Kolostio antiikaja Hollywood sellist pealkirja kannab tänane keskööprogramm. Mina olen Piret Pääsuke ja tahan eeloleva tunni jooksul meenutada üht suurepärast filmi sajandivahetusel valminud gladiaatorid, kuid ühtlasi meenutada ka aega rohkem kui 2000 aastat tagasi, kui toimusid selle filmi sündmused. Kui palju on ühist fiktsioonile tegelikkusele, millest paari viimase aastaga tulnud ilmsiks uusi fakte, sellestki tuleb juttu. Muusika pärineb gladiaatori filmist, selle autoriks mainekas helilooja Hans Zimmer. Gladiaatori mänge hakati korraldama juba kaks ja pool 1000 aastat tagasi. 500 aastat hiljem saavutas nende populaarsus impeerium romaanumis kõrgpunkti. Kuid isegi 21. sajandil alluvad massid brutaalselt võitluste lummusele. Toimuga need siis küll ainult kinolinal. Londonis tipptehnoloogia sepikojas, mil sündis kõigi aegade kõige keerukam ja kallim gladiaatorifilm Ridley Scotti lavastatud gladiaator. Modernse ima animatsioonitehnika abil loodi vanade roomlaste maailm nii plastiliselt, nagu seda iial enne kinos pole näha saanud. Tükk tüki haaval sündis antiikne Rooma linn. 2000 aasta Eestimaailma naba. Linna kolisti loomiseks kulus visuaalefektide loojatel rohkem kui kaks aastat. Iga detail konstrueeriti täpselt arheoloogiliste andmete järgi. Kümned üksikvaated kombineeriti lõpuks perfektseks kogu pildiks. Arvukate teiste auhindade kõrval võitis gladiaator viis filmimaailma kõige ihaldatuma auhinda. Oscarit. Kuldse mehikese said ka neli visuaalefektide loojat. Kuid see, mis toimub filmis kolostame areenil, ei vasta paraku ajaloolisele tegelikkusele. Sõjavankrite võiduajamist, mis kinolinal suurepärasel pingelise vaatemängu pakub, ei korraldatud seal mitte kunagi. Vahemärkusena võib mainida, et neid peeti hoopis teises meelelahutuskohas tsirkuses. Jaa, gladiaatorid nendega ka ei sõitnud. Vankrite võiduajamistes osalesid vabad roomlased kas sensatsioonihimust või lihtsalt kasuahnusest. Kuna võitjad said, tasuks suuri rahasummasid. Iial ei kandnud gladiaatorid keskaegseid raudu, turviseid, nii nagu võib näha filmis kuulsad gladiaatorid. Aga Colosseumi areenile jõudnud Maximus, keda kehastab rastel Crowe, oli juba kuulus tema seisuses mehed ei võidelnud ohtlike metsloomadega. Nende vastu oli hästi vaid vange ja kurjategijaid või siis ainult loomadega võitlusele spetsialiseerunud gladiaatoreid. Selliseid rõdusid pealtvaatajatele nagu filmis, näha antiikse skolosse ja mis ei olnud. Liputki, mis filmis amfiteatriserval lehvivad, ilmusid tegelikkuses umbes 1000 aastat hiljem. Niisiis ame silmist küll väga efektse ja emotsionaalselt mõjuva pildi Rooma impeeriumi südamest ja sealsest masse lummavast julmast meelelahutusest. Kuid see on siiski vaid filmiloojate nägemus pluss täiuslik trikki tehnika ja suurepärane operaatoritöö. Reaalsema pildi loomiseks vanade roomlaste verisest lõbustusest tuleb ikkagi pöörduda ajalukku ja selle juurde, mis antiikmaailmast tänasesse päeva säilinud. 50 900 kilomeetrit Roomast põhja pool asub kääbas linn serveteeri. Siit pärinevad kõige vanemad pildid, mis jutustavad gladiaatorite võitlusest kääbas majadesse matsid rohkem kui kahe ja poole aastatuhande eest oma surnuid. Et Ruskid seina maalidele on jäädvustatud esimese gladiaatorid ja nende verine võitlus elu-surma peale. Just truskid olid need, kes leiutasid julma riituse. Viimne au osutus siit maailmast, lahkunule pidi olema võitlus tema laudise juures. Gladiaatorite veri pidi jumala tarmuliseks häälestama ja tagama nõnda surnutele rahu. Aja jooksul läks sellise toimingu religioosne