Agatha Christie kriminaalnäidendis hiirelõks ilmub seersant suuskadega. 20. sajandi 70.-te aastate keskel kirjutas Valdo Pant spiooninäidendi Tuisu kus tegelaseks mees Suusaülikonnas. Temale kuulub tekst. Siin Condor, siin Condor, olen hundi jälil. See on ilmselt Conrad praegune nimi teadmata. Kohe kohtume näitlejaga, kelle rollide kirevus reas ka Valdo Pandi loodud riikliku julgeolekukapten Peeter Taimre lavastuses. Lasud, tuisus. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portreesaate peaosaline täna Arvo Raimo, kes sündinud aastal 1940 läbinud Ugala õppestuudio aastatel 1957 kuni 60 ja sealt peale Ugala teatri näitleja. Loetlen vaid murdosa Arvo Raimo rollidest. Andris liigalt igavesti haljad, palmid, Enriko, rannamaa, kasuema, Lukašin, praginskirjasanovi, hüva leili. Karri Nashi Vihmameister, kohtunik, kuul käpeuti Rohukannel. Julius Siibold operetis mees minevikuga maks muusikalis helisev muusika. Isa mattis röövlitütar Ronja, paks Nuhk, Helju Rammo, kindral kirjuh minestab. Ricert Tim-le ehk müüdud naer. Moskva kunstiteatri paksja sentimentaalne näitleja luski komöödias Tšehhov Jaltas. Naiste rolle mängib näitleja hüpäär komöödias poolearuline hääl. Tšehhovi Trigoorin jagajev, Dostojevski Rogozin, korki kostrulio Tammsaare köögertel, Smuuli pootsman, Schneider, Ibseni kruukstad, Brežnevi kulmudega naabrimees Anton Andrus Kivirähki helesinises vagunis. Intervjuu Arvo Raimoga on lindistatud Ugalas näitleja garderoobis septembrikuu päeval 2003 hommikuse ja õhtuse proovi vahepeal valmivas Peeter Tammearu panoraamlavastuses diiluulen Spiegel mängib Arvo Raimo õllepunkti peremeest õukonnakunstniku ja Hispaania sõdurit. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Nagu prioloogistavaks. Pakkusin Karmo Raimule avamärksõnaks pealkirja hiirelõks. No selge, ma olen siis nagu hiir. Ja lõksu püütud, kui teatriga veel seostada, seda siis tuleb kohe meelde Agatha Christie muidugi. Aga Ugala on ka üht Agatha Christie mänginud, ma mäletan lavastuses, et lõpp on algus. Ja, ja minu jaoks oli see täitsa tundmatu lugu, kui me hakkasime seda tegema. Seda ei olnud varem lugenud ka. Aga no Agatha Christie, iga kade Kristik, tere, tere. Tervishoiust. Ma ei oskagi nüüd öelda, kuidas ta meil õnnestus, aga kriminaalnäidend, aga mul on selline tunne, et väga vähesed õnnestuvad selles mõttes, et see pinge ikka säiliks lõpuni, nii nagu lugedes. Aga ma saan jutust nii aru, et lugejana te olete kriminullid austaja vä? Ma olen küll, olen küll ma olen ikka koolipõlvest saadik ikka lugenud ja jõudu Peedu nüüd käige kõik uuemad, põnevamad asjad püüan ikka läbi lugeda, vähemalt väga hea lõõgastamisvahend selles mõttes, et viib mõtted mujale ja, ja saad nagu noh tööst nagu jälle väljapoole. Kui lihtsalt võtta see lõks kuidas on, kas see teater on ka üks lõks näitlejana vä? See on nagu öeldakse, et anna kuradile, näpp siis kaasa läheb käpp ja viuhti, oled põrgus. Jah, ja see on umbes sama, et kui sa oled talle näpu andnud ja tõsiselt seda teatritegemist võtad, siis ega tast lahti saada, see on nagu ilmselt nagu narkootikum, et väga raskendatud lahti saada, nii et selles mõttes on kindlasti lõks. No kuidas teile üldse teatriga kokkusaamine läks? Oi-oi seal seda omamoodi omamoodi lugu see oli, ma käisin veel keskkoolis ja hilja varem, juhendas meil näitering keskkoolis ja ja oli äkki vaja ootamatult, kas keegi näitlejale noorematest näitlejatest haigestus või oli vaja, ühesõnaga? Poissi mäletamel tükiga Enn vaiguri, kaks abielu oli, selle tüki pealkiri. Ei mäleta, kas oli 157 või ja tuleproovi, et no et on vaja sellist poissi ja ja ma ei tahtnud, ma ei julgenud kuidagi ära ka öelda, nagu piinlik oli, jaa. Jaa, käisin tol ajal veel suusatrennis ja mõtlesin, et jumal, ma ei saa siis trenni minna ega midagi. Aga ära ei julgenud öelda ja siis ikkagi läksin sinna proovi siis. Pandigi mängima, see oli, ütleme professionaalsel laval oli noh, nagu esimene ülesastumine oli see selle viguritükiga ja siis aga siis järgmine aasta näiteks 58 oli, tehti Ugalas nagu teatristuudio kuskil oled näitlejad, sest tol ajal ju veel