri lumi ja tollane veel mitte president kirjanik, lennata meri, minu vanem ülikoolikaaslane, aga loomulikult, aga ilma Moskvata tol ajal ei oleks mitte midagi juhtunud, see on lapsele ka selge. Ja siin ma tahaksin meenutada väga silmapaistvat surnalisti Vladimir lammeikot, kes oli teatavasti Helsin Sanumite kolonnist pikka aega ja oli Unesco president, selle asetäitja vist elabki praegu Pariisis ja tema kaudu ma tutvusin siis Moskva saatkonna teise mehega paanis paatkodesbergis siis kividzinskiga ja kuna need olid nii lähedased vist ülikoolikaaslased olnud, siis muidugi see suhtumine väga positiivne, sealt siis anti mind üle doktor Igor Maximochevile, kes oli ajaloolane ja tänu kellele siis pärast said kõik need märgukirjad seal erinevate saadikute allkirjadega erinevatesse siis Moskva küll akadeemias arhiivide, peavalitsus ja nii edasi tehtud. Ja noh, lõpptulemus oli muidugi rõõmustav, eks ole, ja, ja lahkuv Saksa riik maksis selle transpordi eest 18 miljonit TM-i, siis ma arvan, et et ma olen olnud ka päris isamaalane, et olen vabale Eestile midagi teinud. Ja see juhtus tegelikult kõik Nõukogude. Ja muidugi see üks päev enne Saksamaa ühinemist siis kirjutasime alla ordeni saite, mis ordeni? Kes, mis mul mingit ordenit vaja? Teie abikaasa on poolatar. Kuidas te temaga tuttavaks saite? Kuidas mina tuttavaks sain, oma ütleks nii, et ma ei võtnud eeskuju Ladonärilt? See oli juhus, ma olin siis, ma ei mäleta, 61 vist või 60 olin siis Tšehhoslovakkias mingi noortegrupiga, seal kaks grupp koguni. Seal oli Aime Leis, Ago, püüman, Verner loo teises grupis oli eriklass. Ja kes seal kõik olid ja siis oli üks 50 kilomeetrit prahvast, oli sobešinis, ühe jõe kaldal oli nisukene laager spordilaager, kus siis päeva aega olid spordivõistlused küll võrkpallid ja ujumised võidujooksud ja ma ei tea, mis seal kõik olid ja õhtul olid kõvad tantsud. No meie muidugi poolakatega võrdlusvõimelised üldse ei olnud, sest noh, baleriinid meil aime ja nemad Werner ja ei viitsinud tantsida, see on selge. Aga meiesugused, siis olime ikka nagu puuhobused seal, kui vaatasime, kuidas siis poolakad seal seda rock n roll'i tantsisid ja nii edasi. No ja siis, mis seal ikka, nägin seal jões üks päev, siis neid musti silmi ja hakkasid meeldima ja nii, nii see asi siis läks, siis tuli viis aastat oodata, kui anti, siis luba, luba oli käes, siis kutsusin siia, siis kuu aega lubati olla, siis läks jälle tagasi. No ja siis Oviiris oli üks, mina ei tea, oli ta polkovnik major, mis ta oli, üks seltsimees Vassiljeva ja temal vist hakkas lõpuks must kahju ja ütlesime, laad näed, kutsu siia, siis sain selle loa kutsuda. Aga siis hakkasid uued probleemid, kuna tal oli tähendab ainult viit nabastajanna sõitest. Ühesõnaga siin. Ja siis elamiskoht oli Tallinn, siis ei tohtinud Tallinnast ilma loata üldse väljas käia. Nii et kui tahtsid rannamõisa näiteks sõit tahtsid randadesse, ütleme siin Hillar Laane, kes oli siin ka samal korrusel, töötas välissaadete toimetuses külla minna, siis pidid iga kord Oviiri kirjutama, tähendab ilus avalduse, et vot mina see koos selle ja sellega tahan sõita auto number on see, lahkume sel kellaajal, oleme tagasi sel kellaajal ja me pidasime sellest üldiselt raudselt kinni. Sellepärast et noh, aeg oli siuke alguses suhtlesid vene keeles, alguses vene keeles ja siis ta õppis vene keelt, aga ta läks võrdlemisi vara tööle keskhaiglas. Kuna ta oli mõningal määral siiski vene keelt seal intensiivselt õppinud ja minu poola keel on nii, et see on, ütleme nagu öeldakse. Inglise keeles längid, see on, ütleme niimoodi kooselu tulemus ja ainult kõrva kaudu. Aga noh, nüüd ma muidugi olen arenenud ja ma olen suuteline siiski poola keeles loengut pidama ja, ja ka kirju kirjutama ja