Tere kõigile, mina olen Vello Salumets ja algamas 12-st saade saatesarjast ledid bee. Eelmise saate lõpetasime biitlite valge albumiga, mis ilmus 22. novembril 1968. aastal. Selle plaadi lindistussessi ajal mängiti linti pala, mis otsustati panna singlile. Paul McCartney oli 1968. aasta juuli lõpul sõitmas kohtumas Insija ja Julian Lennoniga kui tema peas hakkas helisema nakkavalt kurvameelne ja samas julgustav meloodia. Auto oli alati olnud üks paremaid loomingukohti seal, kus tavaline sohver manab liiklusummikuid ja vastu tormajaid, imiseb helilooja fraase ja puistab sõnamänge. Kohale jõudes oli poolil valmis juba toimib laulualge, mis algas sõnadega hein Schulz. Hetkesähvatuse tagajärjel muutis pool Schultzi džuudiks. Selle laulu otsustas pool pühendada Johni pojale youljanile. Show'd on ehitamata biitlite ja pooli kõige pikem heliteos ning esitus seitse minutit, kes teeb kogemus, kus nii väike- kui suur, nii üksik kui üldine on meeldivas tasakaalus. Laulusalmid kätkevad sõnumit nii hipidele kui ka 1968. aasta mais tänavatel rünnanud radikaalsetel üliõpilastele. Laulu oli lindistamas suur sümfooniaorkester, kes lisatasu eest olid nõus loo lõpus kaasa laulma ja plaksutama. Ainult üks orkestri pani pillikasti ja ütles, et ta pole mingi hinna eest nõus kellelegi Macardin nõmedast palas lolli mängima. Ka plaadifirma oli ahastuses, sest siiani polnud ühelgi singlina esinenud nii pikka lugu. Piiblis oli aga jällegi erand. Singli teisele poolele jäi Lennoni revolušini kiire variant, millest kuulamiseks väike katkend. Jääb veel lisada, et singel ilmus esmakordselt müügile Apple'i firmamärgi all 30. augustil 1968. aastal ja seda müüdi USA-s mõne kuuga üle kolme miljoni. Pärast valge albumi väsitavat mahvi hakkas pool ansamblit uuesti kokku liimima. Tegelikult võttis ta nüüd bändi juhtimise lõplikult enda kätte, sest John oli rohkem huvitatud ühistest kampaaniatest. Yokoga pool igatses kibedalt esinemist laval publiku ees ja nägi selles võimalust ansambli päästmiseks. Ta pakkus teistele välja projekti, kus istub stuudios ja mängib uusi palasid, mis võetakse linti ja filmitakse. Projekt kandis nime get back. Ökonoomsus. Lihtsus ja naasmine juurte juurde olidki kogu get back projekti kandvamaid. Ideid. Uute paladega otsustas ansambel jõuda võimalikult lihtsa lava saundini jättes välja kogu stuudioglasuuri. Lindistus ja filmimine toimusid twickenhamis stuudios, mis oli külm ja kõle ja mis meenutas tehast. Töö ise osutus üsna pea täiesti võimatuks. Kehalise tööeluaegsest karistusest muusikasse põgenenud biitlid pidid nüüd terved päevad istuma kaamerate kontrolli all ja kokku klopsima lugusid, mis olid üsna algstaadiumis. Pool oli aga väge täis ja sai üllatavalt teised nõusse kontserdiks Apple'i firma maja katusel. Kontsert peeti maha filmikaamerate ees keset päeva all tänaval tekkis liiklusummik ning inimesel ajasid kaelad õieli. Kogu projektist koostati plaat pealkirjaga Get Back mis aga iial ilmavalgust ei näinud. Lindistuste järel olid biitlid nii väsinud ja tülpinud, et keegi ei viitsinud linti mängitud palasid isegi üle tulla kuulama. Nii jäi see projekt seitsmeks kuuks Apple'i firma keldrisse paremaid aegu ootama. Lennoni kommentaar. Me tahtsime inimestele näidata, mis meiega on juhtunud ja kui suur sõnnik see kõik kokku on. Me tahtsime näidata, millised me välja näeme, püksid rebadele. Lastuna. Ansambli mänedžeriks saanud Allen Klein andis hiljem lindistatud materjali produtsent Filspektorile, kes selle läbi töötles ja plaat uue nimega letid bee ilmus lõpuks müügile kaheksandal mail 1970. aastal. Plaadi avab poolmakarni pala tuua vas. Esialgne pealkiri oli, on Auarway hõmm. Inspiratsiooni sai pool Yokoonust, kes viis, kogun John Lennoni tähelepanu. Järgmine pala kannab pealkirja tiigripuuni. See on Lennoni sulest ja lindistatud filmimise ajal Apple'i katusel. Seega peaaegu kontsertesitus. Ka