Ja nüüd Henn Saari keere minutite aeg. Täna on keeleteadlane oma vestlusele pealkirjaks pannud roomlased esinatanud kuulakem. Hiljuti antracki pandud kaks kirjatükki, mis käsitlevad sinatamist ja täiendamist. Üks rootsi noor proua, kirjutab filoloogide ajakirjas veel oma neiupõlve nime all Leelo Kee allik Siinatamisest täietamisest koolilaste arvamuste põhjal. Ta lõpetab niisuguste sõnadega. Kooli õpilaste hinnangul on teie-vormi positsioon Eestis veel küllalt tugev. Meil jätkuvalt kasutusel kaks kõnetus vormi, mis kannavad endas tohutut ühiskondlikku tähenduskoormat ja meile kõigile ajuti peavalu valmistavad. Nädal tagasi pühapäevases Postimehes annab Tartu vana keele kala Helju Vals teada, kuidas üks staariks peetud vaar võib mikro. Siinkõneleja vabandage väga, ei taha säärastest asjadest peavalu saada ja sellepärast vaadake sina ja teie on nagu padaemand kahe poolega. Vahe on vaid selles, et kui tavaliselt pada eemaldan pooled täpselt ühesugused keeramis pidi tahes siis siin on ta ühel pool mugavas koduses hõlstis ja kui näeksime ta jalgu, siis ka õige pisut lääba tallatud susse tupsud peale. Aga kui keerad teisipidi, siis on ta ranges kontorikostüümis ja varjatud jalus, võib oletada energilise kontsaga loodutškaid. Ei tahaks jääda igavesti mõtlema, kumb pool on parem ja kumb halvem. Ja seepärast võtkem kätte ja pöörake kart hoopis teisipidi. Vaatame, mis on tagaküljel. Öeldakse, et mis vanadel roomlastele viga, nad ju kõik sinatasid 11. Üks suur vaim on koguni väitnud ladina keele kiituseks, et nii kena on mõned sitsi ära või Vergiilivusega sina peal olla. Aga see pole õige. Vanadel soomlastel ja samuti kreeklastel ei olnud sinatamise ehk sina peal olemise mõistidki. Sel lihtsal põhjusel, et neil ei olnud täietamise mõistet. Ase sõnatu tähendas ainsust teist isikut, ainsuses ja asesõnavoos tähendas teist isikut mitmuses sinatamist, seda hakati omaette asjana tundma alles täietamise tagajärjel. Ja nüüd head kuulajad, küsite, kas siis vanaajal täietamist tõesti ei olnudki? Kätte mingi eelvormi näol oli ikka ka. No täietamisel on üldse kaks ajaloolist lätted ja üks nendest oli kindlasti olemas enne Rooma riigi hiilgeaegu. Me tunneme teda vanast testamendist. Aga hea küll, ma ütlen kõigepealt, millised need kaklete don. Palun, ärge aga võõrsõnadest ehmugi. Üks neist lätteist on tiitlite pronominalisatsioon ja teine kannab ladinakeelset nimetust pluralismi statis. See oleks maakeeli umbes ülimus mitmus. Ja olgu sissegi kohe lühidalt öeldud, et täietus sõnu on eri keeltes vähemalt kolme liiki on mitmuslikud, on kolmanda pöördetaolised ja omaette sõnad. No meile ajalooliselt lähim ülimus mitmus on vene keisri oma. Näiteks 1905. aasta oktoobri manifest algab sõnadega wusheiminostiumi Niko Võifta, Roy ymber. Niisiis, meie Nikolai, teine ja läbi igasuguste keiserlik dokumentide, ta meietab ennast näiteks stateerib nõnda. Viljeto atrasest, Facherist toovad peata je säästowanjošennaševaid hinnatsetaja. No see on siis nagu meie valitsemise 11 kümnendamalajastaja. Keiser meietas ennast. Aga kes enda kohta ütleb, meie sellele alam