Mina Johnny B. Minevikus müüriga poksija ja peale õhku ja vastu tohutut nööri. Nüüd sellesama müüri varjus istuja ja selja sügaja vastu müüri. Tulevikus nööri harjal troonia. Tähtis, vastik ja paks. Täna õhtul Chani Vii tekste aastast 1967 kuni 1974 loeb Taali teatri näitleja Juhan Ulfsak. Aga kõigepealt Jaani satame jutule, et teada saada, mida tema sellest 30 aasta tagusest Johni piid loost täna mäletada võtab. Minu tuppa põrguplika põlevsinine, tulika, nende sega sinu saba, sarnanesidki ained, kabjad, olled oma isa, tütar, vana sõbra sigitis. Kui on silmad Rahmas igast käsi krampis ümber piha. Tapi puute näägudeli butisinu näol, võtan põrguisandat härrabeltzebulilt enda. Aga sulle saaja kingiks koguma, vere kingiks, camu surematu hinge põrgusse kaasa võtta. Ükskord niikuinii mind sõtta ajab mõni jälk kretiin hambaid, sina võta kirglikult mu kõrri lööma. Must ja tuline vampiir. Olen sulle pulmaviin. Piisavalt kirglik päris kirglikult seda, seda seda tahku meil puudutanud ja jumal tänatud. Jaan Isotamm. Johnny B kust tuli Jonny B? Muuseas, see on küsimus, mida võib-olla kõik esituudi ja ma ei oska isegi seal täpselt vastata. Eks ta üks noh, kodanlaste üritamine oli ja õnnestunud sellepärast, et kellelegi teine tol ajal niisugust pseudonüümi endale osanud või julgenud võtta ja ja nii, ta läks imitatsiooni, võib-olla kaks vanemat inimest kadunud lell, teda kutsuti jonniks ja ja siis meie perekonnatuttav oli kolonel Soodla. Teda kutsuti kaelu jonniks, no võibolla võibolla sealt, aga isema põhjendusel niimoodi, noh, Jaan Isotamm, esid on enne mind olnud jää hääle mind, praegu ongi juba üks neljaaastane Jaan Joosep olemas. Kauge sugulane küll. Aga Johniks jään ma ikka ainult mina. See teie Jonny B aeg see aeg, kus see nimi kirjutati luuletuste alla, see aeg oli ikkagi suhteliselt lühike, kui nüüd tagantjärele vaadata ja te ise olete öelnud, et oh, need ühed põlvevigurid olid. No mis tähendab, kui palju siis seda vigurit oli, palju seal seda trotsi oli, mida seal veel kõike oli? Ja ma tulin siia, mõtlesin ise oma peaga, et kui ma hakkan nüüd niimoodi oma praeguse hea kõrguselt seda tolleaegset kolmekümneaastast Allasele jonni piid iseloomustama või analüüsima, ütlesin, me oleme temaga äärmiselt ebavõrdsetes olukordades. Sest mina tean teda täpselt, ma tean, mida ta mõtles, mida tundis, mida taotles. Tema ei tea minust mitte, kui midagi tahab. Kvartett suutis ette kujutada ta kohe 64 aastaseks elada. Ja nüüd. Vaadata aega, aeg oli väga õnnelik, mul on üldse elus nihukeste aegadega vedanud, tsensuuri väravad olid endiselt kinni. Aga just sel ajal tekkis poolpõrandaalune ametlikult ikkagi avalik kirjanduslik. Oma kirjastus hakati tegema käsikirjalise almanahhi. See oligi see laine, mis minuni kirjanduse toit muidu oleks võib-olla võimatu olnud ja ma ei lootnudki, aga kuna almanahhi tegijaid äkki osutus väga palju olema ja nende hulgas kõik eriti andekamaks või kes ei olnud täpselt krõmu tahte järgi kirjutajad siis ilmselt ei räägi, liidus peeti mitu koosolekut maha ja võib-olla veel kõrgemates kabinettides ja leiti, et neid ei saa omapead jätta. Et kui nad jätkavad niimoodi, on teadagi milleni seenedamalasid välja viivad ja ausalt öelda, viisiti alaseid muutusid üsna varsti positiivseks. Aga need, mis meie