Seal väegliiano aldi, random, õhk, Leelanon, kelm. All. Vii täide see, millest sa alati oled unistanud, siis saad sa kogeda seda, millest sa kunagi pole unistanud. See on minu elufilosoofia. Need sõnad kuuluvad maailmakuulsale ooperilauljale Birgit Nilsson ile. Mina olen Mare Rebas Rootsi raadiost. Head kuulamist. Sibeliuse koopusest 37, number neli kas see oli unistus Birgit Nilsson esituses? Lõuna-Rootsist Skoonest pärit 85 aastast Birgit Nilsonit peetakse oma aja parimaks Wagneri lauljaks. Tervelt 20 aastat. Ajavahemikul 1956 kuni 1976 triumfeeris ta kõigil maailma suurematel ooperilavadel Eliisa Bettina sentana Isolde ja brünhildena lauldes neid ja ka selliseid osi nagu agade, aida, Salome ja Elektra ja Tosca. Raugematu energia ja enesekindlusega. Ja hääl Enrön ootabchommi aldid Aldasid ordi Atjobilblist stuur soomlaske mendiva suvist Minnad rämmar ja helen Hemlehedel Möökimiga Fel. Mul oli unistus, mis ikka ja jälle kordus. Ma tahtsin suureks lauljaks saada, kuid teised ei teadnud sellest midagi. Ma hoidsin oma saladus endale. Kui ma hakkasin koolis käima, siis küsis õpetaja, kelleks me tahame saada. Enamus tüdrukutest soovisid saada printsessid, eks minu meelest oli see naeruväärne, sest me ei vali oma vanemaid. Oma unistust ei avaldanud, vaid ütlesin, et ma tahan saada kübarategijaks. See võib kõlada imelikult, kuid ma olin juba lapsena kübaratest vaimustuses ja seda seetõttu, et mulle valmistasid muret tedretähnid. Ma olin küll tumedajuukseline, aga kui kevadpäike välja tuli, siis ilmusid ka tedretähnid nina peale. Ema arvates olid need hirmsasti koledad. Ema käis kogu aeg peale, et ma kannaksin laia äärega kübaraid ja küllap sellepärast ongi mul elu jooksul palju kübaraid olnud. Need tedretähnid on olnud mulle tõsiseks probleemiks, põhjustades alaväärsus kompleksi. Kuid siis ühel päeval tuli naabrinaine ja jutustas, et tema sai oma tähnidest lahti jaanilaupäeval. Ta oli korjanud konnakulles, ei tee enne päikeseloojangut ja määrinud nendega oma nägu. Birgiti meelest oli see fantastiline ja kui jaanilaupäev saabus, läks ta välja ämber käe otsas, et korjata konna kulleseid. Mingeid kulleseid. Ja printsi ta ei leidnud ja ka tedretähnid ilutsevad kenasti nina peal edasi. Birgit Nilsson sündis päikesepaistelisel argipäeval seitsmeteistkümnendal mail 1918 Lõuna-Rootsis Skoones pestragaarupi kihelkonnas Sven stati nimelises talus. Talu lehmad ei olnud veel poeginud, mistõttu sulane otto käis naabertalust piima toomas kasutades samaaegselt juhust ja kuulutades sel päeval kõigile, et nüüd on vaja rohkem piima, sest pere on kasvanud, kirjutab Birgit oma mälestusteraamatus. Lahniltzan. Gäng momemfaa külav omana Refotonilin kiusatu hundist vene Hestama flungel Einiennell. Mõelda vaid, kuidas minu isa oleks rõõmustanud, kui ta oleks saanud poja, kes oleks osanud künda, vikatiga heina niita, selle asemel Saidaga tütre, kes ei osanud võit teha ega lammast niita. Isa Nils oli pettunud, kuid pettunud oli ka ämmaemand, kellele Nils oli lubanud maksta 50 krooni lisaks, kui sünnib tütar, jutustas Birgit ühes Rootsi raadiosaates. Birgit ise leidis, et nii kaua, kui ta sai laulda, oli elu ilus. Tal polnud õdesid-vendi, seetõttu oli ta teatud määral vanainimesel ikk. Laps läbis palju vanemate inimestega, nagu näiteks sulaste ja teenijatüdrukute isa ema ja teistega. Birgit oli eriti vaimustuses sulasest Ottost ja vaimustus oli vastastikune. Ottol olid paksud mustad juuksed, mida Birgit võis kammida oma tahtmise järgi. Õhtuti istus kogu