Tere, mina olen Riina Reiman-Männiste ja mul on suurepärane võimalus tutvustada teele meie tänast stuudiokülalist. Estonian Business kuulisuhte Valdo 100 teeninduse juhtimise õppejõud Tiina Tšatšova, tere tulemast. Tere päevast. Täna me räägime käitumisest, sest elus on nii mõnigi kord selliseid situatsioone, kus sisetunne ja süda ütleb üht. Aga kuna üldsus käitub, toimib teisiti, siis miskipärast ikkagi allutakse üldsuse survel. Mõnikord jääb hinge veidi kripeldama, et ma nüüd täna nagu kõige viisakam eeskujulikum ei olnud. Me räägime ka suurimatest apsakatest igapäevaelus. Tiina Tšatšova, millise hinde viie palli süsteemis te annate meie käitumiskultuurile? Ma ei julgeks anda hinnet kogu eesti rahvale. Sellel lihtsal põhjusel, et me oleme ju kõik erinevad inimesed, erinevad isiksused erinevatest kodudest, erinevatest organisatsioonidest. Ja ega inimene on mõjutatav ja küllaltki sagedasti mõjutatakse teda positiivselt, aga vahetevahel võetakse omaks ka need asjad, mis meile sugugi endale ei kipu meeldima. Aga paraku kui ma näen, et ümbritsev keskkond käib vastavalt minu jaoks küll mõistmatutele, aga nende jaoks kindlatele tavadele, siis olenemata sellest, et minu süda ja mõistus ütleb, et nii ei peaks, ometi ju käitun nii. Kui me võtaksime aga keskmise, siis oleks vähemalt tubli 4,5, see on ju suurepärane, aga millised siis on need situatsioonid, millal te mõtlete, et nii ei peaks? Vahetevahel olen mõelnud selle üle, et, et on sellised lihtsad ja loomulikud asjad, mida õpetatakse igas kodus ütlema tere ja head aega ja ütlema vabandust. Kummaline, see, et me heidame endale väga ette seda, et me näiteks mõnda asja ei tea. Ja selle asemel et pererahva käest küsida, et aga vabandage, palun, kuidas ma peaksin antud olukorras käituma või mida ma peaksin selga panema või kuidas ma seda dokumenti peaksin täitma, siis mingi osa inimestest arvab, et kuidagi piinlik on küsida kelneri käest, aga mis vein sobib selle toidu juurde? Me ei saa kõiki asju maailmas teada. Ja sellepärast on absoluutselt loomulik, et me küsime need inimesed, kes ei küsi, need eksivadki ja pärast nad heidavad iseendale ja teistele inimestele seda ette, et nemad eksisid. Vahel ma olen mõelnud, et enesekindluse märk on see, kui ma julgen küsida. Aga ebakindluse märk on ilmselt see, kui ma küsida ei julge, siis ma saan ise aru, et ma midagi valesti tegin. Ja, ja siis ma heidan seda kõikidele teistele ette, et maailm ei käitunud minuga kohaselt, kuigi ma ise põhjustasin selle. No ja võib-olla üks selline sõna ka, et et kui ma midagi palun teiste inimeste käest, siis sõna palun tuleb meil päris kergesti üle huulte. Aga tänan, ei kipu alati meelde tulema. Ja võib olla vabandust, ka ei tule hästi meelde, kas me oleme teie arvates piisavalt tähelepanelikud üksteise suhtes? Ma olen päris tihti mõelnud sellise sõna üle hoolivus, et tegelikult me oma sisemuses ju hoolime iseendast ja oma lähedastest. Aga tegelikult võib-olla selle peale, et seesama tiim, kellega me iga päev kõrvuti koos oleme need kolleegid, et see on üks osa meeskonnast ja ja ütlevad meie elust ja meie lähedastest ja tegelikult need inimesed, kellega me tänaval koos olema ja see on ka keskkond, milles me tahame olla. Aeg-ajalt tuleb ikka mõni inimene Ameerika ühendriikidest tagasi ja ütleb, et aga kõik seal ju naeratavad. Ja eestlased nii tihti naerata. Aga selle eest eestlased ei ole ka mitte kunagi oma suhetes pealiskaudsed. Et ma olen ikka vahest naljaga pooleks öelnud, et kui eesti meestleb lõpuks oma pikaajalisele elukaaslasele abikaasale, et ma armastan sind, siis ta võib olla 30 aastat selle peale