Tere eetris on näitlejatund. Saatekülaline on Andres Raag linnateatri näitleja ja ansambli L Dorado laulu ja pillimees küsija rollis Pille-Riin Purje. Vestlust Andres Raagiga. Alustame tema teatritee algusest. Kui ema on näitleja Kersti Kreismann, kas siis võiks arvata, et see valik on kuidagi automaatselt etteantud või oli ka muid mõtteid, soove? Millised inimesed, millised täiskasvanud siis nagu lapse ümber keerlevad teatud vanuses, et see ilmselt määrab üsna palju. Kujutan ette, et kui mul oleks kogu lapsepõlve olnud enda ümber selliseid täiskasvanud inimesed, kes oleksid mingi muu tööga hõivatud olnud või oleks oma valikut teistpidi siis mõjutanud ja lapsepõlvest saadik seal teatri sinna palju käidud küll vaatamas, küll niisama seal nii-öelda Tõllerdamas. Sest kuhugi polnud ju last jätta, mis ta, mis ta ikka, eks ole, tööle kaasa ja selles mõttes on ta mõjutanud jah, aga mitte küll otseselt. Aga kas. Sena lavale kalasti või mõnda rolli oli lapse eas. Oli küll tähendab ühes telefilmis olen mina osalenud kunagi päris lapsena siis keskkoolipoisina Juhan Viidingu Kodoos poissi mänginud, naasis draama suurel laval ka koolipoissi siis koos Heino mandriga. Näitaja õpetaja, siis oli. Ja siis tuli see lavakunstikateeder niimoodi loogilise jätkuna oli see ladus sinna sissesaamine hõlbus. Oli küll, eks ma pabistasin noolega või just ka nagu selles mõttes, et mida on hiljem palju küsitud, et see tema näitleja, et kas see võiks aidata või mitte aidata siis ta sissesaamist kuidagipidi ja eks ma seda nagu pabistasin, põdesin justkui oleksin võinud olla teistest ees mingi mingil määral loovalt, eks ole, seal olid ju küll ka vestlused, et nimetage kolm juhtivamad näitlejad kõikidest Eesti teatritest ja paljud neid nimesid ei osanud öelda isegi ühtegi nime, eks ole, et ja oli Ita vere Aarne Üksküla, keegi ütleb, aga pabistasin Pole ka jah. Aga kuidagi kuidagi hõlpsalt läks sujuvalt selles mõttes, et ma mussi tekkinud miskipärast iseendas üldse kahtlust, et ma ei saaks siis kuidagi arvestanud selle variandiga üldse, kuigi pragmaatiliselt ma arvestasin. Mida aeg lõpu poole, seda kindlamaks ma sain lendasite ma noh, ma saan siis ei saa lihtsalt teistmoodi olla. Pragmaatiline tähendas, et mingi varuvariant, see tähendab seda, et ma lähen kaheks aastaks taksojuhiks ja proovin siis uuesti. See oli 15. lend õppis 1988 kuni 92 ja see oli küllalt suur kursuse lõpetajaid oli ka palju, kes olid kursusekaaslast. Jaanus Rohumaa, Katri Kaasik-Aaslav, Dan Põldroos Tarvo Krall, Ingomar Vihmar, Üllar Saaremäe, Piret rauk Vello, Tiina Mälberg, noh ja nii edasi ja nii edasi. Ja see oli ka see siis, kes hakkas varakult mängima, see neid lendusid. Kuidas see mõjus, et sai kohe lavale. Sel ajal ja ka pisut hiljem vahetult peale lõpetamist tundus, et, et see on väga hea. Et see on just õige need kogemustest õpitasse ja hiljem olen küll vaadanud, et mingid teised metoodikad on vist õigemad või ja võib-olla mitte liiga vara, aga, aga võib-olla natukene liiga valede tükkidega saime me sinna lavale natukene liiga teatraalsete tükkidega või noh, asja sisu nagu jõudmist oli nagu vähe või oleks oleks, oleks võinud natukene nokitseda rohkem. Et selles mõttes ma nagu hiljem olen kadestanud pisut neid lende kes on saanud nokitseda nurka, kes siin kõivu, kes Tšehhovi kallal, et meil oli noh, neeru ja suve ja ja see oli kuidagi hoopis teine seal võib-olla mu enda probleem, aga ma ise olen vaeva näinud sellega et sellest Diatraalsusest suurest joonest lahti saadav nüüd praegu eriti mängida, sest nüüd pidevalt igapäevaselt siis väiksel laval, kus on 100 inimest vaatamas siiamaani vaevlen selle kallale, et uskuda, et iga, iga väiksemgi asi, mis seal püüne peal teed, kas oled prožektorivalguses, on kõik näha. Et seda nagu ei usalda Ugala suurel laval suve mängitud, siis selles suhtes sootuks teised vahendid. Ja kuidas see asi, nagu sellest algas, siis on mu meelest nagu niipidi raskem ise edasi õppida. Teistpidi oleks, oleks lihtsam, arvan küll, muidugi, Aarne Ükskülaga me tegime üht-teist sellelaadset, aga ma kuidagi jäin sellest asjast natuke kõrvale ja kahjuks küll. No võib-olla natuke erandlikum lavastus, oli see Byron dello kuus tegelast autorit. Ja kindlasti kindlasti, aga seal päris lõpus see kool ära lõppes, siis lugesin vist kokku, et meil lõppkokkuvõttes tuli 15 lend 15 lavastust. Ja edasi tuli siis noorsooteater, nüüdne Linnateater. Ta