sisu kaduma. Võitlusest elu ja surma peale sai aga kõige brutaalsemas vormis meelelahutus. Esimene suurem gladiaatorite võitlus toimus 174. aastal enne meie aja arvamist. Kuigk Vinctivuslamiininus lasi oma isa auks korraldatud mängudel 74-l gladiaatoril võitlusse asuda. Aastal 105 ajaarvamist hakkasid rooma konsulid ametlikult gladiaatorite mänge korraldama. Aastal 65 toimunud mängudel võitles juba 320 paarimehi. Veerand sajandit hiljem sai kunagisest haua riitusest vaatemäng massidele selle võimsamaks sümboliks Colosseumi. Just seal rahuldati suurejooneliselt inimhulkade verejanu. Gladiaatorite mängud olid hiiglasliku meelelahutustööstuse kõige olulisem osa. Võitlus elu ja surma peale käis kindlate reeglite järgi täpselt ettemääratud relvadega ja kaitsevarustusega. See oli kõige jubedam meelelahutus, mille inimkond iial leiutanud. Publiku minus tunnistavad tänaseni iidset graffitit, mis omaaegsete fännide poolt amfiteatri marmoristmetesse uuristatud. 2000 aastat vanad meenutused iidolite eest, kes pidid siin surema. Koloste mahutas rohkem kui 50000 pealt vaatajat. Võitlused toimusid peaaegu iga nädal pidustuste ajal iga päev terve nädal või kuhugi järjest. Kolostemoli keiser, Vespacianuse kingitus või õigemini küll kaval poliitiline altkäemaks rahvale, kes nõudis meelelahutust. Selle tohutu lõbustuspalee ehitamine algas oletatavat 72. aastal. 1000 orja töötasid ehitusel ligi kaheksa aastat. Nii valmis elliptilisi põhiplaaniga rajatis, mille ümbermõõt on 527 meetrit, välisnööride kõrgus 48 ja pool meetrit. Areeni pikkus 85 meetrit ja laius 55 meetrit. Käikudest ja 80-st väravast koosnev süsteem oli tõeline logistika ime. Pealtvaatajad vähemalt 50000, mõnede andmete kohaselt aga lausa 87000 inimest said tänu sellele vaid mõne minuti jooksul oma kohad sisse võtta või lahkuda. Publiku jaoks oli neli korrust. Esimesel rõdul istusid keiserlik, perekond, õukond ja riigiametnikud, teisel jõukad linnakodanikud, kolmandal ja neljandal lihtrahvas. Teatri kõrval ehitati veel hulk laoruume relvade ja lavadekoratsioonide hoidmiseks. Samuti rajati kolm gladiaatorite kooli. Titus, Flavius, lesbacianuse käsul rajatud hoonet hüüti esialgu Flavius amfiteatriks. Alles mitu sajandit hiljem tuli käibele nimetus Colosseumi. Seda küll mitte rajatise kolossaalsed suurused vaid hoopis selle läheduses seisnud keiser Nero tohutu suure, 40 meetri kõrguse kuju järgi. Kolosdeme avati aastal 80 Rooma võimu ja tugevuse uue sümboli avapidustused kestsid 100 päeva järjest katkemata isegi öösiti, mil meelelahutuspaleed valgustasid sajad tõrvikud. Etteastega avapidustustel lõppes 2000 gladiaatori elu. Kui arhitektuuriliselt Angoloste andmed läbi aegade eeskuju nii teatrite kui ka staadionite rajamiseks, siis insenertehniliselt peetakse seda tänini tõelise geniaalsuse saavutuseks. Hoone müüriservadel oli 240-st mastist puu palgistik, millele kinnitus niinimetatud päikesekatus ehk linastest purjedest moodustuv kate, mis lahtitõmmatuna pakkus vajaduse korral kõikidele istekohtadele varju päikese eest. Areeni põrand oli puust, mis nüüd juba ammugi hävinud. Kuid tänapäeva külastaja näeb seest hästi, mis selle all oli. Arvukad kambrid, kitsad käigud ja sulud. Siin riietusid ümber ja ootasid oma etteastet gladiaatorid, teisel aga metsloomad, kes sinna areenile vabaks laskmist üles ärritati. Osale sellest labürindist ei osatud pikka aega otstarvet pakkuda. Kuni saksa esituse ajaloolane Hans Jürgen beste tuli järeldusele, et areeni all paiknes väga rafineeritud lavatehnika ja tegutsesid sajad