konservatooriumi juures ei olnud ja siis avati alles kas. Aga siis ma olin juba aasta aega olin teatris olnud ja satsi ütles kohe, et ega ei ole mõtet. Ei ole mõtet minna üldse proovimagi, sest ega Panso ei võta ühtegi, kes on juba teatas nii-öelda jutumärkides rikutud või, aga ma ütlesin, aga siis mul tuleb kolmeks aastaks kohe sõjaväkke minna. Ei ole seda hirmu ka ei ole ka, loomulikult tuli mul see vene armeega läbi teha kolm aastat ja siis tulin teatrisse tagasi ja nii palju siis sellest katsest proovidega teatri fakolteeti sisse saada, aga siin ega Ma ei ütle, meie stuudio oli ka selles mõttes oli päris huvitav, et siin ega väga põnevaid õppejõude ja nagu harupise ja sats ja siis Tallinnas käisid kogu aeg meil lektorid, ma mäletan teda ei saa muidugi võrrelda kõrgkoolid tasemega, aga mingi harimine ikka toimus siin ka selles mõttes. Ja nii see siis läks, et, et siia Ugala teatrisse saite ja siiamaani. Siia, see on tõesti nii, nii nagu sõjaväest tulin, pandi kohe jälle uute tükki, nii et ma paar päeva sain nagu sõjakomissariaadis ennast ära nullida, et olen nüüd kodus tagasi ja, ja kohe oli, olin tükis ka. Aga ükskord oli mul vaja uurida, paljudes tükkides olen mänginud, siis oli, neid oli praeguseks on need vist kaugelt üle 160 peaks olema erinevaid tükke muidugi revolverosi, mida on tulnud olude sunnil sisse õppida kellegi haigusega. See teeb oma neli uut osa hooajast, siis. Keskeltläbi kindlasti, nii et ei. Et selle üle ei ole saanud nuriseda, et nagu tööd ei ole, sest see on praegu ikka väga oluline, eks ole, ikka teed oleks. Aga niipidi vahel on, et liiga palju tööd on või et ära väsitab või ära tüüta. Stabika väsitab ikka, aga sa oskad ennast õieti jälle lõdvestada ja mind ei ole nagu eriti koormatud ka selliste suurte osadega, et neid on ikka tunduvalt vähem ja selle tõttu see pinge loomulikult, aga ütleme koormus on võib-olla võib-olla mitte nii suur, kui ütleme näiteks nagu Leiljalan või kadunud Rein Malmsteni oli muidugi tegi ikka väga kandvaid osi selles mõttes. Et on ikka siiamaani vete tervis ka enam-vähem ja ei ole hullu midagi. Kuigi ma ausalt öelda, ega ma on väga vähe rolle, millega me ise päris tõsiselt noh, nagu rahule oleks jäänud, et alati on ikka nii, et ei oska veel siiani ennast täielikult nagu ära ära kasutada või või endast absoluutselt kõige ikka jääb nagu kohati nagu kõrvalt vaatama ja mõtlema, et no ma ei tea, see ilmselt ei ole noh jah, nagu positiivne külg või noh, alati saab ju paremini, mis me avaldame. Ei ole nii, et, et oleks lõpp lõpuni valmis tehtud, et no nüüd enam paremini sa ikka saab. Ugalas nagu teistestki Väikelinna teatritest on paljud hääd näitlejad kuhugi edasi rännanud. Aga on neidki, kes jäänud ja hoiavad järjepidevust. Minu vaataja teadvuses on Viljandi teatriga lahutamatult seotud näitlejad Leila Säälik, Rein Malmsten, Peeter Jürgens, Arvo Raimo. Täiesti spontaanselt, ilma ettevalmistusajata. Palusin kolleeg Arvo Raimast kõneleda Leila Säälikul. Mina olin, tead Trici esimest aastat, see on 62 Jarvaimaks Seace, mina seal, saatsin ta sõjaväe, saatsin teda ära, oletan, ta läks sõjaväkke, siis ta tuli tagasi niisuguse kolme aasta pärast. Ja siis noh siis me hakkasime modida, ütleme alguses me tegime, on päris mitu etendust tegime koos. Et noh, ju ta siis ka alguses ma olin kultuurikoolis majandusse ju armunud. Olin, olin ta niisugune niukene põnev noormees ja kui ta tagasi tuli, siis tal oli kohutav aktsent juures sõjaväest ja siis ta laulis neid kitarriga vene laule ja siis olid ka tüdrukud ja ükshaaval kõikjal temasse armunud. Ta oli väga sarmikas noormees, vanasti seal meie esindustes oleme üheealised ja noored inimesed ja ringreis ja televisioon koos ja tegime hommikuti kui Rakveres mäletan, me olime Rakveres, käisime tennist mängimas, võrku mängimas ja ujumas ja lossimägedes hüppenööridega hüppamas ja hoidsime ennast vormis. Meie noorepõlve enesega treeningud. Aga no aga praegu ta tegelikult on väga soe ja, ja sümpaatne ja vastutulelik inimene ja tal on päris toredaid rolle. Niisugusi mäletan tal üks, üks väga ilus roll oli sepp rahatähe