Me kordame nüüd Vikerraadios kavas olnud saadet, kus Aksel Tamm kõneles oma kolleegidest, see oli eelviimane saade sarjast 50 portree, visandid. Ülikooli lõpetamine 1956. aastal oli seotud töökohale määramisega. Olid on olemas ka niisugune haridustee lõpetamise vorm nagu vaba diploma, aga see puudutas peamiselt noori daame kes tahtsid mõistetavalt oma mehega koos elada ja kui siis selles kooselupaigas filoloogi jaoks sobivat kohta ei olnud, jäeti inimene ise kohta otsima Olidiselt vaba diplom. Aga ka need neist, kel selle vabadiplomit ei olnud, olid endale kohad valmis vaadanud, mitte kõik, aga mõned ikka. Ja Tartus käisid õngitsejad oma asutusse tööjõuotsijad ja üks neist oli seal kaugel kevadel Eesti riikliku kirjastuse peatoimetaja Feliks Kauba. See oli minu esimene isikuline kokkupuude kirjastuse kui ametkonnaga pikemasse vestlusse Feliks Kauba minuga küll ei laskunud. Ta esitas paar kooli katsujaliku küsimust ja pakkus korrektori kohta, joonistas ka arenguperspektiive ja nii saigi kokku lepitud. Aga siis tulid uued tänases keeles väljakutsed vahele. Ja kui aspirantuuri võimalus reaalsuseks muutus, pidin ma minema kirjastusse end lahti küsima. Sest et kohalemääramine oli tööle asumise kohustus. See oli minu esimene käik sinna kirjastuse majja draamateatri vastas. Feliks Kauba istus toas, kus hiljem kümneid aastaid töötas peakunstnik ja asedirektor Rudolf Pangsepp. Natuke ta tahtis kauba, siis muidugi seletamist ja selgitamist ka, aga siis laskis mõika vabaks, mis tähendab, pani loobumispaberile oma allkirja või viisa peale. Aastal 1009 seitse otsis aga kontakti Eno raud. Ta oli siis Eesti riikliku kirjastuse lastekirjanduse toimetaja ja tellis mult kirjastuse tarbeks retsensiooni Herta laipaiga käsikirjale hõbetähega taigas. Eks ma natuke õpetasin ka, mis sisenes, ikka muidu retsenseerib, aga raamat hõbetähest igatahes sai ja üsna varsti. Minul aga algasid üsna pea Loomingu toimetuse osakonna juhataja ja Kirjanike Liidu konsultandi aastad. Aga nad olid ka seotud nii palju kirjastusega, et esimesi tõsiseid kirjanduspoliitilisi kui põrkeid, mida ma oma vilu maata silmaga jälgisin oli just nimelt suur heitlus Kirjanike Liidu juhtkonna ja kirjastuse juhtide kõigepealt peatoimetaja Feliks Kauba vahel tolleaegseid märgistiku kasutades. Kirjanike liit ei leppinud sellega, et kirjastus liiga sageli ja liiga dogmaatilised sekus tekstidesse. Üldine poliitiline taust tundus juba võimaldavat lahedamaid ideoloogilisi hoiakuid. Peale selle otsustamise sisulisele puisusele lisandus ka otsustamise ääretu aeglus. Kõige veenvaks argumendiks kirjastuse vastu saiaga mahuline näitaja. Ma ei tea, kelleks remmelga v6 kõrgele tuli, vähe niisugune mõte et liidaks kokku selle paberi, mis oli kulutatud seikluskirjanduse ja vist ka siis sarja suured sõnameistrid väljaandmiseks ja võrdleks seda muidugi aukartust äratavalt kogust Eesti algupärase kirjanduse mahuga poognat ei saa, see on peaaegu kilodest. Vahe oli muidugi väga suur ja võta ise Kirjanike Liidu poolt dogmaatiline, aga mõjus ja kirjastus sai uue peatoimetaja. Felix Kaubaei ole niisiis päris mu kolleeg olnud, aga markantne isiksus ta igatahes oli. Kui pedagoogikaülikooli kirjanduse rahvas jätkab möödunud