talu pere ja laulis või siis mängis kaarte. Kaardimäng polnud üldse huvitav, sest Birgit võitis ainult pisisummasid. Birgit aitas talutöödes jõudumööda kaasa. Kui ta sai 14 aastaseks. Leiti, et teenijat pole enam vaja ja nii pidi ta koos emaga välistöödes kaasa lööma, lehmi lüpsma ja igal hommikul, kui isa sattus lüürilise meeleollu, jutustas ta. Kuid tore oli suvehommikuti sõita vankriga põllule, kus lehmad sõid. Küll olid need toredad ajad, õhkas isa. Muidugi oli tore, aga ka raske tuli vara üles tõusta emale, isale ja Birgiti-le meeldis kaua magada ja vahel juhtuski, et ega sulased enne ülestõusnud kui isana ratas ja siis mingi suures paanikas lehmi lüpsma. Ükskord oli meil sulane, kes oli kaunis laisavõitu, meil oli 10 lehma ja kolm inimest pidid neid lüpsma igaühe jaoks kolm lehma. Üks lehm jäi seega üle ja sealse sulane siis istus kiikas lehma saba alla ja venitas lüpsimisega. Nii kaua, kui ma olin sunnitud ise lehma ära lüpsma. Kuid puidu oli see sulane tore mees. Me töötasime palju põllul ja kui umbrohi hakkas võimust võtma, siis läksime, peetisid Plama. Seejärel tuli neid harvendada, see oli vastik töö. Siis tuli kaeralõiku sagara vihkude sidumine. See oli kohutav ohkad, Birgit, siis tuli vihud varju alla viia ja ma näen tihti unes, kuidas vihm takistab saagi koristamist. Sel ajal polnud palju mugavusi, polnud elektrit, vett ega telefoni. Jah, see vesi. Ma olin hirmsasti vaimustuses riisipudrust, jutustab Birgit. Ühel õhtul sõime riisiputru, kuid enne magamaminekut tahtsin veel putru süüa, sest see oli hirmus hea. Ema ütles, et ära unusta petrooleumilampi, kustuta vast. Kinnitasin, et ma ei unusta, aga unustasin siiski sõid kausitäie head putru ja läksin magama. Isa tuli tol õhtul koju umbes kell 12 öösel, kuna ta oli teinud talus oma tavalise ringkäigu. Ta avas ukse ja vastu lõid tuleleegid. Kogu köök põles. Kuna meil vett sees polnud, siis pidi ta ämbritega vett tooma ja tule kustutama. Ta äratas meid, kui kõik oli möödas ja mina olin kõiges süüdi. Pärast seda ei unustanud ma kunagi lambitahti väiksemaks keerata ja mulle ei meenu, et ma oleksin eriti riielda saanud. Birgit tutvustab edasi, et muusika tuli tema ellu koos emapiimaga. Ema laulis palju, kui ta mind kandis. Ta oli väga musikaalne ja mängis lõõtspilli nagu mees. Isa oli ebamusikaalne, aga temalt olen pärinud tugeva kehaehituse. Ema oli väga graatsiline ja peene pihaga. Kord proovisin ma tema seelikud selga panna, kuid ma ei saanud seelikut kuidagi üle pea, kuigi mul pole eriti suur pea. Minu ema laulis laule, mis olid vanades lauluvihikutes. Väga romantiline oli laul rüütlist, kes ratsutas läbi rohelise aasa. Ma magasin teenijatüdrukuga ühes toas ja laulsin tihti unes. Teenija sõnul laulsin neid pik G20 salmiga laule ja alustasin siis jälle otsast peale. Birgit meenutab, et sulaneoto ergutas tema muusikalist talenti, ostes talle mängu klaveri. Kui Birgit oli nelja aastane. Sellel mänguriistal mängis ta kõiki lugusid, mida oskas laulda. Birgit mängis ja laulis hommikust õhtuni. Suuremaks saades jooksis ta naabertallu, kus ta sai mängida orelil. Nüüd leidis isa Nils, et Birgit ei tohi naabreid segada ning ostis 75 krooni eest vana oreli. Kui ma meenutan seda sündmust, mis sai minu jaoks otsustavaks, tunnen ma ikka veel, kui õnnelik ma siis olin, kirjutab Birgit oma raamatus. Peatselt õppis ta mängima ka nootide järgi, kuid rohkem meeldis kuulmise järgi mängida. Birgiti kodus käis palju külalisi ja siis tahtis ikka isa Nils, Birgit laulaks ja Birgit