ma isegi ei tea, kes seal Autrai. Et see mu siia plaanime, meeles on, kui see oli doktori hoopis nagu teise teise nurga pealt, ära mängi seal väga ilusa ilus hall oli, mängisime ja mängisime koos. Ott, kool, loobumised kevade kasuks, kui tema oli kolhoosi esimees ja mina olin tema naine. Aga omavahelise näite niuksed hein oli vähe sellepärast, et, et tema tegelesime kolhoosi asjadega, mina olin ise naine, kes oli paha naine, kes tahtis Žiguliga sõita. Ja, ja siis ja nii palju me olime koos, et esimeses vaatuses oli mul üks 20 leheküljel monolooge, tema siis ainult kuulas ja noogutas. Kas tal on rohkem niisuguseid positiivseid kujusid ka? Mul ei tule meelde päriselt ta mingit lurjust. Väga hea, positiivse ta nii üdini niukses sümpaatne nähtus, et ta mängib, basid Iisraelia. Aga seda on teinud igasuguseid lastetükke, neid teinud niukseid, karakterit, rolle vaata mööde, Arvo Arvo siis Malmsten ja Jürgens tegid mingisugune kindral kri ufod mängisid kolme nuhk, issand jumal, sai võrratu tegelikult nii lolle nägusid, järgmine laul ainult õige einet, mõnusaid hetki on olnud. Vahest olen mõelnud, et, et võib-olla ei ole sattunud seda päris seda tema rolli, mida ta niimoodi, et kas siis päris tõeliselt niuksed väga head komöödiat, kus on, või siis nagu tõsisemad rollid tunduvad vahest, et kas ei ole sattunud talle tihti juhtub ju nii, et ei satugi või satub kuskil veel hiljem. Aga kui sellest hästi suurest rollide hulgast nüüd nimetada mõnda, mis endale on olulisem või kallim või? Esimene kohe, mis meelde tuli, mäletan, siis oli meile heina torga, oli peanäitejuht ja, ja oligi mingi selline tunne, et noh, nagu ei tule, sest teatris nagu enam midagi välja ja siis ta pani mind mängima. Hüva leili. Hüva leili, ütles, et kui sa selle rolli ära teed, no siis siis võid ikka teatris edasi töötada. Ja see ilmselt tuligi nii välja, et no nagu enam sellest juttu ei olnud, et peaks nagu peaks. See on ju see, millest see kuulus vene film ka. Veel mõni niisugune tore roll, oi näiteks ta ees. D ja see mul seal, no see jääb mulle kauaks ajaks meelde, on see vihmameister ma ei mäleta, kes seda isa rolli pidi mängima. Midagi seal oli, et ta kohale ei tulnud ja ma pidin seal kedagi muud tegema ja siis kaarini ja Elmo Elmo Nüganen mängis ka seal ka see Elmo vist kas nad arutasid seda enne või lihtsalt oli see spontaanselt tuli, niiet et Arvo, loe sina seda isarolli. Ja ausalt öelda, see mulle väga meeldis ja vot see on jälle üks, mis jääb, noh, nagu väike okas Mäkid. Hiljem olen mõelnud, et, et noh, et ikkagi oleks. Näiteks televiisoris ei saa ühtegi oma tüki valada, mis tollel võeti, väga palju tükke. Lindistati televisioonis, nii nagu minu kohad tulid, siis ma, ma ei saanud kohe mul kohe süda hakkas valutama. Miks ma nüüd pidin nii tegema, ma ei tea, minu hääl endale tundus nii võõras ja tundub ja üldse nagu õnnetu algaja tundub endalt kohati. Aga, aga iseendast mul see lugu väga meeldis. Tore on teha, kui terve truppe kuidagi nagu koos ja, ja koos mõeldakse ja ma usun, et haridus oli väga palju abi ka ka eelMoskvasse kaasa mängis ja, ja, ja kõigist teistest noh kõik nagu pakkusid välja, selles mõttes väga, väga ilusad mälestused. Aga sellest trikist võib muidugi seda rääkida veel. Mul oli just 50. sünnipäev ja sel päeval Leedus mingid mingid juubelipidu ei, ei teinud ega midagi, aga ma ise mõtlesin see etendus, et kuna meil on laval söömine, et kõik peab olema naturaalne, organiseerisin kõik asjad ja mõtlesin, et kurat, peab oma jookanud naturaalne. Ja kuna sherifi abi oli vist Elmo peab seal laval jooma, viskit, ma ütlesin, paneme talle ikka siis korralikult sinna midagi sisse ja aga kuidas ta selle ära tabas? Et seal ei, ei ole nüüd tee vesi vaid midagi kangemat? Selle tali ära vahetanud tee veega. Ja tuleb, sest siin ta peab ainult lonksu võtma. Ja ma vaatan, võtab pudeli suubele, joob tühjaks. Ma poisid ütlesid, et nad olid lava tagant vaadanud, mul oli nägu veninud pikaks ümarik, nagu mul on nagu hobusel. Sest ma olin nii ära ehmatanud, sest ma hakkasin kohe vaikselt taimla toomas, oli mu kõrval, mängis mul