tuli tegelikult õigupoolest viimase kursuse ajal juba, kui ma ei eksi, veebruarist vist olime juba noorsooteatri palgal, me olime vist esimene lend, kes pidi endale ise leidma töökoha. Kui varem oli suunamine, siis meil seda vist esmakordselt ei olnud. Jah, nii kujunes, et me Jaanusega siis Kui seal on oldud kuus aastat, on see õige valik olnud. Ja takkajärgi mõeldes kindlasti kohe siis küll tundus ja, ja mõned kursusekaaslased ütlesid ka, et kas sinna tasub ja mis sel hetkel õitses, Ugala eks sinna läks ka palju, aga noh kui nüüd tänase päeva seisuga vaadata, siis ei ole küll vähimatki põhjust kahetseda. Kui nüüd rääkida sellest muusika poolest kui kaua see huvi on kestnud või mis ettevalmistus sellel alal ei olnud näiteks mingit mõtet, et hoopis seda õppima minnagi. Ei olnud just nimelt sellepärast, et ei olnudki mingit ettevalmistust ja ja sel ajal, kui ma sellest huvituma hakkasin, siis oli nagu liiga hilja, siis jäigi selliseks amatöörtasemele see asi. Ei taha öelda, et amatöörnahka vaadates tõele näkku tegelikult nii ta on, eks ole oli küll, tähendab kuskil seal keskkooli lõpus isegi konsiaal, ma mõtlesin küll, et miks ei oleks võinud olla nii, et oleks võinud pandud näiteks muusikakeskkooli või seda ma mõtlen nagu siiamaani. Et võib-olla ma oleksin kuidagipidi rikkam, kui ma läksin muusikakeskkoolis õppinud vä? No tol ajal veel eriti mõtlesin, et mul nagu kõigest puudu, ma üritasin seda noodikirja õppida klaveri koju tassida ja. Mäletan, et Draamateatri vana lava, klaver, mis häälestunud imepisikene koledus oli, see oli mul kodus vahepeal ja tulemusena ma teda ei puutunudki. Niidi samamoodi tagasi. Aga teatris selle muusikapoolega tegelemine, see algas juba kohe või muusikaliste kujundustega ja, ja juba õppimise ajal. Jah, ma õigupoolest küll Kralliga me tegime koos nagu selle suve olena laulud siis oli pessis, missisurm oli siis kujunduse poole pealt koolitööde puhul on ikka nii, et kõik teevad kõike ja kõik. Me olime, valgustavad helitehnikut, muusikalised kujundajad ja nii edasi. Kuulame nüüd katkendit Peeter Piero laste kuuldemängust, vedur malka. 1992. aasta sügisel on selle lavastanud Tamur Tohver ja Andres Raag, mängib korstnapühkijad vedule malka rollis Annevilt. Mis asja ei lähegi eest ära. Kuule sina nokigikas tahad, et ma sellest üle sõidaksin, võimla pahistod? Ah, lugege, kas ma sulle olen. Kui siin keegi must on, siis sina, kuule, kuule, maju peangi, must olen, ma olen reetur. Labonga savist, arvad, et ma ei ole kunagi vedurit näinud? Mina olen jälle korstnapühkija, selge. Kui korstnapühkija, pigem küll korstnapühkija akene. No ja mis siis, korstnapühkija ei peagi tormi kõrgel olema, peaasi, et ta korstna otsa ronida jaksan. Kuule, kui sa kostandiski hääled, miks sa siis mööda Paidukerdad, mis rööpaid? Need siin minu ees ja taga pole mingid rööpad, vaid redeli. Kõige pikem redel kogu maailmas. Üks pulk, teine teadvus, kast nendes, Kirke, mina olen auruvedur malka ja mitte mingi Tode elektrivedur, nii et ära aja mulle udu, miks see neljakäpukil käid? Kuule, omolco, korstnapühkija ronib mööda redelit seda ometi teadma, muidugi tean küll, näed nüüd ja mina olen siin, olen. Seega on redel nonoh, olgu siis reedel. Aga ma ikkagi taipan, miks sa kusagil korstnaid ei pühi, vaid siin minu rööbastel hulgulust, sellepärast aimuleerin sõbralt rööbastelt maha. No mis vastus see on? Tead Ma otsustasin, et pühin puhtaks maailma kõige kõrgema korstna. Ma olen juba igasuguseid puhastanud. Viimati tegin puhtaks kõik moonile korstnad aga kõige kõrgemat korstnat pole ma ikkagi leidnud. Ja miks sa arvad, et sa leiad selle just minu rööbastelt homol k Molco sind ja su rööpaid? See on ju minu redel. No näe, ma võtsin seda asja loogiliselt, kõige kõrgema korstna otsa saab ainult kõige pikema redeliga, eks. Ja nii ma siis leidsingi kõige pikema redeli ja ronin nüüd seda mööda üles, eks selge, sest selle lõpus peab olema kõige kõrgem korsten, selge. No kui sa just nii arvad. Mina jälle otsin kohta, kus pat kokku saavad. Suurepärane, siis sa võid mind veidi edasi, eks mina mängin sulle selle eest midagi ilusat. Korstnad ehkijate kuidas sa küll nii ilusasti mängida võiksid olla hoopis muusika? Ma mängin ainult seda, mida korstnad mulle õpetanud on. Mina pole kuulnud muusikakoolist, kus korstnad õpetavad, vaata taevas. Näed, näed ja sea ja milliseid nuut korstnate suits taevasse maalib. Need noodid ühinenud