Nüüd, kui olete järjekordset saadet sarjast 50 portree visandid, nagu ikka mikrofoni ees, Aksel Tamm Ma ise olen olnud õige vähe aega, kooliõpetaja aga siiski ma kujutan ette seda kaleidoskoopi, seda nägude pillerkaart mis jookseb läbi õpetaja mälu, kui ta mõtleb tagasi olnud aastatele ja tehtud tööle. Aga vaadake, minu põlvkonna puhul on asi samamoodi ka siis, kui kunagine õpilane mõtleb tagasi oma õpetajatele. Ma alustasin nimelt koolis käimist aastal olnud üheksa. Ja õige varsti hakkasid aeg loopima ühest koolist teise ja nüüd ma loen kokku ja saan neid koole ühtekokku kuus. Ja muidugi siis, kui rohkesti õpetajaid kokku tuleb. Nii et seesama kaleidoskoop, seesama pillerkaar. Ja tahaks nagu mäletan, kõiki peaks nagu mäletama kõiki, sellepärast et õpetaja ei saa muidugi kõiki õpilasi mäletada, ka õpilane nagu ikka peaks, peaks, aga, aga samal ajal ei ulatu päris üle, ajab. Aga siis tõuseb peaaegu et alateadvusest. Üks tähtis hetk. Riikliku inglise kolledži esimesse klassi astub tunni ajal sisse direktor Paul Paarask. Ei ole meeles, mis tunds orja, kes õpetaja oli, aga alles on see magus mälestus. Härra direktor kiirelt ja asjalikult, midagi õpetajaga klaaris. Ja me klassis millestki aru ei saanud, sest nende jutt käis inglise keeles. Mille poole ka meie pidime oma kuulide lõpuks jõudma. Viimi selgeks saama. Neil oli kuidagi lausa meeldib, ma nagu tundsin seda lasta sellel keelel kõlada ja direktorist lausa õhkus mingit aristokraatlikus. No on veel üks lingvistiline mälestus, paar aastat hiljem Venemaa külakoolist kus ma tegin ühte matemaatikaülesannet ja sattusin seal sõnades hukk, no ja küsisid, mis sukk no tähendab ja mulle tõlgiti ära, öeldi, et see on Kalev, tähendab riie. Ja minus hakkas keele leidlikkus tööl ja tõeline avastamisrõõm. Ja ma teatasin õpetaja Marina, Aleksandr vana tegija peale. Et tore küll, nüüd ma siis tean, mis tähendab siis Uhkinson, aga kust te seda Venemaal teatis on ju Kalevipoeg. Teine lingvistiline hetk kooli õpetaja tekkeevega veel. Ta ei suutnud kuidagi aru saada sellest, miks mina ei oska kuidagi määrata neid peenendus märgiga lõppevaid vene sõnu, tähendab, ma ei oska määrata sugu. Neile tuleb lihtsalt asesõna ette panna, õpetas õpetaja keeva, kui sobib moi, siis on tegemist meelsus sõnaga kui maja, siis naissoost sõna. Aga et minu jaoks moi Putja maja but olid võrdselt võimalikud ja suupärased, see ei mahtunud talle kuidagi pähe. Kui nüüd natuke arvutamisega tegeleda siis tuleb kohe välja, et minu keskkooliaeg langes tegelikult väga halbadel aastatel Eesti kultuurielus ja seega siis ka Eesti hariduselus. 40.-te teisel poolel käis Eestis õpetajaskonna segiajamine ümberpaigutamine, väljavahetamine. No õpilastena ei teinud me või vähemalt mina ei teinud siis sellest väga ulatuslikke poliitilisi järeldusi, aga pärast sai ju selgeks, et niimoodi lõigati läbi juuri, lõhuti stabiilsust, välja kujunenud suhteid, kindlustati ideoloogiat. Viljandist sunniti lahkuma vana kooli mees Anton Härma, ta tuli meile Tallinna Raua tänava kooli ladina keelt õpetama. Ta ei teinud vihjeid omaenda saatus asjas, ta ei ajanud meile ka hirmus rangelt ladina keele grammatikat sisse. Mõnikord ta nagu imestas ja heldised ladina keel eesti koolis üldse ikkagi veel alles on parimad hetked temaga seotud ladina sententsi tega, nende mõtteteradega. Ja