tegime ees, Marm. Neid nimetusi võib lugeda paarkümmend. Mina muidugi kõigis ei osalenud. Need olid ikkagi puhtkirjanduslikud ja isegi mingi sisemine tsensuur oli sealjuures, et hoolitsesime kuskilt hammaste külge ei saaks hakata. Aga see oli see minu õnnelik moment. Viis aastat varem, viis aastat hiljem oleks võib-olla mitte midagi olla. Mis tähendab see enesetsensuur? Noh, see on nüüd kunsti ja tõekunsti ja reaalsuse vahekord ja see on alati kuidagi natukene hägune olnud. Ma mäletan kui ma niimoodi jonni, piina juba tuttavamaks saanud midagi ka trükis oli ilmunud. Minu hiljutised kaasvõitlejad, kellega ma koos olin Mordva vangilaagrites olnud, olid küllaltki pahased. Umbes nii, et mis eputamine see olgu nüüd ja mingi hipi mängimine ja nii edasi noh mõni ansip tagant järgi kirjutanud, oleks pidanud hakkama luuletustes neid samu rahvuslikke loosungeid, mille all me kunagi sinna Mordos sattusime, seal veel neid luuletusi, vanemal on ilus, esiteks ei olnud keegi trükkinud ja kellelegi kohale jõudnud, nii et mingil moel oli lõivu maksmine hetkeajastu moele. Näiteks inglise ameerika biitikute luule hakkas sel ajal just Eestisse jõudma. Oli siukseid, tarku poissi, kes neid ümber kirjutanud, inglise keeles lugenud ja nii edasi. Mind muidugi seostite otse kõnedega, kuigi Ma ei tea seda, p-tähte on kah püütud tõlgendada piitnikuks, aga ma arvan, et seda ei ole. Nii et soodsate asjaolude kokkulangemine tekitas selle nähtuse, mida praegu võiks nimetada. Aga see hipiaeg seal on siiski ka väga palju teie luuletustes, just mis, minu arvates ei lähe selle hipindusega kokku väga palju sellist jõulist viha hipid olid nagu natuke malbe seltskondades. Jah, jah, ja hipidest meil on muidugi erinev ettekujutus ja need, mis need hipid noh, oli tegelikult armetu kaja sellest suurest liikumisest, mis Läänes oli põhiliselt väliste riietuse ja, ja kui ta niisuguste asjade järele aimamine lugesin just hiljaaegu uuesti ideed Kalda romaani heliseb-kõliseb Gustav väga mõnitavalt kirjutab neist tolleaegse tüüpidest ja noh, natukene on tal isegi õigus. Kui niimoodi hakata paigutama kirjeldus lahtritesse majandusena kuskil hipia piltniku vahenest. Piinlikkust on ikka Kaav, tundsin seal väljendada, aga vihamiste ära märkisite nominaal teadagi mille vastu. Viha on niivõrd maskeeritud, et, et vastu ta oli suunatud, lisandus veidi üks esimesi luuletusi, mis mul trükki läks. Oli neid tüdruku juukseid peast, ma ei mäleta muidugi, aga noh, te võite vaadata ja arvata muidugi, et ma mingisuguseid koledate natside koledamaid kuritegusid mõista. Aga ma nägin neid tüdruku juukseid ise oma silmaga, 60. või 21. aastal. Murdas, laiendati ühe laagritsooni ja kogemata kaevati buldooser kaevas lahti naiste saua elavhõbehall, mass oli näha olisi okastraat, millega tulid üksteise külge köidetud ja juuksed olid alles. Karvud naised muidugi tekkis kohutav paanika vangist eemale. Piiratisi mitmekordsed ringi aeti uuesti täis, aga no siukseid aud oli Mordva laagrites sadu, kui mitte tuhandeid. Et see oli täiesti isikliku kogemuse põhjal, aga šampar paar asjalikumat kriitikud on märkinud, et, et motiiv, nur esineb kogu aeg võitlemine müüriga. Müüria raam ja selge see, mida ma nende all mõtlesid ja tundsid suhelda, üldse tohib palju mõelda. Jaan Isotamm juba võib