Tänane saade nelja tuuleretk kutsub teid kaasa meie sugulasrahvaste saamide juurde. Eesti kunstiakadeemia on aastaks korraldanud uurimisreise soome-ugri rahvaste juurde. Saame on külastatud õige mitmel korral. Viimased 10 aastat on ekspeditsioone juhtinud Kadri viires, kes on tekstiilikunstnik, kunstiakadeemia rahvakunsti õppetooli dotsent ja soome-ugri uurimisprogrammi juht. Palusin Kadri viires teenäitajaks ka meie saateretkele. Toimetaja Tiina Vilu. Soovime teile mõnusat. Milline on nende reiside toimimislugu? Algasid 78. aastal, kui tuntud kunstnik ja nende uurimisreiside algataja Kaljo Põllu võttis enda järele rea kunstitudengeid, õppejõude ja alustati saamimaalt Koola poolsaarelt. See on omamoodi etnograafiapraktika omamoodi uurimisreis, omamoodi kultuuri uurimisreis ja omamoodi tööreis. Kus lisaks kõigele sellele, mis üks reis endaga kaasa toob, tehakse ka tööd ja töö kaudu võib-olla jõutakse siis rohkem ka inimestele lähemale. Ja järjepidevalt on need 26 aastat nüüd olnud. Uued põlvkonnad kasvavad peale ja korda oli jälle see aeg, kus minna tagasi saamide juurde, Koola poolsaarele, aga mitte ainult, me läksime ka edasi, et leida seda võrdust, mis toimub Skandinaavia poole pärast, saame elab ju teatavasti nelja riigi territooriumil. Nii et sellesuvine lugu võttis kokku mõnes mõttes või oli omakorda ring tagasi, kust sai alustatud. Kuid ma arvan, et see ei ole ka viimane. Kadri, mitu korda teie ise olete, saame tee ääres käinud õige mitu korda, aga ka mitme mitme erineva ülesandega. Kuigi huvi on jah olnud kogu aeg ikkagi see kultuuriline või või ka maa, sattusin kõigepealt sinna Kaljo Põllu taga käies. Me käisime ekspeditsioonil 87. aastal üliõpilasena. Matkasime üle mägede ja läbi rabade rinnuni seid järve äärde, mis seal saamide koolasaamide, pühajärv ja edasi sealt Barentsi mere äärde kivilabürinti otsima. Sealt sai see esimene tõuge ehk alguse ja ja, ja võib-olla tekkis selline ettekujutus, mis asi on tundra, mis asi on põhjala igal maal? Olles on isemoodi tunne, mis tunne seal olla? Avarus tühjus, mingisugune müstiline moment käib sealt kindlasti läbi, aga seda on raske seletada, see mõjub igalühel isemoodi. Kuigi ma olen käinud ka talvel, seal koolas jääb ikkagi mingi avar silmapiir, on see, mis mind isiklikult kütkestab saamidele mõelda. Kes tulevad silma ette nende hästi värvilised ja kaunid rahvariided. Ja kindlasti seostub nendega põhjapõdrakasvatamine ja ka muusika joigumine. Milline on tegelikult saamide elukeskkond juba vihjasin, et, et nad paiknevad õige mitmes riigis. See ettekujutus, missugune on elustandard, niisugune elukeskkond siin ja sealpool piirisaamid, on üks soome-ugri rahvas, kes on pillutud või asuvadki väga drastiliselt erinevates keskkondades. Kõigepealt väga suur kultuurierinevus ja religiooni mõju erinevus lähebki selle piiriga, mis lahutab Koola poolsaart ja Skandinaaviamaid. Kindlasti mingisuguseid suuremaid ühisjooni võib leida Soome, Norra ja Rootsi saamide vahel. Koola poolsaare saamid moodustavad aga omamoodi gruppi. Lisaks sellele, et saamid jagunevad nende nelja riigi vahel. Me võiksime ikkagi rääkida sellest territooriumist kui saamimaast, mis tegelikult ühendab seda kultuuri, kuid silmas pidades seda, et lisaks sellele jagunemisel on ka väga suured keele jagunemisega. Seitsmesse gruppi jagunevad saamid. Tihtipeale ei saa üksteisest aru. Need, kes Koola poolsaarel elavad, ei leia ühist saami keelt nendega, kes elavad Norra või Soome poole peal. Nii et see tekitab kommunikatsiooniraskusi. No see on erinevus, aga kui oli juttu ka nendest värvilistest riietest siis ma arvan, et vikerkaare värvid, mis on ka muideks lipuvärvid kirgas, punane, puhas, täiesti kompromissitu, punane, sinine, roheline, kollane, mille põhjal loodi ka saami lipp ja mis on nende riietes põhitoonid, et see ikkagi kannab seda kinnitust ja usku ja värvirõõmu sellesse, muidu võib-olla ühe toonilises tundra keskkonnasilm üldiselt jah, muidugi armastavad inimesed värvija kirkust kuivem. Kliima, milles nad elavad, nende meelelaadi mõjutab eestlaste kohta. Arvatakse, et me oleme üsna sünged ja, ja nukrad. Teatud reservatsiooniga muidugi nad suhtuvad kõigisse võõrastesse. Ma arvan, et see on ka kõigile teistele rahvastele omane tasased, tasakaalukad reserveeritud kuid kaugeltki mitte tähelepanematult oma ümbruse suhtes. Vastupidise looduse looduse tähelepanekud ja looduse märkide märkamine on hämmastavalt terane keskkond, see, mis on inimene sinna peale ehitanud looduse peale ehitama muidugi drastiliselt erinev, nii kuulas kui Skandinaavia riikides. See on. See on väga terav kontrast. Loodus on pööraselt ilus, tundrud järved, eriti kui on polaarpäev, mis paljusid meie ekspeditsiooni liikmeid üliõpilasi hullutas, sest polnud aega magada. Öö ja päev on päike rääkinud, et