Sarjas 50 portree visandid, kõneleb Aksel Tamm täna kirjanik Paul Kuusberg-ist. Varakevadel 1958 ilmus Paul Kuusberg Tartus Tähtvere tänavas muu ukse tahatuppa ka siis muidugi. Juhe pidime kokku leppinud olemast, vaevalt Loomingu peatoimetaja niisama ehku peale mööda linna kõndis. Minu elamisse pääses hoovi kaudu kaks väikest tuba. Hiljem ei ole ma jõudnud ära imestada, kui kergesti olid mu vanemad selle korterivahetuse peale läinud. Tallinna tuba Kadriorus Tartu toa vastu, minule ajutine elumõnu, neile naabrid elu lõpuni. Aga seal Tähtveres koos juuratudengist vennaga. Ma siis elasin sinna, kuusk tuli ja pakkus kohta Loomingu toimetuses. Kunagi hiljem rääkis ta ja pärast ta kirjutas sellest, et mõtte algatajaks no nii-öelda minu soovitavaks oli olnud Paul Rummo. Kes oli hiiremajas, see tähendab Tartu Kirjanike Majas kuulub mu sõnavõtt võõrkeegi talle neist rääkinud, igatahes Paul Rummol minust mingi mulje tekkinud. No ja on ka üks Paul Rummo, Kiri, mida ma tükk aega näperdasin, aga siiski jutuks ei võtnud, kui rummust saadet tegin. Ja ma ei rääkinud sellest, kas ka tema sünnikoduõuel paar aastat tagasi, kui ta ümmargust sünniaastapäeva tähistati ja mind oli sinna kõnelejaks kutsutud. See kiri on kibe etteheidet minule. See on niimoodi. Mina soovitasin mina, Paul Rummo, mina soovitasin tamme selle tee peale ja nüüd suhtub kirjastus ja tamm isiklikult niivõrd ükskõikselt Semperi ja Barbaruse kirjavahetuse käsikirja. Paul Rummo oli olnud selle koostajaks, selle käsikirja lugu on jälle omaette lugu, aga mina tahtsin lihtsalt riivata teemat memuaarid kui varjamine. Aga Paul Kuusbergi-le, ma tahtsin jälle oma avameelsusega muljet jätta ja hoiatasin teda, et minuga käib kaasas revisjonisti maine. See tähendas siis seda, et ma olin vaielnud koosolekutel vene kirjanduse õppejõu Johannes Phelpachiga, kes kuidagi ei tahtnud taluda teravusi Stalini-aegse poliitika aadressil. Erni hiirt olin ka korduvalt pahandanud ja tegelikult meie leppinudki ära, ehkki ta naine Aime hiiliva hiljem kui Tallinnas. Rannas elasime mitu korda, nagu püüdis seda vahekorda siluda, ehkki minuaegne kirjastus Erni Hiirelt uskumatult palju ja ilusti välja andis. Niisiis ma hoiatasin Kuusbergi. Ta vaatas mind natuke pilklikult ja ütles umbes nii, et ta ei näe mingit mõtet selles, et toimetuses töötaksid inimesed, kes mõtlevad kõik nii, nagu tema. Asi hakkas ilmet võtma. Kuusbergi ettepanek kujutas minule laisiale aspiraadile meeldivat võimalust mitte ainult Tallinna tagasi minna, vaid ka aspirantuurist enam-vähem auga lahkuda. Umbes nii, et töö pole küll valmis, aga nüüd on mind nii väga mujale ja, ja nii edasi, nima Daniel palgile rääkisingi. Kui kiiresti asjad korda saan, küsis Kuusberg mult. Ma arvasin paar nädalat, et läheb nüüd kindlasti, Kuusberg oli väga noobel. Ta võttis mu kohe palga peale. Paar kuud ma sain nii aspirandi stipendiumi kui ka loomingu olukirjeldust ja publitsistikaosakonna juhataja palka. Ja sõitsin siis oma viimast ülikoolipõlve rongisõitu Tallinna poole ja tundsin, et üks elujärk on läbi saanud. Mida mina Kuusbergist teadsin? Milline ta tookord tundus, milline ta tookord oli ja mida räägivad tekstid, kui