aastakümnete uurimist, nagu see toimus alles paar nädalat tagasi Sootsia konverentsil siis võiks ka Felix Kauba ISIC huvi pakkuda. Inimesena oli ta Eesti vabariigis valmis saanud ja kuivõrd eesti sisu kestis või deformeerus, see võiks päris huvitav uurimisteema olla. Räägiti tema eriti usalduslikust vahekorrast Friedebert Tuglas ega käis ju vahepeal oli soosinguta jäetud ja nagu ära unustatud ja kellega suhtlemine tahtis kodaniku mehisust? Räägiti ka Felliks kauba kollektsioneerimis, kirest, aga see minu jaoks nagu kuulujutu tasemele. Igatahes hulital peatoimetaja Feliks kaubal olulised teened eesti klassikakirjastamisel 50.-te aastate esimesel poolel ja keskel. Ja midagi muud eesti kirjanikult tol ajal ju välja anda õigupoolest ei olnudki. Aga kui eesti kirjanik jälle kirjutama hakkas, siis hakkasid nagu nüüd äsja öeldud, tekkima kirjastuse poolsed tõkked ja Eesti riikliku kirjastuse sisuliseks juhiks. Peatoimetajaks pandi Tartu mees Meinhard Teder, seni ajaleht Edasi toimetaja. 1962. aastal hakkasin koos Einormaasikuga Eesti riiklikus kirjastuses tööle ka mina. Aga konflikti tšehhiga olid kiired tulema ja see tööperiood sai kahe aasta pärast otsa. Aga mitte kauaks, sest aastal 1966 sügisel, septembris läksime uuesti üles sellest laiast trepist, seal draamateatri vastas, mida vähemalt viies kirjandusteoses on ka kujutatud kunstilisel viisil. Siis oli kirjastuse nimeks juba Eesti raamat ja algas mu enda peatoimetaja elu kirjastuses ja see kestis 16 aastat. Ja siis ma hakkasin siis muidugi mõnevõrra paremini aru saama ka oma eelkäijat de Felix kauba ja Meinhard Tedre tegemisest ja olemisest, mõistes ka seda, et pinge, kirjastaja, kirjaniku, kirjastuse ja Kirjanike Liidu vahel on lausa sisse kodeeritud või peaks siis täna ütlema installeeritud. Aga samas sa ikkagi püütud selle poole, et lahendada probleeme näitekirjanike liidu vastu koos Kirjanike Liiduga ja seda ei olnudki tol ajal nii vähe. Kirjastuses kui ma sinna läksin, oli juba ees tuttav mees Jaan Toomla. Ta oli tegelikult väga tuttav mees, ta oli silma hakanud või isegi lausa silma torganud juba ülikooli sisseastumise päevadest aastal 1950 mil ta teistest tulevastest kirjanduse üliõpilastest peajagu üle olil. No seda lausa otseses füüsilises mõttes, ta lausa troonis seal all peahoones sekeldavate algajate kohal oma väärika piiskopliku profiiliga. Aga ka ülekantud tähenduses, sest tal oli tartus juba vana tegija kuulsus Tartu Kirjanduse majas ikka selles hiiremajas, nagu seda Erni hiire järgi nimetati, oli ta kogenud käija haarad Peep, kes kindlasti oli 50. aastal alustanud kursuse kõige nimekam kirjanduse mees. See Arobee paistnud alguses hoopiski nii enesekindel. Jaan õuna, sain ma enda jaoks selgeks ühe öise reisijutu ajal. Olime kusagil kohtumas käinud, nagu seda seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel kõvasti harrastati ja nagu seda nüüd äsja lõppenud raamatu aastal ka taaselustada katsuti ja ilmselt edukalt. Niisiis me olime tagasiteel Tallinna kergelt ehk elevil ka. Ja hilisõhtune autosõit andis oma häälestuse. Ma hakkasin seal pärima midagi eesti kirjanduse vanadest asjadest tõenäoliselt 19.