Tere, mina olen Vello Salumets, jalga maas, järjekordne saade saatesarjast ledid bee mis tutvustab teile ansambli biitlus muusikat. Eelmine kord oli vaatluse all ansambli üheks parimaks tunnistatud plaat Začek Pepper Slowly Haadskla bänd. Seda kinnitavad ka neli Grammy auhinda. Esimene oli aasta parima plaadi eest, teine kaasaegsema plaadi eest, kolmas parima helitehnilise teostuse ja neljas parima kunstiliselt kujundatud plaadi ümbrise eest. Tänu Pepperi jahmatavale edule oli biitlus muutunud endisest suveräänse maks. Ta oli nüüd tema kõrgus ise omamoodi kummalisus ja kurioosum, kellega priisid, meenutasid kuninglike helpi. Kaitsetud ja haledad ajad olid kaugel selja taga. Nüüd ei rõhunud poiss enam publiku või ühiskonna piirangud, vaid tundus, et nad võivad teha, mida tahavad. Plaanid olid aga biitlitel kolossaalsed. Kõigepealt otsustati esineda TV-saates Aue World mis satelliitkanalite kaudu kanti üle viiele kontinendile. Biitlite sõnumit kuulas ja nägi 400 miljonit inimest 25-l maal. See oli fantastiline projekt, mis lõpuks ka igati õnnestus. On ääretult kahju, et Nõukogude Liit viimasel minutil ülekandest loobus. Ei tea, kas peeti maksu liiga kõrgeks või arvati, et biitlite sõnum võib lüüa mõrad kommunistliku maailmavaatesse. 25. juunil 1967. aastal istusid biitlid koos suure rahvahulgaga äpi Rõudi stuudios ja esitasid maailmale John Lennoni poolt spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud pala ool Joneedis lav. Olles oma uues rollis, kui kõikide poolt jumaldatud Kuurud, otsisid biitlid palavikuliselt sõnumit, mida maailmale öelda ja leidsid selle. Kuulake, mida ütles poolmakaatni Musicale ekspressile. Meil on vaid üks sõnum maailmale, see on armastus. Me elame ajalooperioodil, kus kogu maailm vajab palju rohkem armastust. Laulust hooliuniidis lav sai 1967. aasta kuuma hipi suve kehastus ja kokkuvõte. Internatsionaalsust näitab kasvõi loo algus, milleks kasutati prantsuse riigihümni marsiljees. Pühapäeval, 25. juunil oli äpi Roadi stuudio pidurüüs dekoreeritud värviliste õhupallide ja plakatitega kuhu oli kirjutatud paljudes erinevates keeltes. Armastus. Lisaks tiitlitele istu stuudios 13 meheline sümfonietta orkester Mick Jagger ja Brian Johnson ansamblist Rolling Stones, lauljatar Maian Veiful, Keys moon ansamblist Veeuu, Eric Clapton, pooli vend Mike ja pruute Džiin George'i naine, päti Graham näss ansamblis Hollis kääriliit ja ajakirjanik Hanter Davis. Lugu kõlas peaaegu live-esituses, kuigi kasutati Kalindi abi. Huvitav oli asjaolu, et sopransaksofoni mängis Rolling Stones i multiinstrumentalist brändžouns. Ja siin see on ülistus armastusele. Joneedislav. Kuna hoolioneedis lav otsustati panna järgmisele, see on biitlite 15.-le singlile Sis plaadi teiseks palaks valiti Johni ja pooli ühistöö pealkirjaga beebi Jõerroritsmen. Johnilt on salmiosa ja poolilt refrään. Laul on lindistatud olümpix Sound stuudios Londonis ja selleks kulus ainult kuus tundi. On teada, et lindistusel viibis ka Mick Jagger ja pole võimatu, et temagi kooruses kaasa laulab. Singel paladega hoolioneedis lav beebi ilmus müügilettidele seitsmendal juulil 1967. aastal ja tõusis otsekohe tabeli tippu. Biitlite teiseks suureks ettevõtmiseks oli ise valmis teha film. See plaan tekkis poolil, kui ta oli Ameerikas. Pole ju filmi tegemine plaadistamisest