Me kordame nüüd Vikerraadios kavas olnud saadet, kus sarjas 50 portree visandid. Aksel Tamm kõneles luuletaja Debora vaarandest. Mina ei ole näinud seltskondlikke või noh, ütleme ühiskondlike asjade pärast, sekeldavad rabelevad Devoorata. Sellest ajast peale, kui teda pidevalt nägema hakkasin. Oleks selliseid võimalusi tegelikult rohkesti olnud. Sellest ajast peale, see tähendab siin siis alates 58.-st aastast, mil minust Loomingu toimetuse töötaja sai vähemalt igakuiseid Kirjanike Liidu parteikoosolekud, andsid küll ja küll võimalust oma sõna sekka öelda, nagu siis ajakirjandus öeldi, enam aeg-ajalt arvutati ikka kokku, kui palju keegi sõna võtnud on ja Debora Vaarandi-le küll leebis vormis, aga heideti ikka passiivsust ette. Üldiste küsimuste niisuguse laiaideoloogia arutamisega ei tulnud ta mitte kunagi kaasa. Kui mõnele konkreetsele teosele Kibuti liiga tegema siis ütles ta küll paar lauset vahele, aga seda ka kuidagi isesuguselt. Ilmak käreduse päratsemiseta pisut nagu imestunud, pisut nagu hämmastuses, et kuidas ometi nii lihtsatest asjadest aru ei saada. Kui kolm meest, mina kaasa arvatud kahetsusväärse ähvarduse tõttu põrutasid paar päeva igavene Debora Vaarandi üht juubelisünnipäeva Kirjanike Liidu juhatuse toa aknasse. Mingi geoloogide, raketi ja üks peoruum sellega täitsa nässu läks. Ei teinud ka Debora Vaarandi teist nägu. Juubeljuubel. Ma jubedalt kordagi, ma nüüd tõesti nagu kontrolliksin ennast kõrvalt, kordagi on tõsine sõna. Aga imeks pannes, et kas tõesti saab nii askeetlikult 40 aastat Erada, ütleksin ma ikka, et ma tõesti kordagi kuulnud tema suust üldist standard juttu niisugust kõmiseval fraasi poliitilisi banaarsusi mitte kunagi. Ometi kuuekümnendad, seitsmekümnendad kaheksakümnendad olid sellisteks tekstideks õige rammus toitepinnas. Sest peale kõige muu Debora Vaarandi ei olnud ju mingi erak, tuli kogu aeg tipus, ta sõitis ringi Nõukogude liidus väljaspool liitu aga juurikas ikka kaasas jutukamad fraasi kujundajad. Tal oli sageli võimalus Juhan Smuuli ette oma niimodi proovida, leeme laduda ja Smuuli ette lükata, Neid pidulikumaid asju korraldama ja peale selle varjus ta oma imeliku lapse hääle raha. Ma ütlen Imeliku sellepärast, et inimesed, kes te kurat ei tundnud ootasid talt imposonce väljanägemisega Järgi vähemalt metsosopranit, aga tuli päike lapse hääleke. Kunagistele aegadel see ilmselt nii ei olnud. Sellest muidugi. Sest sirbi ja vasara vastutava toimetajana töötades nüüd on siis aastal 1940 ja 41 ning 1944 45 kuus pidi ta ilmselt ka sekeldama juhtivat tooni kasutama ja olema ülemuse korraldaja. Debora Vaarandi tervikpildi saamiseks tahaks muidugi teada hea meelega, missugune ta ideoloogiarinde võitlejana siis välja nägi, aga kellelt seda enam küsida? Mõnede jutukatkendite järgi võib arvata, et sinna ideoloogiarindel tuss ta suuresti Anton Vaarandi tõttu. Kes Debora siis veel Debora hindi poliitilise kujundamise oma südameasjaks võttis? See ei olnud ilmselt mingi murdmine või ümberveenmine, ei ole põhjust rääkida, Anton vedas ta kuhugi kaasa või, või millegi sisse, sest materjal