Tere õhtust, head kuulajad. Täna on meil jälle kirjandussaade ja kuulame Henrik Visnapuu üht tuntud teost lühipoeemi talvine teekond. Nii kõlab Pealkiri. Algselt mõnes hilisemas väljaandes on seda kirjutatud viisil talvine teekond. Talvisest teekonnast on täna hea rääkida, sest natuke talve on jälle õhus ja ümbruses. Aga see Talv, mida Visnapuu selles oma luuleteoses kirjeldab, on see meie unistuste talv eestlastele igatsetud ja oodatud talv, kus oleks pakast, oleks lund ja millest nii palju. Ilusaid poeetilise kirjeldusi on ka eesti luuleklassikas. Kuid Visnapuu talvise teekonnaga on mul isiklikult niisugune natuke imelik seos. Ma olen teda viimase ütleme 15 aasta jooksul paar korda raadios toimetajana kõlada lasknud. Ja mõlemal korral on juhtunud nii, et salvestatud lint on mingisugusest hooletusest või juhusest sõltuvalt maha kustutatud. Ühesõnaga ei ole, ma säilitan neid lindistusi. Üks nendest oli Jaan Toominga sisse laetud. Ja siin vaated juba 10 aastat tagasi luges selle sisse Rein Oja. Ja mõlemad olid huvitavad, esitasid, aga ma ei jäta jonni. Ja sestap nüüd kolmandat korda. Visnapuu talvine teekond ja seekord Taavi Teplenkoviga esituses uus noor põlvkond näitlejaid on sirgunud ja miks mitte paluda nendel interpreteerida niisugust klassikate klassikat. Kuid võib-olla vääriks teos ka seda, et pisut temast rääkida asjatundja pilguga ja palun seda teha. Kirjandus kriitikul. Toomas Liivil. Tõepoolest, täna me kuuleme uuesti noorema konnanäitlejate esituses üht eesti luule kõige ilusamat armastuslugu armastusluuletust või poeemi, Henrik Visnapuu talvine teekond ja enne kui hakata seda luuletust kuulama, ma siiski juhiksin tähelepanu mõnele hästi kuivale ja hästi krõbisevale faktile. Kõigepealt see luuletus on ikkagi kirjutatud väga konkreetses ajas. 1927. aastal ilmus ta esimest korda. See on see aeg, millal esimest korda võis eesti lugeja lugeda ka näiteks Tammsaare tõe ja õiguse esimest köidet või natukene hiljem võis esimest korda tutvuda August Gailiti romaaniga Toomas Nipernaadi. Nii et me tuleme nüüd mõttes sellesse 1920.-te aastate miljöösse ja siin nüüd Henrik Visnapuu siis meile pakub ühe armastusloo, Visnap on tuntud Eesti ühe kõige olulisem armastus laulikuna. Ja selles luuletuses Hendrik Visnapuu kujutab ühte teekonda armastatu juurde ja. Mul on siin praegu ees meie kirjandusteaduse ühe koristusega muruiseloomustus, sellele teosele ta seda nimetab siin luuleliseks unistus retkeks armsama poole talvemaastiku puhtal taustal. Ja ta siin võrdleb ka seda piiblist tuntud saalomoni ülemlauluga. Ja ma praegu selle ettekande eelnevaks kommentaariks lisaksin, et siin on tõesti tegemist mingi piiberliku ülem laululiku tooniga, aga see on samas ikkagi väga selgelt äratuntav eestipärane joon, siin on talv ja siin on tegemist talvise teekonnaga. Ja see on võib-olla minu meelest kõige eriteerivamat, siin on nüüd see teekond antud suusatades ja see on siis samamoodi suusatamine läbi talvise Eesti maastiku armsama juurde. Ja sellega nüüd on Visnapuu sidunud väga ilusalt linnumotiivi. Siin on seda lindu igal pool seda armastatut On võrreldud linnuga. Ja siin on ka niisugune kummaline linnustatuse toon isegi antud Loodusele. Kui Visnapuu kirjutab minule taas minu mets, tume, tõsine must, sina laotad lumiseid tiibu siis me võime rääkida, et siin on isegi loodus linnustatud, sinna on pandud mingid linnuomadused, linnu kvaliteedid. Aga see ei ole kõige tähtsam. Tähtsam on tegelikult see kujuteldav sündmus, nimelt koos armsamaga suusatades minna talviseid linde, söötma metsa, seal midagi eriskummaliste, midagi ülimalt eestipärast või midagi