Järgnevalt kuulete 40 kuuendat saadet sarjast 50 portree visandid. Täna kõneleb Aksel Tamm kirjandus poliitikust ja kirjandus kriitikust Olav vutist. Kui ma 1950. aastal Tartus ülikooli tulin olin lõige roheline, mis koolipoiss? Vutile olid sel ajal jalad juba kindlalt alla. Meie vanusevahe oli väike, Olav vutt on sündinud 1009 28 ja mina 1091. Pihta hakanud. Juba 1945 oli ta saanud ajalehe Valgamaalane kirjanduslik kaastööline. Siis tuli õigusteaduskonda, pani seal käima ülikooli ajalehe Tartu riiklik ülikool ja oli aastani 1951 selle tegelik toimetaja. Aastal 1071 veel üliõpilasena hakkab ta tööle rahva hääle Tartu korrespondendina ja siin võiks küll juba ütelda, et talle usaldatakse see ametikoht, sest rahvas seal oli ikkagi kõige tähtsam ajaleht, ametlik häälekandja. Et nüüd Olav vuti Tartu perioodi asju lõpetada, paneme siia ritta ka veel töö edasi ase toimetada ja need on aastad 1955 kuni 1961. Isiklikke kokkupuuteid oli mul temaga sel ajal õige vähe aga temaga kaasas käivat karmi ütleja oreooli. Sega tajusin ma küll kohe. Vanemad olijad rääkisid sellest ja juhatasid ka ülikoolilehe vanu numbreid lugema. Aastad 1009. Meil on 849 kuni 53.-ni välja. On küllap Eesti kultuuri kõige rängemaid aastad meie kultuurirevolutsiooni aeg ja Valgast tulnud noorel mehel, kes tahtis elus ka kaasa lüüa, oli tõesti raske säilitada poliitilist süütust ja ilmselt polnud tal ka sellist tahtmistki, nii et eks ta siis üks Olav Rooskaja sel ajal ikka olin. Lennast päästis suurematest trüki rumalustest mu natuke hilisema sünniõnnistus aga veel enam minu kirjutamispelgus ja kirjutamisaedus koosolekutel küll primitiivselt olupoliitilist häält, ma tegin need märgid. Ma olin selles mõttes ka maha sel ajal. Ja siis tulid Hruštšovi sulaaja tuuled ja seal oli mul ola futiga kahjuks otsene ideoloogiline kontakt, või siis ehk õigem on öelda konflikt ülikooli marksismi-leninismi dotsent Johannes kalid soli Tšehhoslovakkias käinud, siis need sõidud hakkasid nagu käima juba ja oleme me joast natuke lahedam, atmosfäär oli talle kangesti meeldinud ja ta kirjutas sellest kena reisikirja ülikooli ajalehes mille toimetajaks ma olin vahepeal saanud, ise juba aspirant. Ehkki 1968 oma tankidega oli alles kaugel, ei meeldinud Kalitseja ajalehe vara demokraatlikud harjutused kohe põrmugi. Tükk aega põrnitseb mind ja siis otsustati anda avalik printsipiaalne hinnang, seda tehti ajalise edasi. Ja noh, ei ole meeles, kas seal oli nimi all või oli see nüüd see niinimetatud toimetuse artikkel, see tähendab ilma nimeta. Aga Olav vutti kirjutatud ta igatahes oli. Aga muidugi polnud selles viiekümnendates aastate alguse kohtumõistja liku hoiakud, see oli pigem leebe tähelepanu juhtimine. Ja seltsimees toimetaja minu isikus pääses üsna kergelt, sest Johannes Kalits oli autorina nii prominentne persoon, et tema ebamarksistlikus jäi põhiliselt ta enda vastutada. Ja jaoks oli see muidugi niisugune tühi-tähi, sest et sadadest ajakirjaniku töö juurde kuuluvatest lehematerjalidest ei pruugi seda isegi meeles olla. Kirjanduskriitikas oli aga ta üsna varsti õige tõsine kaasarääkija. Ta enesekindlalt ise Väine, kritiseerides