poega, küsin, kas, kas Elmo, kuidas kannab, et kas ta kannab kõvasti püha jumal, terve teine vaatus on ju veel ees ja ja tema põhiroll nagu alles algab. Ja ma olin nii närvis ja nagu vaatus lõppes, tulen siia koridori ja vaatan. Elmo on keset põrandat selili maas. Kaarin Raidi juures patsutab tal põske ja mõtlesin, ma lähen helistan kohe kiirabi, ma lähen kohe helistan kiiremini, teadsid kunagi kellelegi tehti maoloputust püha jumalast etendus pooleli ja siis kummardan enne tema kohale, kui valvelauda jookseb. Nathan, äkki silmad naeravad, pilgutab mulle silma. See oli minu meelest kõige ilusam juubelikink, sest see kergendustunne, mis mul siis oli. Vesi jooksis mööda selga, ma mõtlesin, et no nüüd läbi täita lõpet. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutit näitleja valikul. Arvo Raimo valis katkendi Anton Tšehhovi dramaatilise ste tüüdist luigelaul. Koomik Svetlovyydowit mängis ta 1985. aastal Andres Lepiku lavastuses. Tšehhovi naljad. Jäin garderoobi magama. Etendus lõpes juba ammu, kõik läksid teatrist minema. Mina aga norskab rahumeelne lihtsalt. Vanavanaisa kärneri koer. Tähendab kahanesid nii täis, et jäid istudes madalamad. Tarkpea. Au ja kiitus. Heati magaja kuradit sääsk suhu lendaks. Jegor kõhe Petrovskaja said minu käest kumbki püüdlikkusest kolmelise. Kogu keha nagu põleb. Suus oleks nagu kass käinud. Tervisest kahju ei ole vana Veiderdaja, siis võiksid vähemalt oma vanusele halastada. 68 aastat juba turjal. Minu lugupidamine. Ära keeruta, pudel on tühi, ainult tilgake pöia peale jäänud. Vot nii asja. Olen lavalaudu juba 45 aastat. Seda eriloosi noodipull. Aga kõik ülejäänu, pimedus. Vaakivast kui haud, kust surm vastu vaatama külmuna saarest, tuhka, nõugamina, hõõrist. Vaat see on see kõige parem paik. Kuradid olete. Kogu aeg kuhja pannud. Ja ta need sõnad ja ta joomine. Oled vana juba surra aeg. 68 aastaselt käivad teised inimesed, hommikupalvusel valmistuvad surmaks, aga sina. Portreesaadet hiirelõks peaosaline Ugala teatri näitleja Arvo Raimo. Te olete ju üldse ikka igasuguseid aegu siin näinud, palju juhte üle elanud ja kas te kuidagi etappidesse olete kaotanud seda Ugala aega või on mingid kõrgajad ja madalseisud või? Ma ei oskagi öelda, eks ikka teatud aja jooksul tekivad mingisugused tagasilöögid või ilmselt eks see võib-olla on repertuaaripoliitika natukene ebaõnnestunud või ei tea ju ka kunagi ette, mis asi see on, mis isegi nagu rahvas tõmbab. No ma ei kujutanud ette näiteks, et see vennad Lautenzakid, et see võiks noh, üle paari-kolme etenduse nagu vastu pidada, aga see läks meil ju tollal me mängisime seda ainult Viljandis, meie minu teada kuskil noh, ütleme ainult väliskastrollidel nagu Moskvas ja ma ei mäleta, kas veel kuskil olemegi üldse mänginud peale Ugala seda aga, aga see läks ka väga menukalt ja olime mastaapne. Kalju Komissarovi lavastus? See on ikkagi küllaltki raske on ennustada oleneb ikka paljudest asjaoludest ja mis momendil võib just nagu huvi äratada just. Rahval on olnud niisuguseid lavastusi ka, mis kuidagi teenimatult vara ära kaovad või mis ei erasta publiku huvi on mõnest. Isegi hea etenduse ja lavastus, aga kuidagi noh, mängid nagu tühjale saalile, tekib tõesti selline noh nagu kurb tunne, et kasvõi ütleme Jaan Toominga viimaseid lavastusi, mis ta meil Ugalas tegi, oli see ullike ootamatuste saarelt. Noh, staatiline või, aga sellest oli küll kahju, et ta nii väikese publikuhuviga oli, sest tegelikult oli see päris põnev töö, oli nii näitlejatele ja üle tüki. Ja nii ka kohtumine minu jaoks oli väga rõõmustav ja selles mõttes noh, ütleme midagi ei ole teha, inimene õpib, kuni elab ja ja selles mõttes oli ka hariv see, see prooviperiood kindlasti ainult kahju, näed, nii, lühikest aega saime seda mängida. No kuidas üldse see lavastuste eluiga on need muutunud selles ajas või, või kui loomu vanas ja uues majas või kasvõi Ütleme, see eluiga lavastustele ikka lühemaks jäänud kohe kindlasti sest tänu sellele, et ta enam neid ringreise ei ole, selliseid, nagu olime kaks nädalat ja ja minul oli kõige pikem vist 18 päeva, 18 päeva leitakse