need nüüd tänase pilguga vaadata. Tema esimest romaani müürid polnud ma lugenud. Juba aastaid hiljem tuli. Ähmis väga erutatud Maria Fjodor magulis Soova Eesti raamatu auväärne Vene toimetaja ja kurtis, ilmumas on müüride tõlge vene keelde. Jaa, Kuusberg, ta koebižeta, koebišid, lase tähendab, kirjutab igasugu hirmsaid asju. Me vaatasime need kohad siis läbi ja kui ma õigesti mäletan, siis õnnestus mul Maria Fjodorovna, kes üldiselt ei olnud ju mitte väga pelglik inimene. Mul õnnestus ta maha rahustada. Muuhulgas võib olla peamiselt just sellepärast, et Kuusberg nagu ma ütlesin, peab ise ja kaitseb ennast ise sellega. Lepiska toimetaja. Sest Kuusberg oli siis tähtis tegelane. Aga tookord, kui ta Tähtvere tänavasse tuli, oli ta oluline kriitikuna. Ja seda kriitiku algust nüüd natuke vaataksimegi. Kohe öeldes tema vägisõnadega vehklemise periood, mis siis nagu kuulus kohustusliku alguse juurde oli tegelikult õige lühike olnud. Ja raskel aastal 1950. No kui on tahtmist selle raskuse tõelist maitset tunda, siis võeta, kui ikka ja jälle Te need ajakirja akadeemia 11 numbrit, milles on avaldatud EKP Keskkomitee kaheksanda pleenumi, selle kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumi stenogramm. Nii siis seal raskel aastal 1950 ilmub Paul Kuusbergi artikkel ajakirjas Eesti Boševikad. See ilmub vaid paar kuud pärast märtsipleenumi märatsemist juulikuus. Ja selle pealkiri on tõepoolest paljutõotav. Bolševike partei Juhtiva osa kujutamine Eesti nõukogude proosa ja draamakirjanduses. Aga need väga kaalukad ringkonnad, kes ootasid Kuusbergilt printsipiaalselt jäme stiilis pähe ladumist ja märtsipleenumi tooni. Tänase keelega öeldis väga rõveda tooni jätkamist. Need pidid küll pettuma. Sest selle üleva pealkirja all ja enam kui 10 lehekülje peal pühendab Kuusberg pleenumi märatsusele ainult ühe lõigu. Ta nimetab kolme nime ja seda ilma sõimusõnadeta ilma kultuuri revolutsiooniliste siltideta, mis olid selle aja heaks tavaks tõepoolest kirjutada Andrei selliste tulla, sest et neid iseloomustab prorentaarse kirjanduse mahavaikimine. See on ju peaaegu objektiivse kirjandusajaloostiil. Ehk on natuke teravam lause Andresen Viidingu asjas seoses Jakobsoni draamaga elutsitadelisse puudutakshandreisenit, jal, Everesti romaaniga valgus koordis Sis Viidingu probleem. Aga ka siin on püütud säilitada väärikust nii kritiseeritavate kui ka autori artikli autori oma. Järgmise aasta aprillis aastal 51, niisiis avaldab Kuusberg samas Eesti Boševikus üleval, et ajakirjas Looming aastal 1950 ikka sellel murranguliselt märatsemise aastal. 16 valib selle ülevaatetegemise laadiks tooniks loetlemise isegi noh, vabandust sõna pärast targutamise rämedse, ta ei esita ohtlikke poliitilisi süüdistusi. Ja tõepoolest elulise toimetama kujuta nüüd ette endale Eesti bolševiku toimetaja kabinetti kuhu järsku hakkavad tulema telefonikõned, mis süüdistavad ajakirja hambutuses klassiteadlikkuse ja printsipiaalsuse minetamises. Ja miks ma niimoodi arvan, sest üsna varsti asub Eesti Kirjandusasju sellesamas ajakirjas Eesti bolševike korda seadma keskkomitee sekretär Leonid Lensmann ja tema käsitlus on juba printsipiaalne. See