ma ütleksin, et nii nagu kunagi Paul vaaraskuma Inglise keelt, nii esitas kanton härma ladina keelt väga väärika enesekindlusega ja ta vahendus tõepoolest mitte ainult teksti, vaid ka elukogemust, mitte poliitikat küll, sest sellist riski tol ajal me ei olnud lihtsalt ära teeninud. Aga noh, laiemaid asju, eluvoolu, eluvoolu ku lootuste pettumuste põimingute, sellele ta mõnikord tahtis osutada oma arutlustes. Ja mis sentents just oli, seda ma ei mäleta, aga juttu sinna juurde ma küll mäletan, poole sajandi tagant, nüüd ka. Härma ütles umbes nii, et nojah, te istute siin ja te olete nüüd kõik armunud ja te arvate, et see kõik on ka igavene ja ja äkki Niiade tunded jäävad samas, eks, aga vaadake, aastad lähevad mööda, teie tunded võtavad hoopis teise kuju ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma mäletan seda reageerimist omaenda enda kiiret mõttekäiku seal. Oh taevas küll, kuidas ei tahaks nii vanaks ja tuimaks saada, niimoodi ma mõtlesin paraja üleolekuga muidugi noorus enesekindlusega. Aga Anton härma ehk tajus seda, mitte ainult minu reageerimist, igatahes muigas ta leebe elutarkusega. Härmaga Meil muidugi vedas. Nagu ka Eesti füüsikaõpetuse korrifeega õpetaja kuusikuga. Aga teine kaadriliikumise põhihoovus oli lausa eemale tõukab. See on nüüd tänane hinnang, muidugi kui see masinavärgi mehaanika selge on, aga tookord seal rohkem küll nalja. Ometigi keskkooli vanemate klasside tõsidusele ja isegi ambitsioonikus ele Akadeemilisusele, millest minusugune hiljem näiteks Jaan Krossi Wikmani poistest täit aimu võis saada. Sellele tõsidusele anti ikkagi ränk hoop. Ma mõtlen nimelt Venemaalt ümber asunud või pigemini ümber asustatute paanilist toppimist koolijuhtideks, pedagoogidega, mis 40.-te teisel poolel käis üle Eestimaa Raua tänava kool numbri poolest juba 20.-test aastatest peale Tallinna 21. kool sai tõepoolest ridamisi uusi direktoreid. Ja noh, ühekaupa võttes eraelus võisid nad olla kenad inimesed, aga nad ei tundnud olusid. Nad ei osanud koolitöö jaoks piisavalt eesti keeltki. Ja nad lihtsalt olid teistsugused. Tegemist oli niinimetatud Venemaa eestlastega selle kihiga, aga ikkagi olid nad kitsamad normeerivamad piiratumad, nadolid. Aga nagu teisest koolkonnast. Muidugi oli tulnukate hulgas ka erandeid, nagu vene keele õpetajaks pandud Tamara Laas. Sest noh, peale selle võõrkeele õpetajale anti need eesti keele hälbed andeks. Vahepeal tegi Tamara laoska poliitilist karjäärida nopiti mustel, pedagoogina Moskvasse, ülemnõukokku. Mina jäin talle küpsuseksamite füüsikasse spikerdamisega vahele ja nii ta sai tunda täiesti õiglast, absoluutselt õiglast kõlblist üleolekut. Aga igatahes mõnede Jevgeni Oneginit ridadega muidugi algkeeles vene keeles ma kelgin siiamaani ilma Tamara laasitama need ilmselt ei oskaks. Vot niimoodi hakkab see pedagoogiline kaleidoskoop nagu fikseerima, ma tunnen, et vaja on panna end meenutama ja meelde tuletama ja mälestusi nagu koondama. Ja selles eneseusus, et see võimalik on, ma räägiksin veel kolmest õpetajast. Enn Murdmaast, Heino ahvenast ja Linda randmast. N murdma juhatatavasse kooli sellesse juba mitu korda nimetatud Tallina 20 esimesse, tollal algkooli jõudsid esimest korda juba 40. aastal. Nii jäi mu see inglise kolledži aeg lühikeseks, sest see kool kolledži ei sobinud enam uude haridussüsteemi, ta