oli väga soodne. Sellest on Debora Vaarandi ise korduvalt rääkinud näiteks paar aastat tagasi pikast televisiooni intervjuus, mille tegemisel Me Ülo tuulikuga televisiooni toimetaja Katrin Seppelit Assisteerisime. Ta on seda rääkinud ka eriti tähendusmahukas intervjuus, mis on avaldatud Keeles ja Kirjanduses aastal 1996. Ja korra vaadanud, ei hooli sellest, et vasakpoolsus praegu põrmugi ei ole. Ta tuleb vasakpoolsuse kui oma maailma mõistmise alguse juurde ikka ja jälle tagasi. Tsitaat keelest ja kirjandusest. Märgid algavad inimesele algab kõik lapsepõlvest peale, kõik need mõjustused. Ka mina püüan ennast lapsepõlve kaudu seletada. Vasakpoolsuse oli sel ajal teine tähendus, noored inimesed, üliõpilased võib-olla pooled ikka olid vasakpoolsed, vähemalt korraks tuli Hispaania kodusõda, selge, kelle poolt ma olen siin märgid lõppevad. Aga teisest kirjakohast ma vaataks veel seda, mis tähendab siis enese äraseletamine lapsepõlve kaudu. Ma mõtlen just sotsiaalseid maailmapilti. Niisiis veel Debora Vaarandi tekst keelest ja kirjandusest. Suurt majanduskriisi maailma kriisime, tundsime Saaremaal Laimjalas samuti piima eest, midagi ei saanud kuskilt, raha ei tulnud, täiesti väljapääsmatu olukord oli. Korjasime pähkleid metsas, nende vastu sai poes, vahetage suhkrut. Koolis käimine oli peaaegu võimatu asi, mina olin üks väheseid, kes Meie vallast üldse gümnaasiumisse läks. Taluperedest oleks see muidugi võimalik olnud, aga seal ei olnud kombeks, et oleks tüdrukuid kooli saadetud. See oli minu ema teene, et ma Kuressaarde kuuli sain. Sellega see pikk tsitaat lõppeb. Varsti saab viis aastat porist rulli surmast porist rull oli Debora Vend elu voline sirbi ja vasara vastutav sekretär, kes lehe nii-öelda kokku pani ja hoolitseja aastakümneid ka uusi raamatuid tutvustava rubriigi eelist Politseis ta kirjutas iseneid tutvustavaid tekste, lõi nii väga ilusa bibliograafilise fondi Eestile oma rühi ja kaabuga maile kantsiga paistis ta linnapildis silma. Ta oli üks väheseid härrasmehi nõukogulikult luitunud Tallinnas. Kui pärast ta mulda sängitamist Debora juures istusime, siis küsis üks musta hea sõber, et miks siis polka ei läinud kooli nagu Debora. Me olime selleks liiga vaesed, ütles Debora, pole seda küll kunagi eriti rõhutanud, aga nii see oli. Ja ütle siis veel, et ülikooliski oli tema tänu Aadule adu hindile, tähendab, kes maksis Debora õppemaksu oma 60 kroonisest palgast. Aga minu 15 aastat hilisemasse ülikooli mälestusse kuulub kursusega kaaslane enda põld minust pisut vanema aastakäigu inimene, kes sõjaeelseid aegu meenutades rääkis malbe imetlusega tuhk madonnast lapsega. Just niisugusel klassikalisel kujul oli Debora talle tartust meelde jäänud. Aga siiski tagasi põhijutu juurde. Vasakpoolsus oli Debora Vaarandi loomulik siis. Ja rahumeeli näete selle loomulikust ka praegu hiljuti määrites Mihkel Mutt. Vasakpoolsed niisuguse inimesena, kelle jaoks on esiplaanil teadvuse sisud ideede ilm. Kõige intellektuaalne aspekt. Niisuguse inimesena, kes suhtub maailma kontemplatiivset, kes vaatlejate argutab, arutleb, hõlmab seda mõistusega, mitte praktiliselt vasakpoolne ei ole asine inimene, deklareerib Mihkel Mutt. Tartu intelligentsi 30.