Tere kõigile, mina olen Vello Salumets ja algamas kuues saade ansambli muusikast. Oleme jõudnud järjega 1965. aasta lõppu. Selja taga olid biitlite suvine Euroopa turnee ja augustis väsitav USA turnee. Selja taga oli ülimenukas esinemine Ameerikas see staadionil, kus kohal viibis 56000 fänni. Selja taga oli esmakohtumine Ellessdeega, mida Ameerikas tiitlitele tutvustasid Roger McQueen ja Pieter Fonda. Kätte oli saadud inglise kuningannalt briti impeeriumi ordenid. Pillmaania oli saavutanud tipu. Siin ehk oleks sobilik kuulata intervjuukatkeid ringreisidelt ja hüsteeriat, mis valitses biitlasi kontserdi ajal. 12. oktoobril saadi kokku äpi Rõudi stuudios, et linti mängida uue plaadi materjal. Piiblis oli 1963. 64. aastal avaldanud kummalgi kaks albumit. Sedasama tuli neil teha ka 1965. aastal. Probleem oli aga selles, et pärast Help ilmumist oli biitlite järele jäänud väga vähe materjali ja aasta oli lõppemas. John ja pool pidid oma ajusid forsseerima, et vähemalt 14 lugu kokku saada. Üllatav on see, et niisuguse kiiruga valminud plaat kujunes üheks parimaks biitlite diskograafias. Nii muusikaliselt, kompositsioonilt kui kõrge kvaliteedi poolest. Plaat, millele pani nimeks Rabor, soul ehk kummist hing demonstreeris kestvat ja väga tugevat platvormi eelneva laitmatu pop muusikaliku helpi järgneva eksperimentaalse revolver plaadi vahel. George Martin kirjutab raamatus Crowe napp biitlus. Nii. Ma arvan, et raport showl oli tegelikult esimene biitlasi album, mis tutvustas maailmale täiskasvanut piidlesid. Siiani olime teinud plaate, mis sisaldasid vaid nende laule. Nüüd hakkasime esmakordselt mõtlema terviku peale albumi kui kunstiteose peale. Rabor soul oli sellel teel esimene. Tugevalt oli muutunud biitlasi imidž. Lahtiütlemist vanast imidžist võib jällegi hästi näha albumi kaanelt. Muutuste ja liikumise prohvetid jätkasid oma teed. Rabor Soul esikaanel polnud enam naeratavaid help stiilis sinna-tänna hüplevaid marionett biitleid vaid nad näisid tõsisemad. Endisest isikupärasemad ja eakamad. Plaadi esikaanel ei leidu isegi ansambli nime vaid püütakse luua uut muljet atmosfääri tervikut. Fotol kasutatud kalasilma lääts justkui problematiseerib biitlite näod, venitab need üheaegselt nii võõraiks kui tuntuix. Valitsevaks muljekson, eraldatus ja sissepoole pööratud uimastid said uue bohemlikku Rokultuuri keskseks teguriks. See oli liim, mis hoidis kõiki karvaseid ja sulelisi koos. Hašissi. Mõjud rapors souli juures on märgatavad. See oli ühe toa LP narkootikumiuima hämuse küljesaadus. Välja venitatud näod plaadiümbrisel ja udused metsavaated räägivad uue maailma leidmisest. Helpi lollitamine on muutunud siva mõtiskluseks. Uimastid pole siiski plaadi ainestikuks, vaid üheks osategijaks, mis tugevdav kokkukuuluvuse ja koosolemise tunnet akustiliste kitarride, ka loodud skautide laagrilõke meeleolu. Raborassouliga ujuvad kaasas uued noodid, kahtlused, arutlused muusikali mürtsu enam kui negofonist, vaid vihjab pinnal. Plaadi ava pulma Kapnibala Raima ei kaar, mis on mõjutusi saanud otis Redingult ja mis justkui kiusuks kõlab veel eelmise plaadi biitlitena. Kasutada saadi vaid ühte ülesvõtet, sest ülejäänud olid katkenud keskelt. Huvitav on ka märkida, et Raimo kaar oli esimene pala, mida lindistati üle kesköö. Laulavad John ja pool lisa pillidena kasutati Tamburiini klaverit ja kaubelli. Plaadi teisest palast aga muutub kogu toon. Selleks on John Lennoni Norwegian Wood, mis avab plaadi tõelise kummist hinge. Iseloomulik on juba pala algus, mis algab sõnadega kord oli mul tüdruk või peaks ma ütlema, et temal olin mina? Jon on ise loo kohta öelnud nii. See oli lugu ühest minu armuafäärist, mida ma püüdsin oma naise siinse jääst varjata püüdsin seda laulus edasi anda väga udusel moel. Ei oska öelda, millest niisugune pealkiri tuli. Seda ka arvavad teadvat kriitikud, kes seostasid norra puitu narkootikumiga. Loo teeb huvitavaks see, et George Harrison kasutab siin India rahvapilli Citarit. Popmuusikas oli see esmakordne, kui sydark kõlab plaadil. Citarist kujunes