läheb sassi, aga lihtsalt jah, päike ei, päike loojub. Ja ei saa aru, kust lõpeb seal, kus algab öö. Kõik see kidur, taimestik, suvine madal tundra, õitsemine, imeilus ja, ja kaljud mere ranniku ääres, Barentsi ääres, Põhja-Norras. Ma arvan, et seda on paljud inimesed ka kogenud. Või siis jõed, jõed ja järved kanjonites ja, ja need lõputud laanemetsa piiri peal. Et see on kõik muljet muljetavaldav. Rääkimata siis sellest imeilusast värvilisest ajast, mida räägitakse sellest punasest sügisest, kui kõik loodus muutub korraga punaseks, kollaseks, kirkaks oranžiks. Et see on, see on muljetavaldav. Rääkisite oma esimesest reisist saamide juurde sattusite siis saamise jaoks väga olulisse paika. Nende pühajärve äärde. Aga sinna jõudmine polnud sugugi mitte lihtne. See on terve suurjärvede süsteem, mis Koola poolsaart katab ja seal vahel on kõrgemad tundra alad. Hibiinid on lõbus elu tundvad või luu jauri tundrud. Õigemini tunduvad, need pole kõrged, kuid hoburauakujuliselt ja umbes 1000 1000 meetri kõrgused mäed, mis ümbritsevad ühte jällegi imeilusat järve, kus väidetavalt on maetud koolasaamide viimane šamaan, juhe järves asuva kuplikujulise saare peale. Aga minek sinna tegelikult tähendab kaht päeva, kolme päeva seljakotiga soos või siis üle mägede ja soo on ikka selline, kuhu võib rahulikult puusadeni sisse vajuda, lõputuid sääse sääseparved, nendest rääkimata. Aga samas, kui on ilus ilm, siis ka murakakorjamist oli ilmselt tasusse vaev ennast ära, kui te kohale jõudsite. Tasus muidugi, see on asi, kuhu ma ka selle aasta üliõpilased tahtsin viia. Kuid selleks me valisime teistsuguse marsruudi. Me läksime ühte teist teed kaudu, mis viis meid üle mägede alla järve äärde ja pärastpoole tagasiteed taas üle mägede. See reis on nii mõnelgi üliõpilasel päevikus aga kirkalt kirjeldatud. Ja ma arvan, et see andis ühe päris ehtsa looduse kogemuse. Ja sellise tundrakogemuse. Palja tundrad 1000 meetri kõrgusel, kiviväljad, orgudes jõed, mägijõed ja, ja siis põhjakuused need muidugi kogu see madal taevas, pilved järv. Ma arvan, et see on noh, see on, mida mäletada. Leililuulele. Nõelu. Teeni. Minskis teile praegu laulab, on 79 aastane. Mina saan, kes on terve oma elu olnud põhjapõdrakasvataja pühendunud lõhepüüdja jahimees ning ka farmer. La CFD oravad. Loeme katkeid ka reisipäevikust ja järgmine katke kirjeldab just seid järve saamide pühapaiga ümbruskonda ja see on kirjutatud matkapäevikusse 1009. 78. aastal, siis esimesel Eesti kunstiakadeemia ekspeditsioonil tollase tekstiiliõpilase Mare Raidma kirjeldus ei ole maapealset võrdlust sellele ilule, mis avanes siit mäelt allamaastikule, suurtele sinistele, järvedele, roherohelistele, kuusemetsadele, kollakad, tõuguvatele, soodele, kauguste sinistele, mägedele, taamalt, tõusvatele, küngastel koos valkjate lintidena, langevate koskedega, nende peal ei saa silmadega mõõta seda avarust. Kadestan tuult, kelle oma on kõik see niisugune, oled sa lappima. FD oraadi. Saamid on loodusrahvas, kuidas looduse rütm tingib nende elurütmi, see on väga tihedalt seotud nende saamide põliselud elatusalaga põdrakasvatusega siis tegelikult tähendab see ringkäigu põtrade järgi. Kevadisel pööripäeval liigutakse põhjapõdra karjadega rannikule lähemale suvistele karjamaadele ja sügisel tagasi sisemaale, kus siis on pehmem lumi, kontinentaalset kliima, kus põdrad selle lume alt kaevavad välja endale süüa. Ja suvel vastupidi, see esimene ring minnakse mere äärde tuulte kätte varjule sääskede eest. Kas sääsed mõjutavad nende elu nii tugevasti, et nad arvestavad sellega? Kiusavad küll hirmsasti, ei, täiesti. Follow isegi võivad sääsed ära piinata nii inimesed kui loomad. Ja selleks kasutavad inimesed pangedes suitsevat rohtu nende majapidamiste trepikodades. Samamoodi pannakse ka põhjapõtrade kaitseks suitsevad ämbrid keset põdrakarja ja suitseva värske rohuga peletada sääski eemale, muidu nad võivad lihtsalt luuret, põdravasikat ära piinata. Siis pole suurt elulooma enam ka riietusse. Ilmselt on see selles kliimas ja nendes tingimustes elamine oma jälje jätnud. Kui mõelda kasvõi nende sääsekaitsete peale või kuidas neid nimetatakse. Peakotid, mis on, kaitsevad õlgu ja kapuutsi sarnaselt ümber pea ja näo mis pakuvad siis natukenegi kaitset sääsehordide eest. Noh, siin ongi erinevust, riietuses on koolasaamid väga palju sarnased neenetsi riietega, põhjapõdranahast saabastega mitmekordsest, põdranahast, kasukatega, nii naistele kui meestele, põdrakarjastele veel eriti eriti, mida kasutatakse ka tänapäevased tegelikult, et on see universaalne, mitte ükski vilt, mitte ükski vati sulejope ei asenda naturaalsest põdranahast talveriideid. Nendest on küll külades loobutud, kuid, kuid kindlasti mitte tundras, lihtsalt see on asendamatu. Skandinaavia pool on need riide pisut