reorganiseeriti muidugi teise klassi. Jõmpsika jaoks oli direktor kõrgel ja kaugel. Aga üks sügisene tõsine episood Enn murdma aga siiski meeles. Oli olnud nimelt mingi kähmlus poliitilisel pinnal. Poisid omavahel, vanemad klassid oli kallale mindud neile, kes olid astunud uutesse organisatsioonidesse, detailid väikesteni ei ulatunud, aga teada oli, pahandus oli saalis. Me seisime igasugu kokku tulemistel muidugi ees, kui väikesed. Kohe pärast esimest tassivad ühest niisugusest koosolemisest nüüd jutule. Direktor pidi ilmselt sellele intsidendile reageerima ja käsutäitja koolijuht oleks noominud Poleks ähvardanud. Muidugi, kui sul nüüd on see teise klassi poisi eritusvõime ja pikka aega vahepeal, aga mulle tundub, et ma mäletan õigesti. Enn Murdmaa oli murelikke mõtlik. Ma mäletan nagu, et andis mõista, et ta saab aru neist, kes on ägestunud. Ja siis rääkis ta ka demokraatiast ja rääkis ka õigusest oma arvamusele ja mõlema poole õigusest oma arvamusele. Ja siis rääkis ta veel midagi niisugust, et ehkki maailm on ümberringi vägivalda täis aasta oli 1940, ei lahenda vägivallaga ometi midagi, ta mõtiskles, no võib-olla ka manitses, aga mitte rohkem. Ma mõtlen nüüd, et ta tahtis tegelikult rääkida palju rohkemast kui üks kaklus, olgugi poliitiline. Ta mõtiskles ebakindlalt ja kõhklevalt. Kooli juhatajana oodati temalt ilmselt selget seisukohavõttu, aga vana poliitiku ja kunagise Jaan Tõnissoni austajana ei saanud ta oma segaduses olekut ja ohutunnet endale jätta. 45.-st aastast oli Enn murdma mõnda aega mu eesti keele õpetaja. Selleks ajaks maalin, teata raamatutest juba vaadanud, kui tähtis kooli meeste tegelikult ikka oli tähtis ja vana seitsmekümnene. Ta oli olnud Eesti vabariigi algusaastatel haridusministeerium juhtivaid tegelasi. Esimese ja teise riigikogu liige. Ja tema elulugu vaadates sai päris selgeks ka tol ajal polnud hariduselu juhtimine pilvitu ja pinget deta tegevus. Märt raud on oma Eesti kooli ajaloos kahes köites pealkirjaga Eesti kool aegade voolus rääkinud ka Enn murdma sisele Ernst Martinsoni konfliktidest alama astme haridusasutustega. Kohan, astroloogia ise asjasse puutus, siis ma arvaksin, et seal on ka natuke isiklikku nooti sellest tema esituses. Igatahes oli kohtutel Eesti vabariigi esimestel aastatel omajagu tegemist haridusministeeriumi ja koolidevaheliste probleemidega. Märt Raua raamatu järgi oli minu eesti keele õpetaja olnud üsna autoritaarne. Mida raudteele oma raamatus pahaks paneb? Vastuollu sattus murdma Martinson ka oma sotsiaaldemokraatidest. Parlamendirühmaga taastus sellest välja ametkondlike vastuolude pärast. Aga enam teda riigikokku kai valitud parteid, põld taga. Märt raudtee sellist isikuloost niisuguse kokkuvõte, märgid. Tsitaat algab endisest võimsast riigikooli. Valitsuse direktorist sai lihtne algkooli juhataja sellest jäidele kogu eluajaks terav okas südamesse. Õpetajate liidu esimeheks valimine leevendas küll kibedust, aga üle ei saanud ta sellest iialgi. Meie oma väikeses isegi alla 20 õpilasega klassis ei osanud näha Enn murdma isiklikku kibestumist, kui seda nüüd sel ajal enam oligi. Aga väsinud oli ta küll ja ta ei kippunud taastuma kunagi üleaine piiride ka mitte oma eluloo episoode jagama. Selle eest oleksime muidugi tänulikud olnud huviga kuulanud, aga aeg ei olnud selline, mis oleks selliseid mälestusi