mõelda. Võib-olla jonni ei pidanud mõtlema, tulid nagu iseenesest tekkis mingisugune motiiv ja see sai paberile panna. Ma ei ole ju. Peaaegu üldse oma luuletusi hiljem parandanud või muutnud midagi, mõned meistrid on seda eluaeg teinud kunagine paleus Gustav Suitsu näiteks, kui palju tema korrigeerinud ja parandanud ja muutnud minu omad vaid täpselt niuksed, spontaansed puhangud, nii nagu nad tulid. Runnel ei mäleta, kas kirjalikult või suuliselt. Kunagi võrdles kirjandusliku metsavennaga Teppas rahvamaja aknast koos raamidega. Klaasidega sisse pani automaadist igasse igasse nurka Pärvina ja kadus. No see vist ikka endale nagu ka pakkus, kas seda mängulõbu või oli ta selline ventiil, et elan nagu välja? Ta alati see, kes ikka tõesti tahab luulet, kui kunsti teha, sellel ta niimoodi peabki olema. Need, kes eluajal pusivad ja, ja hirmsasti tahavad keegi olla luuletaja olla ja noh, need tavaliselt ei jõuagi sinna. Aga luule tuleb iseendast ja nii raske seletada. Ma olen ta kogenud või otsenurgani, Johnny B tollal 30 aastat tagasi või rohkem aastaid tagasi, see koges, et niisugune asi on võimalik, luule ei olnud sugugi võõras poisikesest peale üritanud kirjutada, aga noh, mingisugune enesekriitika oli kogu aeg juures, ma sain aru, et see ei ole see, mida vajame ja loomeperiood jäi nii lühikeseks. Algus oli niuke noh küll mingil moel rütmiline vabavärss ja hiljem ma üritasin ka riimitud luulet teha ja noh, see enam ei olnud, see, ma selle juurde pidama jäänud oleks, võib-olla oleks pusija tänapäevalgi ja muud mitte, millal Ale oleks endal vaadata praegu? Muud vist rahul selle kunagise noore Chani piiga. Oli ta anarhist, anarhist on ta eluaeg olla, sest võim on alati vägivald ja ma olen arhismi tudeerinud ja olen kõik anarhismi teooriat läbi uurinud, on üks niisugune vool, eetiline anarhism, inimene peab eelkõige iseennast vabastama ja noh, siis võib teiste inimestega vabastamist hakata rääkima normaalon, mingil määral mul õnnestunud. Nojah, aga kui ma nüüd jällegi mõtlen selle ase noorukese Johnny B peale sirutanud ette kujutadagi. Ta oli kindlalt veendunud, et Eesti vabaneb, et kommunistlik režiim ei saa lõpmatuseni kesta, ükskord ta variseb kokku, purustatakse aga vabanemine vabadust ei ole, oleks, kui ta praegu on. Seda seda ei olnud. Umbes sel ajal ma avastasin Saifictioni või eesti keeles under sõimatakse ulmekirjanduse, mulle sõna ei meeldi. Need parimad autorid on noh, kõik need stsenaariumid läbi mänginud mis, mis võib juhtuda ja nii edasi, aga sellist kommunistliku režiimi Tratvormeerumist turumajandusrežiimiks, äri, äri, raha, valitsemise võimuks on seda ja ei ole kuskil pideval, vastupidi, et nad mingisugune revolutsiooni teooriad räägivadki, et alati purustatakse raha ja rikkuse võim ja selle asemel tuleb midagi uut ja ilusat, ma. Seda me ükskord ühtpidi nägime, aga teistpidi ka sama kole on, kui seitsmeteistkümnenda vastuolud seda endale ette kujutada. Nii et ma arvan, et mõni noorem inimene võiks sealt midagi leida. Just sellesama Alašistliku hoiaku baasilt. Kolmekümneaastase jonnibi luulet loeb peagi kolmekümneseks saav Juhan Ulfsak. Inimene ole nii kena ja ära mine veel tagasi. Sabaga võiks puu otsa, sest siis veidi hiljem saab sinust pisike nimetu imetleja, kelle taga seisavad. Kõik