pilvekisteks ja iga pilveke on üks laul vapusta terveks taevatäis laule, selge see. Ja kui sa mõnikord ei tea, mis teha, tõsta ainult pilk üles. Aga kui taevas on selge, no kohe täitsa täitsa täitsa selge. Kuule nüüd oma ikka, laulud on ju kõikjal. Aga noh, õigupoolest hakkas muusika palju varem, tegelikult see sai kõik alguse igavusest. Aga edasi edasi, ta on näinud jah, kuidagi pisut teist rada pidi, et sai nagu Kralliga kunagi Hilgutud, et elus tuleb kõik ära proovida ja peaks siukseid bändiga tegema. Noh, nende läks ühel hetkel sellise valmis ilma minuta nii-öelda ja siis Krall ütles, et kuule, nüüd on valmis, tule nüüd siis need on nagu jäänud, ma olen ise kuskil öelnud nendest mustadest valesti aru saadud, et nagu pandu, minu töö ja teater hobiteenimisega tärtsis hätta vä? Mis mõttes jah, eelkõige ikkagi selle koha pealt ja selle koha pealt Teatriga nagu vähe teised suhted muusikaga, nii et. Sellele saatele mõtlesingi välja niisuguse pisut provokatsioonilise pealkirja El Dorado või Arkaadia. Võib-olla siin meie jutu sees selgub ka see see dilemma veel sellest bändi tekkest, kuidas see nimi ja kuidas see laad ja kuidas see kõik siis tuli? Selle nime mõtles välja muide Tamur Tohver, aga see laad või see algas tegelikult sellest, et ekstakse, pullitegemine olid, soojendasime üles kõik seitsmekümnendatel tehtud, et meil Eestis tegelikult õigupoolest maailmas kuuekümnendatel siis suur bossanova lainetus üle maailma käis, siis Eestis tehti seda muusikatega õige palju ja, ja meeletu Urkestratsiooniga ja Heldur Karmo tekstidel kõik eranditult ja ja siis sai kuidagi võetud nagu see ja siis ära pööratud see asi kuidagi mingiks asjaks on, ma ei tea. Naljakas on seda raske nimetada, aga kuidagi me oleme aasta aega tegutsenud sellel lainel ja, ja siis me läksime vahepeal laiali üldse küll. Vaat siis tekkis Yasse nii-öelda Ladina-Ameerika kalduvus või siis tavaeestlase ettekujutus Ladina-Ameerika muusikast. Et nii-öelda eheda Ladina-Ameerikaga ei ole seal midagi pistmist, et avastasime enda jaoks sellise vanameistri nagu Harry Belafonte ja sellest Me lähtusime ühesõnaga siis tema välja tassitud traditsionaalidest. Originaalloomingut ei ole tal ka, kui palju see laat kestab praegu ja jah, ja rõõmsalt kestab mõnda aega edasi veel pürgigi kuskile kunstilisele tasemele selle Randlikas ta tegutseb puht majanduslikel kaalutlustel ja mingisugune omapäradele on ja keegi teine idee ja ja tundub, et see meeldib inimestele tihtipeale lustitakse seda ja ta on selline pidune muusik, et selles mõttes see nelderada, kui. Kus ebavõi kullakaevandus, selles mõttes ta nii toimibki nagu selle sõna tähendus Jah, vat jah, kui nii mõelda, ja see tähendab loomulikult seda, et see oleks mingi selline sunnitöö või? Kuidas seda oleks, siis me kindlasti seda ei teeks ta kuidagi jah, jookseb paralleelselt. Lastesse. Siin Eesti kliimas need sedalaadi kuumemad, laulud ja temperatuur ja temperament võib-olla on ka vajalik vaheldus või niisugune troopikasaar, nagu seal lauludes on. Ja kindlasti ja, ja noh, seal on mingi teine asi ka veel seal mõjub juba see ütleme, pillide koosseis ja vanasti isegi natukene virgemad kuidagipidi, ilmselt. Et selline teatav teatraalsus või videol kodus mitmetele esinemised, kus me ikka nägime vaeva ja grimeerisime ennast ohjeldamatult kõik neljakesi ja kui palju laskusid bände vaadanud, kes aga pillimehed ja kõik ja nii edasi, aga, aga ei mingit sära, ei mingit sarmi lava peal, noh mitte miskit tähendab, tehakse tõesti oma töö ära seal ja meil nagu tavaliselt nii ei ole või kuidagi teistmoodi käib see asi see, see tuntakse saalist nagu kohe ära ja ilmselt seal on ka mingi võti, miks neid on nagu omaks võetud. Kired kellesse puusa, veenillaspektiivse piirale, näis, kas on kuskil kabatude piir sai, ja Coca-Cola. Kuu. Ta. Viimurraisugulisa imet, kui me Aadu orjaaeg aegu põrgu ja r ja. Päeval, kui seilates ta peakoores hoobelda Taskus läind jäägi. No siin oli jutt, et see ei ei muutu sunnitööks, aga kas, kas mõnel hetkel ei ole nii, et Sundes onliku muidugi. Noh, ma olen kurnatud ise lihtsalt, et igast muud tegurid mängivad ka tihtipeale helitehnika või olustik. Kui sa oled juhtumisi sattunud täiesti sobimatuse kohta Kuidas sellest siis üle saab või kuidas ennast kaitsta, selle vastu rutiini või väsimuse vastu? Noh, omavahel laval pulli teha selles mõttes, et siis nagu muusikaliselt kui 300 korda ühte lugu