ilmub eesti Puševikus number 14. Aasta on ikka 1091, niisiis ja Lensman tõepoolest loobib hinnanguid mõlema käega, nagu öeldakse. Kui ta katkendlik moonutab, tegelikkust moonutab ja laimab ja autol peale selle on juba varem olnud mestis kodanlike natsioonistega alaväärtuslik heietus, dekadentlik salongi poeesia, avalikult natsionalistlikud, pessimistlik ideoloogilised moonutused. Ainult paar kuud on vahet, aga see on juba hoopis teine asi, see on hoopis teine stiil, on ka muidugi hoopis teine autor. Ma arvan, et just sel ajal hakkas välja kujunema selge Kuusbergi vastane leer. Õi noh, kui leerun, palju öeldes, ütleme, grupp. Parematel puhkudel võiks nimetada neid oponentideks teravamalt, ideoloogilistes vastasteks, aga kahjuks ka incinuantideks ja peale kaebajatakse. Olulisemaid kujusid oli Endel Sõgel kes ootas Roletaarse klassi kuuluvusega ja sõja läbi teinud võitluskaaslaselt Kuusbergilt teistsuguseid hoiakuid ja teistsuguseid tekste. Natuke hiljem, 50.-te teisel poolel. Ootasime kõik, kes me kirjandusega nii või teistviisi tegelesime, mida ütleb Kuusberg. Sest Palin oli surnud, üleliidulise Kirjanike Liidu teine kongress oli ära peetud, partei 20. kongress oli toimunud ja midagi oli muutumas. Aga iga natuke pikem samm kõrvale ja sai tõepoolest kohe vastulööke. See oli niisugune ideoloogiline ka puder, mis oleks vaimuvõitlusena puhta ideede võitlusena ju omajagu võluv olnud ja tegelikult oligi seda ainult et selle aja ideoloogia, kultuur, kunst ja kirjandus olid ju ametlikud riiklikud asjad ja iga lahendus. Nende puhul oli otsekohe ka kirjastamise küsimus, isegi inimeste isiklik saatuse küsimus. Niisiis me ootasime 1957. aasta lõpul Tartus ütleb Kuusberg sest oli teada, et tal on tulemas silbis artikkel. Ja tõepoolest, novembris ja detsembris ilmuski sirbis ja vasaras pik Paul Kuusbergi käsitlus pealkirjaga mõningast kirjandusküsimustest, mida pole üleliigne korra. Ja selle artikli tulek oli ette teada sellest ka see ootusärevus ja mure, sest et laias laastus oli Kuusberg olnud ju ikkagi parteiliste suundade mees ja seega pigem dogmaatik ja me kartsime nii-öelda retsi Tiive. Aga me kavatseme ilmaaegu, sest läbi kolme sirbi ja vasara esitas Kuusberg meetodi mõttes elegantse käsitluse, milles pidevalt tegi nagu need parafraseerida ühte teist klassikut, kaks sammu edasi ja ühe sammu tagasi, et tagalat kindlustada. Aga kokkuvõttes kuulutas ta ometi selgesti, et meie kirjanduse arengut on kahjustanud optilised ja vulgaliseerivad seisukohad. Et kirjanduspärandi õiget hindamist on takistanud vulgaarsotsioloogilised kontseptsioonid, et meie reaalse kirjandusele õnnetuseks normeeriv kriitika ja administreerimine kunsti juhtimisel on lubamatu. See on tolle aja keel, need on dolla sõnad ja väljendus, et neil on tolle aja probleemid. Aga siis tookord 1007 oli see võimaluste maksimum üheparteilise kirjandustegelase jaoks mitte ainult avaldamise võimalust ja mitte ainult selle süsteemis olemise elamise võimaluste pärast, vaid ka tema enda maailmakäsitluse mõttes, sest areng käib samm-sammult. Aga põhiolemuse poolest põhimõtteliselt oli Kuusberg selle artikliga valmis. Ja neile, kellele see põhiolemus