ülimalt 1900 kahekümnendatel aastatel olulist. Nimelt need kaks armunud lähevad suusatades siis lindudele talvisesse metsa toitu panema ja kui te tähele panete seda järgnevat esitus, siis suudlus esimene suudlus toimubki pärast seda kui pannakse kaseharusse pekitükk tihasel. Pärast seda seal lumises metsas suuskadel algab niisugune erootiline stseen, suudlused ja nii edasi, nii et me võime seda vaadata mingi eestipäraselt talvise erootilise teekonnana ja mulle tundub, et tänases Eestis on see midagi ülimalt romantilist. Ja samas tuleb ütelda, aga kui me tähelepanelikult seda luuletust jälgime ikkagi tegelikult tõesti tegemist niisuguse unistus retkega, et tegelikult selle luuletuse mina, kui me niimoodi võime ütelda seda suusaretkel oma armsama juurde ja koos oma armsamaga neid talviseid linde metsa söötma. Vähemalt selles luuletuses ei jõuagi tõepoolest see luuletuse, mina magab sisse ta järka, aga see on tema ilus unistus. Ja ma arvan, et me võiksimegi ennast praegu mälestada kõik niisugusele ilusale unistusele aulainele. Me kõik võiksime kujutleda siis ennast suuskadel minemas selle unistuste objekti puhule linnuna, selle selle linnu, linnu linnustatuse valgusel. Ja ma arvan, et meil on täna tõesti ilus võimalus kuulata, kuidas siis tänaste noorte näitlejate põlvkonna üks koloriidsemaid esindajaid selle talvise erootilise teekonna meile tajutavaks ja meile mõistetavaks teeb. Äratage mind, äratage mind vara varem veel, et mina marsse näen, Maokandja täht, kujun, et mina kauniman, tujun olen ju teel. Kui veel varjutab maad, hommikune, mine ning magab lind. Mina pean minema omal leevikest oma talitsiitsitajate vaatama. Äratage mind ka siis, kui te ei viitsi. Äratage enne kui talise päevas sorav hakkab siniseid varje valgele lumele saatma. Mina tean seda. Minu oravakene magab magusast pakaseil päivil pehmen, pesan. Äratage mind, et mina leian teda, et ta ei jookse noorena nurm kanana lumisele, Cesale, kes küll tooks tagasi, kui on pesast välja lennanud lind. Miks teie kiusate, miks teie küsite, kes on tema ja kes on ta ema? Miks teie pärit temast, kel pole püsi, kui mina isegi peandast vähe? Minu ohakalind minust sinitihane hoidub majade lähedusse. Toon juhuslik, minu talvel nagu männileevike lendab ta ära, kui taevas avab kevade väravad, et peab olema valvel. Ei küsige nõudke pärige, ma olen päri, ma tahan rääkida. Minu armukese palged on kui karmiinleevikese kõhualune. Tema kael ja käed kindlad on valged, kui langeva lumevalu. Tema päev on kui kuldpäev pöialpoisi päev. Tema hambad on hambad, noore orava nagu põldpüü jookseb ta läbi sorava ja külma lume. Tema hääl on kume, kui ta mind hüüab, kui ta mind kutsuda huikab külma õhku. Ma ei saa uinuda nii vara õhtu minus, süda tuikab. Vaadake, täiskuud külm on ta küljest murdnud killu. Põlised puud pakasin seisvat täis õitsvat lund. Saturn, maaja planeete vahetuses sillutab tillukesel tähilt pudeneb hõbetuhk. Kuidas olete te heitnud puhkama, kuidas võitlejad on magada ja näha und? Mina pean minema omaleebikest oma talitsiitsitajat vaatama, enne veel, kui koidab hommikune mine ning ärkab maa. Taevas on veel hahkaiast lahkudes noored kuused puudutavad mind lumiste käppadega. Pea olenguid, tumedat liuglev keset lumist, lina. Magatsiisikentsina kas sina eile nägid, kas kahe käpaga pesi suud, et tuleb külaline kaudu oru künkal ja külajäljed rööbiti tõmmates suusajärv maanteemägi, telefonipostid, laulvat kui mesipuud üksikud reed vastu tulevad majad kahel pool teed silmadeks, punased tuled valvavad nagu jõuluööl. Süda kiiremalt lööb, on nii pidulik sõit lapsepõlve, kui oleks just imiseks