erinevad, seal kasutatakse rohkem kalevit perele kui jällegi põhjapõdrakarjus on ikkagi põhjapõdra naksetes rõivastes. Kas teie oma reisidel puudutasite ka kokku tõeliste põhjapõdra karjastega? Sest nadid rändavad ringi, et kuidas teie retked nendega kokku viisid? Sel aastal olime kahes suvelaagris. Suured karjad olid tõesti ära, neid nendes tundrakarjade juurde ei pääsenud. Ja õieti oli ka aeg nina. Kuid see kogemus on meil olemas. See oli neenetsi juures nii ja maalil kui Euroopa nimetasite pool, nagu neljap jaotatakse. See on muljetavaldav. Missugune see elu seal karja keskel on. Ma arvan, et ma võin siin selle analoogid tõmmata Neynetsite ja koolasaamide põdrakasvatajate elukorralduse vahel. Formaalselt on teatatud brigaadid, eks nii nagu ta oli nõukogude ajal. Ja need brigaadid, mis koosnevad neljast-viiest, mõnikord ka kaheksast püstkojast, mida põdrakasvatajad endaga kaasa veavad, kui nad järgivad neid põhjapõdrakarjamaid ja karju, siis karjad on 1500 kuni 3000 põhjapõtra koos. Kuna põhjapõder on karjaloom, siis ta püsibki karjas kohus, et ta ei. Kui ta, kui ta kuidagi hulgub, tuleb Ta siiski karja juurde tagasi. Kolme, nelja päeva tagant mõnikord ka tihedamini kindlaid marsruute mööda liigutakse. Kas siis, kui on tegemist sugukonna karjaga, siis sugukonna maid mööda või siis juba brigaadide kindlaid territooriumeid pidi, nii et enam-vähem on teada, kus üks või teine Karjus oma karjaga sel hetkel liigub see tähendab koiga paari-kolme mõnikord siis ka vähema päeva tagant kogu laagri kokkupakkimist ja uuesti ülespanemist kuskil järgmises kohas, võib-olla viie-kuue kilomeetri kaugusel, mõnikord rohkem, kuidas nad jaotavad, kuidas need kohustused jaotanud, kas rännatakse koos terve perega? Tänapäeval mitte, kuid seni oli kindlasti. Ta on vähe naisi, kes on praegu tundras. Need on kas vanemad inimesed, kes ongi oma poegade juures kuid nad peavad suutma järgida seda rütmi ja tähendavat eluviisi. Kuid tänapäeval, vähemalt Koola poolsaarele, on enamus põhjapõdrakasvatajate naisi paikselt asulates ametites. Missugune elu on saamide asulates? Ma räägin jällegi Koola poolsaare keskselt mis näeb välja küllalt jube sõna otseses mõttes, sest läbiteinuna kõik need kolhooside omal ajal loodud kolhooside väiksemate brigaadide ühendamised hiljem kolhooside likvideerimise, et kõik need protsessid, mis on ka meil siin läbi elatud, on viinud tegelikult selleni, et väga vähesed saamid üldse järgivad oma põlist elustiili pidada põhjapõdrakarja ja see ei ole ka lihtne, sest ta majanduslikult on väga raske elatusalad tänapäeval. Ja need asulad, mis on ehitatud hund, ümberasustatud saamidele, näiteks lobusärasse või luu jauri, mis on koolasaamide põhiline nii-öelda pealinn ja kultuurikeskus praegu tänapäeval, see tähendab paneelmaju, see tähendab korruselamuid, see tähendab viltu vajunud puurvrakke see tähendab noh, meie mõistes ikkagi korraliku korralagedust kõike seda, mida me romantiliselt peaksime saame omaks pidama saamikultuuriks, siis seda me sealt ei leia. Aga kust me leiame seda, mis, mis võiks meie ettekujutuses olla mingisugused paik, majakesed, juurtakesed võiks kuuluda nagu saamide, selleks võiks minna näiteks mitmetunnisele, võib-olla ka mõnele mitmepäevasele välja matkale või paadisõidule, sest paljud saamid suvehooajaks vähemalt kogunevad ja elavad, veedavad suvehoo ja oma suvekodades suvilat, nagu meil on suvilad, nagu meil on, aga selle vahega, et nad on kas siis koonusekujulised nagu püstkojad või siis jälgivad vana arhitektuuritüüpi, kus nad on nagu turba turbaonnid kaetud maa tähendab turba ja samblaga. Muidugi on abiks võetud ka igasugused plastikud tänapäeval presidendid, tõrvapapid, kõikvõimalikud rait, roikad, aga, aga võib-olla see on selline asi, mis võiks käia sellise müüdi juurde saamist. Aga nad on olemas. Mida tehakse seal asumis või linnas, kui seda võib niimoodi nimetada, millised need tegevusalad seal on, see on siis passi korratscovad tipa. Et linnatüüpi, asula, kus on söökla leivapuud, üks külasaun, hulk korrusmaju, apteek, muuseum, see muuseum on võib-olla üks paremaid, mis presenteerivad üldse saami kultuuri. Ma mõtlen Venemaa poole peal. Me ei ole praegu üldse rääkinud nendest saamidest, kes elavad Skandinaavia poole aga põhiväljapanek tõepoolest seal Lowozers, millega naised tegelevad traditsiooniliste, mitte asuvate tööaladega nagu meditsiin, õpetajat, muuseumitöötajad ja, ja tasapisi hoitakse siiski hinge sees saami käsid ringidel või käsid koolil. Kuidas öelda, et võib-olla ta mingeid täiendõpe moodi asi on? Ma arvan, et siin on analoog nende käsitöö ettevõtetega, mis seal Skandinaavia poole peal. Nii Soomes, Norras kui Rootsis, mida nimetasite toodideks, kus saami käsitöötegija taban traditsioonilist aladega alade viljelejad on koondunud ja teevad