kogu aeg ühtemoodi mänginud, siis selleks, et seda värskendada, iseennast sealsamas juures värskendada, siis tuleb mingisugune niisugune kalatehasel kuskil. Sellest saab nagu lusti juurde, et näe, mis tegi, selles mõttes püüne peal oleks, selle bändiga on pisut, ma arvan pisut isegi võrreldav või sarnane sellega, mis teatrilaval toimub, et kujutan ette, et kui seal 300 korda ühte nii pikalt, eks ole vastu pidanud, aga kui 300 korda oled ühte laulu laulnud ühtemoodi siis 300 korda ühte etendust mänginud ühtemoodi siis on näitlejate puhul täpselt sama asi, et rutiinist vabanenud hakatakse mingeid nippe tegema omavahelisi peeneid, sigadusi. Selle võrdluse juurde ma tahtsin ka jõuda, et kui võrreldavat üldse need näitleja ja laulja roll siis on. Tegelikult on ikka erinevad küll näiteks üks kontsert või esinemine või mäng nagu eks ole, ütleme. Võtab umbes kaks-kolm korda rohkem läbi, üks etendus on võrreldavad tegelikult välismõttes mõlemal puhul. Sa annad energiat, kui sul on midagi anda ja saada energiat, kui midagi saad. Nad on esinemine, mis ma mõtlesin ükspäev selle peale, ma tunnen ennast bändiga laval olles tegelikult sama kaitsetult nagu siis, kui on etendus läbi, pean kummardama kummardades, ma tean, et see, mis ma siin ütlesid laval teeme nagu mu töö on nagu tehtud ja nüüd läks Racotto kõik, mis ma ütlesin, et olen nagu rollis või? Oleme nüüd ise või mis me nüüd teeme, nüüd ma olen äkki kuidagi nii kaitsetud, inimesed vaatavad mind ja ja must vaatavad, aga no bändiga on selles mõttes asi selgem. Bändiga ma ei mängi mingit rolli mängijat, ma olen trummar, mängijat, ma lähen, laulja ei ole, ei trummari laulja, eks ole. Aga noh, vot seal ma nüüd olen ja noh, vot nii ma teen nagu ma nagu ma teen ja meeldib või ei meeldi, eks ole, see on nüüd noh, mina seal püünel. Aga etenduses on nagu mingisugune kaitsev raam alati ümber, siis see roll või lavastus või ükskõik mis asi minu meelest kas või dekoratsiooni killuke, mille taha ma saan pugeda. Nii et need trummid ja see ütleme suvine kirev särk, et see, see idee rollis ei kaitses ennast. Ei, ei, ta ei tee rollide, loomulikult on mingi roll, aga ta on roll elus või noh, minu puhul vähemasti see ei ole nii, et ma olen nagu poes taksos. Kontsertsaalis kuulamas etendust vaatamas, tänaval kõndides, ma olen igal pool nagu erinev. Mul ei ole antud seda, et ma oleksid nii kindla selgrooga inimene, et ma olen igal pool üks üks ja sama jama, et mina olengi selline ja palun et selles mõttes ta on jälle nagu üks selline eluroll. Oda välja maitsvamad road. Restorane ei hakka, ma pean. Leota Puniks. Kuid enne kui valmis Pehmeks paela jaoks. Sibulad lõika, ma tean, piin. Peokarbipidaja. Veerpalu saaks siiski. Ma vajan veel midagi tootumaks. On El Dorado niisugune äratuntav oma publik või kes need on, selle bändi fännid. Kuidas neid iseloomustada? Ausalt öeldes ei oskagi öelda, viimasel viimastel aegadel on välja tulnud täiesti üllatavaid nii-öelda fänne igast vanusest igast klassist. Aga on palju niisuguseid imetlevad tütarlapsi ja ja lillede toojaid. Ei tea, nüüd lilli ei tooda ja tänapäeval ju teatrisse eriti mitte ja ja mis siis sellest veel rääkida, aga ei. Palju ei no ikka on jah, üks nõks veel, keegi niuke kindel publik on olemas küll. Kui oluline see populaarsuse või või tuntuse aspekt need on see bänd seda ilmselt annab, on seega tähtis. Tihtipeale häiriv ja erinev ka näiteks selles mõttes, et et näed, see mängib selles bändis, aga et Assad on näitleja, kus kohas linnadest, mis koht see üldse on? Õnneks mitte nii häiriv, kui siis teles aastaid lastesaadet tegema, siis olid selles suhtes palju hullem. Kahju on ja et see Eestimaa selles mõttes nii väike on nagu tuntuks saada väga ruttu ja see üldiselt nii-öelda ei lõppe hästi. Noh, ei ole seda vaja. Ja nii ei ole, et võidaks seda kontserti publikut teatrisse vä? On küll ja see teeb rõõmu, see on täitsa põnev, sest et on jah ka mingisuguseid uusi tutvusi, mis on eksole tekkinud just nimelt selle bändiga seoses. Igal alal igas vanuses igatepidi ja nüüd on hakanud küll selles mõttes teadvustamata, aga oi, aga tuleks vaataks siis, mis sa seal teed või? Okei, tules midagi ja, ja pärast on olnud nii, et vaata, jääbki käima ja käib mujal teatris ka ja anun niukseid juhuseid üsna mitmeid. Kas vahel ei teki tahtmist hoopis mingis teises laadis laulda kuidagi üksinda ja kitarriga ja? No eks ole seda tehtud ka asi on