-st sajandist ja ma ei unusta seda lahtiminekut, seda faktide puistamise ja faktide kõrgutamise enesekindlalt rõõmu, millega Toomla täitis selle öise sõidu. Üldse, mida kaugemale kirjanduse ajaloos tagasi, seda huvitavam on ta olnud. Tänaste koalitsioonide lahti harutamisel on tulnuka triviaalsusi ja korrutamist. Aga neil paljudel aastatel, mil ju tegelikult päevast päeva temaga kokku puutusin Tauli kirjastuses eesti kirjanduse toimetuse juhataja pärast seda peatoimetaja asetäitja, neil paljudel aastatel vormista seda praegust, seda käesolevat hetke kogu aeg pidevalt ajalooks. Ma tahan selle üleva sõnastusega öelda, et ta fikseeris toimunud, tal oli alati käes sedeli patakas ja kõigil koosolekutel ning arupidamistel millest see kirjastuse elu tegelikult koosneski tegime muudkui märkmeid. Seega siis põlistas. Oma raadiojuttude puhul olen talt paar korda abi küsinud. Hämmastava kiirusega leiab ta üles vajalikud sedelid ja midagi on tal ikka kirjas. Muidugi pani Meinhard Teder Toomla ärakutsumisega Tartu kirjandusmuuseumist nahka ühe õpetatud Dextroloogi aga kirjastus sai fakter respekteerima inimesi, kes muuhulgas töötas välja ambitsioonika eesti klassika väljaandmise plaani mis riigi elu ja kirjastamise, elu ja üldse elu muutudes paraku plaaniks jäigi. Aga mis ikkagi oli väga suursugune. Ja nüüd Rahvusraamatukogukonsultandina töötades koostas ta Eesti poliitikute andmekogu teatmeteose, milleta praegu ei kujutaks meie teatmekirjandust üldse ette. Ja sepa pojana on talle ikka meeldinud eriti kõvasti kätt suruda. Aga tagasi aastasse 1966. Tolleaegne kirjastus Eesti Raamat oli tõeline suurkirjastus, nii ühes sõnas suur kirjastus. Tõsi küll, mitte enam kogu kirjastamistegevust ühendav Eesti riiklik Kirjastus, nagu see loodi aastal 1949. Õpikute ja põllumajandusainelise ja tehnilise ja teadusliku kirjanduse väljaandmine oli juba eraldatud. Nii oli sündinud kirjastus valgus. Aga ikkagi vaatan ma hämmastuse ja au paklikkuse seguga. Tabelit Eesti raamatuarvudega raamatuid aastas 423 381 392 nimetust ja kogutiraaž aastas 4,8 miljonit 4,7 miljonit 5,6 miljonit eksemplari. Direktoril oli sellise masinavärgi kooshoidmisega muidugi tegemist. Sotsialistliku plaanimajanduse mängureeglid olid ju halastamatut. Plaan tuli täita igas kvartalis, see tähendab iga kolme kuu lõikes. Ja iga aasta lõpuks pidid arvud ka loomulikult klappima, muidu ei preemiast ilma. Ja see vist oleks ka kogu kirjastuskomitee süsteemi alt vedanud. Seepärast käis üks suur kombineerimine, üks kirjastus laenas fiktiivselt teisele poognaige, nii klapitati kõigi arvud 100 protsendi piiridesse ja direktori kabinetis tolmus jälle rändpunalipp ning preemiad tulid ka. Aga minu peatoimetaja mõlemad direktorid Raimond Potissepp ja Roman siirak suutsid vaatamata sellele tehnilis finantsistlikule sund logistikale jääda. Kultuuriasutuse juhtideks. Kroon siirak oli varasemas elus olnud pedagoog ja ta oskas inimest vaadata kujus, tuuled väga ebasoodsas suunas ei puhunud. Korra läksime tema juurde üht visiiti nii-öelda ette valmistama. Tegemist oli töökohta otsiva kirjandus inimesega kes sisemiselt vist õige ebakindel oli ja seepärast kehkles ja noh, Kegutas ühesõnaga ma ka ütlesin, direktor hakkab otsuse tegemisel lähtuma välismuljest siirake, hakanu seletamist, kuulamagi, igaüks on