laulis. Laulmine polnud raske ja isa tundis uhkust tütre üle. 14 aastaselt hakkas ta klaveritunde võtma, laulis kodukandi kirikutes. Tol ajal oli Helsingborgis üsna tuntud lauluõpetaja Ragnar blennov, kes aitas boostagi kirikukoorilauljate hääli trimmida. Birgit kogus julgust ja läks blennovi juurde, et tema käest kuulda arvamust oma hääle kohta. Kui ta oli oma laulu esitanud, ütles blennuv. See oli ju väga ilus. Preilist saab absoluutselt suur laulja. Kuid Ennovi juures sai ta õppida vaid paaril korral, kuna õpetaja haigestus. Aastad läksid, unistus lauljaks saada püsis, kuigi isa oli selle vastu. Ta lootis, et tütar võtab talupidamise üle. Kui Birgit 1941. aastal Stockholmi muusikaakadeemiasse õppima sõitis, läks isa ärasõidu päeval kodunt ära. Kuid Birgiti jaoks algas uus elu lehekülg. Seevend Komioraaliunud ovaali Saara Lean veel wet ruupiat Luunele siis Klamp Küvake off õnn, somm, kaar, Slovena. Siis tuli raadio ja Saarali Ander, ta laulis nagu mees oma sügava seksika häälega. Ma püüdsin teda järelahvida ja paljud arvasidki, et ma olen metsosopran, kuna Stockholmi tulid. Nähtavasti oli Saara oma jäljed jätnud. Peagi tegin temaga lähemalt tutvust, kui ma esinesin Lennart Swani saates täht tähe vastu. Ma ei tea, kes oli sel õhtul kõige närvilisem, kas mina või Saara. Me tegelikult pelgasime teineteist. Või hoopis Lennart, kes kartis, et kaks primadonnat võivad hakata teineteisele küüsi näitama. Kuid sel õhtul oli Saara suurepärases tujus. Meil oli väga lõbus. Mul oli kaasas sulgedest boa, mis oli kolm meetrit pikk. Võtsin selle välja ja põimisin selle endi ümber ja siis me laulsime, vildiseen säärna, tahad näha tähte ja kui me jõudsime kõige kõrgema kohani, siis mallis asin veel kõrgust juurde, meenutab pilt. Pärast sõnu olen primadonna, assaluuta, katkestas Saara ja küsis. Oled sa selles kindel? Mitte päriselt, vastasin, ja siis naeris Saara, sest ta tundis, et konkurentsi pole vaada. Ja pärast seda laulis ta laulu Kilkidest, mida ma eales ei unusta. See oli nii ilus ja liigutav, et kõik nutsid Saarali seda laulu palju kordi varem laulnud, kuid kõikide arvates laulis ta seda tol õhtul eriliselt hästi. Lest on all ja Ta pigem. Kuival suudan. Toonile napis stel nii suur. Ja raske floori kowitz Piiblarbe. Birgit meenutab, et neil oli muudki ühist Saaraga Me oleme mõlemad laulnud välja käigus. Esimeses abielus oli Saaral väike korter, nad elasid mehe vanemate juures, neil oli kaks last ja ta ei saanud kusagil häält harjutada. Ainus koht, kus ta sai omaette olla, oli perekond, nahkemmerg. Birgiti oli umbes samasugune elamus. Ta jutustab, ma sõitsin Londonisse ja olin aukülaliseks Cavend kaardenis, kus toimus kontsert noortele. Seal oli ka printsess Diana, ma pidin ütlema paar sõna pärast esimest vaheaega ja mul oli au istuda kuninglikus loosis täiesti üksinda. Kuid ma tahtsin publikule üllatust valmistada, ilmuda joostes lavale ja laulda samaaegselt Prinhilde sõjahüüdu ooperist Valküürid. Aga selleks tuli hääl lahti laulda. Seda ei saanud teha kuninglikus loosis ega ka kuninganna buduaaris, sest see oleks olnud kuulda kogu ooperimaja. Kuid majas oli juhtu Alit ja sinna mahilisingi. Aga ma pole elus olnud nii üllatunud, kui sinna sisse minnes. Tualett oli puust täpselt samasugune nagu meil maal, ei mingit uhket sisustust, kuid akustika oli seevastu suurepärane. Laulsin hääle lahti, jooksin siis lavale ja laulsin publiku vaimustuseksbrinhilde sõjahüüdu. Kuuldud helilindistus on tehtud 1967. aastal, Viroidki festivaliorkestrit