kuidagi teistmoodi läinud, teisiti kuidagi kommertslikuks läinud vis, kui mina nii-öelda üksi kitarriga laulsin, siis oli nagu teistmoodi. Ja seda võib kõike teha, aga aga üksinda kodus enda jaoks nagu ei huvita kedagi, võib-olla see tuleb kunagi mingi uue ringiga tagasi ja ei miks mitte üsna tõenäoline, et vaikselt hakkavad mõtted käima küll juba praegu on tunda, et piltlikult siis juba pühin kitarri lastilt tolmu. Aga selliseid mõtteid ei ole, see L Dorado võib ammenduda vä? Jaanika ammendanud pisut mingit värsket asja, on vaja emaks, ma olen selle peale mõelnud ka ja kui ta on nii-öelda igapäevane töö, eks ole, siis ta paratamatult ammendab. Aga jah, see pant selleks nüüd lastesse. Lähme teatri juurde tagasi, siis võib-olla liikuda rolle pidi, kui mõelda olulisemaid rolle pidi, millest siis võiks alustada? Noh, maestro, ja see on oluline selles mõttes, et ta oli mu esimene kokkupuude millegagi, mida ma perspektiivis teha tahaks, takkajärgi ennast kõrvalt vaadates näen kuidagi ennast seal neid vigu ja mis ma seal kõike tegin, aga ma olen selle üle uhke. Proovisin, mulle anti võimalus ja ma sain proovida ja see oli selline praktiliselt esimene katsetus, et sellest suurest kõlisemast teatristiilist välja tulla kuidagi üritada vähemasti midagi nüüd siis sealt nagu tõsist teave. Ja teisalt oli ta esimene kogemus registri meisterlik kolleegidega kõrvuti olla vä? See oli 93. aastal Islandi autor, Ragn hildur, haga linn kudundust, other, ma õppisin selle nime pähe esimeses proovisklatest. Selline tundus naljakas. Kaarel Kilvet oli lavastaja ja siis kolme inimese tükk Anu lamp, Rein Oja. Mait Martin mängis, mängisin pilli, maestro, kali, nii et teda küllalt suhteliselt vähe mängitud vähem kui väiksest mu meelest ka vähem, kui võiks seda tegelikult vaadati, publikutele jätkus, aga noh, ajad olid sellised, et oleks kuidagi niimoodi repertuaarist maha, et ei teadnud seda lavastajaga näitlejale Laidlejad tõesti teda ei olnud koos. Praegu on see, et. Lavastusele pahases ikka aplombiga ja pannakse kivid teatrjetaja. Selle võiks siis nimetada nii-öelda esimeseks külvist kui noh, enne seda niukseks pisut katsetuseks võiks nimetada seda, et seda, mis Jaanus tegi Krahli teatris, ei on siin keegi. Aga edasi siis noorkaader istumine praktiliselt ongi. Aga Rocco või Ruja Rocco sinna vahele kindlasti ja kindlasti rokosena vahele ja kuskilt otsast teatud piirini võib-olla Pyonola võib olla. Nüüd kuidagi on see asi teine, sest fenool on nii kaua olnud. Aga ma ei osanud nagu ooperis alguses kohe ennast nagu asetada kuskile või kuidagipidi. Kaunis raske töö mu jaoks põnev küll. Aga peanolast. Ma küsin veel, et kas see moment, kui peab dubleerima Indrek Sammul igaühe rulli peale olete, et kas see häirib või segab? Üldiselt on niimoodi, et et mulle ei meeldi seda teha Don, mõned natuurid, kellele see väga meeldib ja keda see just nimelt avab või, või siis annab võimalusi, jääks vaimustatud sellest, et mind ajab see vastupidi kinni. Kohe tema vennad siin 94. aastal ja see on siis taas Jaanus rohu mõlemast. See oli jah, sihuke armas, armas asi. Sellest tuli kohe kahju maha läks kõigile, kes ise küll kaua aega ja mis teha edasi, ükski asi kesta igavesti. Aga ilmselt ka üks neid lavastusi, mis täiustub sisse mängides vaadates tundus, et, et ta on väga ilus. Selles mõttes küll jah, ega seal juurde ei mölla, tähendab kõik see joonise kõik samaks, aga just see, et asja edenedes nagu sissepoole vaatama, mis seal siis ühe või teisega sees toimub ja millised nüansid iga asi lõpuks oleneb, kas ma ei saa kunagi esietenduseks mitte kunagi. Vähemasti viis etendust lava. See siira roll ka, küllap ta niisugune sissepoole vaatama just niisuguste väikeste nüansside peal rohkem oligi ei olnud nii atraktiivne, ütleme kui seal teiste vendade juba saatuse poolest, aga küllalt suletud natuur võib-olla, et on. No mulle ta meeldis, sellepärast et ta oli tegelikult teksti antud ja lõpus siis olles kuidagi kerkis esile ka naistele nagu stsenaariumisse kuidagi väga sisse kirjutatud. Just nimelt Remo areng selliseks nagu sel hetkel ja ka praegusel hetkel väga paljud inimesed siin Eestis arenevad millisteks millised lootused, ideaalid ja mis siis pärast saab halbu omadusi ka siiralt ta nisuke karjerist ja samas ta oli minu meelest õiglane. Mulle meeldis siuksed inimesed ümberringi meeldivat, kuigi ma ei pruugi neid omaksata kohane ja jah, aga mis tal