isemoodi. Nii on inimestega, selle ütlemisega tõmbas ta jutule joone alla öeldes sellega ka seda, et mul ei maksa temale niisugust asja küll õpetama tulla. Ma ei taha muidugi öelda, et pingeid direktori ja peatoimetaja vahel üldse ei olnud. Eriti Raymond Potisseppaga oli see erinevate stiilide või lihtsalt ka erinevate karakterite ühildamine parasjagu keeruline. Aga kui Raymond Potissepp oli otsustanud kirjastusest ära raamat Nato ühingut juhtima minna, siis ühte asja võisin talle lahkumiskõnes küll puhtast südamest öelda. Ja see kehtib täielikult Caromansilaku puhul. Kumbki direktor ei kasutanud kordagi majanduslikke argumente selleks, et ütleme, avaldada poliitilist kirjandus, poliitilist survet. Majandus inimestena, majandusjuhtidena oleksid nad võinud teinekord öelda, et tehke need parandused ometi ära saade tsensuuri loasele igatsetud MB ja numbri tõsiljale peale poognatele peale ja plaani täitmisega on asi korras. Muidugi kehtestati norme ja tehti igasugu töö tõhustamise ettepanekuid, aga sisimas said mõlemad mehed minu arvates tõsiselt aru, et töökäsikirjaga on üks peen töö ja seetõttu on toimetada kahjuks pisut isevärki ja keerukama struktuuriga inimene. Muidugi peavad nii suures süsteemis kehtima oma reeglid, oma kokkulepped aga mulle tundub ometi, et mõlemal mehel oli mingi sisemine usk sellesse, et paljud asjad reguleerivad end ise ja et eeskirjas tähtsam võib-olla atmosfäär ja suhtumine. Igatahes oleks mõlemal direktoril olnud korduvalt võimalus kriiside ja intsidentide puhul ennast lihtsalt eemale tõmmata ja peatoimetaja asja arutamisel ette lükata ja võib-olla sellega endale isegi põhimõttelise idee kindla inimese mainet teenida, aga vähemalt minu juuresolekul ei teinud nad seda mitte kunagi. Nad olid väärikad kolleegid ja just nimelt kultuuriasutuse majandusjuhid. Üks Eesti raamatu vaimseid keskusi oli tõlkekirjanduse toimetus. Selle kaudu tuli maailm meie juurde ja võib-olla me ei andnud isegi tollal endale päris aru, kui oluline see oli, et nõukogude süsteemi suletusest ja kontaktide rangest reglementeeritusest murdis läbi toimetajate isiklik informeeritus, isiklikud kontaktid, nende entusiastlik peale kamine. Tõenäoliselt muidugi tuli tõlkekirjanduse toimetajatel tunda nördimust. Kui alumine korrus, see oli, siis juhtkonna korrus mõne idee jälle tagasi lükkas. Noh, kui elureegliks saanud ettevaatusniivis sõnastas seda luuletaja. Aga siis tuldi jälle uute ideedega. Iialgi teisiti kui jälle midagi originaalset, pakkuvana või lihtsalt huvitavat informatsiooni jaga. Vana ei kujutanud endale ette Leili-Maria kaske, kes oli tervenisti üks elevil prantsuse vaim, kes peaaegu 30 aastat kirjastuses prantsuse kirjanduse asja tõlkis ja toimetas ja kommenteeris ja kasvatas ka järglasi. Ja oma kummalise kihistava naeru saatel ei lasknud kunagi unustada, et maailm ei piirdu hoopiski ühe kuuendiku sellest. Ja Arnold traavel, kes hoidis meis alles Rootsi tunnet mitte ainult sõjaeelse mälestusena, Põhjamaade romaanidest kaasaegse tänase erutavalt aktuaalse Rootsi nüüdiskirjanduse kogumisega eesti lugeja kätte, kõigi nõukogulik konventsioon konventsioonide ja kingituste kiuste. Ta oli ise väga täpne, väga usaldust äratab oma keelelistes otsustustes. Ja