soosinud. Ta oli väsinud, aga siiski täpne ja rõhutatult korrektne, see on niisugune Põlise kooli mehe korrektsus. Korraliku käekirjaga kirjutas ta oma kommentaarid kirjandite juurde. Aga tegelikult ei edu ega ebaedu ei tarkusega lollus üllatanud ega erutanud teda suuremat enam. Ükskord panin ta siiski imestama. Ma kirjutasin üldiselt korralikult etteütlusi, aga ükskord kirjutasin talle sisse kulu ja rohu mitte kulu ja siis ka rohi, vaid kulu ja rohi. Ja mul ma nüüd lausa põlastanud, aga ma sain aru, et nisugune urbaniseerumise aste või see lihtsalt elu võõrus on talle ebameeldiv inimene. Ei tea, mis asi on kulu, videot. Korra, üllatus, õpeta mind. Mingit teksti kohta hinnangut andes, pomises ta. Kak nuusu kaklusu. Siis vaatas minu poole, kellel pisut vene keelt oli Te ju, teate, mis see tähendab nagu lompi nagu lampi. Ma pidin talle valmistamise pettumus ja mina ei teadnud, toovad seda kõhutuule nimetamisega lõppevat venekeelset ütlemist. Kuidas te siis seda ei tea, pani ta jälle minu purilt taandust pahaks, niiet mööda nii siin kui seal, aga stiili poolest oli see, kuuenda klassi jaoks oli see seitsmes klass ja ükskõik, mis vahet seal on, see oli ikkagi väga reibas käitumine aulasse pedagoogi poolt, sellepärast on see episood meelis. Enn Murdmaa direktori aeg lõppes aastal 1946. Muidugi oli tal aeg puhkuseks käes. Ehkki võib-olla ta oleks tahtnud ka jätkata selles koolis, mida ta oli juhtinud juba üle 20 aasta. Aga uued direktorikandidaadid seisid juba sabas. Igatahes meie Raua tänava kooli kõige vanema klassina kellest sai hiljem Tallinna 21. keskkooli esimene lend, meie saime ise sellest nüüd endale tollal veel päriselt aru andmata. Osa Eesti vabariigi haridusloost. Nüüd, kui meil Murmad nägime nagu pedagoogitöö lõppfaasis, siis järgmine eesti keele õpetaja tegi meie juures üsna esimesi samme. See oli Heino Ahven eesti kirja kultuurielutähtis töömees. Ta oli emakeele seltsi kauaaegne tegelik juht ja seisis niimoodi aastakümneid vaikselt, aga väga visalt keele kaitsel keele eest hoolt kandes. Ja vaatamata kirjastuste poolsele tõrksusele, mida mina omalt poolt hästi tean, hoidis ta elus emakeele seltsi aastaraamatuid ja siis organiseeris arutlusi ja ja igasuguseid kogumistöid. Ja ehkki mitte otse pedagoogina, aga ma ütleksin, et ta jäi truuks ka koolile, sest et organiseerida siis üle kogu Eesti koolide keelepäevi värvates esinejad ise kõnesid pidades tõmbastega koolilapsi tõesti eesti keele juurde. Sest neil keelepäevadel seal ikka sõnaga koolilapsed ise nii-öelda õpilasuurijad ja see kujundas tähelepanu keele ja kultuuri vastu armastust selle oma keele vastu emakeele vastu. Raua tänava kooli tuli Heino Ahven vähemalt näiliselt väga Uuedena niisuguse punastavana vaiksena kohusetundlik, kuna otsatus tõsimeelsena. Ja ma pean ütlema, et 40.-te aastate teine pool ei olnud muidugi elulugude lahti laata, mis aeg, see oli umbusaldamise ettevaatlikkus, aeg. Ja nii ei olnud Heino Ahven ennastki kirjandusrühma tuuli sui aegadest rääkijat, millest nüüd võime lugeda Raimond Kolgi ja teiste memuaarides. Ja kõige lahedamatena tundunud juttudes ei tulnud kõne allagi. Ta vend, see sõjas vintsutatud ja luuletajaks saanud, aga juba 46. aasta suvel surnud kaljuahven. Ja mõistagi ei tulnud jutuks ka tema enda teenimine Saksa sõjaväes ja kõik oli siis tabuteema. Ja