üle jäi? Teistest lendudest sai, eks? Ei, no ega see kohane negatiivsem tegelikult suutis jah. No ja siis me jõuame nende lavastuste juurde, mis on praegu repertuaaris, räägime siis Arcadjast. Tom Stoppardi äärmiselt huvitav näidend ja Jaanus Rohumaa lavastuses. Kui need esimest korda näitemängu lugesite ja mismoodi? Seal midagi saanud olla? Absoluutselt mitte midagi nende esimesel lugemisel aru isegi seda, et see on hea näitemäng aga üks-ühele siis vaja mitu korda lugeda. Seal on niisugune koolitöö, sest et niivõrd keeruline materjal tegelikult ja siis Jaanus organiseeris meile sinna igasuguseid õpetajad juurde ja lõpuks kujunes nii, et sai nagu aru mõtleme selle karantiini puhul muidugi see matemaatikas seal kõrval, muidugi ma olen suur ümmargune null, matemaatikas eluaeg olnud, aga jah, proovide käigus sai selgeks konsultantide abiga. Ja, ja siis ma küsisin ühelt oma sõbralt Tartus Oxfordis õppinud, õpetanud minuvanune poiss isegi natuke vist noorem keskkonnaekspert praegu siin käisid vaatamas vaimustus ja ta tahtis veel vaadata, aga tema on selline kummaline vend, kes tegeles reaalselt täpselt samade asjadega, milleks vähendanud selles tükis pärast küsisin ta käest. Sa said sa aru, mis ma rääkisin. Sest mõtlesin Anthony kohta suurt silmust loomulikult sulle arusaadavas? Ei no vastab tõele ka enam-vähem kuidagi usud või midagi, loomulikult, ainult et vot see koht, kus sa seal, vaat seda tegelikult tähendab matemaatikas nagu niimoodi oleneb, kui sa hakkad niimoodi ja siis tuli. Palun lõpeta, ma ei saa mitte midagi aru, mis sa räägid. Aga tema sai aru kõigest selle peale ülisuur kompliment. Nojah, sest see on nii endastmõistetav, kõik see need alternatiivsed algoritmid ja kõik, mis seal tekstis ja mootri, uurimused. Et noh, jääb tõesti mulje, et täitlejevaldab seda sama laitmatult kui roll usutavalt valetada, aga muidugi selles rollis on veel mitmeid huvitavaid tahke, ta on jälle mingis mõttes võib-olla niisugune suletud avaneb kuidagi niimoodi varjatult. Et seal tema selle rolli võlu ongi vist ma arvan või teda on kuidagi nauding mängida, ausalt öeldes, kui sul on midagi lahal teha, siis siis see läheb alati korda, kuidas seda teed iseenda jaoks tähendab pärast õudselt halb tunne, kui midagi läks aia taha, mis mingil põhjusel pärast on jõle ja olla, kui midagi läks korda mingil põhjusel. See ongi vist see näitleja päris osaleja. Selles Arkadi, sa tead tegelikult kui mõelda jätkub ja pank samade partneritega, kes maestro solid traavel proovida perioodist mul ükskord avastasin, ütlesin, mäletaks Reinule onule, et ütlesin, mingi maastast, mingi lause toppis, teeb. Ja, ja kuidagi nii oli juttu, kus ma seda kuulnud olen vanuse valijale, tere. Tere. Mis tükist seal siis tuli, jah, vaatamatu ohoo, jälle üsna sedalaadi kolmnurka. No üldse linnateatritruppi, onju. On ju kiidetud ja kas on head partnerid seal teatris? On küll reeglina hoolitakse oma partnerist laua peal või ma ei tea, ollakse ruumide iseärasuste tõttu lihtsalt kogu aeg koos või ja garderoobid ja nii edasi, aga see ei ole asi iseeneses niikuinii, aga. No kui veel seda ruumi mõelda näiteks siis see arcade ruum on täiesti eriline juba vaataja tunneb ennast seal eriliselt möödas, mängides. Oi, väga hea, algselt ma sellist sedasorti lähedust pelgasin küll palju. Nüüd ma pelgaks sihukest asja nii lähedalt jälle vaadata, no ma arvan, et see esimene rida võib ennast üsna ebamugavalt tegelikult tunda, on vist ikka peale jah, midagi tekitab hoopis teistsuguse lahustikuga. See on mingis mõttes nagu mingi teine, teine aegruum või teine maailm selle etenduse sees olek või see aeg, kui Arkaadia kestab. On küll jah, on ka etendusi, kus või olnud etendusi, mõtled kogu aeg, et ma nüüd veel õhtul teen või kuidas ma sinna jõuame, kuidas ma sinna jõuan, aga aga ma ei tea, miks mul see väljend, kus laval midagi teha on. Laval midagi teha on, siis ei mõtle nende asjade peale siis nii-öelda ärkab alles siis, kui on kõik läinud ja etendus on läbi, et ahah, mis ma nüüd teen? Seal on kindlasti üks neist etendustest. Siin midagi teha, see tähendab niisugust loomingulist domosmospion. Ma olen väga palju mõelnud selle valentinilause peale. Seal väljas on liiga palju müra. Ja et on raske tabada sedaviisi või välja kuulata, et on senini tundub see nii, ka nüüd laiemalt mõeldes. Ma kindlasti kindlasti ise tekitame mürama, ma ise tekitan iseenda jaoks mürama. Ja ei ole