Kuna spektrit tänane päev on või tänane saade on pühendatud tööteemadele, siis nende õpetus Ivade kaalustame ka just nimelt töösuhetest ja, ja sellest, kuidas üldse töösuhteid headena hoida. Anett üks suurem segadust tekitavam käitumis vorm on see sina vorm, et et ei teata kui ülemuse ja alluva vahel, et kuidas sina, vorm peaks kujunema, millal, kes teeb selle sina peale ülemineku ettepaneku keskkolleegide seas, kui, kui suhtled oma kolleegiga võib-olla juba viis või, või 15 aastat ikka täiendatakse, samas kohtab mõnikord inimest elus esimest korda, tekib selline väga hea klapp ja mitte miski ei takista sina peale üle minemast ja võib-olla mõnikord minnaksegi ja samas kõrvalvaatajad halvustavad ja ütlevad, et no kuulge, nii see nüüd ka ei sobi. Tore on, kui me elutarkust loeme raamatutest ja eesti keeles on ilmunud väga suures koguses igasuguseid häid soovitusi, kuidas ühes või teises olukorras käituda ja ja kuidas tere öelda ja kuidas ennast esitleda ja kuidas teisi esitleda ja millal öelda sina ja Milan, millal teie, nüüd me peame arvestama sellega, et kõik need soovituslikud käitumisreeglid, etikett, see pannakse paika lähtuvalt Eestimaa ajaloost, traditsioonidest, kommetest, gaasi, Indomineerivast, usundist, igal organisatsioonil, igal asutusel, onu, maa, kultuur, igal organisatsioonil ongi pisut erinev kultuur, see ongi õige. Nii peab minu hea õpetaja. Väga austatud proua Mai väljas, kes on tegelikult emakeeleõpetaja, ei ole mulle küll emakeelt õpetanud, aga ta on õpetanud mulle elu on öelnud kunagi hea lause, et iga rahvaetikett on kirja pandud selle rahva vanasõnades. Ja kui ma mõtlen oma eesti vanasõnade peale, siis seda tarkuste, seda kultuuritausta on seal väga-väga palju näha. Hakkame kasvõi sellest lihtsast asjast peale, et tegelikult algab asutuse töökultuur sellest, kuidas käitub asutuse juhtkond ja sellest, kuidas siis inimene tööle võetakse. Ja kui personalijuht võtab inimese tööle ja enne kui ta lepingu alla kirjutab, siis normaalses asutuses ju selgitatakse, mida inimeste ees ootab. Millised on ka käitumistavad antud organisatsiooni kultuurist lähtuvalt, miks need tavad sellised on? Ilmselt sellepärast, et klient mõistab meid paremini, sest ükski organisatsiooni ju ei käi iseenda lõbuks koos. Ja osades asutustes kombeks kohe alguses öelda, et oma klientidega me suhtleme ainult teie-vormis. Aga meie siin majas räägime sina-vormis. Nüüd ühtegi inimest ei saa kunagi sundida ütlema sina väga noore inimese, nagu mina alustasin oma tööd, siis minu gruusia rahvusest isa, kes tunnetas keele nüansse, eesti keele nüansse, ilmselt natuke teistmoodi. Ütles mulle tina, mõtle väga järele, enne kui sa hakkad rääkima inimestega, sina ja tegemist on tööalase suhtega. Et teie on teatud piiranguid toetav suhtlemisviis, et see on nagu märkamatu sein, mis ei luba minna familiaarsed. Hästi lihtsa näitena, et väga lihtne on öelda eesti keeles. Tiina, sa oled loll. Kuidas kõlab, Tiina, te olete loll. Seal kõlab veidi naeruväärselt ja Halba ei ole sina rääkimises halb, võib-olla see, kuidas me räägime. Loomulikult enamalt jaolt ärikultuuris, peetakse normaalseks Teie suhtlemist. Aga kui me nüüd asutuse siseselt otsustame minna üle sina peale, siis ettepaneku teeb alati positsioonilt kõrgem. Me peame nüüd endale selgeks tegema ka selle, et meil on ametialane suhtlus ja ametiväline suhtumised ametialases suhtlemises. Vanus ja sugu ei määra mitte midagi, määrab positsioon. See, et eesti härrasmehed on jäänud härrasmeesteks ja reeglina ikkagi püüavad daamide naisterahvaga alluva sisenemise püsti tõusta ja rääkida teie olla sellised viisakad ja ootavad käsi ulatatakse, siis on väga ilus Eestile omase kultuuri osa. Aga me seda nõuda ei saa. Tegelikult on niimoodi, et ülemus teeb alluvale ettepaneku teie pealt, sina peale üleminekuks alluvale jääb alati õigus