siis saami rahvuslikku käsitööd. Kas kodus ka käsitöö tegemist viljeletaks? See traditsioon on mitmel asjaolul kindlasti katke maas või õieti väga õrna niidi otsas. Ühest küljest paljusid alasid puhtalt pragmaatilised kaalutlused pole vaja. Ma ostan kauplusest koti, mul on seda lihtsam saada, kui hakata selleks nahka parkima käsitsi, kusjuures, ja, ja sellest hirmsast tööst ja vaevast veel omakorda õmmelda sisse kotikene. Ma ostan vöörihma ja mitte ei punu seda samamoodi ka pildid ja botikud või mis iganes, see kõik on analoogne igal pool mujalgi maailmas. Nii et, et ega siin midagi teistmoodi pole, aga kindlasti on neid meistreid, kes nii oma vajadusest sunnist kui ka õpetaja kohustustes olles siiski tegelevad sellega ja annavad oskusi noortele. Edasi. On paar väikest töökoda, kes üritavad luu ja puutööga elatist, et hankida ja teevad tõepoolest päris ilusaid puu ja luutööd samuti ka nahka, kuid rääkida mingisugusest massilisest käsitööoskustest. Ma arvan, et see on liialdus et pigem me leiame ja küsime kodust asju, mis on tehtud vanemate põlvkondade poolt. Tänapäevased ka esinemisriideid näiteks on tugevalt lihtsustatud, millised nad oma igapäevaelus välja näevad näiteks need linnasaamid, kuidas nad riides on. Kui pidada Carošokkija kaudu käinud suureks linnaks siis siis seal võib küll kohata täiesti rahvariides inimesi, naisi poes, käru lükkamas või omavahel vestlemas või vana saami meest nelja tuulemütsiga ja teksakostüümis botastega. Nii et nad kannavad kas üksikuid elemente või siis terveid komplekte. Kuid sineli õpilased sattusid ka pulma, kus vähemalt pooled olid ikkagi saami rahvariietes. See tähendab, et see ei ole käibest väljas, sellel on oma praktiline mõte. Ja seda ei põlata ära sugugi, mida see nende nelja tuulemüts tähistab, miks ta selline? Neli tuult kohtuvad, seal tundras igast ilmakaarest vähemalt selline jutt, kuid nendesse mütsin tuttidesse või teravikesse on kaasavõtmiseks vajalikke asju, on hea panna näiteks tubakat või mõned muud tulekivi või nii asjad. Kui vastu tuleb mõni saami mees oma mütsiga, siis see ei ole niisama iluasi, vaid see on ka kandmisese. Ta on kallis ja siis on muidugi jaa, loomulikult. Kunstiakadeemia selle aasta uurimisreisi neljanda päeva kohta kirjutatakse rühma päevikus. Nii. Läksime mõnekesi küla peale ringi vaatama. Kell oli juba üheksa õhtul, aga Uudishimulikke uudistajaid kõikjal küllalt. Kõigepealt jäime juttu rääkima lähedal elava ballaagaga. Naine on 87 aastane ja elab koos poja Kennaadiga pojal praegu tööd pole töötanud varem metsatöölisena, aga nüüd on kõik metsad maha võetud. Läksime edasi, lootuses leida mõned, kes laulavad. Aga leidsime hoopis tädi Anni, kes elab poe kõrvalmajas. Anni rääkis meile, et pood on kaks korda nädalas avatud ja et külas on ainult seitsmest aluselanikud. Ülejäänud majad seisavad tühjalt. Ja siis veel, et kahekümnendatel tantsiti külatänavatel karmoška saatel tantse ja siis veel, et peavalu vastu keedetakse teed ühest väikesest kollaste õitega taimest, mis metsas kasvab. Jätsime sääskede poolt puretud ja juba külmetava anniga hüvasti ning jätkasime oma jalutuskäiku. Mõned Edasi uudistas võõraid mees nimega Jürki. Tema on 76 aastane. Türkil olevat viis last praegu eluskaks. Poeg ja tütar, kes elavad teises külas. Jyrki naine Anni on hingerlanna pärit Leningradi oblastist. Ka Jürki rääkis meile varem peetud suurtest küla pidustustest. Paar päeva hiljem on kirjutatud matkapäevikusse. Õhtupoole viibisime Jekaterina kurkina juures, kes tutvustas saamikombeid ja eluolu. Aga üldiselt linnas ringi liikudes tuntakse meid juba ära ning tervitatakse Teie kaugelt tulnud võõrad üldse kontakti saavutate seal, ütleme selles linnakeses, kuidas teil õnnestub saada inimene, sest ega jutule ja lausa nii kaugele, et nad siis toovad oma väärtuslikud varad teile nähtavale. Ma arvan, et me oleme oma seltskonnaga, ma mõtlen, üliõpilase küllalt õnnelikus seisus, sest esiteks noorte inimeste rõõm ja säravad silmad on see, mis tekitab vastastikku äratundmist ja usaldust, ehk teisest küljest ka noorte inimeste hea joonistusoskus. Ma toon selle kummalise asja siia sellepärast sisse, et et kui ühe inimese juures juba on midagi joonistatud või kasvõi muuseumis, kui seal on huvipakkuvaid asju siis seesama joonistus, mille kohta öeldakse oi, just nagu päris, on küllalt hea ukse avaja ka järgmistesse peredesse, et aga minul on ju ka selline asi, aga mul on veel ilusam ja mul on veel kas vanem või omapärasem või võid tähendusrikkam. Ja see on omamoodi traadita telefon, mis kiiresti küla peale teeb ringi peale ja, ja noh, meil ei ole tekkinud probleeme ja ma arvan, et me ei ole ka kellegi usaldust kuritarvitanud. Teisest küljest oli väga huvitav kogemus nüüd Skandinaavia poole peal, kus on elu palju rohkem ära reglementeeritud