dinosaurused, monosaurused, Tigro, saurused, leopardisaurused, Ponto saurused, hiposaurused, saurused, Maurused, jaurused ning pistavad su nahka ilma erilise mõnutundeta. Ja evolutsioon jääb seisma. Kaugel kaugel sinimere taga asub riik Mandragooria paaviani, tema suured ja väikesed, kaunid ja inetud, head ja halvad nagu inimesedki. Paavianid. Ja kuningas on vana paavian, aga miilitsat ei ole, autosid ei ole. Ajalehti ei ole. Kõrtse ja kainestusmaju, kirikuid, majavalitsusi, bürokraate, turunaisi ning palju palju muud ei ole kaugel kaugel sinimere taga asub riik Mandragooria paaviani, tema, andke mulle pilet sinna ja tagasi. Ära tappa karjus Mooses vehkides raskete kivist käsulaudadega, millele kirjutamine oli tõesti üks raske töö. Ning tõi pärast inimohvri tänuks Jehoova oma jumala altarile. Tappa, karjusid tuhanded järeltulevad põlvkonnad. Tapmine on patt, kuritegu, patoloogiline nähtus. Veri voolas kõikjal maapinnale. Muuseas oli unustanud ära keelata sigitamise ja sünnitamise. Minu laulud pole trükkimiseks kassettide, kireva selges hermafrodiit suses ega kirjandusajakirjade vanaks läinud kahjutus impotentsuses. Minu laulud on värske seeme, otsene vahetu populatsioon mind ihkavasse Indlevasse rüppe ilma preservatiivide peene stiilsuseta, ilma muula France'i nüanssideta enda imetlejate käsi, kiimluseta puberteedi ja kogenematu saamatuseta klimakteeriumid, tulemusteta nautlemiseta avaneüsk ja võta mind vastu noore sõnnina möiret. O madonna madonna Bella Miia sul palvekirja annan ja anun täide viia, et koja narriks määrataks mind sinu õue juurde siis minu anded ääretud saaks vooluks õigeuurde ning narrimütsi kella. Kõlin su armukestel kuulutaks, et lambis lõppenud on õli ja aeg on tulnud uinakuks Mil narril antud võimalus end täiendada füüsikas. Sest on vist päris rumalus mind pidada su soosikuks. Madonna sa oled kui kosmoselaev, mis rooli on kaotanud ja tiirlemas nüüd mikroplaneedil ümber päikese pilgu, sind näen. Siis kaod aga taas ning kõik suured planeedid, väikesed planeedid, asteroidid, komeedid ja muu kosmiline rämps mõjutavad orbiiti. Viskled, lõputus ruumis surnud, ent siiski elus tolmukübe, valguse sambas kättesaamatu, kaunis ja küll. Madonna madonna ei tea mitmes eksemplar. Miks tulid sa just täna, kui mu küllusesarv on tühjaks jooksnud, kui mu konjakipudel on tühjaks joodud ja mu geniaalne aju on tühjaks ammutatud? Milleks sulle mu kõhn ja karvane keha, millest isegi iga endast lugupidav hunt ära ütleks? Ja milleks sulle mu suudlused, kui mul isegi vurrusid, pole minemadonna jumala rahus paremat saaki otsima. Endast lase mul lahus veel pool tundi elada. Juua end purju, õlle ja viinata tuikuda, taaruda, klaasita, käes, kuradeid näha ning nägusid teha. Ajudest kadunud mõistus ja mõtted. Juua end purju su juuste aroomist, õlgade, pehmusest, rindade kujust. Silmad ei haara öölambikuma. Kõrvu ei kostas laagrite lärm. Juuel purjusu, suudluste maitsest, kallistus krampidest, mõnude tipust, naudinguid, hambad, su ihusse lüüa keha kui polster mu raskuse all. Juua end purju ja purjuga jääda, uinuda, pea täis armastusuima, magada Väljase mehine, pea täis, midagi tundmata, mõistmata aistmata, juua end purju, on alati hea, kui ta ärgata joobest paskade pask. Tülgastust hommikul oksendad välja. Kullast, mis