igavesti haljad palmi toime pärnu baasis. Kuna ma pidin sisse õppima, seal pea osalesin, mäletan seal 18 päevaga, võtsin kuus kilo alla. Väga meeldiv oli, olime kõik süsimustad, sest see 18 päeva jooksul ainult üks vihmane hommikupoolik, muidu oli ainult päike ja pidevalt olime rannas. Mängisime palli ja, ja möllasime ja kõik noored ja ei, ei väsitanud üldse. Kaiu vaev jälle reis lõppes. Ma võisin, oli nendest lemmikrollidest jutt nagu palju niisuguseid niukseid see rahulolematus, aga noh, niisuguseid, mis tunduvad, et on puhta aia taha läinud või isegi vastumeelselt kuidagi olnud või. Üks roll kohe kindlasti esivõi tahe seda isegi meenutada, see oli Tšehhovi kajakas ja ei, minu meelest prooviperioodi juba ilusasti kõik leidsin seal üht-teist ja mängisin. Kirjanik Trii koorinud täpselt ja kontroll rulletenduseks sain mina kostüümi selga ja see oli niivõrd kinnine, et nagu kinnise kaelusega ja nagu poos ja siis mul oli küll selline tunne, nagu ma olin nagu puuslik laval ja see ahistas mind nii kohutavalt, et ma ei taha sellest isegi rääkida. Endal on küll selline tunne, et no midagi nii hull, no ei midagi la laval veel teinud ega mänginud, aga see oli, selles mõttes oli hea õppetund pärast seda. Ma püüdsin otsida endale no kasvõi mingi taolise kostüümi, mida ma ilmselt kunstnikul juba valmis, et et kostüümi taha jääks mul midagi pidama, hakkaks mind ahistama kuidagi. Siis ma igatahes oli täielik äpu. Vot selline tunne siiamaani. Ma kirjutasin siit nalja pärast välja igasuguseid elukutseid, mis rolle te olete mänginud? Need on lihtsalt nüüd ilma nimedeta, mõni ongi selle elukutse nimega, aga ma loen ette, see on päris päris naljakas rida ja see ei ole muidugi üldse täielik, et siin on näiteks toapoiss, kohtunik, rihm, mänguasjadevabriku direktor, agronoom, kolhoosi esimene mees, noor autojuht, peametsaülemkoolitarvete poodnik, kogenud juuksur, kõrtsmik, mõisnik, kapellmeister, tüürimees, TV-saatejuht, kunstnik, teaduslik töötaja, rasketööstuse magnaat, nuhk. Ja siis näitleja ka näitleja, kes mängib näitlejatele. Et tuleb meelde mingi kirju rida. OYO maal muidugi nuhk, mul tuli kohe meelde, see oli kindral kri juht, minestab seal me olime kolm noki, mina olin paks nahk. Siis Rein Malmsten oli väike nuhk ja Jürgen smeetoreali suur nukk. Ja pikk nukk ja, ja selles panin nii kade peale, Reinol oli terve tüki jooksul tema iga asja peale pidu, ütleme ainult justament. Mina ütlesin esimese lause, siis pikk lohk, kordasin siis. Väike nukk ütles seda vett sealt, sellest nendest on mul meelde jäänud. No te olete üldse vist igasugustes žanrites mänginud lastele ja siis operette ja muusikale ja on veel üldse midagi läbi proovimata. Ugalas ooperit tehtud ei ole, ooperis ma ei ole ja balletiballetinumbreid ma ka ei ole teinud, sest ma ei ole just eriti hiilgav tantsija, aga, aga noh muidugi kui vaja on midagi ikka teen ära, mis vaja. Näitleja Arvo Raimo kuuldemängu rolle leidsin Eesti raadio fonoteegist kuus ajavahemikust 1960 kuni 90 kuulakem katkendeid Jüri Karindi kuuldemäng, sa pead otsustama, roll direktor Juhan Liivi varikubjas. Juurigalpeerini tohuvabohu Viktor söömann Melvili Mobi tikist seatud kapten ei häbi. Kättemaks. Teine tüürimees staap. Paavo haaviku kuningas, Haarald, pikaealine kaupmees. Režissöörid Leo Martin, Astrid Relve, Einar Kraut. Partnerid Margus Vaher, Andres Lepik, Andres tabun, Rein Malmsten, Enn Kose, viljas Haldre ja teised. Te olete noormees, kohusetundlik, täpne, nii palju kui mina teid tean. Kõike head omadused on teil olemas, et edasi jõuda. Puudub ainult üks kõrgeim spetsiaalne haridus. Neljandal jäi pooleli ja näete, poolteist aastat jäi veel pingutada ja diplom olnuks taskust. Kahju. Miks ma seda praegu räägin? Sellepärast et osakonna juhataja kohti jää vabaks. Tarmla läheb ära. Ongi viimane aeg vanakesega, midagi pole parata. Aga nüüd on Uusada, pole kedagi asemele Anu kõrgema haridusega inimesi meil ju olnud on, aga igaüks ei kõlba teiste tööd suunama, saate isegi aru? No võtame kasvõi Peeter leevikese, tal on haridus, ta on andekas, kõik tuleb kergelt nagu