nüüd ei ole nii suurt administratiivset koormust, et olen natuke oma keelte asjasin korrigeerinud. Kas Soome, Poola ja Eesti-Poola suhteid hakkasite uurima tänu oma poolatarist abikaasale või oli teil huvi poole vastu juba varem? Ei, no Poola vastu muidugi seoses abikaasaga, sellepärast et ma olen ikkagi kümneid kordi Poolas käinud ja kuude viisi seal elanud ja ja ikkagi mingil määral tunnen seda Poola ajalugu ja eluolu mentaliteeti ja nii edasi ja, ja. Ma mõtlesin, tähendab noh, eks ajaloolane ikka mõtlesime siia, iga inimene mõtleb, et no mis ma siis nüüd järgmisena teen, eks ole, ja noh nagu see linna ja rahvastikuasi hakkas nagu ära tüütama ja ma arvan, et see on väga õige, professionaalne ajaloolane, tegeleb siiski erinevate teemadega, sellepärast et muidu võib minna natukene naljakaks asi ja Tartu siis ma valisingi ja siis mul on olnud Soomes, eks ole, siin nüüd iseseisvuse ajal niisuguseid, et pikemaid töövõimalusi ma olen Soome Akadeemia uurija, siis ma olin Oulu Ülikoolis uurija ja on igasuguseid stipendium olnud ja nii edasi ja siis ma kirjutasin kõigepealt selle Soome Poola ja siis ilmus Poolas Varssavis. Ja siis vaatasin ahaa, et noh, et ma üritan siis ikkagi Eesti poolad ka teha, et muidu see asi on natuke imelik, dise olete eestlane ja siis tegin ja ja siis muidugi see ilmus jah, möödunud aastal, see oli võrdlemisi noh, nagu kiideti seda raamatut ja oli suur presentatsioon Poola rahvusraamatukogus ja Krakowi Teaduste akadeemias ja ja eriline raskus oli muidugi tõlkimisega, sest huvitav küll, aga meie kultuuripildis on selline olukord, et ainult üks inimene on olemas praegu, kes suudab raamatut suurt raamatut tõlkida eesti keelest poola keelde, see on Arne puu Krakowis, aga temal ei ole raha vaja. Ja, ja siis tänu Poola suursaadikule others rubleskile leidsime siis selle raha saime nagu siis puude kinni maksta ja tänu sellele siis sisuliselt see raamat ilmus ja need on seal tulemas veel kolmas raamat, vorst. Mida Poola kunstide ja teaduste akadeemia tegevliige sai? Ma ei mäleta hästi, kas sellest on üks, kolm aastat. Tagasi, või mida see tiitel siis tähendab, teie jaoks tegevliige? See tähendab, et oled nagu akadeemiku moodi mees, sellepärast et siin Eestis mind ei valitud, nagu ei valitud mani algul ja nagu ei valitud endarvalite valitud Herbert Ligi Eesti akadeemia pidas õigemaks valida siis partei ajaloo instituudi direktori Banksejevi. Nii et noh, mis ma siin oskan rohkem öelda. Tõepoolest, te olete uurinud ka Peterburi eestlasi. Kunagi ilmus üks brošüür seal ma vaatasin põhiliselt demograafiat, siis sinna rännet ja elanikkonna struktuuri eestlasi kui vähemusrahvust seal ja nii edasi ja nii edasi ja need on jah, loodetavasti tuleva aasta siis tuleb suurem raamat, kus vaadata saadakse siis seda Eesti vaimueliidi kujunemist Peterburis ja selle mõju Eesti vabariigi tekkele. Kas olete vahel tundnud end ebamugavalt sellepärast et juhtisite nõukogude aegset aeruinstituuti? Ei sellepärast, et see oli suur kogemus ja sai väga kõvasti tööd teha. Meil oli siis, kui mina direktor olin, oli, ma arvan, üks väga tugev juhtkond, mõõda ennast silmas, aga siin asetäitjaks siis Erik Truu välja, siis oli teadussekretär Raul Juursoo erakordne tõsine töömees, kes siis teatavasti pärast Eesti iseseisvumist ja muudatusi ajaloo instituudis lahkus sealt ja oli koguni meie parlamendidokumentatsiooni osakonna juhataja. Nii et tööd sai kõvasti tehtud ja ausalt öelda, väga uhke tunne on, kui ma lähen sealt praegu sisse, ma tean ja ma olen ise selle ehitanud, ma olen need rahad muretsenud. Ma olen vaeva näinud, ma olen loobunud suve puhkustest. Ma olen muretsenud Eesti kõige tähtsamas majja, see on see arheoloogiahoidla liugriiulit 40000 Soome marka tol ajal. Las