mõelnud. Ja lõpuks ta ütleb selle välja, see on ka siiras. Mõneski riigis öeldakse sulailav ju nii lihtsalt, aga pärast ei mäleta isegi, mis su nimi on. Nii et, et kõik need asjad on nii ja naa. Kuidas teile tundub, kas elementaarne viisakus on see elu jooksul omandatav, et ükskõik milline on ka minu lapsepõlve olnud, võib-olla ma saan hiljem oma teadmised kätte ja ma võtan need omaks või on siiski teatud pagas, millega siia ilma sünnitakse, see on nagu inimesega kaasas käiv omadus, et kellel seda on, kellel seda ei ole? Kõik minema õpime lapsepõlvest tuleb meile lihtsalt palju lihtsamalt kätte ja samamoodi on ju käitumisega, et kui mind on lapsest saadik kasvatatud, palun ära pauguta uksi, ära karju kõva häälega, pese ennast söja noa ja kahvliga ära kolista. Ära pane muusikat nii kõvasti mängima, et keegi teine seal ümbritsevas keskkonnas ei saa enam oma asju teha, see on minu jaoks võib ju hea olla, aga aga ma ei ela üksinda siin planeedil. Siis kõik need asjad, mida me omandame lapsepõlves ja, ja nooremas eas, siis need tulevad nii lihtsalt kätte tekivadki sellised heas mõttes refleksid, et ega me ei mõtle, kuidas me käituma, mida me teeme või kuidas me selle lause moodustame. No kasvõi selline elementaarne näide, et, et eestlastele nii omane, et kui, kui me kuule, mis öeldakse, mida, kuidas, aga ei ole ju keeruline öelda, kuidas palun. Ja, ja selles suhtes kõik see, mis on sisse kasvatatud, see on nii loomulik. Minu kogemus ütleb ka seda, et kui neid asju ei ole õpitud õigele, kõik on võimalik juurde õppida. Ainukene asi on see, et kõik, mida me oleme juurde õppinud, on ju palju vähem aega olnud seda kõike omandada ja jaa, jaa, must saavutada. Ja siis võib-olla selline situatsioon, et kui on tugev närvipinge näiteks äriläbirääkimiste ajal siis ma ei saa ju jälgida oma käitumist, et ega ma ometi lasuta laua peal ja ja, ja ega ma ei joo vett luristades või iga, ma ei noki nina näiteks. Ma pean keskenduma sellele teemade ringile, mis on antud päeval või hetkel eesmärgiks. Vot need inimesed, kes on hästi kasvatatud, need lihtsalt märkamatult käituvadki kogu aeg hästi eriinimesedki õpivad kõiki neid tarkusi täiskasvanuna siis ei ole mitte midagi, tehas ei tule enam välja nii loomulikult. Ja, ja kas või selline tore lugu, et vahepeal tulevad ka sellised huvitavad käitumistrendid nimetame seda siis niimoodi, nii nagu see põse suudlemineembamine on, mis on iseenesest ju hästi armas ja tore. Aga mina küll ei mäleta lapsepõlves, et et eestlased nii väga oleksid üksteiselt päris kinni võtnud, tänaval ja kallistanud ja musi andnud. Ja me unustame ära, et, et me ei saa võtta seda brändi üle, me peame ka kultuuri üle võtma, sel juhul. Selle lause ütles kunagi üks minu Tartu Ülikooli tudeng, et eestlased võtavad üle brändidega, unustavad ära kultuuritausta. Ja ütleme siis nii, et, et suudlemise bränd on tore küll, aga me peame teadma ka kultuuritaust, et jäldikaga see embamine ja põsesuudlus meeldib ka sellele inimesele kes on sinu objektiks sellel hetkel või subjektiks, kuidas siis soovid nii üht kui teist võib ühe või teisena, võib seda vaadelda. Järgmine asi on siis see, et et kas reetsele tehniliselt õige, kuna sa lapsest saadik ei ole juba suudlust harjutanud, siis ilmselt ei tea, et huuli ei pandagi teise inimese põse vastu vaid peatatakse hetk enne seda, kui kuuled, peaksid jõudma põseni. Ja, ja kõige selle juures, et, et kas su kehakeel näitab nendesse tõeliselt, hoolid sellest inimesest või sa teed seda selleks, et näidata kõigile, et mina juba oskan, mina tean, et see on parajasti moes. No see on nüüd läbi väikese huumoriprisma öeldud.