peab ütlema ju teie. Nüüd piiblis vanas testamendis on jumalat nimetatud üsna sageli sõnaga ELO Hiim. Ja see viimane on mitmuse vorm, see kas õieti jumalat. Aga see mitmus on käibinud ühe jumala erilise austamise märgina ja selle kohta on olemas koguni tõlgendus mida nüüdisinimesele on raske taibata vat mitmust ELO Hiim tulevat mõista kui jumala ainulisuse taanitamist. Võib-olla siis sellise müstilise loogikaga, et see üks jumal on üksi kõik jumalad. Ja seega pole olemas teisi jumalaid tema kõrval nad on ennemini tema sees. Aga vahest ei olegi seda väga raske mõista, kui mõtleme, et heebrea monoteismil ainujumala usul tuli olelusvõitluses vastandada end ümbritsevatele mitme jumala uskudele Millistes keeltes põhineb teietamine mitmuses? Kui oli juttu vene case'ist, siis jah, vene keeles kõigepealt samuti läti soome-eesti keeles ja mitmisega teieta ja on ka prantsuse keel. Paneme tähele, et kui teietamiseks kasutatakse mitmuse vormi, siis tekib puhuti tülikas Romonüümija kirjas saab küll eristada. Üks teie on suure teine väikese algustähega aga kõnes on paha. Ei saa aru, kas mõtlen oma üksikkuulajat või kogu seltskonda, kuhu ta kuulub. Prantslased ei kasuta isegi seda suurt tähte. No eesti keeles ei ole veel viga, on üks grammatiline nipp, kuidas mitmuse teie ainsuse hammast eristada, aga see nipi mängi alati. Võtame kaks lauset ja te saate kohe aru, milles on asi. Küll te olete täna õhtul kaunis ja küll te olete täna õhtul kaunid. Kaunis on ainsus ja kaunid on mitmus. Vene keeles seda võimalust ei ole, sest kui juba öeldakse mitmuse asesõnaga v siis peab ka öeldistäide olema mitmuses, mitte Kressiiva jei, vaid vihkressiivi. Teist teietamisel etet nimetasin tiitlite pronoominaalisatsi jooniks ja mida see siis tähendab? Aga seda, et alamad võtsid kombe või hakati neilt nõudma, et kõrgema isiku poole pöördumisel tuli teda tituleerida nimetada aunimetusega. Mis tahes nimetus on grammatiliselt alati kolmandas pöördes, eks ole. Esimene pööre, mina, ohkan, teine pööre, sina, uhkad, kolmas pööre, tema. Ohkab Juku, ohkab manni, ohkab härra kindral ohkab ka. Kas härra kindral soovib oma mõõka. Kas tema pürstlik kõrgus käsib tilla ette anda. Ja eks ole, kui tiitel asendada nüüd siiski pelga asesõnaga, siis see on ju kolmanda isiku asesõna, mis eesti keeles oleks tema. Kui nüüd aga tahame piirduda tuttavamate keeltega, siis tasub kohe nimetada saksa keelt kus teietamine on välja voolanud mõlemast lättest korraga. Saksa keeles kasutatakse teietamiseks mitmuse kolmandat pööret mitmuse kolmandat ja eesti keeles oleks see siis nemad. Meie ütleme, kas te oleksite nii lahke, aga sakslane ütleb, tahavad nemad nii armas olla. Volendiisa lipsain. Muide sakslastel olnud keerulisi olukordi ühes Vene Katariina aegses saksa näidendis mille autor on Kotvalt Efraim Lessing, esineb viis eri kõnetamise astet. Alates tavalisest sinast ja lõpetades teie armuga. Ja nüüd inglise keele kallale, see on meil ju nüüd, kuidas ütelda moetarbekeel või tarbemoekeel roomlaste kohta me ei saanud tõsiselt ütelda, et nad kõik isekeskis sinatasid. Aga ingliskeelsete