leidsid, saanud on vask. Minu tuppa astus raamatu lehekülgedelt üks mees, kelle üks silm oli üht ja teine teist värvi. Pea ümber oli tal inglikroon, selle alla kandis sarvi. Silma torkasid kreeka nina ning koerakoor. Eesli kõrvad Lipendasid totralt, kuid juuksed olid jumalikud. Tuli mu tuppa, see imelik mees, habe, haisust tal kui sikul, ent alakehast peent aroomi roomas ta pükstel polnud nööp vees. Aga smoking, šimmid olid, tip-top. Tervitas prantsuse keeles, lisas venes paar vängemat sõna ja ütles, et tema ongi see eklektika, kes kokku pandud mitmest prototüübist. Kuid et elada on tal raske, sest keegi ei võta teda tõsiselt ja kehaosad mässavad alatasa kippuda sama kontiiniumi tagasi. Ning mõtted on segased ja maniakaalses. Lohutasin teda öeldes, et selle eest on ta praegu moes ning aktuaalne ja et tema on täiuslik eksemplar. Vähemal määral oleme kõik tema sarnased, lõhestatud, muserdatud, mitmest tükist kokku pandud ning täiuslik harmoonia saabub alles siis, kui konveierilintidel taastuvad ellu robotite monoliitsed, kohordid looma, imeilusat uut masina maailma endile ja oma järglastele. Seni aga valgusta meie teed, sina suur ja äraarvamatu keeruline eklektika. Elevandiluust torni saapanahas torni inimkolpades torni torni, torni torni keegi ei taha roomata maakeral igavesel pinnal kanalgi lendamist tuhin. Vahel käib peale. Ronige, ronige, ronige Paabeli, Eiffeli Ostankino torni ja püüdke sealt alla sülitada. Tänane Eeva sünnipäev, seda ei juhtu iga päev. Sünnipäevalaps, ole hästi kraps, pauku, šampusekorgid, mürtsugu, muusika, kõlagu, kirikukellad, kõmatagu kahuripaugud, nii nagu kunagi siis, kui Eva oli veel noor. Kuid täna vaevaga krohvitud nägu naeratus püüdev, olla peen. Kehvale lauale salateid sätib koduveini konjakipudeleid. Eeva. Oh, Eeva, oled ju vanaema eas, kuradi moor. Mees on läinud, lapsed hukas, vanad sõbrad sind ei mäleta. Kas suretki kord nõndamoodi, et ainult ajalehte edasi, trükipärase surmakuulutuse priinimi eesnimi, sündinud, segaduses, vägistatud, sigaduses, koolnud unustuses. Kasvõi rotiks põrandaprakku kas või mutiks kartuli vakku, mõtles üks noormees, istudes nahksel diivanil suures valges toas, endises eksi majas aga kõrvaltoas veidi vanemad mehed kirjutasid tindiga paberile. Etaan pandiidist, kurjategija ning fašistist riigi kukutaja ja panite tükiks ajaks pokri. Elagu meie 30 aastased 40 aastased, 70 aastased, sajaaastased poisipõnnid ja plikatirtsud, kes Me puruks löödud akende klirina, vinguvate miilitsavilede ja nördinud tantede kisa saatel läheme maailma kipsraame lõhkuma ja maailma endile vallutama. Elagu meie, kui me vaadivõrude laste jalgrataste mürinal igat kassi sabast kiskudes, igale onule keelt näidates igalt peenralt Lilli noppida maailma endile allutame ja kehtima paneme lapsemeelsete võimu. Kõigi maade jõnglased, ühinege. Pere saapens pere Agnus, Perajat intellektus. Nii kuulutan teile viletsad roomajad puhtaimas sanskriti keeles mina kõigi hulluda langetõbiste Lillade, taskuvaraste, poeetide primadonnad, ainuvalitsev keiser ja paavst ühes isikus, buda Muhamed kristus ning anakar sees Claudes käskides täpselt 99 aastat pärast antikristuse see minu viimased tulekut tegeleda promis Kuiteediga, antropofaagiaga ja grafomaaniaga ning antimateeriast seebimullide