ise vajalikum, arvas pool. Tulevikus on kõigi plaatidega kaasas ka film. 20 aasta pärast inimesed imestavad, et meie kuulasime vaid plaate, ütles ta ja oli tõele väga lähedal. Filmist sai siiski kunstiline fiasko. Pooli kokku kuhjatud psühhedeelne Music hall ajas tavalised televaatajad marru. Teiselt poolt ei rahuldanud see kabiitlisi publikut. Kriitika nimetas filmi täielikuks prahiks ja see oli vist esmakordne juhus, kus mõisteti, et biitlus polegi eksimatu. Tegelikult ei pürginudki pool filmi tegemisel mingi kunstiteose loomisele. Ta nimetas seda vaid katsetuseks, kus polnud vaja järgida ettekirjutisi. Prahiks ei saa aga pidada muusikat, mis filmi tarbeks kirjutati. Kokku oli kuus uut pala, mis tekitas Iiemmai firmale probleeme sest LP jaoks on seda vähe ja ET jaoks jälle palju. Lõpuks otsustati, et Inglismaal lastakse välja topelt deebee kos kaante vahel olevate värviliste piltide ja laulutekstidega. Ameerika käpitav firma tegi jälle omamoodi lastes turgudele LP kus filmimaterjal oli ühel küljel ja teisel Singlitel ilmunud biitlite 1967. aasta palad. Nii silm kui plaat kandis nime mätsikal Mystery toe. Plaadi nimipala on pooli sulest. Peale kahe kitarri, klaveri, bassitrummi ja mitmete löökriistade kasutati nelja puhkpilli, mida juhatas David meisen, kellele see oli juba kolmas koostöö biitlitega. Laulu tekst. Sind ootab maagiline võlumatk, see viib sind ära, ta viipsid surmkindlalt ära. Tuletas paljudele jänkidele meelde Vietnami džunglites ja kogu seda eksootilist diskoteeki, sest oli ju Vietnam teatud mõttes maailma esimene rock n rolli sõda, kus Lili Marleen asemel kuulati Jimmy Hendrix, Foxy leidid jagus pommituslennukite hevi metal segunes kaasaskantavate stereomakkide kõminaga. Kablaadi teine pala on pooli kirjutatud ja kannab pealkirja Jorma Shud nõu. Loo lindistuse ajal tuli stuudiosse ansambli mänedžer Brian Epstein. Ta oli ennegi viibinud stuudios jälginud poiste askeldusi. Seekord oli ta tujust ära. Kogu sessi ajal istus ta vaikselt nurgas ja ei rääkinud peaaegu midagi. Ringreisidel õppimine oli mänedžeri ka endisest enam kõrvale jätnud. Kablaadistustel polnud tal peaaegu mingit sõnaõigust. Epstein oli pealegi kartma löönud, et kaotab biitlid igat värvi saagihimulistele. Lõppemas oli tema viieaastane leping ja ta tundis, et biitlid seda ei pikenda. Oma tarbetuse, tunde ja pettumuse valas Epstein endiselt innukamalt uimastite pruukimisse ja äärmuslikesse seiklustesse homode ringkonnas, mis peagi ta tervise murdsid. Siis veel ei teatud, et too stuudio külastus jääb biitlite mänedžeri viimaseks. Brian Epstein suri 27. augustil uimastite üledoseerimisel tagajärjel. Kuuendal septembril mängiti linti ehk mätsikal müstorituiar plaadi üks parim pala. See oli poolmakaak. Fool on the hill. Peale rütmigruppi mängisid John ja George, lisaks suupille. Värvi pillidena lisati kolm flööti. Thl On the hill tõusis teenitult Jesdedei ja Eleanor orjektiga ühte lahtrisse. Plaadi järgmine pala on huvitav selle poolest, et see on teine biitlite instrumentaal, mis on pääsenud plaadile. Esimene oli lindistatud veel Hamburgi päevil ja see oli Makarni Harrissoni Craiforošedov. Nüüd olid autoriks kõik neli pala kandis algul pealkirja Airjal Tver instrumentaal mis lõpuks tuli plaadile nime all flaing. Kindlasti paljud heliloojad teavad, kui raske on