näiteks mõneti olukirjeldust seltsimehed Torist isepäine sellepärast, et varasemad kriitikud olid selle kõvasti kiitnud. UT esineb skeptiliste märkustega Erni krusteni järjekordse romaani aadressilegi krustena suurte südametega end nagu juba klassikaks kirjutanud klassikasse. Ta võtab esimese kriitikuna pärast hiljutisi vulgaar sotsioloogilisi krampen vaatluse alla. Anton Hansen Tammsaare juuditi ja kuningal on külma. Ta tahab ja oskab näha nende teoste väärtusi. Kronoloogia pole nüüd nendes viimastes näidetes päris paigas. Aga Olav vuti mõned huvisuunad ja ambitsioonid on igatahes märgitud. Ja siis pannakse aastal 1961 toimetama sirpi ja vasarat, see tähendab elama asumist Tallinna. Ja järgmisel aastal said meist ühe ja sama maja elanikud Harju tänavas. Seda Kirjanike maja on küll Panoptikumiks nimetatud ja kirjanikke getox k. Aga see korteri saamine oli suur asi. Ja algusaegadel oli seal majas õige palju lapsi. Õue elati rõõmsalt kisa täis ja korra vahtisime köögiaknast murelikult välja, et mis minu väikemees seal teeb. Aga see väikemees, nagu ma aknast aru sain, käitus liivakastis õige agressiivselt, pisut suurema vutipoisiga. Pilt oli niisugune, väiksem tungis peale, suurem taganes. Ja eks ma siis tundsin häbiväärselt toel vanemliku uhkust ja sattusin sellest ka luule utile rääkima. Aga luule UT naeratas väga irooniliselt ja ütles, et meie, Tõnu ei tee kunagi väiksematele haiget. Aga nii sisu lahuti juurde, temaga tekkisid mul sirbi ja vasara rajal juba tõsisemad kokkupuuted, ta trükkis erilise nurinat ära mu pikema mitmeosalise loo luulekassetist. Ehkki selle laialivalguv TEMA loogilisele mõistusele nähtavasti ju väga meeldida. Kui ma aastal 1005 ja 64 osanud, ei suutnud üle olla Eesti riikliku kirjastuse intriigi majja saatmast väärist ja tulin sealt peatoimetaja aset ja koha pealt tulema siis ma sain küll aru, et tol ajal ei ole niisugused omaalgatuslikud ära tulekut eriti moes olnud. Ja sellepärast läksin üsna murelikult sirbi ja vasara menetleja juurde töökohta nooli, maga Utegi selle jutuajamise mul õige kergeks ja pani mu igasuguseid ännitamiseta osakonda juhatama, mida lühikest väga tões ja vaimus ka tegin. Ehk ma siin just sobiv koht ära öelda, see tola vuti on peetud konstruktiivseks ja küllalt sallivaks toimetajaks. Juba edasi siis ka sirbis ja vasaras kaheksakümnendatel aastatel venekeelses ajakirjas Tallinn ja 90.-te alguses ajalehes videvik. Seda niisuguses laiemas peatoimetamise mõttes juhtimise kujundamise mõttes. Aga peale selle on toonud ka kõrges hinnas kui teksti toimetaja entsüklopeedia rahvas näiteks on rääkinud, kui täpselt korrektuuri tegi ta ene poognatest tide kui ka keele osas ta on hea keeletundega inimene. Õnnetama teda ei jäetud, ikka selsamal 1964. aastal võetakse tööle EKP keskkomiteesse. Temast saab teaduse ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja. Siis osakond jaotatakse, moodustatakse eraldi kultuuriosakond ja ute hakkab seda juhtima. Ja tema töö keskkomitees kestab peaaegu 20 aastat. Laulusalmile sellest on mitu varianti, üks neist on niisugune. Kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge Mihkel Mutt, et meie päev päevade kultuurilugu on teinud alakut? Siin on nüüd natuke vene klassika parafraasi parasjagu muidugi pila, aga siin on ka karmi aja tõtt. Sest et totalitaarne võim hoidis ideoloogia ohje kõvasti peos. Ja kunstuma võimalikku mitme mõttelisusega Pauli ohjamiseks. Kõige keerukam osa ja see oli Olav vutitöölaud. Tema esimene tööle võtmine, osakonna juhataja asetäitjaks läks vist ilma suurema vaevata. Tema ankeedile oli muidugi see viga, et ta saksa okupatsioon, Michael oli Eestis olnud, aga asetäitja ametikoha puhul nähtavasti vaadati sellest siis ülejuhatajaks saamine läks ometi raskemini. Aega oli kultuuriosakonna juhataja kohtühi. Olav vutt oli kõige loogilisem kohatäitja, teistest kandidaatidest peaaegu ei räägitudki, aga Moskva kinnitust ei tulnud ega tulnud. Asi polnud ilmselt mitte ainult sõjaaastate elupaigas, vaid ja ehk kõigepealt selles, et ut oli oma kriitikuid peatoimetaja aja jooksul endale arvestatavaid vastaseid kogunud. Näiteks Egon Laanet, kellest aastaks 1969 oli saanud nisugune kirjanik kelle sõnal oli võimukoridorides kaalu. Seda enam, et tegemist oli parteitu kirjanikuga. Ja rannet polnud kindlasti unustanud uti kriitilist seisukohavõttu tori hobuste asjas. Elu hoopis olulisem. Sõgel käis muidugi tahtis keskkomiteesse kultuuri juhtima oma meest, niisugust inimest, kes temaga nõu peaks ja seisukohti koos kõlastaks ja kohe kindlasti mitte ei olnud. Ut niisugune mees. Sõdelaga ulatus oma Moskva kirjandus konservatiividest liigiga kaaslaste kaudu häälestama ka üleliidulist Keskkomiteed. Niisiis asi venis ja venis. Kuni lõpuks leiti tänast terminoloogiat kasutades pakki lahendus. Pakett oli selliseid UT, kinnitati osakonna juhatajaks, aga osakonna juhataja asetäitjaks määrati Ants Saar. Saare julgeolekusidemeid ei olnud saladuseks ja tema üldine eakalt vanameelne hoiak oli teada. Tõsi, selles oli ka üksikuid ootamatuid oma, ütleksin elu, tõepuhanguid, aga ikka ainult puhanguid. Kunagi oli ta vaimu ja sugulaslikus kooskõlas ja ka siin oli erinevaid perioode, aga põhimõtteliselt oli ta siiski sõbralleeli mees. Demokraatliku asjaajamise puhul muidugi oleks juhatajal olnud võimalik öelda, et Mallory sellise asendusega nõus aga sisuliselt seda utilt ilmselt ei küsitudki. Ümber üteldes kunagise populaarse filmi tasu hirmu eest pealkirja oli Ants Saar tasu uti eest. Ja mõte oli mõistagi selles, et piirata huti võimalusi panna ta nii-öelda igapäevase kontrolli alla, vältides juba eos igasugu ebasoovitavaid arenguid. Julgeolekuinformatsiooni juurdetoomine asjadel arutamisel väliseesti allikate kiusliku sihipärane serveerimine, tsensuuri kuritarvitamine ja kõik see lasti aeg-ajalt käiku. Ja nende operatsioonide tagant paistsid ikka välja Ants saare kõrvad, millega ma ei taha muidugi ütelda, Tula fut oleks EKB kultuuriosakonna juhataja koha peal mingit parteivastast tööd teinud, sellise käsitluse lükkaks ta ise põlastusega tagasi. Ta oli mängureeglid omaks võtnud. Aga kui konkreetsetes situatsioonides oli olemas valikuvõimalus, valista sageli mõistlikuma variandi. Muidugi oli seal majas ka küllalt palju kantselei nagu