lennates. Kohutavalt organiseerimatut, teate seda isegi? Võimalik küll, või Andris vasar, kõrgema haridusega, täiesti perspektiivitu, arenemisvõimetu pealegi kergelt. Viinanina ei ole kaugeltki lihtne probleeme. Mida te arvate sellisest variandist, kui ma paneksin kellelegi osakonna juhataja kohusetäitjaks? Ütleme seniks, kuni tee instituudis asjad klaariks saate. Meie naiskubjas ainult salaja jumade peatne seanaka, õige vihana tõime. Kas see on kellelegi külmine? Kas näed siin kellelegi vaod? Kui. Teise siia juhtuda, see poiss hakkab mulle vastu, kui ta viisi Ta kiskus mul kepi käest, murdis katki, kuna teda lüüa tahtsin. Mis seest seest seesamune. Selle eest, et armusin ära, teome tänase lõuna vae puhta, nii ära on lai, seal muudkui ma ise heina juures käisin. Kõik teadmised ja, ja see poiss ka, kui muud kaebust ei ole, see poiss ei laiskled, seda ma tean. Jäta ta rahule ja mine oma töö juurde. Sul on vastik hääl, viidia. Emmikute soospealse Kaaveldad kuulma. Ja mitte üks, vaid tervelt kaks puhkepäeva maa, eks vaataatorid. Aga treening. Tuleb tegeleda enesekasvatusega karastatud aeg. Hommikvõimlemisele voodis või kadunud hing tõstab häält. Poisid, ma aiman midagi. Seal aimad. Ärkan öösel, Kuu paistab, äkki märkan, keegi tuleb paska, sa saad mu käest. Kes anna mulle kohvri. Sinuga võib võtta Põda. Kas sõidad koju? Pea, mis su käega on? Tühine kriimustus, palju, kellel? Pese nendega, on kohe tahan jõuda esimesele rongile. Katsuge. Asun aas mängima. Mind pole veel kunagi niiviisi koheldud. Ma olen alati mehised tohlakaga vastanud. Väga imelik. Nüüd äkki ei tea enam, kas tagasi minna ja ta läbi kolkida või? Mis seal siis olla? Vaata teda eest võitak. Ta on siiski kõige imelikum kapten, kellega staabon kunagi seilanud. Kuidas ta mulle ninna kargas, silmad peas nagu kaks püssirohupanni. Hull. Igatahes on kindel, et ta südamel on midagi niisama rasket nagu tekil. Kui seal raksuma hakkab. Voodis ta püsib vaevalt kolm või neli tundi ööpäevas, aga siis Taimaga. Eks rääkinud klimp laevast juurde, et hommikul on kõik vanamehe voodiriided, kordsuse kägaras vaip peaaegu sõlmes ja padi hirmus kuum, justkui oleks sellel tuline tellis olnud. Mida mandrirahvas südametunnistuseks nimetab? See olevat midagi neuralgia taolist. Hullem kui hambavalu. Hoidku jumal, et mind selline asi tabaks. Tont võtku, kui mõtlema hakkad, siis on kõik asjad imelikud. Aga see käib minu põhimõtete vastu. Mitte mõtelda. See on minu XI käsk. Ja maga, kui saad. See on minu XII käsk. Niisiis lähen jälle magama. Ja kui on, siis mitte üle 1000 krooni. Kui on Toad on, seda ei tohi minult ära võtta. Mina olen selle vaestele võlgu. Mul on maksud ja palgad maksta, jätad maksmata eila läbi, kuningas on veel vaesem, temal ei ole midagi. Kui mina annaksin selle raha sulle ja sina annaksid kuningale, siis andes sinule 1000 krooni, ma rööviksin kuningalt 10000 ja seda mina ei tee seda atuma oma hinge peale ei võta. Mina seisan alati kuninga eest ja vaeste eest. Kui mina ei maksaks vaestele, mis ma olen neile võlgu, siis millega nad mulle selle ära maksavad, mis nad mulle võlvkon. Ja kui nemad minult ei osta siis mina ei saa neile ju müüa pead, nad surevad ära ja maksavad sealt peale oma maksud. Mullakamaral. Oota. Kui sina maksad neile palga kätte ja nemad ostavad sinult kaupa, siis jälle raha ei ole. Nii lihtne see asi ka ei ole. Selles see konks ongi, sina oled rikas mees, kellelt ei pudene teragi, kuidas, kuidas on siis võimalik? Kui ei oleks, siis ma ei oleks rikas mees. See on võimalik, sest ma olen rikas mees, kellel ei ole raha. Ja miski muu ei ole võimalik. Ata-ata eelkõige mu küüsi. Küüned on ära näritud, kõik küüned on mul ära näritud. Isenerisin, ma olen rikas mees, kellel ei ole küüsi, isegi ole raha, aga mu küüsi närinud ma ei saa ära. Seda tegid mu suured mured. Mulle näris väiksed küüned vaev suured, muud suupoolist veel viletsatele ei olnud. Etteantud teemal Arvo Raimo improviseerib tema kolleeg hetkel Rakvere teatri peanäitejuht, kes töötanud Ugalas aastatel 1991 kuni 96 Üllar Saaremäe. Esimene kord, kui ma endale sellelaadse näitleja