puhumisega. Ma olen rääkinud istudes oma vesinikupommidest ja poliitikameeste kolpadest troonil rüübates vedelat väävlit, maasikamoosiga ning järades peale süütuna surnud naiste kondiseid ja kõrtsis Schweitzerite rasvaseid tagumikke. Ma olen rääkinud. Oodake mu järgmist kärgatus. Aasta läheb aasta järgi. Veel on noorustus ja Sharmi elult võtad, mida saad. Aga ees on sügistormid lukus, linnaväravad armetuna hulgud ringi, valutavad piitsa armid, rahastus ja aimdus, mingi ikka enam ronib hinge. Nutan naeru asemel uksest sisse, tahaks veel. Oma unedes näen mina sügisest maad mudasõit, põlde ja poriseid, teid. Varese parvesid räigete kallal. Huntide näljaseid. Vilkumas silmi ilmsi, kuid igavest kevadet käin lillede vaipadel, kepsu läheb jalg. Lõokese laul on täis minu teed, õitsemist õhk ning sirelid peod. Oma unedes kohtan ma orjade varje. Libusid vargaid ja santide karju. Akendest hiilivad värdjate nõustad peldiku-ist loodete jäänuseid leian ilmsi, kuid kauniste neidude hulgad, pruunid ja paljad, piiramas mind sõprade tugevaid käsi, ma tunnen kõrvus vaid laulja lustlik naer. Oma unedes kardan ma pimedaid öid mõrtsuka kaigast türanni ta türmi. Kuuga vaatan seal rippumas köis, vere penide Larin kannul, mul käib ilmsi, kuid maailm on lahti mu ees. Minu soovide saared ja pilvede linnad, kosmosekaugused, merede põhjad. Iseendagi eest ära võin minna. Kas keegi teist kujutab ette, kuidas näeb välja üks surnud poeet kohede muidugi mõtled pühalik vaikset kontserdisaali palju lilli ka talvel ja küünlaid ja kullatud kirstu, pisarsilmseid, leinavaid kolleege ning hiljel valget kallist kadunud. Oh ei, te eksite rängalt. Üks tõeline poeet sureb integraalõllesaalist tulles ja minnes litside poole kärvata külmast viinast või 100-st haigusest, mis ta kõhna räpast keha rüüstasid. Liilia vedeleb seal ebaviisakas poosis jääpurikad habemesse külmunud kollasel näol. Tuhanded. Vilgary jäljed hõredad, juuksed katmas, mütsita muhkliku kolpa rebenenud. Rõivastest paistmas satikaid kaetud karvad. Viimaseks hirveks tardunud mustahambuline suu. Tema kõrval tahmunud lumel poolik pudel seatapjat ning kõrtsis pakkimis paberile kritseldatud geniaalsed luuletused mida enne ta surma Keegi ei julgenud trükkida ja ta viimaseks mõtteks on kahetsus, et enam ei saada lõhki, lüüa päid kõigil neuroloogi, kirjutas. Teatel hauakõnepidajatel ja muul sarnasel kirjandus poliitilisel rämpsul. Too mulle lilli, Pedrueenitar kõrbete kollaseid lilli. Vere, vaid lilli Punase mere kaljudelt. Mürklillasid õisi Siinai mägedelt, pisarhalle, saalomoni, templi müüridelt. Too mulle lilli, Pedrueenitar fugass, rohelisi, musti ja sakilisi, kui mürsukillud. Purpur-seid sealt, kus pulbitses veri. Toomule, Lilli Pedrueenita. Nendega täidan ma kõik oma vaasid ja hardas kondemplatsioonis, imetlen sind ja su maad beduini. Ma elan üksinda üksildases maailmas. Hommikuti väljun ainult minu jaoks ehitatud 100 korterilisest majast. Hommikuti sisenen ainult minu kapriiside tõttu püsivasse tehase hiiglasse ja käivitan oma tööpingi. Söön lõunat üksinda minu lõunavaheaegadel maapõuest kerkivast töölissööklas, mis pärast maapõue tagasi vajub. Kõnnin tänavatel, mis on minu jaoks sillutatud. Astun kauplustesse, mille ainsaks ülesandeks on minu teenindamine. Ja õhtuti unistan televiisori ees