väga ei meeldinud vastas ta järgmise 1908. aasta lõpus loomingus ilmselt seletades ennast ka iseendale. See on Kuusbergi artikkel pealkirjaga otsingutest ja õppetundidest. Kuusberg räägib sellest kuluaaritarkadest, kes, nagu ta ütleb, sisistades osutavad tuule lippudele. Inimestele, kes on ise teinud paar sotsioloogilisi vigu ja kes nüüd nende samade nähtuste vastu välja astuvad. Kuna ma täna veel korralikult tsiteerinud ei olegi, siis üks tsitaat sellest Kuusbergi artiklist märgid algavad. Pole aga hoopiski mitte juhuslik. Et dogmatismi ja vulgaarsotsioloogia avalikud vihasemad ründajad on need kest lihtsustavaid põhimõtteid on omal ajal püüdnud ellu rakendada mitte keegi teine kui see, kes on ise eksinud tunneb kõige paremini, mida eksimine tähendab. Juhul muidugi, kui on tegemist ausa, tõsise otsijaga, mitte tühise konjunktuurimehega Find märgid lõppevad. See meeldivalt. Lapsemeelne tekst ilmus juba siis, kui ma istusin Loomingus Loomingu toimetus laua tagant. Nüüd oma töötee teisest otsast alguse poole vaadates võin kogemusele võrdlusele tuginedes öelda, et esimese töökohaga mul tõepoolest vedas. Kuusbergi laad sobis mulle Loomingu toimetuses valitses normaalne asjalik, sõbralik atmosfäär. See toimetus polnud kunagi kontor ja kogu sisemine reeglistik lähtus ainult otstarbekust, et numbri ilusti välja saaks. Kuusberg ei peatoimetajad sent, kuigi ega ta nüüd endale pähe istuda ei lasknud. Ma ei mäleta, kuhu just neid kutsutud oli, aga ma olin lubanud minna vist mitmeks päevaks, isegi Pustriga rääkimata siis küll ütles peatoimetaja lühidalt ja selgelt, et tema tahab nüüd ja edaspidi teada, mis majas toimub. Noh, tal oli kindlasti õigus ja sellest jälkus. Mis puutub sisuliste töösse, siis siin püüdis ta pidevalt vältida äärmusi. No üks niisugune pisi näide, mis puudutab mind otseselt ühest kirjanike kongressi Slovskist mul kirjutada Loomingu kroonika jaoks ülevaate, selle kallal istus ta mitu tundi. Ta oli rahumeelne, aga tõsine ja ütles, vaadake, igaüks kuuleb asju isemoodi. Ega siin midagi valesti ei ole, aga muud räägiti ka. Ja siis jättis peatoimetama ülevaate avaldamata, aga maksis samal ajal kuninglikult kinni. Korra tõmbas ta mu tekstist maha kiituse Egond Aneti majanduspoliitilise teravuse aadressil ja seekord oli minu arust tegemist mingite vanade kihtide vanade arusaamatustega Kuusbergi Rannetti vahel. Sest niisugust põhimõttelist lahkeli ma seal ei näinud. Kuusbergile meeldis niisugune sotsiaalne leidlikkuse teravus. Aga muidu katsus ta summutada ja varjata isiklikust ja mida edasi, seda enam. Minust tahtis ta kirjutajat teha. Ta saatis mu põlevkivibasseini intervjuud tegema ja küsis kohe, kui ma tagasi olin. Nakas kaevanduses käite. Ja oli kuidagi pettunud, kui selgus, et ma ei olnud käinud. Ja varsti algasid peale jalutuskäigud. Algatajaks oli alati Kuusberg, kõndijate seltskonna kõige püsivamad liikmed olid Einar Maasik, Väino Ilus ja mina. Linn oli Kuusbergile tõepoolest väga oma ja lahti ta tundis kõrvalteid ja soppe, kus võis maha istuda ja no tänases keeles piknikud korraldada. See tähendas siis pudelite vorstijuppi ja Kuusbergi lugusid rahadest, mille ehitamisel ta