järgmine laul on John Lennoni kirjutatud ja pühendatud maailma loodusfondile. Laulu pealkiri on kross riiulivöös. Esialgne lihtne variant läks ühingu poolt välja lastud plaadile nahwingskonna change your world letid bee plaadile läks aga Filspektori poolt töödeldud variant. Sinna oli lisatud viiulid ja koor. Lennoni taoline üles uhkrustamine loomulikult ei rahuldanud. Nüüd on järjekord George Harrissoni käes, tema pala kannab pealkirja Aimi Main. Ka siia on topitud viiuliorkester, kuid õnneks nii taustale, et teisega muuseas Aini main lindistati alles kolmandal jaanuaril 1970. aastal ja oli üldse viimane pala, mida ansambel sebiitlus üheskoos lindistas. Peab ütlema ka, et John Lennon oli sellel ajal Taanis ja tema lindistamisest osa ei võtnud. Järgneb John Lennoni 51 sekundi pikkune tiigid. Algselt oli see pala viis minutit pikk ja kujutas endast improvisatsiooni seosetut, lausekatkeid ja nimesid, mida John vahele hüüdis. Ühendavaks teemaks siiski sõnadepaar, tiigid. Nüüd järgneb Polmakaatne kirjutatud plaadi nimipala letid Pi, mille ta pühendas oma emale Maryle. Johnny arvates tahtis pool kirjutada samasugust hitti nagu Simoni ja Garfunkeli Bridge over Traaboluotter. Algselt lindistas pool saateks ainult klaverirütmigruppi ning oreli, mida mängis Billy Preston. Hiljem lisas pill Spector ka sellesse loosse viiuli orkestri. Plaadi A poole lõpetab liverpooli vana meremeeste laul pealkirjaga nägime. Aran seeriaks on plaadile märgitud terve ansambel. Mägi Mei oli biitlite soojenduspala, mida mängiti tavalised lindistuste raha ajal. Nüüd otsustati 40 sekundi pikkune jupp plaadile panna. Plaadi bee poolelt leiame esimesena poolmakarni pala I got the feeling. See on talletatud Apple'i katusekontserdilt. Järge on ootamas Johnny pala One After Online. Selle kirjutas ta juba 1957. aastal ja loo esimest varianti võisite kuulata meie sarja avasaates. Lugu tookord siiski plaadile ei pääsenud. Nüüd kaevasid biitlid selle uuesti välja ja mängisid linti. Peab kohe ütlema, et erilisi muutusi see pala kuue aasta jooksul üle ei elanud. Orelil jällegi Billy Preston. 26. jaanuaril lindistati poolmakarnibala salong anud vahending Rõud algvariandis, mängis pool klaverit ja laulis ning John mängis basskitarri. Hiljem töötles Phil Spector pala nii ringi, et isegi pool oma lugu ära ei tundnud. Spector oli sinna lisanud orkestri tausta ja 14 liikmelise imala koori pool oli seda kuuldes hämmingus. Ilmaaegu püüdistas pektoriga ühendust saada, et lugu algvariandiks tagasi muuta. Seega koges pool makaak nii, et isegi oma laulude esitusele pole tal enam mingit sõnaõigust. Järgneb George Harrissoni for job luu. Jood sisemängib akustilist kitarri, pool klaverit ja John stiil kitarri. Kriitikute arvates tundub see siiski olevat lihtne. Soojenduslugu. Letid Piiblaadi viimaseks palaks on poolmakaatni get back, mille järgi kogu projekt nimi oli saanud. Kuna pool muutis iga lindistusel laulu teksti, siis oli sellel lool ka mitu pealkirja ja mitu erinevat lindistusvarianti. Esialgne pealkiri oli lorita systegi pool teksti ringi, kus ta tegi vihjeid Pakistani immigrantidele, kelle voolu Wilsoni valitsus püüdis lämmatada. Lõpuks kirjutas pool siiski üsna lihtsa ja rõõmsateksti ja laul muutus niinimetatud rulluisutamislauluks. John Lennon nentis hiljem, et iga kord, kui lindistuse lauldi teksti get back ver Jon Spylond eesti keeles, siis keri tagasi sinna, kust sa tulid, vahtis pool altkulmu otsa Yokoonule. Get back otsustati panna singlile, mis ilmus 11. aprillil 1969. aastal singli teisele poolele ja John Lennoni pala Don't Let, mida onu laul oli pühendatud Yoko'le. Siin on tunda tugevaid bluusimõjutusi. Tekst on minimaalne, kus Lennon põhiliselt ainult kordab laulu pealkirja. Nii palas get back kui ka don't let, mida mängib orelit Billy Preston kellega tutvuti veel Hamburgi päevil, mil ta mängis Little Richardi saateansamblis.