hiljem George Harrissoni firmamärk ja alus Raagarokiks oli pandud. Plaadi kolmas pala on poolmakaatne sulest ja kannab pealkirja Juumontziimi pool ise mängib klaverit. Loodet minu meelest huvitavaks, taustalaulu, kontrapunkt. Rabor souli poole neljas pala on nover männi. See oli üks kõige kiiremini kirjutatud ja lindistatud biitlasi palasid. Johni kommentaar. Raiskasin viis tundi, et mingit lugu kirja panna, kuid pea oli mõtetest tühi, siis lõin käega ja heitsin pikali. Ja siis see laul sündis nii sõnad kui muusika. Tahtsin kirjutada Palamis oleks hea, millel oleks tähendus ja korraga ilmusse mu pähe kui jumala kingitus. Niisiis lugu ei kellestki inimesest, kes istub eikellegimaal ja teeb mitte mingisuguseid plaane mitte kellelegi. Järgmine plaadirada anti George Harrisonile ja tema palale Fink Foyosself mille esialgne pealkiri oli Von spireeruv Tiiu. Huvitav on selle laulu tekst, mis käsib vaadata iseennast ja mõelda oma peaga. Lindistusel kasutati Tamburiini marakas, nuiasid elektriklaverit ja uudisena fuss. Bassi. Tavaliselt kasutatakse saundi kitarride pool aga otsustas proovida seda basskitarril, et saavutada teatavat kärisevad tooni. Plaadi järgmine pala kannab nimetust vööd ehk sõna ja on John Lennoni sulest. Ta kirjutas loo marihuaana kaifis ja saavutas tähelepanuväärse tulemuse. Nimelt sellest müstilisest sõnast, milleks teadagi on armastus, kasvas hiljem välja terve uus noorsooliikumine. Terve hipimaailm ja sõna armastus kujunes määravaks hilisemale Johni loomingule. Pool mängib klaverit ja George Martin harmooniumi. Plaadi Aabole lõpetab maailmakuulus Michel. See oli jällegi pooli laps. John lisas vaheosa, mis kordus nagu mantra laviu i laviu i lavium. Lennon ise kommenteeris seda nii. Minu panus pooli lauludesse oli see, et ma lisasin neisse helgetesse ja optimistlikesse paladesse veidi nukrust, dissonantsi ühesõnaga veidi pipart ja soola. Prantsuskeelne laulmine oli pool idee ja see tuli tal ka üsna hästi välja, kuigi peale laulmine venis jällegi üle keske. Nii kõlas kaunis Michell. Jääb veel lisada, et 1966. aastal sai Michel Grammy auhinna kui aasta parim laul. LP Rabor soul, teise poole avab laul pealkirjaga vodka õhus on. Selle laulu oli John Lennon kirjutanud veel enne biitlesid koerimanni päevil. Kuna Ringol oma laul puudus, siis nüüd otsustas John vana laulu ära kasutada ja Ringo le laulda anda. Ringo Jokutanud lindistusel eriti kaua ja laulis loo sisse ühekorraga. Muuseas taheti see laul lindistada juba 1963. aastal, kuid siis selgus, et lint oli otsa lõppenud ja seega jäi lugu paremaid aegu ootama. Minu käest on palju küsitud, kas mul on mõni biitlite laul, mis mulle kõige rohkem meeldib. Sellele küsimusele on alati raske vastata olnud. Lihtsam oleks nimetada biitlite lugusid, mis mulle ei meeldi. Kui aga tõesti peaks valima ainult ühe kõige meeldivama loo, siis oleks selleks John Lennoni kaunis ballaad pealkirjaga Köl. See on lugu Johni unelma neiust, kes lõplikult tema juurde jääb. John kirjutas Köli väga kiiresti, sest kolm pala plaadilt oli puudu. See on järjekordne näide sellest, et biitlite parimad palad sündisid sundolukorras. Köl meenutab vanu briti ballaade ja oli Jaan püüdside kõrval esimene rokkbänd, kes üllatuslikult pöördus inglise rahvamuusika poole. Köl toob selgelt esile selle, mis oli bändi põhiideeks. See kuulutab sylawsju ja lammi kombel, et elu ei pruugi tähendada ainult tööd ja argipäeva vaid see võib olla ka vaba aeg ning nauding. Laulon protestiks karmile poritaanlusele ja tööeetikale ning selle vanaaegne vorm ainult toetab radikaalset sõnumit. John on öelnud. Ma ei usu seda, et mingi eesmärgi saavutamiseks tuleb tingimata kannatada. Kannatamine on juhuse asi. Inimese hing pole kivist, vaid pigem kummist. Ja see võiks olla üks 60.