-te aastate vasakpoolsus. Mida me siis nüüd nagu silmas peame, siin sisaldas siiski ilmselt ka tugevat ühiskondlikku tooni. Ja ehk näiteks ka seda naiivutatistliku mõtet, et siia maailma sündides peavad kõigil olema võrdsed võimalused. Igatahes oli Debora Hint Anton tarandi vormimis tööks pehme savi. Ma ei oska öelda, millal võis tulla lõplik arusaamine, lõplik pettumine, ma söandanud seda ka päris niimoodi küsida. Mäletades luulerida, et valu üle ei mõnitada. Mõnda aega pidas Debora minu peale viha, see oli pärast neid televisiooni salvestusi. Rääkisin, ma ütlesin seal midagi niisugust, et sotsialismi ideedele tehti 20. sajandil küll selge lõpp peale. Ma just ütlesin sulle isegi kuidagi räpakalt, igatahes ei olnud Debora minuga rahul. Aga Kümnenda sajandi sotsialismiga ei saa ju ka rahul olla. Ja Venemaal elas Debora Vaarandi tõenäoliselt küll ilma poliitiliste armideta üle, sest et seisukord oli ju nii äärmuslik, nii ekstreemne ja leerid olid tolleaegse nägemise järgi küllalt selged. Aga see, mis algas pärast sõda, see ei saanud enam lihtsalt mööda minna või üle minna. Poliitiline nõiajaht ankeetides, nuhkimise, maania, inimeste jäik jaotamine, ustavatakse vaenlasteks, jõhker vägivald, kogu see 40.-te teise poole ja 50.-te alguse keeristorm, mida ülevalt kattis Vagatseb rahu jutt ja mille käigus Stalinit kui eksimatult ainujuhti taotliga, Eesti püüdlikumate, koolipoiste ja muidugi eesti intelligentsi pähe. See kõik oli ajuloputus, mille kõrvale Orwel kahvatub, mille totaalsust on täna isegi raske ette kujutada, sest loodus huumus nõudsid omaga sel ajal ja on needki päevad elatud päevad. Ja mina jõudsin ülikoolini ja Debora Vaarandi jõudis oma kõige nigela mate luuletusteni. Teda sulgutati muide ka eraelu pärast ja mulle ikka labasena tundunud anekdoot kolhoosnikute ühisest tekist muutub järsku armetult tõeseks. Enne Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni protokollides nihispaar lauset vanadest protokollidest teatatakse, et on saabunud kiri Debora Vaarandi kommunistliku moraali jalge alla tallama käitumise kohta. Siis üks sõnavõtja leerit Vaarandi käitumises on kodanliku vaba armastuse printsiip. Ma ütleks, et on signaale mustade juustega naine ei näe, see on peaaegu nagu luuletus. Niisiis mustade juustega naine on pidanud end kolhoosis heinaajal halvasti üleval. Seltsimees Vaarandi peab tugevasti järele mõtlema. Need on nüüd täiesti piano ja peanissima kohad kord, et ma ei taha ise lugeda, ka ette lugeda, see on natuke liig. Ma mõtlen lihtsalt seda, et Emajõeäärsest sinisilmsusest oli möödas vaid 10 aastat. Ja juba pidi päris selge olema, mis asi on totalitaarne elu. Oma koosa sai ka Anton Vaarandi, sest tema uus naine oli kehtiva doktriini kohaselt pärit klassi vaenuliku elemendi hulgast ja Anton Vaarandi tõsteti ülemkihist välja lihtsamate ametite peale. Nii lõpeb üks periood eraelus ja ma tahaksin arvata, et ka Debora Vaarandi maailma mõistmises Põhimõtteliseks tähiseks nii