lavapoisid valdavalt ikka orjad. Kogu tehnika töötas lihasjõul ainuüksi tõsteküttide rakendamiseks, millega kerkisid areenile nii gladiaatorid kui ka loomad, oli vaja 250 meest. Ülimat kiiret tegutsemist ja täpset meeskonnatööd, nõudsid aga dekoratsioonid. Läbi 60 areeni klappi, suudeti käsi vintside abil mõne sekundi jooksul sooritada. Lavapildi vahetus tekitada vaatajate silme ette terved eksootilised metsad või kõrbepanoraam. Selleks, et publiku huvi meelelahutustempli vastu ei raugeks leiutada, et üha suurejoonelisemat ja vapustava maid lavakujundusi aastas lavastati rohkem kui 100 uut võitlust. Teisalt peegeldastega omamoodi valitsejate poliitikat kunagi lavastatud selles antiikaja Hollywoodis mingeid kaasaegseid stseene, vaid ikka ja alati oli teemaks rooma riigi kuulsusrikas minevik näiteks Spartalaste võitlus Ateena vastu või Aleksandria lahing või siis hoopis midagi aegade hämarusest, kus tegutsesid müütilised kangelased. Väga populaarsed olid muide ka suurejoonelised merelahingud Nomachijad. Nendeks kaeti areen meetri-pooleteisesügavuse veega. Uhked sõjalaevad veeresid selles ratastel. Võitluses pardal aga hukkusid sajad mehed verejanuliste publiku vaimustushüüete saatel. Vanadel reljeefidelen jäädvustatud stseenid, kus võitlejatele on küll kiiver, Nad hoiavad seda käes, sest pealtvaatajad tahtsid näha, kes kelle maha lööb. Nii nagu kuivama võitlusteks jaotati gladiaatorid kahte leeri tehti seda ka merelahingute tarbeks. Ja samamoodi olid lavastatud võitlusstseenid ikka kaugest ajaloost või suisa mütoloogiast. Nii pidasid roomlaste lõbustamiseks vesiseid veriseid lahinguid pärslased ja ateenlased tüür, rootslased ja egiptlased, Korfülased, Jako rindlased, Sitsiilia ja Rhodose mereväed. Tuleb siiski möönda, et Colosseumi peetud Nomachijad väga suurejoonelised ei olnud, kuna vesi polnud ju sügav ja nii muutus tõelise merelahinguatmosfääri loomine üha nõudlikumaks muutuva publiku ees aina keerulisemaks. Tõeliselt võimsaid Naumachijaid korraldati näiteks spetsiaalselt selleks kaevatud järvedel või üleujutatud jõe luhtadelgi. Keiser Nero le muide meeldis, kui lisaks võitlevatele meestele oli vees ka merekoletisi. Tiituse korraldatud vaatemängulises merelahingus osales 50 mere nümfi, Nereigi Claudius aga lasi kõige kuulsemanomahja etendamise kohta futsinuse järve paigutada hõbedast triittoni, kes sisseehitatud mootori käivitamisel tõstis trompeti ja andis signaali lahingu alustamiseks. Viimati mainitud mahia mastaapsusest annavad vast mingigi ettekujutuse kaks arvu. Kummalgi vaenuväel oli 50, laevavõitlejaid oli aga ühtekokku 38000. Ridley Scotti monumentaalne film gladiaator tekitas antiikaja verise meelelahutusärikangelaste ümber taas võimsa furoori. Roomas avati isegi uus gladiaatorite kool. Paraku pole sellele, mis toimub filmiareenil ega sellelgi, mida tehakse BL paiknevas koolis eriti palju ühist tõeliste gladiaatorite tegelikkusega. Ka ajalugu on sellest süngest peatükist kaua mööda käinud või tegelenud vaid gladiaatorite, võitluste, psühholoogiliste ja poliitiliste taga põhjadega, mitte praktilise poolega. Silmatorkava pöörde tõi sellesse valda Saksa ajaloolane ja eksperimentaalarheoloog Markkus junkelmann. Pärast põhjalikke teadusuuringuid rekonstrueeris ta neli aastat koostis striidi muuseumiga, gladiaatorite relvastust, seejärel aga proovis seda koos oma kaastöötajatega ka praktiliselt. Võitlusi peeti nii jalgsi kui ka ratsaoma uurimistöö tulemusi esitest ta kõigepealt ulatuslikele üritustel, Hamburgis, žbaieris ja Londonis, seejärel aga koostes