ja palju kindlamateks rööbastesse, kus üks uus tulija või uksele koputaja on ootamatu. Ja, ja noh, tekitabki üllatust ja õlakehitused, et mida me siis tahame ja mida, kes meil sellised olema, et kuidas mansse, tuleme võõrasse kodusse külla. Kuid noh, õnneks need olukorrad kombel või teisel pöörlesid väga headeks kontaktideks nendesamade inimestega ja, ja ma arvan, et seesama traadita telefoniefekt on siin väga oluline tegur väikestes ühiskondades. Oma reisidelt kogutegi selle maa, kultuuri ja rahvakunsti tulete tagasi hulgaliselt joonistusi, pilte ja filmijuppe kaasas, mida põnevat saamide juurest on ette jäänud. Millised varalaekad teile avanesid? Seekord ei meenu midagi sellist, mis oleks nüüd lausa kultuurilise tähtsusega. Pigem on nendes joonistustes ja fotodes, mis hiljem formeeruvad näitusena nende eesmärk rohkem anda ülevaade sellest maast ja selle rahva kultuurist nii laialt kui see võimalik. Kui küsida nüüd nii provokatiivset, et mis see kõige oli, siis ma sellelt korralt ei oskaks seda nimetada. Kuid et on juhtunud, et näiteks hantide juures meile tõesti usaldati selliseid asju, mida väljastpoolt tulija polegi näinud, näiteks ühed šamaaniriided olid need millest õnnestus teha nii pilte kui joonistusi. Ja, ja ma arvan, et tänaseks päevaks nad on juba küla taha sohu viidud, sinna, kuhu vaja. Nii juhtunud, jah, märgid võivad ollagi, need siinsamas Eestis asuvad pildid ja joonistused. Noh, see võib nii olla, jah. Aga siiski, mida ta üles joonistas? Pehmide kõvasid asju. Arhitektuuriüliõpilased võtsite vaatluse all arhitektuuri, minule oli isiklikult huvipakkuv väga arhitektuuri valdkonnas just ehtsat turbani, mida kasutatakse aktiivselt Norras meresaamide aladel ja nendest me saime, ma arvan, päris ilusa valiku. Need ei ole mingisugused arhitektuuri haruldased, ütles, et nad oleksid käibelt väljas, neid kasutatakse metsa annidena, neid kasvatatakse kalurionnid ja, ja, ja noh, võib-olla nüüd üks, mis oli kõige suurem, see oli tõesti muuseumi poolt noh, eksponaadid on eksponeeritud, kuid tähendab, ta toimis ka lihtsalt peatuspaiga paigana. Ja neid samas aita nägime sammas jalgadel, majakesi. Selliseid muinasjutu nõiamajake ikka muinasjutumajakesed, kus mujal kui põhjas ja kõvade asjade seal kõik need majatarbed, väga ilusad on need luust. Tubakatopsid kui lusikad ja need on ikkagi nagu mälestused möödunud aegades kasutavad ja midagi kohe kindlasti kasutatakse väga aktiivselt ja pannakse metsa minnes koti, on kasepahast kopsik. See on väga tüüpiline saamivorm, mida ma arvan, et kõik, kes on Kadolstlikud maid läbinud, on märganud, aga see käib igapäevaelu juurde ja kohvi tassiks, võetakse ta ikka kaasa. Mis on iseloomulik saami rahvakunstile. Iseloomulik on igal igal erialal midagi, mida võiks välja tuua väga huvitavad ja ilusad on Koola poolsaare saamide pärltikandit mis on iseloomulikud sellele piirkonnale siis soome saamide järjest jääb mulle meelde või Inari saamide juurest ehk täpsemalt ikkagi nende rahvariided, väga värvikad ja väga peenluud. Ja samuti ka ehtekunst. Ja need, ehk olekski sellised asjad, millel silm peatub samuti ka kotid ja noh, mis iganes kõik igapäevase elu juurde käib või mida siis peetakse saamipäraseks. Aga ma arvan, et noh, endale väga ilusatele asjadele, mis on Soomes ja Norras saadaval saami käsitöö poodides, ütleme nii. Siis. On olemas päris tänuväärne koolid, mis tegelevad saami käsid alade koolitamisega spetsiaalselt saami mitmesugused käsitööliigid on nagu naha parkimine, kõik see käsitsi töötlemine, värvimine noh, mis iganes, kui ka hiljem ka õmblemine tehnoloogiaid, mis siis rahvariided, tikandid, vöö punumised, kõik, mis käivad nende rahvusliku käsitöö olla, need alad on õpetatavad ja väga kõrgel tasemel, sellist kool ei ole muidugi Venemaal. Nii mõnedki Koola poolsaare käsitöömeistrid on käinud ja saanud koolitust nii Soomes kui Norras. Kes on siis pakuvad nagu partnerlust või tuge. Kas see, mida nad teevad, on mõeldud, müügiks suveniirideks sai ta läheb ikka inimestel igapäevaellu kasutamiseks ka? Kasutavad küll paljusid asju ise igapäevases elus ma enne töine kohvitassid või, või need pahast tassid siin näiteks aga ka mitmesuguseid paelu ja peakatteid näiteks Norra poole peal ja Soome poole peal on loomulikult nad organiseerinud nendesse käsi tühistustes, mille, mille väljund on käsitööpoed ja kus on väga korrektsed süstemaatiliselt ja väga head valikud saami käsitööst, mis tegelikult noh, igapäevases kasutuses on, milliseid lahedaid inimesi TT-le ta jäi seekord. Ma arvan, et väga muljetavaldav oli. Maria Zahharova, see on üks vana eakas sarmi laulik logo särasvalujauris. Väga kirgas isiksus, kes tänase päevani esitab suure rõõmuga joige teda on küll korduvalt lindistatud, ka meie oleme temaga oma ekspeditsioonidel varemalt