nagu Arvo Raimo teadvustasin, võis olla kusagil kusagil keskkooli viimastes klassides. Ja televiisori vahendusel näidati ühte Ugala ülesvõtet. Tšehhovi naljad vist kandis see lugu pealkirja, kus ta mängis. Ma ei mäleta selle tegelase nime, ei mäleta, kas siin, aga hiljem, kel keegi lisandusega minu jaoks minu jaoks mõjus, ta oli monoloog. Ja see mõjus kohutavalt hästi või et ma tajusin võtmas istuda vaator, kui hästi näitleja mängib. Ja uurisin kohe välja, kes see näitleja on ja niimoodi see nimi mulle salvestas, kui ma sellest hiljem arvule rääkisin. Salva ütles, et mis seal ajada, et see pole üldse see pold pooltki seda, mis ta nagu ise oleks tahtnud. Ja kui me juba Ugalas hakkasime tegema diplomietendusi, siis, siis ma tundsin ta seal muidugi ära. Selline rõõmsate silmade ja kõva häälega mees, kes, kes vahetpidamata naeris ja rääkis ja ja järgmisel hetkel tal silmad tuld ja siis ta kirus ja selle naeris ja rääkis ja niisugune temaga ongi olnud. Aga nii ta on Aruoja Ugala halvustamata võrdusmärgi. Ja on ta mänginud minu mitmes lavastuses ja olen mina temaga koos mänginud laval. Nii et ta sellise kolleegina on ikka täiesti asendamatu. Ja ja mis veel öelda, et inimeste puhul tihtilugu sellelaadset joont nagu, nagu hea meel teise kordaminekute üle tihtilugu nagu ei ole. Et noh, kas siis ei tehta välja sellest, kui teistel läheb hästi ühes või teises asjas või veel halvem, kui öeldakse sinomegi sapina mark märkuse juurde. Aga Arvo puhul sellist asja küll ei arvavad olevat, tunneb ligemale üle rõõmu või tema, kordame, kus nii nagu see oleks juhtunud tema endaga. Ja noh, kalamees ja kamraad, nagu ta on. Ühe korra ma olen, olen kogenud seda, kuidas, Palju ja paljudest erinevatest asjadest rääkiv arvu muutus filosoofiliseks väga tõsiseks ja ütles tunni-pooleteise jooksul ainult kaks lauset. Lugu oli ka traagiline, lugu oli selline, et meil lõppes üks väljasõiduetendus. Kas see oli nüüd Põlva või Vanemuises, igatahes tagasi tuli sõitma hakata ja palgapäev kaugel igatahes n kraamiga laenasin, vad Laelasemad bussi pealt raha kokku, et see sõit neil nagu lõbusam oleks tagasi. Niukene lunastasid siis endale klaasist, reisiseltsilise ja rõõmsa hurraaga seal taga istun seal see kõik algas. Ühel hetkel küla, kuulsin kolksatuste, siis kuulsin, miski asi veereb mööda bussi põrandat. Aga kuna meistrid ise ei pannud nagu sugugi midagi pahaks ega tähele, suhteliselt ju see on midagi muud, kui see polnud meile oluline. Ühel hetkel kuulen, arvavad küsimused n, et mis on nüüd siis pidurit, et sa pidurdad, anna edasi n selle peale, et minu teada on sinu käes vaikuse terve buss kuulas seda dialoog. Ja siis sa said meistrid arvamusele juhtunud. Ja tükk aega ei olnud enam ühtegi sõna. N kraam püüdis olukorda päästa, öeldes, et näed, Arvo Tähed paistavad. Atharvu tähed paistavad. Paus, mille Plarvu ütles, kellele paistavad, kellele mitte. Taas ainult bussi rataste login hakkama juba Viljandi poole jõudma, kui n kraam teeb abitu katse, kuidagi nagu veel sõpra lepitada ütleb, näed, hakkame koju jõudma. Mille peale arvu, kes koju, kes, kuhu? Ja nii mindi seekord sealt lahku. Ma rääkisingi arvule sellest, et sa oled mulle öelnud, et sa temast saadet teed ja Arvo ütles, et jumala eest ära räägi mingisugust? Jah, just nendest asjadest, mis, mis võiks inimestele huvi pakkuda, selle loonud, sellepärast rääkisid. Ma ise olen, olen väga rõõmus oma esimese suurema koostöö üle temaga, see oli siis Münchausen, kus ta mängis Münchauseni toapoissi täis täis heatahtlikku huumorit ja veidi lapsemeelsust, nii nagu see roll oli kirjutatud. Ja üks suur ja väga tõsine tegemine oli, oli lavastuses, mille pealkiri oli Katariina, nii köietantsija lugu, kus Arvo Raimo, mingis vana tsirkuseartisti. Ja see viis See vist on minu minu jaoks. Nii kummaline, kui mul on öelda vanema kolleegi kohta kuskilt kuskilt poest tõsteti uuele tasandile. Läbi läbitüki roll, lavastaja oli saks sakslane kellel puudus tegelikult totele kogemus professionaalses teatris töö tegemiseks. Mulle tundus Arvo tegelikult sellise tõsise töömehena läbi selle prooviperioodi