rikkalikult illustreeritud raamatu pealkirjaga mäng surmaga. Nii võitlesid Rooma gladiaatorid lavastaja seal, kes võtab järgmisena ette vändata film Nendest antiikaja staaridest. Pruugib vaid näpuga sellest raamatust järge ajada selleks, et tema kaamera ees ei tegutseks ajalooliselt valedes kiivrites statistid või areenil toimuv ei muutuks arutuks lahmimiseks, sest tegelikult allusid gladiaatorite võitlused täpsetele reeglitele, millest kinnipidamist jälgisid keppe viibutavad vahekohtunikud. Jõnkelmanni hinnangul ei lõppenud sugugi mitte iga duell surmaga, vaid umbes iga viies. Paljud gladiaatorid olid vabatahtlikud, neil oli pere, Nad kogusid professionaalse võitlusega varandust ja lasid endale juba eluajal uhked hauamonumendid püstitada. Tatsituse kroonikates mainitud isegi rooma kõrgkihi hulka kuulujates ja see oli neid, keda tõmbas gladiaatori kutse. Siiski tekitas sellise võitleja areenile ilmumine iga kord sensatsiooni, et mitte öelda skandaali. Ja aastal 69 keelast keiser vid tellijus rooma rüütlite osalemise gladiaatorite mängudel põhjendusega et see on kõrge seisuse alavääristamine. Kas filmi gladiaator, kulminatsioon, Maximuse duell, imperaator komadusega on nüüd selle teadmise taustal usutav? On küll reaalselt elanud. Commodus oli tõepoolest ainus rooma imperaator, kes võitles amfiteatriareenil Vladiaatorina. Ta tegi seda isegi mitu korda. Erinevalt filmist aga ei tapetud teda tuhandete roomlaste silme ees, vaid ta kägistati surnuks oma riietusruumis nartsisse Välise atleedi poolt. Vahemärkusena võiks veel mainida, et too mees oli sündinud selles samas Rooma provintsis suka paaris Aafrikas, kus filmitegijate tahterzai Maximusest gladiaator airos tuntuim mees keeleni veel tänaseni seostatakse gladiaatorite hiilguse ja viletsuse. Ka on Spartacus draakiast päri tori, kellel oli julgust impeerium sõnumi vastu protestida. Ta juhtis suurimate orjade ülestõusu Rooma ajaloos pannes tervelt kaheks aastaks valitsejad värisema. Spartacuse lugu algab 150 kilomeetrit Roomast lõuna pool, kunagises võimsas kaubalinnas kaapoas, kus asus Cornelius patsiaatuse gladiaatorite kool. Seal said väljaõpet Rooma riigi kõige andekamad lavavõitlejad. Ka Spartacus. Tänapäeva Rumeenia alalt pärit jõuline sõjavang sai oma viimase lihvi just selle kooliareenil. Gladiaatoreid kasvatati seal kui võitluse kangelasi, kellele saab osaks kümnete tuhandete juubeldus, kuulsus ja au või kiire surm. Rajal oli kappa kool, aga ka kohutav vangla. Selle elanikud olid orjad. Nii-öelda elav inventar. Rikkad võisid soovi korral sealt endale isiklikuks lõbustamiseks mõne mehe osta. Rooma ülikud käisidki sageli kaapos nii-öelda sisseoste tegemas. Ei möödunud peaaegu ühtki pidu, kus poleks külastajate meelelahutuseks lastud paaril gradiaatoril ette astuda. Teinekord tuli lausa paarikümnel tipptasemel võitlejal peoperemehe, sõprade ja tuttavate ees tappelda. Capua gladiaatorite kooli kasvandikud olid valdavalt orjad ja sõjavangid pärit kaugetest maadest. Teinekord sattus nende sekka ka kurjategijaid, keda surmanuhtluse asemel saadeti võitlusareenile. Oli siiski ka vabatahtlikke, keda ajas areenile kuulsusjanu või soov peente daamide soosingut võita. See on see raud, mida naised armastavad, kirjutas gladiaatorite viidates rooma poeet jõvenaalus. Vabatahtlikud pidid muide andma vande, millega kinnitasid, et nad on valmis laskma Ennast piitsetega peksta, tulega põletada ja rauaga tappa. Gladiaatori filmikangelase Maximuse saamine saatoriks oli siiski oletatavalt tüüpilise M5 lahingus lüüa saanud