oli seda või teist teinud. Ta viis meid paar korda ka ehitamisel olevale mustamäele ja me läksime pooleli olevatesse maja karpidesse ning istusime, jutustasime seal ja kuusk tundis end lõpmata koduselt ja taaselustas ilmselt oma ehitusmehe minevikku. Edasi on Kuusbergi mälestusteraamatus rõõmud ja pettumused kirjakohti, mis tunduvad väga tuttavad nende jalutuskäikude aegsete juttude järgi. Aga Pirita liivamägedes üritas ta kaugust hüpata ja torkis teisigi, aga ei teinud vahele jätmisest ka numbritele. Ühe tema provokatsiooni ohvriks ma siiski langesin. Olin Laulasmaal külas ja triangulatsioonitorni juurde jõudes hakkas ta pikemalt mõtlemata üles ronima. Mina kõrgusid, ei armasta, ma isegi kardan kõrgusi. Aga siis oli meie vanusevahe veel tuntav ja kui vanem mees krabinal ees pani, ma häbenesin tõesti maha jääda. Üles sain küll. Sealt alla vaadates nägin imeväikest Berta Kuusbergi, kes küll alguses oli ka tormakalt Pauli pidurdanud, see väike kogu kaugele all väikesed, puuduta ümber ajasid täiesti hirmu peale. Kaalla läks Paul Kuusbergi ees, aga eks see mulle üks šokiseansiga oli. Veto oli külal ehmunud näoga ja ilmselt olin ma samasugune ja veelgi enam Kuusberguli endaga muidugi rahul. Olen minagi seda torni kümned korrad uhkusega vaadanud ja poistele ükskõikselt teatanud, et seal otsas olen ma käinud. Mõistagi. Me rääkisime Nende kõndimiste istumiste ajal palju. Silvega sundimatu jutt, kusjuures Kuusbergi huvitas tõepoolest uus noorem seltskond. Talle võõras keskkond, ta tahtis teada, aga ta ei käinud peale, ta polnud pealetükkiv, intensiivne jutt pidi voolama vabalt. Minu üllatuseks tundis ta hästi eestiaegset teatrit. See oli olnud mu leivanumber, see eksimine 30.-te aastate keskpaigast peale nähtud teatrietendustega. Mulle tundus see nagu monopol olevat. Aga Kuusbergi ees ei saanud sellega üldse mitte edvistada. Sõna- lavastusi teadis ta minust paremini agreatškooperit. Taali veel sellest vanast heast möödunud sajandi eestlaste tõust. Kelle jaoks kunst, kirjandus, teater polnud mitte tarbetu iluasi või prestiiži märk, vaid elu loomulik ja vajalik osa. Muidugi oli nende jalutuskäikude endastmõistetavaks jutuaineks poliitika. Kõigi poliitikajuttude ajal oli Kuusberg tasakaalukuse analüüs ja mina kippusin ka lärmama vihastades sellega eriti väino ilusat. Kuusberg kõrvutas, arutles, mõtiskles korra Loomingu toimetuses läksime talle kallale rahvuse asjas, venestamine hakkas hoogu võtma, Tallinn hakkas tõesti muutuma vene linnaks. Ja ta siis läksin ma Kuusbergilt kui kõrgemalt poliitiliselt jõult aru pidama, noh, see oli ka muidugi lapsik, mis võis Kuusberg teha või otsustada. Ja temagi oli selles jutus skeptiline ja küsis, kas tahate siis siia reservaati. Me rääkisime üldse tükk aega, mitu aastat teie ja ma ei mäletagi, kas sina tuli pakkumise ja kokkuleppega või siis läksime kuidagi märkamatult üle. Aga mis sellesse reservaati puutub, siis muutunud tus Kuusberg rahvusliku ahistamise ja rahvuskultuuriga manipuleerimise asjas üha tundlikumaks. Vene keele brutaalne pealesurumine, mis läks ikka intensiivsemaks kõigis elusfäärides oli talle sügavalt vastumeelne, seda enam, et ta ise seda korralikult