siis Tiiu Kokla lausa lademe ungari, soome ja saksa keelest ta enda tõlgitud raamatutega, lisaks aga tohutu toimetamistööga, mille juures ta ei olnud mitte ainult autori tundlik, vaid ka tõlkija tundlik inimene. Need on suurejoonelised, filoloogilised, Elulood, Need ja paljud teised. Ja mõnede tänaste tõlkeraamatute rabedalt lohakust imestades mõtlen ma küll, et mõned traditsioonid vääriksid hoidmist. Algupäraste tekstide toimetajate elu oli muidugi teiselaadne ja omamoodi keerulisem. Tõlketoimetajad olid ikkagi kirjastuse aristokraadid, Nad vaidlesid keele ja stiili üle. Ega ma nüüd nende elu liiga ilusaks ka ei tahaks kujutada. Oli ju neilgi aeg-ajalt tegemist inglite ja mõnede tollal ebasündsaks peetud kehaosadega, mis siis harilikult tekstidest kadusid juba enne peatoimetust, aga mõnikord ka peatoimetaja valvsa pilgu tõttu. Ja nad pidid kaduma. Asi oli selliseid tõlkekirjandus, ilmus tsensuurivabalt järelsõnad ja muud lisad. Kõik oma tekst, see läks tsensuuri alla, aga tõlkeraamatuid võis ametlikult ilmatsensuurita kirjastada. Palju kordi sai mõeldud, et kuidas see küll selles süsteemis niimoodi on. Ja küsimusele tuli ilmselt ainult üks vastus, kaua aega Moskva lihtsalt ei arvanud, et keegi võtab kätte ja hakkab välja andma teoseid, mis pole vene keeles ilmunud ja seega juba kontrollväravatest läbi käinud. Aga tõsisem skandaal oleks sellele vabadusele siin küll jutumärgid, jutumärgid kindlasti lõpu teinud ja seetõttu oli selgelt skandaali pole vaja ja ehk siis peatoimetaja pidurdas ja taltsutas. Ja kuna kaua aega anti eestimaalgi tõlkijaid välja rahvusvahelistest konventsioonidest sõltumatult, siis ei olnud paari paranduse tegemine mingi probleem. Paraku. Mõnikord etendas siiski ka peatoimetaja julgelt käest, kui hakkasime näiteks Mirabiilijat seda praegugi ilmuvat sarja vist välja andma. Ja kui me kogusime kriminulli õpetusi Mark Sinisoolt ja teistelt asjatundjatelt ja kui Ain Kaalep oli eesti raamatule kinkinud selle ilusa sarja nimega Mirabiilija siis tekkis järsku piiramatu priiusetunne ja sai otsustatud, et teeme ikka ühe schemes fondiga sinna sisse ära. Ja siis tulid ülevalt toimetusest pea toimetusse. Sõbralikud daamid, lausa delegatsioon. Ja nad veensid, et see kavatsus ilmselt ei ole siiski hea kavatsus. Õigesti muidugi veensid. Seda kontiga oleks 1973. aasta Nõukogude järel lugejad muidugi alla neelanud. Valvsad vasakpoolsed soomlased tegid paar demarši isegi Miravile sarjas ilmunud Mauri sari ola väljaandmise pärast, aga õnneks ei kukkunud nad Moskvasse kaebama. Hemingway õlistamist parandamist mäletab Enn Soosaar kindlasti. Rahutust religioossete motiivide pärast. Eino Leino luuletuskogus peaks mäletama Debora Vaarandi aga õnneks Vaarandi autoriteet päästis raamatu suurema sekeldamiseta. Arno traavel muidugi mäletab sebimist friki valetaja ümber sest seal olid need sõnad sees. Aeg oli küll niisugune, Brežnev oli veel alles ja kõik oli näiliselt nagu vanaviisi, aga siiski oli midagi juba pakatamas ja midagi oli juba lagunemas. Ja sellepärast kui frik suurel koosa, kui kõne alla tuli, sai öeldud, et kuulge, kui teil on tõesti nii suur huvi rõveda leksika vastu, siis ei maksa seda möla trikki raamatut taga ajada nagu koer kirpe. Vaid