kirikust sõitten Betlema õit. Oo minul laas minu mets, tume, tõsine must, sina laotad lumiseid tiibu. Rada varjune viib sinna, kuhu minema pean taas, et mina näeksin oma laanepüüd. Viimsed täheda, võitlevad ahakas kollase päiva vastu. Maani kostab võitluse hüüdmetsade takka tõuseb kui virmaliste sõit. See on päike, kes hakkab päevasele teekonnale astuma. Ma pean kiirustama, kui esimene kiir üles sügava hange minul leevikese pessa langeb, oo, tematiivuskleb ära. Kuidas saan mina siis teda äratada, 100 on temal rada ning lõpmatu lai on laas. Mina pean minema oma männi leevikesed oma väikest värvu vaatama enne veel, kui koidab hommikune vine ja ärkab maa. Kui mina, lendan suuskadel nagu puusk, kallakus talla varesed, kuuskedelt tõusevad robinal lendu. Ma pean hoidma end ette, minust suusarihmad ei paiskub alla, enne kui toetan need vastu armukese ukse piita. Aumillised teed. Päikene kohendab, tuli riita, kopse, paisutab karge õhusõõm. Milline rinda laiendab rõõm. Värsked jänese jäljed lõikavad teed. Ei viltu veavad need. Ma pean hoidma, Ma kaskede keskel, muidu mu sinitihane on täna lesk. Minu armuke, Canon, kui käplik käbe tants siristas Vaidjalenud. Meie ei läbe, meie ei püssikava, ma saan vaevalt koguda end kui minu oravaken koristanud lamba. Meie rakendame Ruuna, paneme heinapeksu reele kogumenteri ja leiva palukese ning asume teele. Meie võtame suuna südasalusse, näitsik vanaemaga jäävad talusse. Minu armuke on haldjas, keda ootab laas. Kas need tiivulised ja hirved juba eemalt laiatavad kirved ning teretab meid kerge kopsimisega. Roheline rähn? Tõuke magusaid peidab pahn, mille koor on külm on habras kui klaas. Täidame esimesi redeleid, riputame hangele teri ning paneme kaseharusse pekitükitihasel. Kui minu armuke annab ootamatult suud. Minul virgub veri, mingi mitusada suudlust, sajab ta suule lihasel. Kasvukuused upuvad sügaval, Lumen näevad und, peidun pakase eest paistavad ainult nupud. Meie ei hoia kinniteest, meie ajame üle hangede, minu oravat, kes istub mu sülem. Lund kuuskedelt kaela langeb, kui kaaren oksadelt tuiskab üles metsise lennuteed, osutab lumine pilv, pudene valla jahuna. Milline rahu taevas ja maa seisavad sõnata. Kese lee külma kollendust paistab mändide vahele. See on ülim aeg meile kahele, et meie suut sulaksid uutele suudlustel. Meie täidame viimse sõime viimsed, riputame lumele raasude, mis meie tõime tiivulistele kaasa. Minu värb kullike kassi kullina, huikab 1000-st kandist vastablaas kaja kaua järgi käib kajale pakane, põski purebiast, süda tuikab, kui meie jõuame majale päikese laskuda, laane perra. Õhtutaevas on löönud tähtedesse, Arra mõõtuus on määratud ajale. Kuu kuplisse on süüdatud, taht. Vana habemik, metsavaht minu minekust keeldub kõnelema, kavalalt vaatab kõrvale tema minul leevikene minut talitseetsitaja, minu punarind, kanepilind ons minule keeldu vaja? Ma ju armastan sind. Maiust armsaimonsammeldate metsniku maja, majand sellel on maitsevaim lind laudlinale, valgele kaet, mustast ja punasest sõstrast aed, majan, sellena magusaim, viin jahilugudest mõnusaim jutt, kun, minul parem on olla kui siin, kuhu on minul rutt? Oominud annetud annetut mind. Kuidas olen küll jäänud nii kauaks magama, et ju päike on kagusse käänud ja ilm on vaga. Miks ei äratanud mind maju, pidin minema oma männil levikestamattalitsiitsitajat vaatama, enne veel, kui hommikune vine varjutab maad ja ärkab lind. Kuidas pean nüüd selle päiva mööda saatma? See oli Henrik Visnapuu lühipoeem talvine teekond Taavi Teplenkoviga esituses. Sissejuhatavad sõnad, ütles kirjanduskriitik Toomas Liiv. Muusikaline kujundus Külliki Valdma.