nii, et helistada kedagi teist, keegi tekitab minu kiuste seda müra, mis mind häirib. Ei, ma ise tekitan seda. Ja ma arvan, et ma ei ole mingi erand. On see kuidagi õpitav või omandatav või see võime seda müra välistada ja seda õiget viisi või seda välja kuulda, mis on vajalik. Ma arvan, et on, mina ei ole seda suutnud. Ja siis nüüd uusim, see on ristumine peateega ja Roland. Milles on siis selle Jaan Tätte näitemängu fenomen? Sellest on väga palju räägitud ja paljukiidetud seda näidendit, aga kuidas seal seespool seda mängides? Sõita ja dramaturgia on selle vastu, ilmselt ei vaidle mitte keegi, eks. Miks ta ja dramaturgia on ta niivõrd mängitav, ta niivõrd alates juba ideest, eks ole, aga ei, tee, on klassikaline. Kolmnurk on kakale klassikaline uuseumist nagu lähenemine või ootamatult pöörded. Kogu selle asja ootamatus, mis kogu aeg juhtub väga hea krimka balantseerides, siis tähendab reaalsus ja, ja jumal teab mille tõesti, ma ei saa öelda lihtsalt ebareaalsusele muinasjuttu, eks ole. Aga tõesti jumal teab mille piiri peal. Ja see nii põnev ju pärast. Ja ta nii kohutavalt lõbustani meeletult vaimukas, üldse jaanihuumor on sihuke. Ta vist ise öelnud, et me teada-tuntud huumoriprofi nii-öelda teatas nende kursuselt, kõigil on huumorimeel olemas, aga vot sellega ei tea küll, kuidas pidades silmas, et niisugune kummaline huumorimeel on, aga, aga ta pööraselt vaimukas noh, elus ka pööraselt vaimukas ja täpne. Oi jummal, kus meil sai proovides nalja või kogu see kuidagi protsess, kuidas tükk välja tuli, ühest küljest oli ta nii rahulik, mingeid närvitsemist ja mis põhiline, ta nagu inimestele meeldib. Diatraalidele küll tihtipeale mitte, aga no kellele me siis seda teeme? Kellele seda teatrit üldse tehakse siis kas tehakse, eks ole, kolleegidele kriitikutele või või siis inimestele selles mõttes lihtinimestele, ma mõtlen, kes tulevad teadmata autorist teadmata aastast või midagi neile meeldib, see on põhiline. Et see on muidugi niisugune tükk, kus sa selle vahetult reaktsioonide järgi tantsis arvuga tasse, kuidas, mis asi pärale jõuab ja mis ei jõua pisut siukest, salongikomöödiad on isegi peale mingites kohtades vaata vahel seal on nii Humerilisi naeriat. Samal ajal muidugi. Vähemasti ma tahaks loota, et inimesed, no vaadates nagu mõttesse jäävad, et selle rahaga, mis me kõik teeninud lõpuks peale hakkame mingil hetkel mulle tundus, et ta sellise tükk natukene liiga naljakas, et ta peaks olema natukene tõsisemalt. Et ikkagi niisugust asja pole küll kunagi vist tükiga või ma ei tea, et oleks, et sihuke tunne veel võiks kunagi tekkida nii-öelda naljakohti vähemaks kärpida. Et noh, et äkki jõuab ärale muidugi seda tegelikult öelda tahame, eks ole. Aga ei, tundub, et ikka kõik jõuab. See roll on, et võib-olla natuke erinevustele kerguse või koomilises mõttes või nissan selle Rolandi eripärane, mulle meeldis üks, üks arvamus kõige rohkem selle rolli puhul. Kaarin Raid ütles, et kõige raskem peale seda nägemist, et kõige raskem mängida tavalist inimest. Aga Roland on täiesti tavaline inimene, tähendab keskklass, kes novot, kellel ongi viis aastat vana mazda aia, kes unistab oma majast, tal endal tegelikult üürikorter ja käega reklaamis seesna. Ja vot vot sihuke ongi Gonsiori kaubamaja ristmik on täis neid kogu aeg iga kolme minuti tagant nimeliselt üle. Jaan, kui lavastaja ütles, kordas seda proovide ajal mitu-mitu korda ja mulle nii meeldis. Mina jumala pärast ei ta ühtegi lavastaja nipi, et keegi võiks kuskilt välja lugeda, et näed, see on lavastaja nipp, tegi seal niukse kujundi lino lugu ja selle, Me mängime ära. Ja mulle see suhteline õudselt meeldis just nimelt selle suhtumise värskuse mõttes. Igalühel on alati mingisugune asi ajada, aga Jaani asi oli aetud juba kirjutades ja see, mis on selle tüki puhul ka vist teeme selle tekstiga suhteliselt vabalt ringi. Ma üldiselt muidu on selles suhtes konservatiiv, et ma väga ei taha. Selle tüki puhul tekkis niisugune stiil pisut nagu filmilik või, või selline. Et me räägime vaikselt ja räägime täpselt nii, nagu me praegu räägime siin tähendab sest kogu tekst on nii suupärane. Proovide käigus muutsime ta suupärasemaks, kuna autoralli käepärast võtta, Jaan on seda lubanud ja, ja, ja ta tundubki lubatav nendes olukordades ja selle konkreetse koosseisuga, mis meil seal püüne peal on, meeldib. Et üritame seal olla võimalikult loomulikud usutavus mingites muudes