kohtunud, kui tema elurõõm on hämmastav silma selge silmavaade ja sirge selg ja tohutult hea mälulauda laulude peale. Mulle endale pakkus ühte kohtumisrõõmu võib-olla üks hoopis tagasihoidlik inimene, kes aastaid aastaid aastaid tagasi elas oma mehega kahekesi sedasama tehaseid järve kaldal täiesti keset metsi, Laant üksiku perena. Ja Me kohtasime teda just sellel samal ränkraskel rännakul seid järve äärde. Ja see inimene nüüdseks juba vanamemm oli siis oma korrusmaja ees pingil soendas oma selga päikse poole ja, ja noh kõik need näojooned olid kuidagi eriti kirkalt välja tulnud, see hea hea profiil ja sügavalt silmakoopad, et noh, minul oli näiteks see kohtumine inimesega, keda ma olin 10 aastat tagasi kuskil metsades kohanud. Noh, ütleme hinge soojendav või, või, või liigutav. Neid värvikaid inimesi on palju tegelikult, kes meile ka kaasa aitasid, töödenemisele või kombel või teisel meile abi pakkusid või lihtsalt tutvust sõprust. Mitmest sõbralikust külalislahkest inimesest pajatab ka reisipäevik ja siit järgnev lõik. Käsitöömeister Anastasia kutsus tüdrukud enda poole teed jooma ja oma vanu asju vaatama. Memm oli alguses sõnakehv ja tal ei olnud ka midagi näidata. Ta ütles hiljem, et ta on kaua kurb olnud ja pole ammu kellegagi suhelnud. Kedagi pole külla kutsunud, aga nüüd tahtis kutsuda tädi ennast, asja muutus üha jutukamaks ja lagedale hakkasid ilmuma igasugused huvitavad tikandit, fotod, vanu, parandatud esemeid, rääkis oma elust ja pühendas ka oma külalisi sümbolite, märkide ja oma tohutute uurimistööde saladustesse. Materjale osutus lõpuks nii palju, et ei jõudnud kõiki enam tähele panna. Tädi askeldas väga vilkalt, sättis meile pöid ja saapaid, peakatteid pähe, kostitas saamipärase Haagamis, maitses uskumatult hea. UH-s oli pandud mingeid taimi ja mannat kõrvale pakuti siiakala tomatiga. Räägiti üksteisele oma perekondadest ja elust kodus. Avastati, et tegelikult olnud juba varem kohtutud, mitte nii isiklikult. Tädi Anastasia ja Ingrid olid ööbikuoru keskkonnafestivalil aastal 2002. Juttu jätkus nii paljuks, seda tuli hakata pooleli jätma. Tädi aga ei lubanud peale nii suure töö tegemist oma külalisi lahkuta. Ilma einet viisakalt keeldumisest ei tulnud välja midagi. Tädi südamlikkusele oli võimatu vastu panna. Söödi praetud vorsti ja joodi teed peale. Ja veel teinegi katke sellest samast toredast marjast, kellest Kadri Viireski rääkis. Ka see on talletatud siia matkapäevikusse kaheksandale päevale. Juba kolmandat päeva mingi Maria Zahharova juurde, seekord diktofoni ja videokaameraga. Täna oli memm heas tujus, viisime talle külakostiks mahla ja keeksi. Tal oli ka kaks sõbrannat külas, kuid neid ei suutnud Me laulma panna. Mariel oli nagu tavaliselt, palju külalisi ja telefonikõnesid on vist popp. Memm laulis meile saami ja vene keeles. Üks sõbrannadest oli komidega üles kasvanud ja rääkis saamis elekti, millest marja ka aru ei saanud. Iga paikese või isik jätab meisse mingi jälje, kui temaga kokku puutunud. Missuguse jälje saamid teise jätsid, Kadri viires, saamide mulle andnud seal lähedane, mulle olnud see kultuur ja inimesed, et ma tunnen ennast seal hästi tunnen seal turvaliselt, ma, ma arvan, et, et on siukseid, tühiseid, võnkeid nii-öelda, just, kas see sugulusrahvaste tunne ka kuidagi sealt läbi läheb? Noh, me teame, et need on meil tegelikult on tegemist keelesugulus, aga aga ma arvan, et mingisugune Põhjala poole pürgiv mentaliteet on küll ühine. Võib-olla mingisugune suhtumine ellu kainus, rahulikus arvestamine loodusega, mis võib-olla meile siin linnarüseluses on juba võõraks saamas, aga ka see on olemas ja see resoneerub, kas saamitseedi harjumustest ka midagi meelde jäi või äkki on midagi oma ellu üle võetud, kala, kalamurakad? Seda neilt ellu raske üle võtta värsket kala, sileda raske saada toorest põdraliha või vähemasti see kuulub menüüsse, kes on need, kellel see vähegi võimalik on, sest et see ei ole odav lõbu. Ühes korralikus peres on tagavaraks kindlasti kuivatatud või külmutatud põdraliha. Pean silmas Skandinaavias ehk siiski eelkõige mida Venemaal süüakse kalarobot, mis iganes järvest jõest kätte saab ja see on selline harjumus, elatusala, millest ei pääse. Ma arvan, et mitte ükski perega saamistest väga olulise leiva kõrvase. Et kas minnakse öösel või jah, valgel ööl jõe äärde või, või, või järve äärde kalastama, et, et see on ikkagi väga oluline tegevusala kalastajatest saamidest. Me ei olegi siinjuures väga rääkinud, see on ju ka just nimelt elatusala, paljuski tähendab ta muidugi kogu aeg paralleelselt olnud ka kõikide muude tegevustega, kaasa arvatud põdrakarja kasvatamisega-põdrakarjus, et see ei ole üldse välistatud, et need on kaks erinevat asja, on põhilise elatusalana, ta on olnud jõgede ääres elavate saamidel ja, ja eelkõige mere