sekeldamist, kui me kirjastuses sinna niinimetatud valge maja poole või suure maja pole, vaatasime, siis ei oleks arvanudki. Seda oli üllatavalt palju. Kes oleks võinud arvata, et peale põhimõtteliste ja suuremõõduliste küsimuste pea vutiosakond tegelema näiteks ühe teatri sügavamas solvumisega, kriitiku sõnavõtu peale teoreetilisel konverentsil või siis ülikooli rektori pahameelega, ülikooli juubeli eellehes on ülikoolist pahasti kirjutatud ja et seda ei ole enne ülikooliga kooskõlastatud, tuli tegeleda näiteks kergemuusikakorüfeede sõitudega, vennasvabariikidesse, nometlatuursetena, kultuuri juubelitega, Sis, hoolikate püüdlik aruannetega, välismaal käimisest, aunimetuste andmisega, diskuri purjusolekuga, Saaremaa festivali ja sellega, et 27. märtsil ei tahtnud konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilased Raekoja platsil olevast vanalinna stuudiost lahkuda vaid kogunesid kell 23 45 maja ette trepile, kus mängiti nagu mingi tseremoonia ja seal oli ka veetornis ja mõned täiskasvanud, kes justkui organiseerisid üritust. No viimase kirja kirjutaja ei tundub küll entusiastlik kaebaja olevat, vaid pigem talt nõutud seletuskirja kirjutada. Ju siis oli suures majas kuuldud, et midagi oli toimunud ja taheti selgituste selgust. Vanades arhiivikaustades on tõelisi kantselei likkuse õisi. Pealkirja all mõned märkused aunimetuste andmisest kirjandus- ja kunstitegelastele teatatakse keskkomitee sekretäridele osakonna poolt, et viimase kuue aasta jooksul aunimetusi saanud 141 inimest seega keskmiselt 23,5 aunimetust aastas. Dokumendi lõpus aga nenditakse, et aktiivselt võtab kultuurielust osa vaid 42,5 protsenti aunimetuste kandjatest. Ja sinna kirjutab keskkomitee esimene sekretär vasakule poole punase lindiga, Johannes Käbini käekirjaga ja allkirjaga. Selles on puudujääk ja see kvaliteedist, kellele antakse niimoodi on see vabatõlge sellest nakkusest. Ja, ja samal ajal aga on nende naljakavõitu paberite taga ka inimestega käekäik muidugi ja töövõimalused ja töötuju ja kui tahate, isegi saatused. Ning arhiivikaustu lehitsedes puutusid näpuga sellised dokumendid, mis lausa murravad välja tolleaegsest rutiinses parteis, argoonist. Ma esitaksin ühe lõigu informatsioonist kultuuri arengu kohta aastal 1975 tõlkes sellest põhidokumendist, sest parteikeel oli põhiliselt vene keel. Märgid algavad eesti proosas iseloomustab stiilide kirjalikkust käekirjade mitmekesisus. Ühes servas kohtame Kalju Kanguri, Oskar Kruusi praegu sentimentaalse jutustusi lapsepõlvest ja noorukieast. Teisel pool on Rein Saluri komplitseeritud struktuuriga intellektuaalsed novellid või siis Heino Kiige räne satiiriline kirjeldus, arve jommi uutest seiklustest. Herman Sergo Vieira sarja, Villem Grossi. Traditsioonilise realismi kõrvale on ilmunud raamatuid, mille tegevus toimub tinglikus maailmas. Sulud lahti arvavaltoni novellid, Vladimir Beekmanni romaan, lendurid sulud kinni ja märgid ka kinni. Muidugi ei ole vaja kirjandust juhtida, selles oleme me nüüd kõik ühel meelel, aga kui elu juba niimoodi läinud oli, nagu ta tookord läinud oli, siis ma eelistan sellist stiili, nagu ma nüüd ette