rollides on noh, üks asi on ikkagi kuskilt pidi teatraalnevad võtta kas või arcade, mõni repliik on nii või teisiti kuidagi võõras või teatraalne, aga las ta olla ja ta peabki teine stiiliks. Kui mais sülgas jah, vaeva? Veel kaugemal. Oh, kui lõppes pikal kõik ühtäkki selgeks sai. Et ma ei aegseid sest kutsu ka isamaad. Vaade ja ta oli musti ka ja. Niimoodi sisetunde järgi ikkagi kas oleks vaja jätkata seda teed, et inimsuhete otsingud ja või tahaks juba tagasi ringiga mingi teatraalsema. Kindlasti mitte kindlasti mitte, tähendab kõik seda suurt joot minu meelest laia pintslitõmmet, mida iganes ta selle kõige ma saan sealsamas Dorados kätte ja mul vaja kui teatriga üldse tegeleda, siis tasuks tegeleda sellega. Ma olen nii palju ühest küljest laisk, teisest küljest. Auahne või ma ei viitsi teha teatrit teatri seepärast sellepärast et mul muud teha ei ole, noh, et ma olen kunagi selle tee valinud ja nüüd ongi niimoodi ja ma teen ükskõik mida. Öelge ainult, et kui üldse tegeleda just nimelt nende suhetega, mida väiksemalt, seda parem, mida rohkem hinges sorides, seda parema suuta niimoodi varjatult sorida kellelegi hinges ja see siis publikule välja võtta sealt ja näidata, et siin see on nii või teisiti, ta on kuidagipidi ju eneseteostus ja jumal, ma hea meelega selles mõttes nüüd ringiga tagasi. Ma olen palju mõelnud selle peale, mis must saaks praegu suurel laval näiteks Ugala suurel laval. Ma hea meelega prooviks ja samamoodi ma näiteks tahaksin hirmsasti proovida mingit tõesti salongikomöödiat, kerge naljakas lugu. Är mängida lihtsalt meelelahutuspuhtalt otsast lõbule. Hirmsasti tahaks proovida, aga noh, see ei ole nagu jälle see päris vä. Aga kas on mingeid ideaale nähtud lavastustest, ütleme mingeid niisuguseid elu elamusi või väga olulisi? Lemmikuid on ja ei ole, ma ei saa öelda, et mul oleks keegi noh, väga lemmik või Lembit lavastas kuskilt näinud või lemmiknäitleja või, või lemmiklavastaja, ühtegi siukest iidolit mul ei ole, ei siin ega sealpool piira. Elamus on tegelikult palju. Üldiselt käin suhteliselt palju teatris. Ma saan tavaliselt teatrist elamuse, kui ei ole just tegemist täielikule läbikukkumisega. Tähendab siis on mingi koht ikka ja kui on midagi tehtud ja oldud siirad ja ilusat, pühapäeval ma enam nii palju kaasas. Mul tuleb nutt pääle väga kergelt. Ja mulle meeldib teatris käia ja mulle meeldib vaadata ja ma väga soosivat suhtumisega alati. Need on ollut elus tegelikult päris palju sihukeseid etendusi, mis on väga korda läinud alates pilvede värvidest või millal ma kuidagi enam-vähem teadvustasin juba konsiaal vihmameistrit käisin vaatamas vähemalt viis korda, enne kui ma sain vaadata, kuidas see tehtud on. Et ta ei oleks mulle mõjuvad niimoodi, et ma nutma hakkan. Nii et selles suhtes ei ole nii, et kui ise selle alaga tegeleda, et see teeb kuidagi tuimaks või Nii räägitakse jah, miskipärast, ja ma ikkagi vaatan kuidagipidi, see, kuidas see tehtud on või mis ta seal tegi, nii ja naa, eks ole. Aga ma suudan. Mul on antud see vist, et me suudame selle välistada, kui ma tahan. Ma saan nad ära lahterdada niimoodi, et siia jääb emotsioone siia professioon. Kui me nüüd otsad kokku tõmbama korra veel tuleme ringiga selle pealkirja juurde tagasi. Küsimus El Dorado või Arkaadia. On see küsimus üldse, on see vastandus olemas? Hetkel ei ole, on olnud küsimus elus ja kindlasti tuleb veel aga hetkel kuidagi rahus omadega. Kas nad täiendavat, jah, nad täiendavad kuidagipidi teineteist ja ja, ja segavad teineteist, oleks ka imelik, kui nad omavahel kuidagipidi kattuks, aga küsimust ei teki selle või asemel eases. Trado Yarkad või Arkadi aiaidla rada. Või, või siis nii hea ajastusega järjestada ei mõelnud praegu aga lihtsalt, et see või sealt vahelt ära ja siis jaaa lihtsalt asemele panna. Ja küsimärk lõpust hilja just panna näiteks kolm punktis. Tänases näitleja tunnis kõneles, laulis Andres Raag, küsis Pille-Riin Purje musitseeris ansambel L Dorado. Taeva ja ära gaasi ilusad et tunda võiks. Iial ära doosi ilusat linna turismiharidusele tegema. Et ta ei mõelnud seda May naabritele naerukeel kaari tiiva arvu napimas. Minu mees, muhk, pühak Jabba, raudne loogika, ütleb nii. Naine. Lõunalaud on kaetud täpselt kell kolm prillide ja tallede Tutooriumine koheva loppi. Kõver ja jääteema küüru all süda on teinekord tal tilina juust, kõik issanda loomalihas jälle. Raudne loogika ütleb et ei, need on.