kindral vangistatakse ja müüakse koos teiste sõjavangidega ühte Rooma impeeriumi gladiaatorite kooli. Realisti tahtel, mis siiski ajaloolisel päris usutav on kooli omanik Antonius proksima ise endine gladiaator. Mõne aja pärast pühendab ta uue õpilase, keda hüütakse hispaanlaseks, oma edu saladustesse. Ta ei olnud parim sellepärast etapis vastase kõige kiiremini vaid sellepärast, et karjus kõige kõvemini. Teisisõnu andis publikule meeldejäävama show meeldejääva rolli kahjuks oma elu. Viimase tegi proksimuna gladiaatori filmis Oliver riid. Filmivad näevad vaid antiikse meelelahutuse kõrgpunkti, gladiaatorite võitlusi elu ja surma peale. Tegelikkuses pakuti roomlastele hoopis rikkalikumalt programmi. Gladiaatorite mängude algamises teatasid erilised lipukandjad ja ka kirjutas, et kes kogu olulise info eelseisva vaatemängu kohta otse majaseintele maalisid. Võitluste eelsel päeval ootas gladiaatoreid rikkalik söömaaeg, mida kutsuti ka surma minema. Jääte viimseks sööminguks. See toimus avalikkuse ees selleks, et asjahuvilised võiksid juba näha, mis mehed seekord areenile astuvad. Mängud algasid hommikul loomadeta lavastajatega. Kõigepealt toimusid veretud vaatemängud, kus näidati taltsutatud ja adresseeritud loomi. Näiteks lasti areenile jooksma kari jäneseid, seejärel lõvid neid taga ajama. Kuid lõvid ei tohtinud kätte saadud jäneseid maha murda, vaid pidid need ettevaatlikult lõugade vahel hoides peremehe ette viima. Eriti meeldisid publikule taltsutatud elevandid, kes kummardasid keisri ees, tantsisid, käisid köiel või kirjutasid areenile liiva sisse londiga sõnu, mida peremees dikteeris. Nendele etteastmetele järgnesid juba julmemad vaatemängud, kus areenile lasti lahti, kas kohalikke metsloomi kitsesid, hirvesid metssigu karusid ja härgi õi, mis pealt vaatama vaatajatele eriti meeldis eksootilisi loomi, elevante, tiigreid, lõvisid leoparde, jaanalinde krokodille, jõehobusid pantreid, kaameleid, hunte, antile, oppe ja ninasarvikuid, harvemini ahve, Ilveseid või kael, kirjakuid, tuhandeid metsloomi, omi germaani metsadest, Aafrika kõrbetes, Aasias treppidest ja mägedest toimetati ainuüksi sellel eesmärgil Rooma. Publikule meeldisid eriti sellised võitlused, kus vastamisi lasti karujahile härg tiiger, lõvi, elevanti, härg, ninasarvik, elevant, ninasarvik ja karu või ninasarvik ja härg. Et loomi rohkem raevu ajada, hoiti neid eelnevalt näljas, tekitati neile vigastusi või ärritati areenil õlg nukkudega. Ühe võitluspäeva õhtuks vedeles areeni all võlvkäikudes sadu korjuseid. Midagi iseäralikku polnud ka selles, kui mõne pidustuste päevaga sai surma mitu tosinat elevanti. Kuni 300 lõvi ja 400 karu. Colosseumi 100 päeva kestnud avapidustustel Nädalaga tapeti ühtekokku 9000 looma. Mängude hommikupooliku lõpuks pandi areenil metsloomadega võitlema inimesed kas relvastatud või relvastamata. Tavaliselt muudeti siis areen eelpool mainitud keerulise lavatehnika abil metsaks, nii et publiku ees etendasid ohtlikud jahistseenid. Kuna söömine ja joomine olid amfiteatris keelatud, tehti pärast loomadega etendusi lõunapaus. Paljud läksid siis kas koju keha kinnitama või ostsid midagi hamba alla panemiseks Colosseumi ümbruskonna väikestest poekestest või müügilettidelt. Jõukatele pealtvaatajatele tõid orjad selleks ajaks kohale külluslikult toidukorvid. Seda, et siiski amfiteatrist tegelikult põneva vaatemängu ajal midagi süüa näkitseti, nii nagu tänapäeva inimene sageli teleri ees teeb. Tõesta Colosseumi pingiridade alt väljakaevamistel leitud pähklikoorte ja mitmesuguste