juhatas Karl. Kuid tee prion Hildeni polnud kerge. Mul polnud algul sellist laulutehnikat, mis hilisematel aastatel, kuna ma polnud vastavat ettevalmistust saanud. Muusikakõrgkooliajast meenub kevad, kui Birgiti kutsuti raadiosse proovi laulmisele. Kuid mingit pakkumist pärast seda ei tulnud, sest kõikvõimas nato pruu man leidis, et ma olin liiga madalalt laulnud, mis oli ju loomulik, kui ollakse väsinud ja lauldakse ilma orkestri toeta, siis on ka toonid tihti madalad. Aga ma sain peatselt revanši. Professor Thurman oli muusikaakadeemias dirigent, kellele meeldis minu hääl. Ta oli kuulnud mind laulmas Eliisabeti tervituslaulu, tan Hoise rist õpilaskontserdil koos orkestriga. Thurman tahtis läbi viia sama kontserdiraadios ja nii saingi revanši. Järgnesid kontsertesinemised üle kogu Rootsi ja kaheaastased õpingud Stockholmi ooperikoolis. Mitte kõigil ooperikoolilõpetajatel ei õnnestunud tööd saada Gustav Adolfi väljakul asuvas templisse tähendab kuninglikus ooperis Stockholmis. Üheksandal oktoobril 1946 tuli Birgiti ootamatult asendada agade osatäitjad. Weberi nõid küttis. Noor kogenematu laulja pidi osa selgeks õppima kolme päevaga, kuid tänu absoluutsele kuulmisele ja heale visuaalsele mälule polnud see ülesanne just võimatu. Kuid oma parimat ei suutnud ta ikkagi anda, kuna osa ettevalmistus oli puudulik ja pealegi tekkis proovide ajal konflikt 70 viieaastase dirigendi Leob lehiga, kes teatas ooperidirektorile. Birgit Nilsson on ebamusikaalne, andetu ja peale selle veel kangekaelne. Seevastu arvustused olid head. Aasta pärast avanes Birgiti uus võimalus oma võimeid näidata leegi Mätefis laulja haigestumise tõttu. Birgit meenutab, et etendus oli menukas ja et see oli tema elus pöördepunktiks. Isegi plehk kapituleerus ja kutsus Birgiti Berliini valt küüride esimese vaatuse kontsert esitamisele. Rahvusvahelise karjääri jaoks ei tundnud ta end küpsena, vaid pöördus Stockholmi tagasi, kus ta tasapisi pani aluse oma repertuaarile. Kuningliku ooperipäevilt meenutab Birgit oma raamatust tragikoomilist juhtumit. Ühelt etenduselt oli talv ja tal olid jalas paksud soojad püksid, mida ta tavaliselt vahetas teatris ohemate pükste vastu. Kuid tol õhtul polnud miskipärast pükse, tema loosis. Aida riietus oli aga kehasse töödeldud, mistõttu soojad püksid oleksid liialt välja paistnud. Birgit otsustas minna lavale ilma püksata. Aiga kleit ulatus kandadeni Jaaguna i, ta peab olema tumedanahaline, siis loobus ta tumedast meigist ja tõmbas jalga pruunid sukad. Tol ajal sukkpükse veel ei tuntud. Kuid Birgit polnud arvestanud oma vastasmängija, bariton Loorents Winters keevalise vägivallaga Abu nas roosas. Ühes stseenis pidi ta lükkama Birgiti Iida põrandale, kuid ta tegi seda nii jõuliselt, et Birgit lendas üle lava ja kleit läbi ja seal ta siis lamas oma pruunide jalgade ja palja valge tagumikuga. Vaheajal palus Winters vabandust ja ütles, et kui ta oleks teadnud, siis ta oleks oma mängu veidi taltsutanud. No kuidas ta oleks pidanud seda teadma? See oli esimest ja viimast korda, kui ma olin laval ilma püksata, kirjutab Birgit. Stockholmi kuninglikus ooperis töötas ta kuni 1958. aastani, et seejärel alustada oma rahvusvahelist karjääri maailma suurematel ooperilavadel. Külalisena esines ta kuninglikus ooperis siiski kuni 1981. aastani. Metropolitan Opera New Yorgis kutsus ta esinema 1959. aastal, kus ta debüteeris Isoldena oma unistuste linnas Viinis oli tal võimalus esineda külalislauljana tervelt 28 aastat. Viini ooperipublikuga tekkisid tal väga soojad sidemed. 