imelikul kombel see kõik ei olnud teda karastanud. Ma mõtlen nimelt seda keerulist seisvumis, alati on koolis õpetaja, kes peab peos ja vaos hoidma neid kümneid. Pärvitavaid isiksuse hakatisi siin ei saa nagu läbi ilma resoluutsusega ilma suure intensiivsusega, aga seda ei olnud Heino Ahven kaasa toonud ei ülikoolidega, õpetajat, seminarist ega ka mitte sõjaväest imelikul kombel. Ja ometi ei mäletama suuri kriise meie küllalt iseteadva seltskonnaga sest tema pühendumine oma ainele see oli nii tõsimeelne ja tema vaoshoitus oli nii absoluutne, et teda nagu ei tahetudki proovile panna nagu kõne allagi. Ja muidugi tundus mulle imelik, et oma esinemised näiteks koolikirjandusringis isegi oma avasõnad koolikirjandusringi koosolekutele, need olid kõik paberile kirja pannud, mulle tundus improvisatsioon olevat väärtus omaette ja seepärast ma pisut muigasin. Aga ahven ei lasknud oma vankumatus tõsidusest kõigutada. Ta ei õpetanud 20 esimeses koolis kaua sest emakeele selts, kes miskipärast ei tohtinud akadeemiline olla kutsus ta oma vastutavaks sekretäriks ja hiljem oli ta elu lõpuni seltsi teaduslik sekretär ja me vahetasime temaga isegi paar kirja. Saatsime talle klassipildi tervitusi mõne lähireisi pealt. Ja siis tulid väikese, väga ühtlase püstkirjaga vastused, aga pikad vastused? Sedasama kirjandusringis paberilt kõnepidamise tõsidusega viitsis ta paaril suurel leheküljel arutleda näiteks ortograafia küsimusi. Kuidas see see vene Chee venelasi vastu eesti keeles tuleks? Transkribeerin? Kui küsiti, siis ta pidas vastamist endastmõistetavaks. Ühe vilja lõpp kõlab niimoodi. Tänan pika ülevaate eest üheksandast klassist, eriti tunnen kaasa õpetaja randmale, tõenäoliselt tuleb ta näha veel palju vaeva, kuni teie klass võib eesti keeles jalad kindlalt maha toetada. Tuleb tunnistada, et möödunud aasta pärand on üsna kesine, kuigi eksamit tegid klass oodatust hoopis paremini klassist kui perest üldmulje, et see siiski ei riku ja ma olen klassile tänulik nii mõnegi meeldiva tunni eest. Siin on viisakust tagasihoidlikkust, aga ehk tõepoolest saimegi sellel 47. aastal üsna talutavalt läbi. Kuna juba kirjastus ametnik kolina pärast ajakirja tegin, oli kokkupuutumisi veelgi sõbralike, aga kõigepealt asjalike. Aga Heino asena head tuttavad Teaduste akadeemiast rääkisid temast ka väga rõõmsatujuliselt väga leidliku seltskonnainimesena. Nii et sellel diskreetsel pedagooge oli kah teisi palgejooni või siis tulid need hiljem esile, küpsemas eas ei tea. Ja siis keskkooli lõpetamiseni viis meid kirjanduse keele õpetajana Linda Randma. Ta rabas meid kohe alguses lahtisuse ja löögivalmidusega. 40.-te aastate teise poole ahistustest ängistutest, millest natuke juba juttu on olnud, neist ei teinud nagu väljagi, ta tundis end vaba inimesena, vähemalt meile näitas tants sellisena. See ideoloogiline kruvi keeramine näis tema jaoks kuidagi kusagil mujal käivad, aga see käis samal ajal juba täie hooga. Meil oli klassis paar korraliku lehelugejad, kes jälgisid ajakirjandust piisavalt selleks, et mõista, kui sõltumatu ikkagi julges Linda ranna tollal olla. Sest õppekava tulid juba kärbitud, kohitsetud aga Linda ranna tõiglassi kaasa. Marie Underi paksu kogu ja liha sai sõnaksi, oli rahul, kui meile sealt midagi külge hakkas. Ja suitsu valge käsi akna taga, mis oli kujund, mida ta meile