kirjutada viisi tüüpilisele pluusi, harmooniale biitlasi puhul seda probleemi ei olnud. Meloodia on minu meelest lihtsalt geniaalne, mida vokalisina laulavad kõik neli biitlid. Järgmine pala plaadil kuulub George Harrisonile ja kannab pealkirja bluus Joy laul ise sündis Los Angelesis ja Pluutšei või on üks sealne tänav, kus biitlite pressiülem Telektseilor ringi eksles, et kokku saada George'iga. Sellest see pala räägidki George ise on nimetanud Pluutšei võid temast Roberifilsiks, kuhu on koondatud kõik tolleaegsed lindistamise nipid. Jaga teadmised. EP mätsikalmistorituaar viimane pala on John Lennoni sulest ja kannab pealkirja Ajäämade voores. Kriitikud peavad seda plaadi parimaks ja üheks omapärasemaks kogu biitlite loomingus. Tõukemuusika kirjutamiseks andis Johnile politseisireen, milles kordub kaks erineva kõrgusega heli. Teksti aluseks on aga luuletus merihobu ja puussepp raamatust Alice imedemaal, mis Johni lemmikraamat laulutekstis kohtab väga imelikke sõnaühendeid ja veidraid väljendeid, mis nuuskijaid kukalt panid, kratsima see on, aga pidas peenikest naeru ja ütles, et las need tainapead turnivad ja mõistatavad. Kuna tekst oli niivõrd mõistatuslik, siis otsustas BBC ka selle loo igaks juhuks keelu alla panna. Pala lindistusega kasutati 16 liikmelist koori Mike Sammese juhatusel ja 16 liikmelist orkestrit. Nadžikal müstorituaar filmimist alustati 11. septembril ja esilinastus oli televisioonis 24. detsembril 1967. aastal. Jõulukingitus kutsus ometi esile vaatajate pikaks veninud näod. Seitsmendal oktoobril pakkus Bernstein tiitlitele miljon dollarit esinemise eest USA-s staadionil, millest tiitli aga keeldus, öeldes, et peent raha neil veel on. Pakkumisi oli teisigi ja summad astronoomilised, kuid kõik see enam ei aidanud. Teisel oktoobril lindistati äpi Rõud stuudios poolma käädne laul. Hällokud by Journey kommentaar. Pool püüdis kirjutada pala singli jaoks, aga midagi erilist see endast ei kujutanud. Ainsana on hea loo lõpp, sest me kõik koos saime Atlibitum teha, mida tahtsime. Me ülejäänud päästsime selle loo. Jääb veel lisada, et singlil paladega hällougud ajend voorus ilmus Inglismaal müügile 24. novembril 1967. aastal. Veidraks suuruse hullustuseks, pärastama filmi, olitsiooni ja pooli peas tekkinud mõte osta Kreeka rannikule oma saar, kus nii biitlid kui ka nende sõbrad võiksid elada nagu hipi perekond. Saar leiti ja osteti ka ära, kuid lõpuks võitis mõistus ja saar müüdi Kreekale tubli kasumiga tagasi. Järgmiseks ideeks oli luua oma ärifirma biitlite suured plaanid. 60.-te aastate lõpus oli tüüpiline seos vabadusest luksuslikus kapriisist ja majanduslikust ummikust. Otsides absoluutset vabadust ja loomingulisust, triivis ansambel paradoksaalselt üha sügavamale ärimaailmahaardesse ja kaotas isegi endise liikumisvabaduse ning põles lõpuks läbi. Pool rääkis Apple firmast kui läänemaailma kommunismist, mis näitaks, et kunsti võiks toota mujalgi kui Iiemmai taolise hiigelfirma varjus. Pea eesmärgiks pole ainult hunnik kuldhambaid pangas, ütles John. Me oleme selle saavutanud. Palju huvitavam on näha, kas äriettevõtte sees saab olla kunstilist vabadust. Kas on võimalik luua teoseid nülgimata nendelt viiekordset hinda. John ja pool olid nendes püüdlustes kahtlemata tõsised kuid nad ei maininud iial avalikult seda, et firma rajamise