Tere möödunud saates oli meil juttu biitlite valge albumi esimesest plaadist. Täna võtame vaatluse alla teise. See algab palaga, mille nimi on pöördei. Ehkki lugu on suuremalt osalt pool makaroni sulest, oli oma nõu ja jõuga abiks John Lennon. Seega ainuke kahe mehe ühistöö albumil. Pöördeid valmis kohapeal stuudios ja oli pühendatud pätti Harrisonile, kes tähistas oma 20 kolmandat sünnipäeva. Lisaks tiitlitele laulavad kooruses ka päti ja Yoko Ono. 60.-te aastate lõpus levis Inglismaal võimas bluusilaine. John otsustas inglise pluusid veidi parodiseerida ja kirjutas veel Indias olles pala pealkirjaga Jerr pluus. Samas kavatses ta selle loo abil ühendusse astuda jumala endaga. Järgneb pooli sooloprojekt, pala, mille pealkiri on madalas näitšessan. Laulu ajendas kirjutama maha Richiloeng, mis käsitles inimese ja looduse vahekorda. Muuseas, samal teemal kirjutas lauluga John Lennon pealkirjaga chaeldav Neitša. Tookord see lugu siiski plaadile jõudnud ja ilmus hilisemal Lennoni sooloplaadil pealkirja all Jeloscai. Nüüd aga pooli mada Neitchers san. Edasi järgneb John Lennoni lugu endast Yokost ülipika pealkirjaga erry paadis Katzampphing, haid, exept, änn, maimancy, Lennoni kommentaar. Teistele ei meeldinud, et ma pühendan kogu oma aja Yoko'le. Neile ei meeldinud, et Yoko'le minuga stuudios. Nad nimetasid Yokot ahviks, kes varjab ennast minu selja taga. Noh, sellest ma siis kirjutasingi. Pärast seda, kui Lennon oli sügavalt pettunud Kuurudeevis ehke maha Richis kirjutas ta veel Indias olles pala pealkirjaga maha Richi vart hävion. Ta on viimasel hetkel aga muutis lindistamise ajal pealkirja seksis säiliks, kuna kartis, et maha Richib, võib talle needuse kaela saata. Pool oli ansambli Rehuu kontserdil tajunud, kuidas nende kohutavalt vali sound tal hinge sees tahtis rebida. Ta otsustas hoo eeskujul kirjutada ja plaadistada midagi sarnast. See näitab veel kord, et valge albumi helidesse oli tunginud rahutus ja sundus paremini meeldivasse ja sujuvasse kulgu. Oli ilmunud rassimise ja vale resoluutne maik. Laulu pealkiri on Heltes keelter, mida inglise lapsed tunnevad kui liumäge. Pala helimass kõigub nagu hooletult laotud kivimüür. Viitlus üritab siin Huud üle mängida. Loo algne pikkus oli 27 minutit ja kui kitarrid lõpuks vait jäid, kostus täiesti esiplaanil Ringo, räme hääl. Sain rakud sõrmeotstesse. Hiljem siiski loobuti. Nii pikast kompositsioonist ja plaadile jäi nelja ja poole minutiline variant. Nagu vastukaaluks eelmisele loole kõlab George Harrissoni rahulik ja mõtisklev long long long Johni selle lindistuse polnud. Jood sisemängib akustilist kitarri, pool klaverit ja hämandit. Millegipärast on soodsi hääl miksitud nii taustale, et raske on sõnadest aru saada. Ometigi näitab see pala minu meelest George'i annet kirjutada huvitavale harmooniale ilusaid meloodiaid. Long-long long lõpetas duubelalbumi kolmanda külje, neljanda avab John Lennoni pala Revolution, milles ta esmakordselt ütleb välja oma arvamuse nii sõja kui ka revolutsiooni kohta. Lindistati mitu erinevat varianti. Kiire meeldis Paulile ja George'ile ja see otsustati panna järgmisele singlile Johnile meie lisaaeglane variant. Ja see läks valgele albumine pealkirja all Revolution Amber One. Erinevus on ka tekstis. Kui albumi variandis kõhkleb John kas revolutsiooni protsessis võtab ta purustamistest osa või ei, siis singli variandis on ta kindlalt sellest mängust väljas. Lindistades kaheksateistkümnendat varianti sattusid poisid hoogu ja jämmisid üle 10 minuti. Johnil tekkis hiljem idee ka see materjal ära kasutada Mikseerides kokku kolmandagi revolusseni, sellest aga veidi hiljem. Siinkohal kuulamiseks aeglane albumi variant. Selleks et saavutada omapärast kuule tämbrit, laulab John mikrofoni selili maas olles. Oma kiindumust 20.