lugesin, nendele parteiliste süüdistus kõnedele ja peale kaebustele, mida läinud jäädvustamiseks praegu Moskvas suurel hulgal avaldab Aleksandr Jakovlevi fond. Aga muidugi ei jäänud ka keegi meist, kes me nõukogude kirjandusmasinas ja kirjastusmasinas töötasime sellest viimasest stiilist puutumata nii objektidena kui subjektina. Minust kui kirjastuse peatoimetaja ajast. Minu keeldude ja hirmudega on kirjutanud mitugi kirjanikku. Mina tuletaksin omakorda meelde episoodi pealkirjaga vutt tamme kallal või kui, siis ebaisikulisemalt Keskkomitee kirjastuse kallal. See oli vist 70.-te teisel poolel, kui noorte luuletuskogud olid lahedamat ilmuma hakanud ja kümmet kogu kõrvuti pannes hakkas no kuidagi väljakutsuvalt kahtlane toimuvad. Ja siis kutsuti kirjastuse peatoimetaja mõned mehed skulptuuriosakonda Olaf vutistus lava Otsa, Ants Saar, temast paremal. UT oli õige halva, niisuguse pingul olemisega väga ametlik ja luges ette rea tõsiseid etteheiteid. Toon oli, et kirjastus on kaotanud põhimõttekindluse uudiskirjanduse väljaandmisel, ei tööta piisavalt, noorte autoritega laseb välja ideoloogilist praaki. Küllap see kuri ettekanne ka mõnes kaustas alles on, ma pole lihtsalt peale sattunud. Aga asi ei olnudki selles tekstis, vaid lutti täiesti talatus käitumises. Ma teen nimelt suu lahti, et mitmes punktis nagu vastu vaielda näidata ka teistsuguse ehk ikkagi doktriini sisse mahtuma lähenemise võimalusi. Aga UT katkestas mu jutu, ei hakka arutama. Kirjastusel tuleb keskkomitee seisukohad teatavaks võtta, nende järgi tegutseda. Jutul oli sellega lõpp. Ja pärast ei tulnud ka omavahelistel jutuajamistel see teema kunagi üles. Aga muidugi oli asi, niiet utt pidi lihtsalt saama linnukese kirja. Et osakond on rakendanud vajalikud abinõud ja teisest küljest olemas tänulik, ta võttis mult ära võimaluse ennast soojaks rääkida, öelda asju, millel oleks pärast saanud külge panna, noh näiteks idee lageduse ja ebaprintsipiaalsuse silte. Ma ei räägi sellest episoodist nii palju Olav vuti iseloomustamiseks kui nendele paljudele sõltuvusjoontele osutamiseks, millest tema töö olenes. Kultuuriosakond pidi looma õhkkonna, millega oleksid rahul nii keskkomitee sekretärid kui ka kirjanikud. Naijateiste loovate liitude inimesed muidugi ei olnud rahul ei ühed ega teised, aga, aga optimaalselt tuli taotleda lauskeelamine 1950. aasta laadis ei tulnud enam kõne alla, aga samuti mitte lauslubamine, sest Eestimaa üle oli palju vaimuvalvureid. Eeltsensuur oli ju põhimõtteliselt äärmuseni viidud, kui ka siin olenes asi konkreetsest lugejast, aga lisaks sellele tegeles Moskva tihti järel lugemisega. Üleliiduline kirjastuskomitee tellis sageli siseretsensiooni, see tähendab kinniseid retsensiooni juba ilmunud raamatute kohta ja meil oli hästi teada, et kui nende autoriks on Moskvas elav seltsimees nõu, siis tuleb jälle arutamise seletamiseni. See oli väga ränksüsteem. Tõepoolest totaalne järelevalve ja selle süsteemi reegleid. Selle süsteemi tegelikku olemust arvestades oli Olav vutt täiesti hea kultuurijuhi variant. Ehk tundis ta ametliku häälestatuse kõrval ka natuke liiga tugevat isiklikku sümpaatiat. No