1968. aastal kinkisid tema talendi austajad Tristan ja Isolde esietenduse puhul kuldsõrmuse, millesse oli graveeritud Isolde. Pea. Pärast etendust saatsid umbes 300 fänni teda hotell Euroopasse, kus ta tol hetkel elas. Kogu liiklus seisis. Tänutäheks lubas Birgit Nilsson jääda truuks piini publikule. Lubadus, mille taga täitis eriline peatükk tema elus, on Bayroit ja Richard Wagneri fest Spirhaus kus Birgit laulis esimest korda 1953. aastal esitades soprani partii Beethoveni üheksandast sümfooniast. Wagneri pojapojad, Viilanud ja Wolfgang Wagner juhtisid kogu ooperimaja. Wolfgang vastutas administratsiooni ja majanduse eest ning piiranud oli kunstiline juht, kelle käe all Birgit töötas tervelt 16 suvehooaega. Birgiti on ka oma seisukoht dirigentidest, nendel on praegu palju tööd, nad on nii hõivatud minu ajal näiteks George solk, see oli väga hoolikas proovidega ja rollide kujundamisega. Enamus dirigente tuleb alles orkestri proovile, kui see ülepea toimub või siis kohtutakse esimest korda etendusel. Mulle meenub Tristan ja Isolde etendus. Hamburgis proove ei tehtud ja Tristani osatäitja tuli Ameerikast ja mina nägin teda alles etendusel. Tal oli väga ilus välimus, kõik laabus hästi, ta laulis oma aaria, mina oma, siis embasime teineteist ja jõime armastuse terviseks, sisembasime veel tulisemalt. Eesriie langes ja siis ütles ta. Ma peaksin ennast vist esitlema, minu nimi on see ja see. No minu meelest oli see päris lõbus lugu, nendib Birgit teinekord jällegi pidi ta laulma ameeliat maskipallis Philadelphias. See oli tema esimene külaskäik sinna, ta ei teadnud, millised rutiinid seal olid. Ta saabus teatrisse õigeaegselt, lootis, et keegi näitab talle, kus ja kuidas laval liikuda. Ta ootas teda, tullakse ümber riietumisel aitama, ei olnud ka valjuhääldajad teada saada lavale mineku aega. Lõpuks tuli keegi mees ja sõna otseses mõttes tõstis ta lavale. Birgit jutustab, ma jõudsin viimasel hetkel, kui orkester oli lõpetanud ubertööri. Milline vedamine, arvasin mina. Mind võttis vastu tugev aplaus, enne kui ma suu lahti jõudsin teha. Imestasin, et mis lahti on. Nähtavasti on tegemist fantastilise publikuga ja ma olin, on ehk. Kuid vaheajal oli dirigent kaunis morn. Ma vabandasin, et jäin pisut hiljaks. Ma lasin orkestris mängida seda Hubert tüüri kolm korda enne kui te lavale ilmusite, vastas dirigent. Kuuldud aaria oli maskiballist dirigent George Zoltki Birgit Nilsson. Neil on ka oma arvamus režissööridest. Otsige Dillingeri hiljem. Nukra intel sügieera õõnest. Birgiti arvates on režissööri ülesandeks esile tõsta seda, mida Libretist ja helilooja öelda tahtnud. Tal peab see pilt kogu aeg silme ees olema, mitte midagi muud. Kui lavastaja pole kunagi ooperit näinud ja ei oska partituuri lugeda, siis pole tema koht ka ooperis. Oma võimetuse varjamiseks proovib ta provotseerida. Loomulikult võib oma fantaasiat näidata, kuid see peab olema kooskõlas ooperi, libreto ja muusikaga. Ma olen tüdinenud lavastustest, milles leiavad aset pidevad tualetis käimised, seksistseenid. Kui kellelgi tuleks mõte moderniseerida Moona Liisa portreed Louvre'is, siis saadetaks ta vanglasse. Aga ooperiga võib vabalt ringi käia, peaasi, et muusikat ei puudutata. Minu arvates tuleks peatada need provotseerivad. Ooperiteatri juhil lasub tohutu vastutus. Kord küsisin ma, kuidas võib dirigent lubada, et tema muusikalisi kavatsusi provotseerivad lavastajad. Minu küsimusele vastas üks dirigent Maivata. Võib-olla peaksid