ka härra ei õppinud, aga ta tegi lingvistilisest hädast poliitilise vooruse ja ütles, et ka eesti keeles peab siin maal asjad aetud saama. Meie poliitikakõneluste tõttu sattusin maga ühte ta romaani. Tema jälgis üldiseid põhimõttelisi tendentse. Mind huvitasid rohkem ehk detailid, isikud, nende situleeritus võimukoridorides. Ja informatsioon oli tookord muidugi napimast napim ja siis ei jäänud muud üle, kui tuli vahtida pilte, portreesid, mis esimese mai seitsmenda novembri demonstratsiooni ajaks võidu väljakule üles pandi. Nende järjestus laskis mõnigi kord ainult asju, mis hiljem mõnikord õige pika aja tagant tõepoolest õigeks osutusid. No seda pildi uurimist Kuusberg naerabki oma romaanis. Aga see ei tähenda hoopiski Poleks isikutest rääkinud, neid taas mõtlikult analüüsinud. Ta ei kippunud seda ise väga tegema, aga ta oli valmis jagama oma nägemist, kui temalt küsiti, kes on remmelgas mida ta tahab, kes on Arnold Green, millega seletada tema söakust, rahvusküsimusi ja nii edasi. Samas hoidus Kuusberg vähemalt tutvuse algusaastatel rääkimast oma vastastest oponentidest pinga meestest. Ta ei kasutanud oma vähemkogenud jalutuskaaslasi pahameele väljavalamiseks, ehkki me oleksime ju tänulikud kuulajad olnud. Ehk aimub sellest ka teatud ette, vaatlikkus meis kindlasti Kuusbergiga kaasas käib. Teisiti poleks ta saanud nii kaua Kirjanike Liidu absoluutses tipus püsida. Aastast 1957 kuni aastani 1983 oli ta ju vahetpidamata kas Loomingu peatoimetaja, Kirjanike Liidu juhatuse sekretär või siis 1976 kuni 1093 Kirjanike Liidu juhatuse esimees. Ta alustas üks aasta pärast Ungari ülestõusu mahasurumist ja lõpetas kaks aastat enne Gorbatšovi tulekut. Selliseid aastaid endale ise muidugi ei valita. Aga Kuusberg võttis ka nendest aastatest kõik, mis võtta andis. Mis üha tugevneva parteilise pressitingimustes teha saime. Ja mitte ainult taktikalise kavaluse pärast, vaid selge sisemise äratundmisega arenemisest ja uuenemisest tõida Kirjanike Liidu juhatusse, uue põlvkonna mehi. Ja ta arukesta kaalutes. Ta oli ettevaatlik ja püüdis vältida äärmusi. Ta teadis, et iga asja pärast ei saa minna. Selleks tunnista süsteemne parteid liigagi hästi. Aga kui ta juba sõtta läks, siis ta ka võitis. Sõdeli. Pall polnud rahul mitte ühegi Kuusbergi romaaniga puiesmüüri välja arvata. Ja silla kaebekirjad ilmselt aitasid kaasa sellele, et kuus kõrge ilma Moskva riiklikust preemiast Ants Saar ja Egon rannet küsisid, miks juhib Kirjanike liitu nii ebakindla maailmavaatega mees ja viis noort meest nõudsid Kuusbergilt hoopis teravamat vastu astumist parteilastele lollustele. Selles erinevate tungide mängu väljas säilitas Paul Kuusberg rahuliku meele Impazance olemise ja sai oma kirjanduslaevaga mööda niis külladest kui ka harjudistest. Need aastad Ungari ja Gorbatšovi vahel olid ka Kuusbergi pika proosa Kuusbergi sure, proosaaastad. See oli enne üht kirjanike liidu kongressil, kui olime sattunud kõndima kahekesi olime kaupmehe tänaval, läksime mööda seal olevast olnud kinomajast kui Kuusberg järsku hakkas vaikselt iseenda üle arutama iseenda kui kirjaniku üle. Praegu räägitakse küll väga kõlavaid sõnu sellest, mis ma