niisuguse heleda elurõõmsa dolla ühesõnaga elujaatava kirjanduse vastu saladuses ära lauludes ei paistnud tega nii palju erutavat kui selge, optimistlik ja sile fraas. Ja mõnikord nagu tõrjus eemale Arsise, mis oleks võinud tulla pärast põhjas ära käimist. Aga ma mäletan samuti Kaplinski Neljakuningapäeva lavastuse arutamist keskkomitees, kus oli mitmeid printsipiaalselt ründajaid, keelajaid peaaegu kõik olid printsipiaalselt ründajad ja keeled, kus minagi ei suutnud üle olla oma noh, mitte mõistetud hea kollaborant solvumisest, kui katsuda, peenelt väljendada kus õigupoolest ainult kultuuriminister Juhan Jürna lavastust väga selgelt ja väga valju häälega kaitses. Ja kus siis Olav vutt lükkas tagasi ettepanekud lavastusele jalamaid rist peale tõmmata ja tõepoolest vaevles selle otsuse tegemisel, kuidas ikkagi olla, sest et rünnak oli niivõrd tugev. Ja ma mäletan olulist positiivset osa, mis util oli Heino Kiige tondiöömaja kirjastamis käigus sellest ohutult pikaks veninud võitluses, mille poliitikutest tipposalisteks olid Johannes Käbin, Artur Vader, Leonid Lensmani, Edgar Tõnurist. Ja kui nüüd teoste juurest päriselt isikulugude juurde minna, siis tuleb meelde, kuidas keskkomiteesse kutsuti kord kokku suur kirjanike koosolek, ei olnud tulemusi, kirjanike kongressiga olnud. Ka mingit muud kohustuslikku päevakorras lihtsalt kutsuti keskkomiteesse koosistumist juhatas Käbin ise. Ja ta algas peale kuidagi veeretavamalt ja, ja vihja vanalt, kui ta harilikult seda tegi umbes nii, et me oleme nüüd siia kokku tulnud, et tõepoolest kõik hinge pealt ära rääkida. Kui teil on probleeme, lähevad lahendamist, siis tulge nendega välja ja nii edasi. Selles vaimus. Asi on nimelt selles, et järjekordselt tuli väga teravaks läinud vahekord keele ja Kirjanduse Instituudi, see tähendab enne sõda ja Kirjanike Liidu vahel. Nagu paar päeva hiljem uttide kodus aru sain, oli ola vutt lootnud selle koosolekuga asja ühele poole saada. Talle vist tundus, et ka Käbin on kaldumas sinnapoole, et vastasseisu lõpetamiseks tuleb Sõgel ohverdada. Aga tõepoolest, ainult kaks inimest esinesid selgelt ja teravalt, need olid Ralf Parve ja tamm. Teised ei teinud vihjetest ja üleskutsetest aru, saamegi ja vastasseis säilis Nõukogude lõpuni. Juba kerges erutusseisundis. Tegin vuti juures kodus häält, et miks tema uttu ometi kõike seda paremini organiseerinud, ühesõnaga ette häälestanud. Ut ei vastanud selle jutu peale sõnagi ja see oli muidugi loll jutt, sest üks osakonna juhataja ometi kirjanike läbi helistada ja ütelda, et vaat nüüd me hakkame sõkke maha võtma. Aga ta oli siiski helistanud, nagu minu vana märkmik nüüd tagant jälle meelde tuletas, ta oli minule Endale helistanud ja nii muuseas paar päeva enne seda palunud, et ma meenutaksin tale sõkla ja, ja Kirjanike Liidu liikmeid mõnedes oma tülides. Et ma tuletaksin talle meeldis õla süüdistusi kirjanike vastu ja nii edasi. Ja nii siis miks ometi mina sellest signaalist paremini aru ei saanud ja omakorda tuttavatele meestele ei helistanud. Nii palju omaaegsest poliittehnoloogiast? Kümnete asjade hulgast, mis mul veel rääkimata on, ma võtaksin