Vaarandi enese loomingus kui ka kogu eesti luules on 1957. aastal ilmunud lihtsad asjad. Sellest luuletusest, kui piirimärgist on räägitud kümned, ehk isegi 100 korda ja enam. Oma esimeses redaktsioonis oli see eriti rõhukalt vahetegemise niisugune piiri tõmbamise luuletus. Kõigepealt Loomingus ilmunud tekstist on hiljem ära kadunud niisugused read. Keevad ta katlad ja koorib ta nendelt kipuvad sopa ja saasta ikka ja ikka kui selgemaks saavad möödunud ja tulevad aastad. Aga ehk on neist välja võetud või pigem küll välja veetud ridadest veel olulisem teave, mille ma sain Tallinna biblio fiilide Tarandile pühendatud õhtult proo sarve käest ja tema teada oli lihtsate asjade esimene sõna olnud alguses mitte, astusin nagu praegu, eks ole, astusin lihtsate asjade juurde, toetasin lihtsale heale, vaid see esimene sõna oli olnud. Pagesin jah, nagu ma ütlesin, tsensuurivahelisega, mis ma ei usu minu mäletamist mööda pole Dewoodalt vist üldse kimbutatud. Jah, tõsi, kunagi oli tema Eino Leino tõlgete puhul häda mingite usuliste motiividega, aga see oli ka vist rohkem kirjastuskomitee meeste ametkondlik rahutus. Tarandi enda luule on tsensuuri poolt nagu rahule jäetud. Mina olen küll nende lihtsate asjade Praeguste algustega praeguste algusridadega selle praeguse alguses sõnaga harjunud astusin tundub mulle monumentaalsemana isegi nagu igavikulised mana. Ja 20 aastat pärast lihtsaid asju ilmuv luuletuskogu tuule valgel. Ja kui üks Päevakaja sealt välja arvata, siis on see roheline raamat lihtsate asjade muutumisest igavikuliste eks. Oli aasta 1977, ma olin juba üle 10 aasta kirjastuses olnud ja korrapealt ei tulegi meelde milliseid Brežnevi järjekordseid suuniseid seal 1977. aastal ellu viia tuli. Kindlasti oli palju eriplaani suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva tähistamiseks sedasama praegu ja arvutada. Ja Debora Vaarandi elas selles poliitilises kibelemises juba omaenda elu iseennast väärtustava, omaenese maailma süveneva inimese elu ümbritsevaga, sadu sidemeid, seda küll. Ja samas ikkagi nii sõltumatu, nii iseseisev ja nii ainuline. Niisugusena on ta osutunud oluliseks kõikide jaoks, kes raamatuid kätte võtavad. Tema Kadrioru kodu on aegade jooksul oma staatust muidugi muutnud. Kuna seal Juhan Smuuli elasid, siis oli see õige avatud koht. Sinna mindi mõistagi ka asja pärast arutama omavahelist juttu nõudvaid tööprobleeme. Muide, sellest valdkonnast Loomingu raamatukogus oli ilmunud William kõõlsingi romaan kärbeste jumal. Raamat noortest ja vägivallast vägivalla kurjast võlust. See vägedeostatus, uskumatu küll Eesti Nõukogude juristide silma alla ja siis ka hammaste vahele. Õige tähtis ametimees, kas mitte peaprokurör ise kirjutas kurja kirja sirbile ja vasarale põhitees oli, et kogu selle töö, mis õiguskaitseorganid hoolega teevad, laostav lagastav Loomingu raamatukogu oma ühe numbriga reageerides kurjust, vägivalda, tigedust, sirp ei tahtnud seda lihtsustavat rumalust avaldada muuhulgas ka sellepärast, et Loomingu raamatu pea kohal oli selletagi küllalt palju pilvi juures tundus, et selles asjas on vaja