ääres. Nii Barentsi rannikul, mis praegu on jah, täiesti tühi sõjaväed. Sinna koliti ja saamid omakorda sealt eest ära. Ja Norras. Kõik need rannikuääred, fjordid, äärsed pered ikkagi elatuvad kalastamisest, jah, mis te arvate, kuidas neil on õnnestunud säilitada oma saami kultuuri elades niimoodi laiali paisatult mitmetes maades? See ei ole olnud lihtne üldse ennast teadvustada saamine, sest on olnud ka nii Soome, Norra kui Rootsi poole peal täpselt samu aegu, kus on olnud kogu saami kultuuri oma kultuur tugeva surve all, nii et keel. On olnud taunitud samuti saami pärit tulu Diana, rääkimata Venemaast, kus Loppar on sõimusõna. Kuigi Eestis ei ole laplase sõnal sellist negatiivset tausta, et pigem on neutraalne siis paljudes keeltes ja nii vene keelestki on see laplaseks nimetamine niisuguse solvava alatooniga, mida saamid ise ei kasuta enda kohta. Nii et poliitiliselt korrektsem oleks öelda saam ja skandinaavia saamid seda ka kindlasti teevad aga saamide organiseerunud kaheksakümnendatel ja varemgi teinud püüdlusi ja tänaseks on meil saami parlament esindused. Imeilus Parlamendi hoone on garašokis tõeline arhitektuuripärl, mis jäljendab siis püstkoda ja kõikvõimalikke kaasaegseid arhitektuurivõtteid väga maitsekas ja ilus. Ja mitmesuguseid teisigi organisatsioone nii hariduse alal kui kui ka siis ka sotsiaalküsimustes ja niimoodi edasi, nii et nad on seda suutnud säilitada kahekümnete käsitööorganisatsioonide kaudu kaudu. Muideks ka sellesama lauluvõistluse kaudu, mis siinse plaat mulle praegu kätte hakkas. Väidetavalt soomlased jäi haigumine, soomlast hoidumine, mis on tugev identiteedi alus ja tegelikult peaks ka muidugi rääkima, et on seal ka oma teater, kes on siin Eestiski külalisetendusi andnud, on olemas väga nimekad filmi tegijad, kunsti loojad kui, kui ka muud kultuuritegelased, kes on tegelikult Sami kultuuriisiksustena väga suure panuse andnud. Aga kas soomlased oma igapäevaelus ka tõesti Joiuvat ühest toredast, et anname ennast, me juba rääkisime, see heliplaat, mis meil siin laua peal on midagi Eurovisioonilaadset, tegu on saami Grand Prix ka selleaastane selle aasta aia lauluvõistlus siis selleaastane lauluvõistlus, kus erinevatest küladest piirkondadest maadest saavad kokku, saame estraadilauljad, võib-olla siis siin võib mingis väikse jutumärgi ehk ka juurde panna, aga, aga see on omamoodi ikkagi muusikakultuuri arendamine. Jällegi suurematest nimekamates tegelastest võiks nimetada vimmed ja mari painet, kes on ka eestlastele hästi tuntud. Need lauluvõistlused siis ühendavad ka mitmesuguseid erineval tasemel tegijaid ja, ja omamoodi saami eurovisioon on ehk siis joigumisest, ehk siis veel küll niipalju, et päevikust lugesin kõige tugevama elamuse pakkus ühele üliõpilase, see, kui kolm saami meest neile tere tervituseks joigusid. Ja, ja see tähendab, et seal elav traditsioon, elav elav oskus või vähemasti rohkem või vähem kasutusel igal juhul Oleme tänases saates juba kuulanud mitmeid muusikapalasid just saamisel aastaselt lauluvõistluselt ja kuulame nüüd kolmanda koha võitnud lugu. Tulles on teil kaasas hulgaliselt materjale, nii nagu juba rääkisime. Joonis. Tõsi, pilte, kuidas see kõik talletab, mis nendest asjadest edasi saada. Meil on päris hulk ülesandeid, milles me saame juba eesmärgiks kohe reisi alguses ka üliõpilane, neid on grupis rohkem või vähem circa 12 kuni 15 inimest ja iga üliõpilane oma eriala spetsialist, võiks öelda, vähemalt tulevane spetsialist, kes valdab oma eriala spetsiifikat ja tehnoloogiat lisaks sellele, et tal on head joonistusoskused joonistab 20 joonistust ja need 20 etnograafilist joonistust, mis siis annavad ühest või teisest esemest. Nii värvipildi, tehnoloogilised iseärasused toovad esile kui ka siis materjali kirjelduse, siis nendest me oleme igal aastal ka sel aastal kokku pannud näitused, mis siis tutvustavadki seda valdkonda. Fotod annavad eelkõige ülevaate olustikust ja on omamoodi niisugune taustauuring või taustaandmise võis, aga samuti ka tihtipeale väga oluliste sündmuste tolletajad mis seal lähedal mööda läinud või kuhu me oleme sattunud. Ja see väljendusvahend ongi näitus eelkõige, kuid mitte ainult nende samade tööde põhjal on siis Kaljo Põllu pannud kokku kaks raamatut, need on 10 ja 20 soome-ugri uurimisreisi. Ja oleme väljanud ka hõimukalendreid, mis vähekenegi ja valdkonda siis kajastavad. Ja kus sa siis kasutatud seda visuaalset materjali, mis on kaasa toodud, aga need näitused on siis kadeemilises raamatukogus traditsiooniliselt hõimupäevade ajal neid kohe tulemas või või suisa avatud. Kunstiakadeemias siin-seal koolides, kus on meilt palutud või kutsutud esinema. Aga ka välisnäituseid Ungaris oli jaa, Belgias, Antwerpeni sme kultuuride keskuses. See on nagu see väljund, kus kunstnik saab sõna sekka öelda ja