söödavate seemnete kestade hunnikud. Kui lõunapaus sai läbi ning orjad olid areenile kühveldanud uue liivakihi ennelõunal voolanud vere Kateks, algas teine vaatus kurjategijate hukkamine. Selleks, et säärane ettevõtmine pealt vaata rajatele igavaks ei muutuks, lavastati seegi tõeliseks vaatemänguks, milles rakendati keerulisi lavatehnilisi trikke. Meeleldi inseneeriti mütoloogilise sündmusi, kus peategelane traagilise lõpu oli leidnud. Eriti meeldis publikule näiteks Prometheuse lugu, kus kurjategija Prometheus stsenaristile löödi. Kotka asemel, kes Jaagas tema makse nokkis ässitajat jaga mehega le. Karu. Haavad, mis metsloom ohvril tekitas, olid mõnikord nii tohutud, et uudishimulikud arstid kasutasid juhust uurida inimkeha siseehitust. Mütoloogiliste stseenidest meeldisid publikule ka Heraklese elusalt põletamine, atise kastreerimine või Orpheus lõhkikiskumine. Viimati mainitut ei teinud siiski küll mitte vihaselt pakandid, nii nagu saagas, vaid samuti metsikud karud. Pärast neid etendusi saabus lõpuks vaatemängude kauaoodatud kõrgpunkt. Gladiaatorite mängud. Kõigepealt toimus võitlejate defilee areenil. Keisriloosist möödudes tõstsid nad parema ja hüüdsid aaret sääser Morituuridesse lutanud. Tere, keiser, surmamine. Nad tervitavad sind. Seerias algasid mängulised duellid nööride relvadega. Nende põhjal loositi välja vastased, kes pidikast paariti või gruppidena üksteise vastu võitlema hakkama. Loosi otsustas sellegi, millise relvastuse keegi endale sai ehk nelist rahvust pidi võitleja kehastama hakkama. Seejuures polnud oluline, mis rahvusest gladiaator tegelikult oli. Kuid nii nagu publikule meeldisid eksootilised loomad, taheti alati näha ka eksootilisi inimesi. See tähendab teistsuguse nahavärviga või ka näiteks ebaloomulikult väikest kasvu. Gladiaatoreid. Kõige vanema võitleja realiigi moodustasid samm, niidid saanud selle nimetuse kunagi Itaalia mägismaalt Sammniumist toodud sõjavangide järgi. Nende varustuse hulka kuulus pikliku kujuga kilp, mida hoiti vasaku kehapoole kaitseks. Vasakul jalal oli turvis paremat kätt, mis hoidis mõõka pidi kaitsema polsterdatud varrukas. Alakeha kaitseks kandsid nad nahkpõlle, peas aga visiidiga ehk vaatleb iluga näokaitsega kiivrit, mida ehtis uhke suletutt. Samiitide vastaseks oli tavaliselt Kirde Kreeka maakonna Traakia järgi nimetanud draaklased. Nende tunnusteks olid väike ümmargune kilpnahas, säärekaitsed ja kõver mõõk saabel. Teinekord võitlesid Samiidika Kaljalastega, kes olid oma suure kilbi mõõga ja kiivriga päris raskelt relvastatud. Hilisematel aegadel, kui kiivrit hakati kaunistama väikese kalakujutisega ladina keeles mormilos, kutsuti seda võitlejate liikiga Murmiloonideks. Huviga jälgiti Retiaal ehk võrguvõitlejaid, kelle relvadeks olid harpuun või kolm p ja võrk, mida nad püüdsid vastasele üle heita ja ta nõnda liikumisvõimetuks muuta. Enda kaitseks oli neil vaid jäik õlakilp, mille varjus hädapärast ka katmata pea tõmmata. Veel väärivad gladiaatorite liikidest mainimist Essedaarid, kelle põhirelvaks olid odad. Kahe lühikese aga võitlevad Dima häärid. Lakvaarid, kes kasutasid relvana Lassot piikidega võitlevad Veliidid ja saagitaariused ehk ammukütid. Erilist vürtsi lisasid rekordvõitlusse Aga Andabatiidid peast ilma silma avadeta suletud kiivrid. Nii et nad pidid võitlema pimesi orienteerudes vaid kuulmise või vaistu järgi. Kui roll ja relvad olid valitud ning vastased seega teada, puhus sõjatrompet võitluse algussignaali. Liigaloidude võitlejate ergutamiseks saadeti areenile hõõguma aetud raud