Juhan Smuuli toetust ja me läksime vist Paul Kuusberg iga kahekesi fina Kadriorgu, sina kuristiku tänavasse. Mina lootsin, et jutt kärbeste jumala ümber kujuneb lühikeseks, sest see romaan oli nii elus ja nii valusalt traagiline oma hinge lahkamisega. Aga Smuuli ei võtnud vedu. Sest tuli välja ka tema oleks eelistanud midagi optimistlikumad. Debora ei seganud ennast eriti vahele. Ta tundis Smuuli paremini ära, hoiak oli siiski ilmselge, temale Rowling romaan meeldis. Mulle tundub, et suurte ümber. Nüüd on jutt juba eesti noortest loojatest, videol kuuldigi tegelastest nende noorte ümber, kes ametkondlikud, olid ju Juhan Smuuli kogudus. Et nende noorte ümber võis Kadriorus mõnigi kord ka pingeid olla. Debora Vaarandi oli noorte inimeste jõulise kirjandusse tuleku üle 60.-te aastate alguses lausa õnnelik. Ja see oli üks ainuke mass kord, kus ma teda kirjandus poliitilistes asjaajamistes ära tahtsin kasutada ja tegelikult kasutasingi. Ainult et nii ei ole ka päris õige öelda, sest et Debora jaoks täiesti endastmõistetav võtta Paul-Eerik Rummo oma seminarirühma siis olid nimelt niisugused inkubaator Likud töövormid nagu noorte autorite seminarid, kus siis suured kirjanikud võtsid ja juhendasid noori inimesi. Ja pärast seminari võttis Debora Vaarandi osa kasutagem siin kantseliiti kogu oma autoriteedi jõuga. Esimese luulekasseti kirjastamiskäigust, kuuludes kasseti kolleegiumi ja kirjutades siseretsensiooni kirjastusele. Kui see esimene kassett, viis väikest vihikut seal pappkarbi sees Linda Ruud, Paul-Eerik Rummo, Mats traat, Enn Vetemaa, Arvi Siig. Kui see kassett ilmunud oli, kirjutas Debora kauni retsensiooni. Uue sajandi inimene ei pruugi ja aru saada, mis pingeid siin üldse saab olla, missugune see retsensioon siis veel oleks saanud olla, kui mitte kaunis ja kiitev. Aga kes kuuekümnendaid mäletab, mäletab sedagi, et uueneva luule põrnitsejaid oli parasjagu. Aadu Hindi pahameel kirjavahemärkide ärajäämise pärast oli nüüd kõige süütum, ehkki välja öeldud ekskaadee tra. Aga tõelisuse ja rahvalikkuse tollipulgad olid nii mõnelgi mehel taskust juba välja võetud. Debora Vaarandi endastmõistetav toetus uuele luulele oli seetõttu küllalt oluline. Ja veel kord see sõna, aga juba nüüd kitsamas mõttes. See toetus oli ka väga iseseisev, sest et Kadrioru vana sõber Lembit Remmelgas tahtis vist ikka veel revanši oma nurkasurumise eest Krossi, Niidu ja Kaalepi ümber toimunud luulevaidluses. Ja tema rääkis kassetist pigem pahasti kui hästi. Juhan Smuul ise see ürgandekas inimene oli uute annete puhul ka kuidagi reserveeritud. Et see viimane Debora jaoks oluline psühholoogiline probleem pidi olema, see on ju ilmselge. See kõik kuuluvusest Alo jaotusse, Smuuli teemaja ja diskreetsed kirjandusprobleemid aga peale selle Kadrioru maja atmosfääri vääri kuulub ju ka see, et Smuul oli igipõline Kirjanike Liidu esimees ja see tähendas ka seda, et välismaa no ja siis ka suure Venemaa külalised, keda 50.