ette uttide kodu Harju tänava majas, ma teadsin sellest vähe, aga uti uues korteris Raua tänava kooli kõrval raadiomaja lähedal käisin ma sageli. Juba siis ma kadestasin ja nagu päriselt ei mõistnudki seda viitsimist, seda energiakulu, mis külalistele läks. Mina olin seal harilikult üksinda, sest et jutuained olid töised. Ja ma küsisin ta mõnigi kord nõu, seega siis tõmmates vutti märkamatult nii-öelda kaasvastutajaks. Aga pererahva vihjed rääkisid ka paljudest teistest kodustest kokkusaamistest ja mõnikord oli mul küll tunne, Buddy juurest käib pidevalt läbi kogu Eesti tipp. Intelligents, ma pole kunagi näinud tal külalisraamatut, ta ei pakkunud seda niimoodi fikseerimiseks allakirjutamiseks. Aga kui niisugune tal olemas oli, võiks rääkida palju huvitavat, sest et need tegelased, kes nagu siis öeldi, Spravkades õiendites, kuulusid rubriiki, et esineb ka ideoloogilisi möödale, kõike ja puudujääke. Need tegelased leidsid utiga inimestena ilmselt väga hea kontakti. Kusjuures eriti sõltumatu mulje jättis osakonna juhataja sellega, et ta kutsus endale külalisi ka partei suletud puhkealale Keila joale. No käisin seal minagi, nagu laul räägib ja tõin koju banaane. Aga aga mina olin ikkagi enam-vähem ustav. Peatoimetaja. Möödunud nädalal oli mul siin külas nimetas noore vihase mehe nime ja teinekord teise noore mehe nime ja küllap seega utile arvele läks, kui ta aastal 1983 jälle toimetajaks sai. Kokkuvõttes oli see siis pikk aeg, kui ta kultuuri töölisoli tema memuaaride võimalikkusest on ajakirjanduses juttu olnud ja kui Ireenut ei pahanda, et ma aga nüüd juba Kadriorus kulgevat rahulikku koduelu erutavat ideedega häirin ja minu arust on need erutavad ideed, siis ma kujutaksin Olav vutti. Äärmiselt populaarse poliitika saadi autorina. Raamatute pealkirjad võiksid olla niisugused. Karl Säre, poliitiline biograafia, Nikolai Karotammepoliitiline biograafi, Johannes Käbini poliitiline biograafia, Artur Vaderi poliitik trahvi ja no esialgu sellest ehk aitab, mõni kirjastus võiks sellega endale nime teha ja küllap ka raha teenida. Hutile peaks muidugi loomaga abigrupi andmete otsida rolli, aga see asi vääris ette võtmist, sest Meil on juba hulk raamatuid, mis räägivad küll 60.-test ja räägivad ka 70.-test, aga faktid neis raamatutes pole miskit faktid. Sest tegelikke teadjaid on vähe. Ometi on seegi aeg vaja korralikult üles kirjutada. Ja lõpetuseks üks olupilt keskkomitee kinosaalis. Seal toimuvad praegu vist need välisministeerium pressikonverentsid ja nii siis seal kinosaalis on ning seminar neid poliitilisi seminare oli tol ajal seal väga palju ilmast ilma. Presiidiumilaua taga on mitu tähtsat meest esireas istuvat sekretärineiud, kelle poole suured juhid ülevalt püüne pealt aegajalt ülemuslikult viipavad. Neiu tuleb siis tippüles, saab soss mõne korralduse ja läheb seda siis kiirel sammul täitma. Korraga tõuseb Olav vutt oma toolilt üles, astub aeglaselt ise alla saali, räägib sekretärineiu ka mingi asja ära ja see läheb siis käsku täitma. Jõut läheb väärika näoga tagasi üles, oma kohale. See oli järjekordne saade sarjast 50 portree visandid kõnel esakesel tamm.