taga oli ka üritus vältida tohutuks paisunud tulumakse. Just seepärast ei oodatud, et firma annaks eriti palju kasumit. Keegi ei osanud ette näha, et see plaan ajab ansambli veelgi suurematesse majanduslikesse kitsikustesse. Seitsmendal juulil andis biitlus nõusoleku ju näiteid artist filmikompaniile sest see tahtis vändata multifilmi, mis baseerub biitlite muusikal. Filmi pealkirjaks jäi Jeloussap Mariin. Kuna taheti kasutada lisaks uutele paladelega laule viimastelt plaatidelt, siis ei püüdnudki biitluse eriti pingutada uute laulude lindistamise. Ka neid kogunes lõpuks vaid neli. Plaat algab juba tuttava elus Sapmariniga, mis võeti revolverplaadilt. Teiseks palaks on George Harrissoni song, mis oli lindistatud juba 13. veebruaril seega siis seadžampepelse lindistussessi ajal, kuid mis tookord plaadile ei pääsenud. Miks George just niisuguse pealkirja pani, oli Jonoffeanson kirjastusfirma, mis müüs biitlite laule. Kahjuks George'i see ei puudutanud, sest 50 protsenti kuulus kirjastajale diktšenzile ja ülejäänud 50 lennundile maakaardile ja epistenile. Seega siis teatud tagamõttega lugu. George ise nimetas laulu oma loomingu kursi määrajaks. Huvitav peaks olema ka see, et pool makaak mängib siin trompetit. Plaadi kolmandaks palaks on pool makaak. Hooldu kesa näolugu lindistati üsna kiiresti, selleks läks ainult üheksa ülesvõtet. Lisaks tavalistele pillidele kasutati veel metsasarve ja bändiot, mida mängib John Lennon. Fännid on ära lugenud, et kahe minuti jooksul kordab pool laulu pealkirja 50 korda. Kokkuvõttes minu meelest igati kuulatav pala. Film Jelosat Marin on üllatavalt täiuslik kunstiline tervikkäsikirja, autoriks hiljem laava stoori kirjutanud Eriks igal kunstnikuks saksa plakatikunstnik Hans Edelmann. Kõik biitlite laulutekstid olid muudetud omapäraseks fantaasiamaailmaks. Loodan, et paljud raadiokuulajad on seda filmi näinud nii Tallinna kinodes kui ka aastapäevad tagasi Soome TVs. Kolmandaks uueks looks filmis oli John Lennoni hein buldog. Huvitav on selle loo puhul märkida, et see esineb vaid vähestes filmi koopiates ja põhjust, miks see nii on, ma ei tea. John on ise oma pala nimetanud lihtsalt täitematerjaliks, mis sai kirjutatud spetsiaalselt filmi jaoks. Loo pealkiri sündis sellest, et ühe variandi peale laulmisel hakkas pool lõpus haukuma, lootes, et makiva seisab. Siit tekkiski mõte haukumine lindile jätta ja pealkirjaks panna heim buldog. Neljas uus pala nii filmis kui plaadil on taas Harrissoni sulest ja kannab pealkirja it's hooldumatš. See lugu tundub olevat üsna kahvatut olla biitlasse toodang, kuid ilmselt mängis siin rolli ka kiirus, mis tagant surus. Peale tavaliste instrumentide on kasutatud veel bassklarnetit ja trompetirühma, mida jällegi juhib David Nelson. Koorusest John ja pool laulab George Harrison. Plaadi esimese poole lõpetab hooliunyyd islav, mida kuulsime eespool. Plaadi teine pool on kokku pandud George maatiline kirjutatud filmimuusikast, mida esitab sümfooniaorkester. Filmi Yellow Sagnarain esilinastus oli seitsmeteistkümnendal juulil Londonis pikkadeli tsirkuses. Plaat filmimuusikaga ilmus kuus kuud hiljem, seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1969. aastal. Põhjus oli lihtne. Biitlitel polnud aega sellega tegeleda, sest käsile võeti uus LP. Sellest aga juba meie järgmises saates.