-te aastate lõpust saadik hakkas Tallinnas õige palju olema. De kõiki viidi sageli smuutide juurde. Debora oli vaba. Ja Juhan Smuul samuti, kui teda just miski vaevanud. Mõnikord eraldus Juhan külalisega oma ülakorrusel olevasse kabinetti ja siis käis all jälle arupidamine, kuidas ta oma kehva vene keelega ja igasuguste muude keeldeta seal toime tuleb. Radoime, ta tuli loomuliku ande ja on ilmselt ka keelelist. Igatahes on legendina põlistatud see, et nad ka Ramboll Saatriga hoogsalt suhtlesid ja kaua aega Väikese seltskonnaga meenutasime seda viimast fakti kuristiku tänaval Debora juures. Eelmise prantsuse suursaadiku algatusel ja osavõtul. Saadik oli nimelt huvitatud partria Bovaari Tallinna visiidi detailidest ja nii sai ka seekord arutatud, mida saartel Smuul ikkagi omavahel rääkisid. Sinna majja mindi lihtsalt niisama lihtsalt suhtlema. Kui Debora vanemad veel elasid, siis veidi külalised mõnikord ka allkorrusele, kus Debora isa esitas oma nahivistliku disaini ja vanaprouad. Rull hoolitses köögis suupistete eest ja seal majas oli kala küll alati. See maja on avatud ka praegu. Vähemalt on mulle nii tundunud, kui olen paar korda ennast külla küsinud. Ainult et eakaaslasi hakkab. Debora on muidugi ikka vähemaks ja vähemaks jääma. Ja korra rääkis ta sellest nagu metsas kõndimisest, kus lõpuks keegi ei vastagi enam uikamise peale. Aga oma hinnangutes minevikule ja tänapäevale, Eestile ja maailmale, kunstile ja inimestele on ta jätkuvalt iseseisev ja huvitav. Ja peale võiks koormast ju midagi nagu mahapudenenud olla, aga ei kõik oluline on kindlalt meeles, hinnangud on selgepiirilised ja loogilised kuulmine ja on kehvemaks jäänud. Ja see mõistagi takistab, aga elatud elu veendumused on kindlalt oma kohal. Kõhklused, lubamised, mida ta ühes jutuajamises kirjanduse loomulikuks olemisviisiks pidas, ta ütles vist nii. Mulle meeldib kogelemine kirjanduses. Veel üks tsitaat, keele ja Kirjanduse 96. aasta intervjuust. On midagi sellist, mida ei suuda endale päris selgeks rääkida. Endalegi ja kuidas sa siis hakkad seda teistele veel seletama? See ei ole päris kindlat tunnet kõikide sõnade suhtes, mida ma peaksin nüüd ütlema? Selle Debora Vaarandi jäneseiseloomustusega ma olen tänase jutu alguse juures tagasi. Ja enne lõpetamist veel kaks teadet. Kirjanike liidul on ilus komme oma vanu liikmeid jõulupuule kutsuda. Paar aastat tagasi rääkis hea tuttav eakaaslane. Mäletagi, kust see jutt alguse sai ja miks ta selle juurde tuli, aga igatahes ütles ta, et eelmisel aastal oli ta jõulukohvi ajal Deboraga pikalt rääkinud ja Debora vaated asjadele rahulikus elutarkus mõjusid mulle väga. Nii ta ütles. Mulle tundub siis, et vaata nagu, et terve aasta jooksul. See pidi olema küll elamus, kui inimene aasta hiljem sellest rääkima hakkab. Pärit Tartust, kus ma möödunud aasta lõpul Kreutzwaldi päevadel käisin. Kaks noort daami tahtsid vanadest asjadest rääkida ja tegid lõuna välja. Tegemist oli väga tõsiste ja rafineeritud teaduse inimestega ja täiesti uue põlvkonnaga. Noore põlvkonnaga. Rääkisid nii. Hiljuti õnnestus Debora Tartusse esinema kutsuda, ta oli lihtsalt võluv. Järjekordses saates sarjast 50 portree visandid kõneles Aksel Tamm, luuletaja Debora Vaarandi-ist.