-te aastate džässmuusikasse demonstreerib pool oma järgnevas palas Hanipai. Pool ise mängis klaverit George passi, Ringo trumme ja John, kes sellest loost hiljem midagi kuulda ei tahtnud, mängis seekord soolokitarr karri. Lisaks kasutati veel viieteist- liikmelist orkestrit. Järgneb George Harrissoni Savoy trahvl mida tuntakse Inglismaal šokolaadinimena. See oli Eric Clapton lemmik maiustus ja George olles mures oma sõbra hammaste pärast. Kirjutaski selle loo. Lindistused puudus John Lennon. Värvi pillidena kasutati kuute saksofoni. Ühel päeval sai John inspiratsiooni järjekordsest reklaamist ja ta pani oma uue alapealkirjaks Melchior Matherbai. Hiljem teksti kirjutades lisas ta sinna visioone raamatust Alice imedemaal ja laulu uueks pealkirjaks jäi kribeibi. Krai. Pala on Johni täielik sooloesinemine. Et leida üleminek plaadi kõige omapärasema loo juurde, otsustati kasutada ühte pooli improvisatsiooni. See on vaid 27 sekundit pikk pealkirjaga käniutšeiklybek. Huvitaval kombel ei esine selle loo pealkiri ei palade nimekirjas ega ka laulutekstide lehel. Järgneb Johni kompositsioon, mis kannab pealkirja revolution, Nambernain pala näitab Johnist tärganud avangardismi, mida Yoko Ono talle sisse süstis. John võttis kompositsiooni aluseks ühe revolusheni variandi lõpu improvisatsiooni, lisas sinna kõiksuguseid olmehelisid. Ja nagu mantrana kõlava Namber nain kogu see avangardist lib. Kaos kestab plaadil üle kaheksa minuti ja aja kokkuhoiu mõttes tutvustan teile sellest loost vaid katkendi. Jon nägi palju vaeva, et selline helide mass kokku monteerida. Abiks olid talle Kadiootsarisson. Kui nüüd võrrelda kohe kuuldavad pala näiteks makaroni Opladiopla taaga, siis peaks vist kõigil selge olema, kuhu Lennon ja McCartney muusikaga olid jõudnud. Valge Albumi lõpetab John Lennoni Kaulis hällilaul kurnaid, mis on täielikuks vastandiks eelnevale avangardismile. John pühendas selle oma pojale Juljanine laulda aga andis Ringo staarile taustal kolmekümneliikmeline sümfooniaorkester ja Mike sammas Singars. Seega peale Ringo ei osale siin ühtegi teist biitlid. Johnny kaunis kurnaid on vaatamata veidi üle suhkrustatud saatele ja inglihäältele minu meelest üks tähelepanuta jäänud kalliskivi. Niimoodi kõlas viimane 30-st valgel albumil. Suurim vaidlus produtsendi ja poiste vahel sündis valge albumi vormi üle. Martin ei mõistnud, miks nad tahavad lasta turule kaksikKelpeed, mille materjal oli arusaadavalt ebaühtlane. Martin pakkus välja 14 looga üksikplaati, mis oleks kvaliteetne ja ühtlane kuid vastus oli eitav. Alles hiljem tajus ta, et kõige taga oli midagi muud kui vaid muusikalised motiivid. Lastes välja kaksikplaadi, lõpetasid poisid lepingu Iiemmaiga ja said platsi puhtaks. Sellele kõigele vaatamata on valge album üllatavalt kvaliteetne, olgugi et nelja erineva artisti projekt. Menu näitab seegi, et pärast ilmumist, 22. novembril 1968. aastal müüdi USA-s ainuüksi esimese kahe nädalaga valget albumit üle kahe miljoni. Nüüd aga biitlite singli juurde, mis oli ilmunud juba 1968. aasta alguses, nimelt 15. märtsil. Singli A pooled leiame poolmakarti pala leidi madonna. Üle hulga aja pöördus pool jällegi Ameerika rokijuurte juurde. Oma olemuselt erineb madonna kõikidest eelnevatest biitlite paladest rütmi, mis on tugevate häts, domino ja Cherylil juhise mõjutustega toetavad aktsepteeritud klaverikäik ja saksofonirühm Ronny Scotti juhatusel. Pooli laulumaneeri iseloomustas kõige paremini, Ringo, see kõlab nagu Elvis. Ei, see ei kõla nagu Elvis, see on Elvis. Singli teisel poolel on George Harrissoni Indias Bombeis lindistatud pala Innar lit mis on üldse esimene Harrissoni pala. Singlil. Teksti laenas George Hiina filosoofilt taolt. Trahvi autoriõiguste rikkumise eest temalt tookord sisse ei kasseeritud, nagu see oli 13 aastat hiljem, mil tema pala May suid lood plagiaadiks tunnistati ja George pidi üle poole miljoni dollari võrra oma taskut kergendama. Singel kahe eelneva palaga oli viimane, mis ilmus Iiemmai firmamärgi all. USA-s müüdi seda juba esimese nädalaga üle miljoni. Soovin teile kõike head ja kohtumiseni kuu aja pärast.