Tere õhtust, head kuulajad, järgnev on rahvamuusikasaade, kus viise valimas Maie Viilup. Täna kuulame vanu laule kahte moodi. Esmalt, nii nagu nad omal ajal kõlasid ehedalt ja siis sellistena, nagu nad praegu elavad meie tänases ajas. Tänu neile, kes on osanud üles leida tähele panna neid väärtusi, mis vanades lauludes sees eesti regilaulus ei avaldu mõtted ja tunded kunagi otsesõnu vaid ikka peidetuna poeetilistesse, sünonüümidesse ja metafoorides ning kus leidub tihtipeale ka mütoloogiliste sümboolikat. Eesti vana regilaulu kuulates võiks meeles pidada, et peamine selles on tekst, selles sisalduv sõnum võib meeleolu. Meloodia oli ennekõike sõnade esitamise viis. Ja alustame lauluga, milles väljenduv eluhoiak on väga iseloomulik eesti rahvalaulule üldse. See on suu laulab, süda muretseb, mille esimese ehk algvariandi on lindile laulnud Aliide salstram Kuusalus aastal 1962 ja mille teine ning tänapäevane esitus kuulub Margus Põldsepal ja tema projekt koosseisule läinud aastal Põlvas ja laulu sisuks. Niisiis, kui nüüd ütleb neiu, aga miks mitte ka kodunt lahku mõrsja kelle pisaratest tekib järv? On mul oli maavärin. Laula voored, suu laulab. Sama laul, aga teised ajad ja muredki ehk teised või mine sa tea? Igatahes vaadates edasi neid vanu laule leiame kodus käimas. Mida laulud, nii helmi vill Urvastes aastal 1965 kui ka ansambel nimega Ort aastal 2001. Ja nii kõlab ka praegu vana regilaul, milles vaeslaps kurdab oma rasket eluvõõrasema juures ja igatseb taga omi vanemaid. Kohatu on ka kuvata. Guanjoomi mäel khaanimäel tüütriga lilli mäel kalli nimel ka naasi viidi twitteri Veedi tüütööri kootuustveedeeganoviidi kanaga tööle. Ja see kook, Ma ei tea, see kuub maa kuivakuus laulma, laadud laulma, laadud peede. Tule kodutule, kodu, töötarrani, kodu aastub kodu, aastuaar, mäeni, jobanud Jaagadule töötareni, joobaastus, joobaastus, Saarmäe, Ni Velile tsirka veelile tsirka viina perre ees. Äkki äkki ärge taratma sõsar pal sõsar pal patameskma. Nii ei rääkianelletiene saatjene ees äkiline kullakene sma tuule Spaa tuules kiidetu Zmaioos sma José auditatu tullima oma tulli, oma imearmu kurba söand, Kurbas koos tuut. Me leina meeld leinani me nüüd me kodu, mul jäi kodu, mul jäi kuues Ki ju ja, ja, ja, ja Niilia põrmann, tuul läheb baarman tuleb põrsaliha. Ladzee jäimaanulazzai. 1000 aeti mõttes no. Paar paar. Paar. Edasi tuleb laul harrast kosilasest, milles noormees läheb metsa ja näeb seal neidusid. Ka tema armastatu on nende hulgas, aga noormehel puudub julgus talle juurde minna ja oma sümpaatiat avaldada. Laul kõlab esmalt oma ehedamal kujul rahvalauluansamblilt Hellero ja siis on Ort Aleksander sentri juhtimisel taas otsinud teid mida pidi regilaul meie tänasesse päeva tuua. Kuulame siis. On? Ju ma ei. Ja. Luure ju? Ka juure ok teema ei. Ja. See ma ei. Haara. Ja. Kui ta on? Ta ei Haara neetine hooge vaata. Ja. See maa seesko, vaata ta aga taga salkaleda. Aga poida. Teine salkkoneerörena poida rõhku. On ma Talcolega la kui ta onu. Ja noore ju siira. Puuna tõeskeeri, ega see ju. Ei löö üle söögi. Ja. Sukka ja la ta. Ja usku. Ja on ju minna? Et seal ära ta ei Mida? Ta seal ka ta ei. Haara. Niisiis. Kollide õrna, kui. Pikali. Ei ole. Kerge. Illus Tüdrik, valge Tüdrik hakkab nüüd laulma kohe leegajusse mees, rühm ja neid võtab järje üle ummaleelo, mis ühendab endas oma muudu nime kandvat ansamblit ning setu kooris nimega leelo naase. Kaaren nivool reede ära olla treppidel. Ja ei näe ja. Pereni. Aga nüüd algavad noodilood ja nii teatavad esmalt taas leegahjuse mehed ja siin suurt ja see humoorikas uuem rahvalaul on algselt pärit Muhu saarelt. Ei tule koju, ei tule koju, ta tahab minuga ette võtta, ei tule. Ta kaitseb AG eraldi ja kerge ja neli korda järgesid raatleja kergelt ja neli-viis korda järgemööda. Igatahes niimoodi load, laadivila naadi algavad. Kraanid autod, õued ja külapoiss tuli meile. Tuli tuppa pütil nelja läks nurka, Abei tuli lõhkaa, nüüd silmi läks nurka Arey mööda. Mina läks teinekord ja värava välja, aga mina läks teinekord ja ühe värava. Ja sealt hakkab kaupli ja sealt ninapidi niidi ja garadele, kambri ja prouade juurde. Bingot värava välja ja sealt kostma. Ei pruugi juures. Aga meie maris? Tuli küünlad. Paned talle nimi? Kui meie mari koju toodi aitäh Mareli koju kalla tähelepanu. Muidu. Muidu meie maride meie marlit muidugi. Meie valvuritel paistab No kui seljad kokku ja Eeeszteeemmele tagant Kes tsiviilplaneedi nagu hetkel Panemata limane mees laulis õllevaadis. Naudi lood lähevad edasi, nagu lubatud sai ja kohe saame kuulda, kuidas kõlab setu rahvalaul valgest jänesest Igor Tõnuristi Est laulmisel leegahjuse meestelt. Ja siis edasi, nagu ta kõras Von Krahli teatri etenduses Eesti mängud, pulm, mille seadnud setu koori Leiko laulude järgi Toomas Lunge, Indrek Kalda ja Peeter Jalakas. Valgejänes. Köder tari tööta. Seegi laul kuulatud, aga saateaega veel on ja arvan, et võiksime nüüd jätkata omaaegsete leegahjuse lugude ja lauludega, mis Igor Tõnuristi juhtimisel helilindile jäädvustatud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Aga mis võiksid kuulajatele huvi pakkuda, miks mitte ka meie tänasel päeval. Seega eesti rahvaviisid leegahjusel jäävad saate lõpuni kõlama kuulmiseni ütleb Maie Viilup. No. Ja kui ta loetu ta ento Ta on Toiva joomine on toimunud ja me Ei näe ei ta lae saane ja.