vaatamata sellele, et on jäädvustatud konkreetsete konkreetset eset ja võib-olla tundub, et see näitab see pilt ja üksluiseks. Mulle isiklikult tundub, et jälgida ka erinevad, et autorite käekirja, et võib sealt päris huvitavaid momente välja lugeda. Muidugi talletavad need joonistused ja pildid ka Eestis muuseumi kogudes. Jah, hiljuti avasime näituse, mis kajastab 25 aasta töid, mis on talletatud Eesti Rahva Muuseumi kogudesse ja see oli hämmastav number, mis sealt välja tuli. Et 14000 mingi 60 üksikjoonistust. Jah, see on noh, aegade pikkune töö, et ja põhiline talletaja on olnud Eesti Rahva muuseum ja süstematiseerida. Ja ma arvan, et see on ka tulevikus nii. Üks külg on, sellise reisi juures on elamused need Se looduses rändamine, inimestega, kohtumine, väärtused, mida te üles joonistate, aga kindlasti on igale kunstnikule, kes selle reisi kaasa teeb ka suur väärtus, need muljed, mis ta iseenese sisse saab, mis siis kuidagi tema töödes hiljem välja paistavad. Kuidas saamid teid mõjutanud on? Ma olen teinud paar tööd küll, kus ma arvan, et et see algmõjutus on tulnud samist saamide juurest või, või siis põhjalast kajastavad kivilabürint ja võib-olla mingit hästi minimalistlikku ja vähe värvilist looduskeskkonda, et see mõjutus on ka täiesti otseselt olemas. Kas see tuleb kuskilt pea seest ja jõuab kätte välja, ma arvan, kombel või teisel. Aga, aga loomulikult on see elu nägemise ja enese proovile panemise ja selle väikse territooriume üksteisega harjumise ja võõraste inimestega suhtlemise võõras keeles suhtlemisega sellega noh, ma arvan, et paneb igaüks ennast iga iga osavõtja ennast niimoodi proovile, ta paratamatult on kogemuse, kogemuse võrra rikkam ja ja teinekord ka palju elutargem ja kas või soodumuse äratundmine, et ühest või teisest kohast on ühel või teisel kultuurinähtusel on mingisugused kaugemad juured ka seegi on juba suur asi. Et see ei ole pinnavirvendus. Teile, kes te need reisid kaasa oled teinud, on ilmselt päris põnev mõnigi kord vaadata siin eesti kunstnike mõnd näitust ja näha neid neid mõjutusi või sugemeid, teades, kust need on tulnud. Võib-olla kõige lihtsam on tõesti need noorte kunstnike ühiseid ühisnäitused, mis on võetud etteüdi nime all. Muidugi on huvitav jälgida või mingisugune äratundmine, kas või mõnes graafilises lehes või või, või situatsioonis, mida võib siis üle kanda, jah, kunsti, kui me mõtleme tagasi need korraks ennast sinna saamide juurde mis on kõige rohkem hinge jäänud sellest reisist. Põneva elamuse pakkusid mulle hoopis mitte inimestega seotud asjad, vaid et kivid ja need olid kaljujoonised. Need olid Karjala kaljujoonised ja hiljem ka Alta kaljujoonised kus on tuhandete kaupa kujutatud põtru, päikest, kõiki muuga, kõike muud, siis saamide oletatavasti saamide elukäiku ja tõekspidamisi, kajastavaid sümboleid, jah, needsamad kivid mis jääksid nagu minule seda reisid reisi siis tähistama. Et kui me rääkisime ka kividest, siis veel üks loodusega seotud paikkond oli minu jaoks väga müstiline, oli parangeri ümbruse samad maastikud, rangele on siis üks nendest suurtest hordidest, kus elavad meresaamid ja parangeris asub ka meresaamide kultuurile pühendatud muuseum. Et olgugi, et meie teadmised ja suured tööd sai tehtud muuseumis ja ümbruskonna inimestega, siis just see loodus ja väga uhked arheoloogilised kohad, mis seal ümbruses on, Morten näiteks oli see koht, kus võis tunda seda, seda, seda tohutut aja kulgu ja looduse võimu. Aga üks huvitav asi, see teadmine, et, et need on need piirkonnad nii kaugel põhjas, kus inimene on tegelikult asunud juba 10000 aastat tagasi, kui me kujutame ette, et see on olnud kõik paksu jääkihi all asustus ja kultuur on seal ikkagi olnudki nii tohutu vana siis noh, see äratundmine ehk, või see fakti teadvustamine, et tõepoolest need piirkonnad, mis jäid Barentsi mere Põhjamere äärde, on väga varajasel ajal olnud jäävabad ja inimesed on see nendesse piirkondadesse asunud. 10000 aastat tagasi arvatakse isegi veel parem. Ja et kivist labürindi haua kohal altarid jutumärkides, kuivõrd pühad kivid ja see karukivi kaugel tundras, mis paistis era, kui tõeline niisugune ohvrikoht, siis see oli niisugune väga mõjus mõjus mõjus vaade kõik kokku. Et see nagu oli ka üks asi, mis mulle meeldis, mine kiitsesse aeg. Noh, see on niuke nostalgiline tegelikult noh, ei, ei ole ju. Ei, ei jää ju elu kuskile mingite kivide taha ja läheb täie rauaga edasi ja aga noh, see on kõik kokku väga ilus, lihtsalt. Saade nelja tuuleretk oli seekord külas saamimaal. Teejuht oli Kadri Viires, Eesti kunstiakadeemia rahvakunsti õppetooli dotsent ja soome-ugri uurimisprogrammi juht ning ka tekstiilikunstnik. Matkapäevikust loetud katkete autorid olid kunstiakadeemia sellesuvise uurimisreisiliikmed. Jutud ja laulud seadis kokku Tiina Vilu.