kangidega või piitsejadega orjad. Filosoof Seneca pärineb üksi ratsionaalsemaid tekste, mis gladiaatorite mänge kirjeldab. Ta annab edasi oma vahetuid muljeid. Jäädvustatud on erutatud, publiku käitumine, karjumine, vilistamine, ovatsioonid ja brutaalselt vahelehüüded, nii orjade kui ka gladiaatorite õhutamiseks. Semi verised võitlused tegelikult visuaalselt kaunid, neis puudub brutaalsus, pigem anna kohati võrreldavad balletiga. Verigi pritsid neis aeglaselt ja kauni kaarega. Tantsulist meeleolu loob kahans Zimmeri loodud võitlus muusika, barbarite hord. Gladiaator, kes kahevõitluses alla jäi, pidi endale ööduks tunnistamise märgiks tõstma vasaku käe ühe sõrme. Tema edasine saatus sõltus eelkõige keisri, kuid tavaliselt järgisto masside tahet. Kui pealtvaatajad lehvitasid rätte ja hoidsid rusikasse surutud käe pöialt maaga leelselt või teiste andmete kohaselt ülestõstetult tähendas see, et lüüa saanule tuleb armu anda. Niisiis pikenes selle gladiaatori elu vähemalt järgmise võitluseni. Kui aga pöial keerati maa poole, tuli Maaslebajale anda surmahoop. Et Ruski surmajumalateks kostümeeritud teenrid viisid surnukeha areenilt ära. Võitjad said tunnustuse märgis palmioksa ning autasuks kuld Ljudasid koroone kuldmünte. Edukad gladiaatorid olid arusaadavad ka publiku lemmikud. Oma aja popstaarid kes oli kolm aastat gladiaatorite vastu pidanud. Sellele omistati tunnustuse märgiks eriline võitlejas aupuust nikerdatud mõõk. Viis aastat tapmismängudes ellu lähenukladiaatorile juhul kui tegu oli endise sõjavangiga, kingiti aga vabadus. Mis mõttes aga neid, kes jäeti küll ellu, kuid kes olid saanud raskelt vigastada. Selliseid tankidraamasid, mida põhjustasid ratturite kokkupõrked, võib tänapäeval aeg-ajalt näha traumapunktides. Eelkõige autoavariides tekib selliseid luumurde, muljumisi, aga ka lõikehaavu, mida on kirjeldanud gladiaatorite arstid. Üks kuulsaks vaid, keda järeltulevad põlved tunnevad eelkõige taimsest või loomsest toormest. Teatud ravimite niinimetatud kaleeniliste preparaatide kasutusele võtjana oli Claudius kaleenus, kellest hiljem sai keiser Marcus Aurelius Antoniuse ihuarst. Tugeva praktika aga andis talle just nimelt gladiaatorite ravitsemine. Kuna tol ajal oli laipade lahkamine keelatud, sai kaleenus areenil raskelt haavata saanud ja surevaid mehi uurides inimese anatoomiat ja füsioloogiat tundma õppida. Kui edukas võis aga tol ajal olla võitluses saadud traumade ravitseja? Mine? Antiik-Rooma aegadest pärit kirurg instrumendid tunnistavad, et kaleenusi ja tema kolleegid polnud sugugi mitte abitud teravate skalpellid. Ka oli igatahes võimalik puhtaid sisselõikeid teha pintsetid ja klemmidega lühiajaliselt ka suuri verejookse peatada. Põhivahenditeks olid haavade ravitsemisele Kaspaatlid, millega segati taime tinktuure ja määriti neitsi haavadele. Süstimine jaa, steriilsed operatsioonitehnikad olid tol ajal veel tundmata. Ka ammused arsti õpikut, tunnistavad, et antiikmeditsiin tegi suure panuse taimede raviomadustele. Teatud rolli mängis ka maagia. Haruldastele taimedele, näiteks Mandragoorale omistati universaalset ravijõudu. Moni valuvaigistav oli tuntud juba väga vanadest aegadest peale kuid elu päästa ei suutnud ka oopium mitte. Gladiaatorite võitlustest kaotanu surma meist on järeltulevad põlved kirjeldanud kui eriti julma tegu. Januline publikes möirates pöial maa poole suunatud maaslamaja tapmist nõuab võitja, kes keisrimärguande peale oma vastase kõri läbi lõikab. Kaines tegelikkuses oli aga õigupoolest halastusakt, sest raskelt vigastatud ratturil polnud niikuinii lootust ellu jääda. Põhimõtteliselt olid kõik rinna ja kõhupiirkonna vigastused surmavad. Gladiaatorite Ast kaleenose märkmete hulgast on leitud vaid üks kirjeldus gladiaatorist, kes jäi pärast kõhukelmevigastust ellu. Meenutame, nüüd veel korraga meest, kelle nimi Meil on siin juba kõlanud. Aastal 73, enne meie aja arvamist murdsid 70 gladiaatorid läbi müüride, mis neid vangistuses hoidsid ja tegid tühjaks relvakambrid. 