kirjutanud olen. Aga ma olen ju kriitilise meelega inimene, ma saan ju aru, et minu tähtsus on ajakajaline. Sellega ei püsi väga kaua, umbes nii ta rääkis mõtlikult, jah, loomulikult natuke nukralt. Ma kuulasin mingi harda respektiga, mis tegi täiesti võimatuks optimistlikud hüüatused selles stiilis, et no mis sa nüüd, no mis nüüd küll saab, näed ja, ja nii edasi. Aga siiski jääb ju, jääb see visa ideoloogia sõrestiku avaramaks lükkamine, see see puuri laiemaks pressimine kui nii-ütelda, mida ta tegi viga romaaniga jääb lappe tõuse. Leidlik konstruktsioon jääb üheöö, tervikkujund, see lõputu astumine, sammune tammumine nagu eikuhugi minek, selles on ju eksistentsiaalse mõtlemise haaret. Ja kindlasti jääb vihmapiiskade nukrus. Aru saamine illusioonidega on läinud nii, nagu illusioonidega ikka läheb. Selle raamatu puhul mäletatavasti kirjutas Ain Kaalep Kuusbergile luuletuse. Kuusbergi proosat on tõlgitud 30-sse keelde ja sellest on palju kirjutatud. Vähe on kirjutatud tema mälestuste raamatust rõõmud ja pettumused mille väljaandmine oli kirjastuskooperatiivi kupar. Meeldivalt eetiline algatus raamatu ilmumisaasta on 1996. See on tihe, lausa tihke mälestusteraamat, faktirohke, asjalik Eesti vabariigi töölisnoore elu kirjeldus kus me pea vajalikuks küllalt pikalt peatuda ka 1940. aastal. Tänases ka minul endal sageli must-valges skeemis on Kuusbergi poolt esitatud rahvakihi kogemuse ja tegevusloogika teadvustamine väga oluline. Ja selle kallal peaks istuma kindlasti koos Kuusberiga. Jaga dialoogis temaga. Sest et täielikult aktsepteerida tema hoiakuid elust ja sündmustest kuni 20. juunini 1940. Seda enam, et ka nende puhul põimub sisse 90.-te aastate ümber hindav Kuusberg. Tahaks siiski klaarida küsimärke, mis tekivad juba pärast varese valitsuse paikapanekut. On niisugune tunne, et Kuusberg kipub kergelt üle tähtsustama funktsionäri hoiakud, kaasamine, hoiakud võib olla ületähtsustama kõige õigem sõna, ma mõtlen selle all ta kipub seda laiendama, ta kipub selle üle kandma seda hoiakut kandma nii-öelda kogu rahva peale. No näiteks imelik, et julgeoleku organite jõhkrusele ei kujunenud suuremaks ohumärgiks nii tundlikule, inimesele kui seda on Kuusberg ise, on imelik, üsna leebe suhtumine valimistesse, mis ometi isegi minusuguse poisikese jaoks olid lihtsalt tsirkus oma ühe kandidaadiga. Aga noh, Kuusberg oli komisjoni liige ja selles asi ongi. Ta oli juba nii punase asja sees, et tal ei tuldud kah enam kurta Mäega kõhklusi avaldama ja sellepärast räägita seal asju, mille puhul nagu ma ütlesin, tahaks veel aru pidada ja tahaks ka vaielda. Aga muidugi saan ma niimoodi rääkida ainult oma hilise sünniõnnistuse tõttu, nagu kõlab see sakslaste termin. Aga põhjust edasi rääkimiseks siin on. Kunagi väga ammu muigasime pist üheskoos Kasahhis kus neile sealses Kirjanike liidus demonstreeriti Aqsa kallide nõukogu vanamehi, kellel oli oma kooskäimise tuba, no las nad käivad, jalutavad, ütles päris esimees. Võib-olla oleme praegu natuke üleolevad ja lohakad Eesti halli ajuvarud Aasias, eriti kui tegemist on vanade ajudega. Seal järjekordne saade sarjast 50 portree, visandid ja mikrofoni ees oli Aksel Tamm.