mõista andis Nadali meie pulbitsemise üle. Irooniline, aga see iroonia jõudnud solvamisest, tema lihtsalt teadis asju, mida meie ainult aimasime. Noh, nii-öelda aktuaalsetel teemadel pidi temagi laskma muidugi kirjandeid kirjutada, muidugi minu klišeed neis kirjandites Piritale üsna häirivad olema. Niisiis ühele kirjutab ta alla ühe kirjandile, ärge Erenburgi tsekke. Ja siis tõi lugeda iroonilist Hakslit võib-olla ümberkujundamiseks. Muidugi õpetas Linda ranna Majakovskit, aga ikka ja jälle lükkas ta meid noore Majakovski juurde. Katsume ikka vahet ja katsuge vahet teha kirjanduse ja kirjanduse vahel. Rehmastelt peaaegu üle õla. Ma lugesin ju ka, aga ma lugesin ehk rohkem registreeri ana fikseerijana või siis heal juhul, ehk noh, romantilisi hindlejana. Aga õnneks oli klassis ka Aleksandr Bay ja ta käskis ennast vist hääldada, Shipa. Lisas Esstseehaa, nagu siller. See koolivend oli prantslastest maigu suhu saanud ja temast eeskuju võttes Mesis loopisime asjakohaselt ja mõnikord ka muidugi asjakohatult tsitaate anatool fraasist, no minul oli jälle Hamlet käes. Kaarel karmi heli viisime, Ants Lauteri maneer oli see, mis mulle tol ajal hästi passis ja ma arvan, mõnikord võis Lyndon Randmalt meiega päris lõbus olla. Tabada tooni ja isegi näha tõsist selle Randma näilise kerguse taga. Mul on ka temalt üks kiri, ma jänest alles ja veel enam imestada üles leidsin jutulehest juubelikõnest, mis mulle lõpuklassi eel pidada anti. Ja kiri on niisugune. Palun siis Aksel Tamm olla homme kell 17 koolis, Puškini aktus teostub kaasa, võtke oma pea koos kõnega ilma aia lehetaja ilma kolm punkti romantikat. Muidu saate kaasa võtta ka mõne poisi vähemalt murdmaa mõlemad mulje klassile teatamata, kuna puudusid korraldused kõrgemalt poolt. Kuid ühel väikesel sedelil ma vaatan sedelit praegu tõepoolest silme ette, tuleb see Randma kerge muie, isegi natukene ugri mass, aga tema liikuvas näos oli see väga veetlev. Ilmselt tulid klassi poisid kõik temas parasjagu sisse võetud. Neile, kes Linda Randma käe all ei ole koolis õppinud, võiks ta tuttav olla televisioonist, sest pärast diste laotatel oli ta õige kaua aega televisioonis eesti keele õpetaja venelastele. Ehk jäi silma. Ja kusagil kirjandusringis pikal tänaval Salme tänaval saime juba pärast mu ülikooli korra veel kokku. Need olid juba tema uued kasvandikud, mina käisin seal kirjanduselu aktuaalseid probleeme tutvustamas, ma loodan, et minu iroonia, see tähendab eneseiroonia siinkohal ka läbi paistis piisavalt. Linda Randma ütles sel kohtumisel midagi minu fotogeenilisuse kohta, mis pidi suurem olema, tähendab fotogeenilisus, kui ma tegelikult väärin ka see oli täitsa tema moodi. Talle meeldis niimoodi reageerida. Lõpetades meie teadmistes pedagoogide elulugudest on õige palju lahtisi otsi. Ja ma mõtlesin küll, kuluks ära üks Eesti Õpetajate biograafiline leksikon. Muidugi on seda vist palju tahta. Ma tean seda väga hästi, aga ehk hakkab see mõte siiski mingil viisil entsüklopeedia kirjastaja olevat sidemeid. Sest et peale kõikide muude paikade me tuleme ju kõik ka koolist ja julgustuseks, ma ütlen, et on näiteks olemas nisugune, võluv raamat nagu eesti abituriendid 1937 koos peaaegu kõikide selle aasta lõpetajate fotodega ja õpetajate nimekirjaga. Kõneles Aksel Tamm, sarja 50 portree visandid toimetaja Martin piiranud.