mind nagu lihtsalt võidu väljaku peldikusse ja loetavus ja seina peal. Nähtavasti niisugune sõnakasutus mõjus ja see asi lõppes siis niimoodi pahandusteta. Aga näiteks lõppemata jäi epopöa Paavo rindala Leningradi saatusesümfoonia väljaandmisega. Meil oli rumalus panna see teos ettevaatamatult plaanidesse ja selle kohta saabus üsna kiiresti moskva kategooriline keeld igasuguse argumentatsiooni ta alles mõne aasta pärast, siis suvatseb üleliidulises kirjastuskomitees vihjata, et on kaks ärakeelamise põhjust. Mannerheimi ülistamine ja blokaadiaegse kannibalismi kujutamine selles raamatus. Ja niimoodi jäigi ilmumata raamat, mille üheks intervjueeritavaks autori vestluskaaslaseks endale vestluskaaslaseks oli olnud minu vene keele õpetaja 20 esimeses keskkoolis Tamara Laas. Paavo endale teos oli varasurnud haarad, lepiku viimaseid töid. Ja ma ei kujuta ette, kuidas toimetus selle käsikirja oskas ära kaotada, aga kadunud ta olevat. Aga üldiselt olid tõlketoimetajad niisugustest kollisioonidest ja madalas sekeldamisest vabad. Ja peale selle, nende autorid olid kaugel eemal kas ruumilises või ajalises mõttes. Algu pärandite toimetajad. Tulen nüüd jutuga nende juurde tagasi, pidid tegelema mitte ainult teksti või autori enesega elusa tundliku, oma teksti juba korra lõpuni mõelnud, valmis teinud inimesega. Ja see oli elava liha kallale minek ja toimetaja jaoks ilmselt karm elukool. Aga Arvi siia asjalik, natuke kuivavõitu tööstiil. Siit tuli toimetust juhatama aastal 1976. See stiil kehtestas siiski mingi töörahu kirjanike kirjastuse vahel. Ja samas vaimus jätkas pärast Arvisiiga Maarja oyama kes näitas üles muide head ja tugevat iseloomu. Asi on nimelt selles, et peatoimetus kavatses just teda toimetust juhatama panna. Aga direktor Chirac tahtis selle kohale kirjaniku ja parem viska meest. Ta pidas ise Arvi siia ka läbirääkimisi ja tema direktori sõna jäi muidugi peale. Aga Maarja ojamaa ei teinud. Muidugi ta töötas edasi endise asjaliku segaja, kui ta oli solvunud või vähemalt häiritud ja, ja need antse välja. Sellisest puust tehakse ülemusi, ütlesime meie vanemad seltsimehed. Ja kui Arvisiil aastal 1981 läks Kirjanike Liidu juhatuse sekretäriks, siis asuski Maarja oyama toimetust juhtima. Umbes sel ajal hakati koostama kogumikku kirjastus tegevusest. 20 aastat tagasi kirjutatud materjalidest on aeg tänaseks muidugi üle sõitnud, nagu ma ütlen veendunult selle kunagisele ehitsemise järgi. Aga mõni ajalootundlik, kirjastus või kirjastusi koondav organisatsioon võiks selle idee siiski uuesti üles võtta. See oleks hea illustreeriv materjal. Kaljo Veskimäe tsensuuri raamatu juurde. Ma usun kindlalt, et oma rahvuskehahoidev tähendus on nõukogudeaegsel kirjastus tegevusel kõige kiuste olemas. Muidugi märgivad need suured arvud need 423 ja 390 204,8 miljonit 5,6 miljonit, need märgivad palju prahti, palju raamatuid, mille hüpetrofeerunud tiraažid ei saa tähendada muudkui raamatute hävitamise uut lainet lihtsalt minemaviskamist, makulatuuri andmist, utiili andmist. Aga oma kullatera jääb sellestki raamatuajast järele. Ja no ega siis keegi ei taha ometi öelda, et täna ainult väärt raamat ilmub. See oli eelviimane saade sarjast 50 portree visandid, kõneles Aksel Tamm.