70 meest, kes kuulutasid sadadele tuhandetele Rooma sõduritele sõja. Nende juht oli Spartacus. Hoolimata sellest, milliseid eesmärke on sellele mehele omistatud aegade jooksul nii kirjanduses kui ka filmikunstis polnud Spartacus mingi poliitiline ega ideoloogiline mässaja. Tema eesmärgiks oli lihtsalt saada vabaks ja vabadust lubastaga nendele, kes temaga liitusid. Juba mõne nädalaga kogunes neid mehi üle kogu Itaalia tuhandete kaupa. Katvast suunduti Vesuuvi kaitsvate külgede varju. Seal tunti end kindlalt, kuna enamik rooma sõduritest valvas kaugel impeeriumi piiridel. Seal koguti jõudu, et siis otsustavalt ja lõplikult oma vabaduse eest välja astuda. Kui Spartacuse armee asus läbi Itaalia liikvele, püüdsid mitmed roomlaste väe seal ka seda peatada kuid nad lausa pühiti teelt. Otsustav kokkupõrge toimus Modenas. Alles pärast seda taipas Rooma, et mässuliste armee võib endast impeeriumile ohtu kujutada. Siiski osanud valitsejad ja ka Spartacus ise taibata endiste gladiaatorite nõrka punkti. Mässuliste armee oli multikultuurne ühiskond. Neid hoidis koos üksnes unistus vabadusest ja nende juht, muud midagi. Neil polnud kaugemat eesmärki, näiteks ihalus tagasi pöörduda oma kodumaale. Orjadel polnud ju mingit ühist kodumaad. Mida ühist võis olla aafrika talupojal või kreeklasest koduõpetajal, Traakia karjusel või kalja ehitusmeistril? Mässuliste mass käitus piltlikult öeldes justnagu lõvipuuris, kes ei oska otsustada, mida edasi teha. Lõpuks liiguti taas lõunasse, mere poole. Vahepeal aga oli Rooma jõudnud juba jõudu koguda. Prindiisi linna juures toimub pöördeline kokkupõrge. Spartacust tapetakse võitluses. Kui teade sellest levib, raugeb mässuliste võitlusvaim, sest pole enam juhti, kes neid innustaks. Rooma kättemaks ellujäänutele on kohutav. Piki viie Appija teed laseb leegionäride juht Crassus tuhanded ristipuud püstitada. Rohkem kui 6000 mässulist piinatakse nendel surnuks. Spartacuse võitlus ei muutnud niisiis mitte midagi. Kolosse lõbustasid massid end veel 400 aastat sportlike tapatalgute tamisega. Alles neljandal sajandil, kui Rooma riigiusuks kristlus keelati. Mõrvad meelelahutuslike eesmärkidel. Viimase teatrite mängud toimusid aastal 523. Colosseumi antiikaja Hollywood on juba sajandeid ainult üks suurvare. Küll on seda räsinud tulekahjud ja maavärinad. Roomlased isegi. Nimelt sai renessansi rajal kardinal Farneese oma onult paavst Paul kolmandalt loa kasutada Colosseumi ajutisi kivi murruna. Sealt võttiski ta materjali palee ehitamiseks, aga ka näiteks Vatikani Püha Peetri katedraal on ehitatud osaliselt Colosseumi kividest. Alles 19. sajandi algul võeti see rajatis muinsuskaitse alla. Seal on see paikesed rooma linna lõputute väljakaevamiste ja rekonstrueerimist ja koht mistõttu ei saa tuhanded turistid seda üksikasjalikult uurida. Ent juba sellestki, mida sealjuures seistes tunned, piisab, et mõista, miks lummasse hoone ja seal toimuv masse. Nii nagu on lumi selleski, mida näeme vaid fiktsioonina kinoekraanilt. Saatekulu asju antiikaja Hollywood koostas Piret Pääsuke, helioperaatoritöö tegi Maristomba.