ma natuke kiidan ka ennast, niikuinii keegi ei kiida, eks ole. Ja ja mööblit, värgid, eks ole, kõik on ju sellest ajast, labor sai ehitatud ja mul on hea meel, et on nüüd stabiilne direktor seal, kes tahab teha ja tegutseda nende võimalustega, mis praegu on antuda selle kokku kuivanud seltskonnaga ka, kes on töökas ja tulemusrikas ja ma arvan, et nüüd, kui tekib Tallinna ülikool siis selle baasil ja ka minu töö baasil direktorina on võimalik luua ajale osakond. On olemas materiaalne baas, on olemas tööruumid, mida praegu pedagoogikaülikoolil ei ole anda. Nii et ausalt öelda, päris uhke tunne on. Kuidas siis elab Pedagoogikaülikoolilinnakultuuri õppetooli juhataja professor? Õppetooli juhataja elab muuseas väga murelikult. Loomulikult kui üks professor tahab endale õppetooli rajada, siis tema peab ise kaadri kasvatada ja valima inimesed. Aga seda võimalust mul ei ole, minu pass ei võimalda, sellepärast et ma lähen õige varsti pensionile ja loomulikult praegu ma tegelen oma järeltulija otsimisega ja mul on olnud rektoraadiga eelkõige siis ülikooli rektori professor Heidmetsaga juttu ja minu meelest loodava Tallinna ülikooli juhtkond saab suurepäraselt aru, et see linnakultuuri või linna ajaloosuund on äärmiselt perspektiivikas, kui me räägime ajaloo osakonna väljaarendamisest, sellepärast et tegemist on ju linnaülikooliga ja koostöö linnaga, linnavõimudega ja nii edasi, on paratamatu ja see võib olla erakordselt tulemusrikas. Nii et ma olen üldiselt optimist. Aga muidugi, mis veel meeldib, on see, et on väga palju tublisid üliõpilasi ja ausalt öelda, mul on hea meel, minu juhendajad tahavad, on saanud enamus cum laude, et nii bakalaureuseõppes kui magistrantuuris ja millest mul on eriti hea meel muidugi, et käesoleval aastal kaitses minu õpilane David Vseviov doktorit andsin talle teemaks, siis see oli Kirde-Eesti Urban anomaalia. Ta sai sellega suurepäraselt kama ja siis kaitses magistritöö siis minu ühel põhisuunal, see on siis linnaelanikkonna, ütleme, materiaalne kultuur parandus inventuuride põhjal. Tart Tartu linnamuuseumi direktori asetäitja Helve Russak kaitses silmapaistva töö Tallinna kodanike garderoob 18. sajandil, teiste sõnadega meeste naiste riided, nii et suunad on mul olemas ja kui elu võimaldab, siis muidugi ma tahan ka tulevikus emeriitprofessorina aidata kaasa selle ülikooli arengule ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei tea, kas seda nüüd saab veel teaduseks need magistritöid nimetada aga ta kaitses pedagoogikaülikoolis magistritöö sotsioloogia osakonnas politsei teema. No see on minu meelest tänapäeva kõige olulisem teema, see on organiseeritud kuritegevus Eestis ja naaberriikides ja tahaks väga loota, et ta jätkaks seda, kuna tal on selleks suurepärased eeldused. Tal on viis keelt ja ma arvan, et paar tükki veel juurde õppida ei ole temal üldse mingi probleem. Ja mis muidugi tegi isa ema nii-öelda südame rõõmsaks, oli see, et Soome politseiakadeemia avaldas selle soome keeles. Loodame, et selle politseitöö kõrvalt siiski natukene jätkata. Kas suur tänu teile selle intervjuu eest, öelge palun üks arv ühest viieni, ma kasutasin saates kuulajate küsimusi, nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Viis aitäh. Persona saate külaline oli Tallinna Pedagoogikaülikoolilinnakultuuri õppetooli juhataja professor Raimo bulla. Et te saate auhinna, saab Hendrik Vellis, kes küsis Raimo Pulletilt, kuidas tema pere sõjaaja üle elas. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Puusalt. Ka linki vodevill. Katsee. Põrkusid poos, haavapuuluubi appinguta. Oi. Aga? Laadi apaniidedkena kööki. Noorikud A. Koodi. Domeen. Laur Loore Lõpp. Me oleme muutunud, on topeedia. Ma ma. Ma. Ma. Ma ei vaadanud, ta oleks ju.