otsustada, kas ta võtab selle ettepaneku vastu. Aitäh ja ametivälises suhtluses on kõik see, mida meil on kodus õpetatud. Ettepaneku teeb alati naisterahvas või tunduvalt vanem inimene. Nii et selline respekt peab alati säiluma. Aga mida ma absoluutselt heaks ei kiida, igasugust familiaarsed, kui me ametialases suhtlemises lähme teie pealt üle sina peale, siis iialgi ei tohiks muutuda selliseks oma poisilikuks ja õlale patsutavaks tooniks. Mul on üks kord ka kõrva riivanud selline asi, kui ma kuulasin ühte intervjuud tolleaegse vabariigi peaministriga. Ja paali sporditeemaline ja siis see intervjuu oli täpselt teemal aa kuule sina. Kui kaks ametiisikud suhtlevad isegi siis, kui nad lapsepõlvesõbrad olnud siis avalikkus ei taha mitte olla kolmas seal saunalava peal ja klienditsoonis. Meie kõige tähtsamate edutoojate läheduses, mitte kunagi, ka kolleegid omavahel ei tohiks olla liialt omapoisilikult, kui me peame asutuse suvepäevi siis võivad need suhted olla natukene teistsugused, aga loomulikult. Ja mida korrektsemad nad on, seda vähem on veel tegelikult probleeme. Samas suheldakse ju ka telefoni teel ja kuidas oleks õige, kui mina helistan, kuidas ma peaksin ennast tutvustama, kui ma ajan tööasju? Ega vahet ei ole, alati öeldakse tavaliselt ikka tere ja siis öeldakse, kes helistab millisest asutusest ja millises küsimuses. Ja teine pool võib käituda väga erinevalt. Tavaliselt öeldakse ka tere, öeldakse, milline asutus on osades asutustes nõutakse, et ka telefoni vastuvõtja ütleb oma ees ja perekonnanime ja positsiooni. Nii ja naa, see sõltub tõesti sellest asutuse kultuurist ja eesmärgist. Ja edasi peaks ta kindlasti ühendama täitsa teise inimesega, kusjuures ta teatab teisele inimesele, kes on, kes on, helista emis küsimuses. Võib juhtuda, et isa sellel hetkel vastu võtta, siis ta annab teile informatsiooni edasi, ütleb, millal te võite uuesti helistada või et teiega võetakse uuesti ühendust. Kuidas oleks stiilne kirja teel suhelda, kui on tegemist teadetega, mis ei eeldavast? Kunagi rändasin ma pikki täid kuulsusrikka eesti poistekooriga, neljanda Estonia poistekooriga mööda maailma alati imetabki selle üle, kui hea meelega võtsid meid taas vastu kõik meie välismaal elavate eestlaste perekonnad ja ka need välis, välismaalaste perekonnad, kelle kodudes me olime. Ükskord minu käest küsiti, miks see nii on, et vahetevahel nii mõndagi enam ei tahetud teinekord näha. Ja kui me siis mõtlesime kõik koos selle üle siis tegelikult järeldus oli väga lihtne, kui me koju tagasi jõudsime Ja mina, meie kirjutasime kirju kõikidele nendele organisatsioonidele ja, ja võõrustajatele, kes olid kollektiivsed, olnud, aga kõik meie poisike pisemast, kõige suurema meheni, sest seal on ju ka meeskoori juures. Kirjutasid tänukaarte oma peredele ja, ja soovisid ilusat jõulu ja soovisid palju õnne sünnipäevaks ja nii edasi ja nii edasi. Meeldiv on, kui sulle helistatakse, öeldakse, suur tänu. Küllaltki sagedasti. Me ei kirjuta enam kaasajal nii kiire on. Aga mina ei pea seda õigeks. Tänan ütlemiseks piisab mõnest sõnast südamlikult paberile pandud. Ja see, mida me räägime, see ununeb meil tihtipeale ära ka see ilus, mida räägitakse, see, mis on paberil, seda me vahetevahel vaatame pikka aega üle. Ja minul on salvestatud terve hulk selliseid toredaid meile, kus on midagi vahvat öeldud või või SMSe. Ja mul on kõrvale pandud sellised ilusad kaardid, mida mina olen saanud. Ja, ja tegelikult on nii hea tunne, kui inimesed seda väärtustavad. Ja siis ma mõtlen sellele tegelikult väga palju, me teeme asju ja, ja ei tahagi mingit tasu. Aga see tagasisidet läks hästi või ei läinud päris hästi, see on ülioluline. Aitäh teile, Tiina Tšatšova, täna stuudiosse tulemast, nädala pärast saame teie abiga jälle veidi täiuslikumaks. Suur tänu kutsumast, suur tänu kuulamast ja siis kohtumiseni.