-te aastate maistest juhtlausetest. Oma stiilile truuks jäädes ei lähe biitlid Köli esitamisel tõsidusega siiski liiga kaugele vaid lühistavad selle Johnis sügavate ohetega ja iroonilise tausta mulinaga. Tititit mis inglise lastekeeles tähendab tissi. Siit edasi tase üha tõuseb. Poolmakaatni Luking Žuju on ehk plaadidünaamilisi ja tehniliselt säravaim pala suhteliselt tundmatuks jäänud kalliskivi, mis hõõgub meeleheitest. Laulu tagamaagia on teada oma karjäärist huvitatud pruut on läinud teatriga ringreisile, jättes pooli ootama. Loo lindistamine võttis väga palju aega, sest tulemus ei rahuldanud kedagi. Lõpuks kirjutas pool juurde veel keskosa, visati käte plaksud akustilised kitarrid, marakas nuiad, orel ja lõpuks saavutati kõiki rahuldav variant. Plaadi bee poole neljas pala on John Lennoni sulest ja kannab pealkirja in my life. See lugu on saanud teenitud kuulsuse. Eelmiste plaatide ohjeldamatu edasipürgimine on Raborsoulil mõtisklus suubunud ja kõige paremini kuuldub see just laulust immaela ees. Selle palaga pöörduktsioon tagasi varase nooruse liverpooli vanade kohtade ja tuttavate juurde. John demonstreerib siin tekstis tema sõnade järgi esmakordselt oma kirjanduslikke võimeid. Muusika kirjutamisel oli abiks ka pool seda just keskmises osas. Barokkstiilis klaveripartii esitab George Martin, kes lindistusel kasutas nippi, et mängis soolo kaks korda aeglasemalt sisse ja siis pani lindi poole kiiremini käima, saavutades omapärase klaveri tämbri. Viitlasileni tüüpiline armastuse ja sõpruse teema saab selles laulus ehk kauneima väljenduse. Ainuke pala, mis tundub sellel plaadil võõrkehana, on soni ja pooli ühistöö pealkirjaga võit. Kuna see jäi eelmiselt plaadilt välja ja nüüd oli lugudega kitsas käes, siis otsustati pärast mõningast kohendamist võit siia plaati suruda. Eelviimane rada plaadil anti George Harrisonile. Ülejäänud biitlid lugesid seda üheks parimaks Harrissoni valaks, mis näitab, et ka Churchill on head laululooja soont. Loost tehti ainult üks õnnestunud ülesvõte, mis läks ka plaadile. Pala pealkiri on if aniididsamon. Rabor soul albumi lõpetab John Lennoni pala Ran For Life. Lugu meeldis väga George Harrisonile mitega Johnile endale, sest ta oli kasutanud tekstis kahte esimest rida ühest Elvis Presley laulust ja see hakkas talle hiljem närvidele käima. Siiski peab ütlema, et lugu kokkuvõttes on üsna hea, kuigi ka siin saadi plaadi tarbeks kasutada vaid ühte lõpuni mängitud ülesvõtet. Plaat Rabor, soul ilmus Inglismaal müügilettidele kolmandal detsembril 1965. aastal. Selle plaadiga lõpes biitlite koostöö helirežissöör Norman Smissiga, kellest sai pink Floydi produtsent. Tema asemele asus jov emalik. See, et Ramos Saul oli tõepoolest tervikplaat, näitab kas või seegi, et esmakordselt anti kolm päeva hiljem ka USA-s välja samanimeline plaat ja täpselt samade lugudega. Aasta lõpus see on kuuendal detsembril ilmus Inglismaal müügile veel biitlite EP rebiitlus miljon sellars paladega sylamsju, Montu hooldio händ kämpani lav ja Aaeffelfain. 1966. aasta algas sellega, et jaanuaris abiellus George Harrison Patricia Änboidiga ja sõitis pulmareisile barbadosele. Veebruaris aga suleti Liverpoolis Caven klapp, mis hiljem lammutati. Märtsis ilmus Inglismaal EBS T4 palaga help plaadilt ja lindistama tuldi alles aprilli algul. Uue LP lindistussessi ajal mängiti sisse kaks pala, millest otsustati kokku panna järgnev singel. Esimene oli pooli sulest ja kandis pealkirja Peipe Black Raitar. John Lennon pidas seda oma laulu tei. Tripperi pojaks. Sidet näitab kasvõi läbi fuss poksi mängitud kitarrikäik. Eeskujuks pala kirjutamisel oli poolile Beach Boysi kontrapunkt. Võiks veel lisada, et selles loos kasutab pool esmakordselt uut Ricenbecker basskitarri. Teiseks valaks singlile valiti John Lennoni Rein. Mõjutusi on seekord saadud ansamblilt pööts. Bohemlikku maailma põhiidee meie ja nende vastuolust saab biitlite poolt esimese väljenduse. Tõeliseks üllatuseks on aga Reini lõpp. John oli marihuaana kaifis pannud kodustuudio makile proovi lindi kogemata tagurpidi mängima. Kuuldu meeldis talle ja ta palus George Martini loo lõpus sama teha. John oli vaimustuses ja ütles, et see on jumala kingitus siis marihuaana, jumala oma. Jääb veel lisada, et lugu miksiti kokku tookord ainult monuna. Stereo variant tehti alles 1967. aastal.