tuli ja, ja, ja ja minu meelest see roll oli tal küll üks väga-väga uhke õnnestumine. Taas kord, kui ma talle seda ütlesin, ütles ahmis, ajasime vuntsid maha, et olin 30 aastat võlts, on öelnud, et see, see oli see, mis oli erinev, nii et sellist eneseirooniat ikka haldab päris hästi. Nii et 11 nöökinud olema päris päris kõvasti ja tema nimetas mind tuhamägede tuuleks, kuna ma olen Ida-Virumaalt pärit. Mina talle nime ei andnudki, aga aga küll, aga jätnud mõtlemata iga esietendust, et kuule, et noh, kas see kostüüm kui see detail, mille millegi kallal ta parasjagu siis Norrises või mis või mis talle väga meeldis, mõtlesin, et Arvot, see detail on nüüd küll üks tühine seik selle niigi ebaõnnestunud rolli puhul. Siis ta alati naeris enese tõstab ikka sõbra. Mida te oskate hästi teha sind väljaspool teatrit on niisuguseid oskusi või hobisid või meelistegevusi või selles mõttes? Tee äärde minna, siis see mulle kohe hirmsasti meeldib, siis kipub mõnigi töö tegemata jääma. Sest noh, eriti. Suurt soomkala proovima ja ja see noh, see on nagu, ütleme selles mõttes, et nagu hobi mis ma hästi, mul ei ole sellist, sellist, et no ma ei oskanud nikerdada ega, ega puutööd, aga niuksed, hädalised, asjad ikka, toimetan ikka ära. Võib-olla neid elukutseid enne lugesin, olete te üldse kunagi mõelnud mingi muu elukutse peale või? Olen küll ma hirmsasti tahtsin saada lenduriks aga kuna mul oli nägemise, ma avastasin selle alles keskkooli lõpuekskursioonil, et ma ei näe lugeda laevade nimesid ja lühinägelik, nagu lennuk oli võetud ja siis ma matsin selle mõtte kohe maha, et ma tean ka, kus ma selle enda silmad ära rikkusin, sest ma olin väike poiss, siis oli onudel jäänud maale, nad läksid, 100 aeg panid minema, jäänud maale, väga hea raamatukogu, aga seal ei olnud elektrit. Ja esiteks ei lastud lampi põlema panna ja siis sai senikaua kui tähed juba silmades ringi käisid akna all, et senikaua kui hämaras said lugeda ikka väga palju põnevaid asju, mis oli poisikesele vaadata ja uurida. Kas Viljandi on linn elamiseks? Ma pean ütlema, et ma parema meelega ei oleks maal kui linnas ka Viljandi kohta, kuigi Viljandi ei ole ju ta nii ilus roheline ja ja päris ilusaks on linn. Ja kogu aeg läheb kaunimaks ja ja ka. Aga kui sa oled ikka maal, naljajalu paterdad, muru peale, on hoopis teine tunne kui nelja seina vahel linnas ja kuuled seda autode kolinat ja mürinat ja hommiku vara nende prügikastide tühjendamist. Ta ei ole ikka see, see hing igatseb ikka looduses olla. Võib-olla ta hommikuti linnulaulu ja räägid kassiga, jutt omal ajal ja ja koeraga ja nagu ämm hommikul vara juba juba ta seletab, kaladega õiendab ja, ja kassile annab süüa ja, ja ikka kogu aeg ta räägib nendega. Õhtul hilja päikeseloojangu aeg istud sa õues ja ja mõnuled või lähed üle tee alla kruusaauku ujuma või hommiku vara kalale minna. Uduga ükskord tulime, just tulime Haapsalust vabaõhuetenduselt, mängisime seda jumalaema kirik Pariisis. Jõudsime kell neli Viljandisse ja pool viis kohe Viljandi järve peale. Ilm oli niivõrd ilus ja sõbraga vaatasime ja siis hakkasime lugema kokku palju rohelisi värve Viljandi järvel ümber. Ja me saime 22 erinevat rohelist tooni, see oli maikuus võib-olla võib-olla valige merega mõne juurde. Igatahes see oli kohe-kohe selline tore elamus, kuna see oli viimane etendus ja kohe hakkas puhkus ka siis oli noh, nagu puhkuse alguseks, väga ilus, selline looduse poolt niuke doping. Hiirelõksu peaosaline oli Viljandi Ugala teatri näitleja Arvo Raimo. Tema soovil musitseeris laulis Luija Armstrong. Portreesaate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Lõpuks aga jääbki sama laul aastast 1960 salvestus Aleks satsi tollase Ugala menulavastuse põhjal venta vigante igavesti haljad, palmid, solist Leonhard Merzin. Refräänis laulab ka Andrese osatäitja Arvo Raimo. Eks ma. Ei. Mees tööks see. Iialgi juuruda laasin. Laene äge soo, siis ta täies. Iialgi. Ei unusta maalse. Rügi joon osta neid. Kui ma Smaagaard säält Sihi nuhuga Auretsi maad meenu. Saadu nüüd ka söötmeid. Jooga aureeritsi. Ka saadu? Olla. Ta alla. Ja. Ta ta ta.