rahvaste kohta saab siiski väita, et nad aina täidetavad. Hästi, me teame kõik, et inglise keeles öeldakse ühe isiku kohta ju ja mitmekohta samuti ju. Ja seega nagu me keelemehed ütleme, puudub ainsuse ja mitmuse opositsioon. Kuid ühes keele salasopis on opositsioon siiski olemas. Sinale vastav asesõna on olemas ka tänapäeva inglise keeles ja mitte ainult isiku asesõna, vaid kavamastus, asesõnad ja takkatippu pöördusena ehk verbi ainsuse teise pöörde vorm. Loen teile inglisekeelse issameie alguse ja lõpu ning palun pange tähele, milliseid igapäevakeeles tundmatuid sõnavorme toob kaasa jumala kõnetamine, ainsuse teises pöördes. Aufada. Mõtleme sellele, et ristiusu jumal nagu vana juutide omagi on ainuline. Kui enam ei hõlju meelesega mõttes ennemuistne müstiline tõlgendused just mitmus märgib ainulisust siis ei tulegi ju kõne alla pöörduda ainujumala poole mitmuses. Ja nii on jumal jäänud peaaegu ainsaks ingliskeelse inimese sinasõbraks. Muudes seostes tähendab see ingliskeelne sina, au, Sa oled laureaat, see mõjub väga arhailiselt vanapäraselt või siis luuleliselt. Kui eestikeelses kõnes pole vahet tavalise teie viisakus teie vahel nii et vahel aru ei saa, kas on mõeldud ühte või mitut siis inglise keeles on ükse mitu kogu aeg ainult ümbritsevat teksti ja kõneolukorra kaudu aimata. Ja nähtavasti saab toimega nõnda. Sest on teada ainult üks ingliskeelse kõnepiirkond, kus sellise asja seisuga pole rahule jäädud. Need on USA lõunaosariigid. Seal on mitmuslikku teie jaoks kasutatud sõna, mille esiots on tavaline suu. Ent sellele on lisatud ool, mis tähendab kõik. Nii et ainsuses ju mitmuses juur. No kõige probleemitum on selline teietamine nagu hispaania keeles. Seal on ajalugu sünnitanud täietamise jaoks omaette sõna ja sellel on nii ainsuses kui ka mitmus ainsus, uste ja mitmus, kus teedes ja nii ei lähe miski kunagi isegi Hispaania keele lähisugulaseks, itaalia keeles aga ei ole nii elegantset lahendust. Ning tuleb esile ka üks ootamatu seik mida keelemees nimetaks sugude ehk geenuse neutralisatsiooniks täietamisel ja neutralisatsioonis mitte meessoo, vaid naissoo poole. No sina Italia keelitu, kui need suhted nõuavad ühe isiku teietamist, siis tuleb do asemel ütelda lei. Kuid kui kõnetatav mees- või naispersoon on väga kõrge, siis Ella kuid nii lähi kui ka Ella on naissoo asesõnad kirjas tehakse seda vahet jällegi, et viisakussõnadena nad kirjutatakse suurtähega. Mitmuse teie on Itaalia saapamaal, Loro missis esmaselt tähendab nemad. Nii et muidu nagu saksa keeles, kuid ainult ainult mitme isiku kohta. Ja on veel teinegi mitmuse teie see on vôi mis vastabki just meie teiele. Aga seda kasutatakse ärikirjavahetuses ja siis pöördumisel alama, olgugi võõra inimese või ka mitme säärase poole. Hispaania ja Itaalia üks näide, kuidas üks saab teha keeruliselt sedasama, mis teisel läheb lihtsalt. Muide, kas teate, et alates tänavu esimesest augustist ei kirjutata Saksamaal, Austrias ega Šveitsis sina saksa keeli do enam kirjades suure tähega? Stuudios oli Henn Saari. Keeleminutid on jälle kavas. Novembrikuu viimasel pühapäeval.