ooperikülastajad muretsema endile silmaklapid, mida võiks piletikassast osta täpselt nagu rokikontserdile minnakse kõrval Troppidega. Birgiti arvates on ka värvid igavad ainult must ja valge ja kostüümidega katkised teksapüksid, pikad mantlid, jakid, millega vanasti mindi kartulipõllule. Birgiti sõnul näiteks nõudis Salzburgi publik ükskord piletiraha tagasi sest lavakujundus oli allpool igasugust arvestust. Pealegi ta ju lauljad alasti esineda, kuid siis asendavad neid niinimetatud stand ennid. Salzburgis juhtus nii, et laulja keeldus alasti üle lava minemast, siis toodi kohale Brow lõbumajast. Mina küll poleks sellega nõustunud, sest saalis istujad arvasid, et laulja jookseb üle lava. Birgit nendib, et me elame hullumeelses maailmas. Birgit Wilsonile meeldivad mälestused ka koostööst Metropolitan-i juhi Rudolf pingiga, kes olevat väga kergesti ja tihti punastanud Birgit meenutab president Johnson koos abikaasaga pidi külastava metropolitoni. Päevast etendust. Läigib Johnson pidi istuma pingiloosis. Publik aplodeerib presidendiprouale, kes tõusis toolilt püsti, et tänada. Siis nägi ping oma ehmatuseks, et proual oli väga vilets tool. Ta lootis vahetada kiiresti tooli parema vastu, kuid ping polnud küllalt kiire ja leidi pöördkukkus loosi põrandale ja publik ei saanud aru, kuhu ta kadus. Sellest tuli muidugi väike skandaal. Veidi hiljem olid nad koos ringreisil Atlantas ooperiga Durando. Söör ping tahtis minuga tulevikuplaanidest rääkida ja ta tahtis, et ma osaleksin paljudes lavastustes. Ma vastasin, et ma ei taha, miks, küsis ping. Mis siis Metropolitan neil viga on? Ei midagi, aga räägitakse, et kalad ja külalised lõhnavad nelja päeva järel. Sama võib öelda lauljate kohta, kui nad palju laulavad ühes majas ja see ei sobi mulle. Ah, tühi jutt, et niikaua kui sa istud minu toolil, pole sul vaja selle pärast muretseda. Ja ma ei tea, mister ping, ma olen kuulnud, et teie tool on hakanud viimasel ajal kõikuma, kuidas sellega lood on. Ja siis punastas Rudolf ping, nii imeilusasti. Naeris Birgit südamest. Praegu on moes öelda crossover Singer. Mind pole see kunagi vaimustanud, kuid ausalt öeldes mulle räägiti auk pähe. Ma olin Viinis, kui nahkhiir mängiti plaadile, seal on üks stseen arvukate külalistega ja plaadifirma soovisid. Külaliste osades oleksid nimekad lauljad nagu näiteks jussi, biorling, Renatati, Paldi ja nii edasi ja ka mina kolbanud pingid, populaarset laulu ja siis tehti ettepanek laulda laisa kuulsat taans olnuid. Ma muretsesin noodid, õppisin laulu selgeks ja läksin orkestriga proovima. Kuid dirigenti polnud. Karajan, kes pidi dirigent olema, teenis nähtavasti kusagil mujal raha, meenutab Birgit Nilsson. Mul ei jäänud muud üle kui dirigeerida ise jah, laulda samaaegselt. Seda meetodit kasutavad lauljad ka praegu, et populaarsust võita. Orkester polnud tol ajal kunagi kuulnud minu veetlevat leedit. Kuid lõpptulemus oli üsna hea. Ma arvan, et minu dirigendioskused ei mänginud mingit rolli. Kui Viini Filharmoonikute valisid minu oma auliikmeks kaks aastat tagasi isegi Karajan pole selle au osaliseks saanud. On veel. Härra Janhard, uhkustab Birgit Nilsson. Viimane avalik esinemine oli Birgit Milsonil 1984. aastal Saksamaal. Birgit Nilsson õnnestus ühendada kaks äärmust oma pika karjääri jooksul. Ta jäi kättesaamatuks rahvusvahelise staarina, kuid pälvis inimesena rahva armastuse. Head kuulajad, tänast saadet jääb lõpetama rootsi pianist Laasruus, kes saatis Birgit Nilsonit mitmetel soolokontsertidel jälle kuulmiseni.