inimeste maailmast. Ütleme ekraanil ma olen üksi. Kata kinnimuga haavatu kallim, paljastatud põlved ja puusad. Matta maha riiete Rainkadel, riivida rinnad ning reied. Ja mine Jamine. Kinnisilmi suletud kõrvad vankuvaili alul ära vaatama, ülbes silmi. Ära kuula mu jõhkrat suud. Vaid mine tea, läbi kõikide kõikide kolgata. Anduda võõraile, kõrtsilauast, tulnuila, leianud konjakipudeli eest. Wen dispanserisse häbipostis seista ja naistehaigla autodofel. Sul puudus julgus. Sul polnud uljust. Nüüd tuleb harjumus. Naera valjult. Naera joobnuna joobununa. Ning nutta pärast Meri soolaseid pisaraid. Ja kui sa läbinud oled, kõik kolgata ka Nossa. Maleõnne ja tõelise õnnetuse nägi teening kaamelirajad. Siis tule otsi mind üles. Vaatama ülbeisse silmi. Veelgi ülbeimal silmil kuulama jõhkrad suud, vastates jõhkramaks. Suur suudle mind, kallistama minna, nagu oled õppinud oskama. Ning sõna naerdes ja lauldes ma olen jällegi siin. Palvetan siis voole. Üks kuu on jäänud su silmade sära, kauniste akende peegeldus, pilt. Mu silmad on söönud nende vabrikute suits. Ütle, kuhu on jäänud? Kõrvade vaist iga sosinad kuulalt, iga sahinat tundel. Mu kõrvad on tapnud nende autode müra. Ütle kuu on jäänud su huulte naer, jumalate hääl surelikku suul. Munaaru on viinud nende inimeste julmus. Üks vana ja vigurdofaun lonkav ja komberdav Kumedalt köhib, olla kontaktis noor ja tugev Kentour. Ta keerles ning pöörles end õliga, hõõrus pühades läätetes kümbles ja nõiarohtusid, põletas, tõi ohvreid Olümposelt kõigile ja kerjas ja mangus ja palus Jaanus. Oh vägevad jumalad seal üheksa ainumaks ööks neliga ja mulle andke ning võimas täku keha, vihisev jõhvine, saba ja täku mehine jõud. Jumalad, kuulsite palvet ja muiates pidu neil käis, leidsid nalja teha, eks vaatame, mis sellest saab. Nii tollest faunist saigi Kentour. Oi seda rõõmu ja kapjade kõminat tormamist läbi hiite ja mägede jõgede vesi lahvatas taevani, elujõud igast soonest, tal purskas lümfide salka seal allika serval nägija tundis, kuis pahvatas iha korraga kõikide neitsite järele. Lõiratas õnnest püherdas korra juba viiski ta nõlvakust alla Centauri kapjade metsik galopp kui tuviparv kotka küüniste eest paiskus laiali kauniste neidude grupp. Ent üheda haaras kaunima kõigist Centauri kaisus väänlas ja peksles tumedates silmades nimetu ahastus. Centauri kirehoos kivistus keha veel hetk ja rüvetab Tolnukski neid. Ent korraga piinavas häbista tundis kaastunnet, halastust, haletsust. Ja kindlasti teadis midagi säärast iial ei iial või tema teha. Neiud vabastas nõutuna, seisatas ning taipas olümpialaste nalja. Centauri keha noot temale kinkisid alles, kuid jätsid heade faunide verre. Luuletamine on raske töö, ütlevad üksmeelselt kõik need, kes sellega leiba teenivad. Lüroloogid, inimhingede insenerid, krahvomaanid ning luuletööliste ametiühingutuusad. Luuletamine on kerge töö, arvab enesekindlalt luule, võõras keskklass, kui ta juhuslikult ise sellega tegemist ei tee. Luuletamine lõbuste vilistab mõni muuseas luuletaja keda konjunktuur ning stagnatsioon kogemata on kõrvupidi Barnassile tirinud. Luuletamine on rops, kirus Jaan Oks. See roosipõõsas sõnnikuhunnikul. Luuletamine pole üldse töö. Ütlen mina. Johnny B. Kuuldud tekstid on pärit kogumikust mina Johnny B kirjutatud aastatel 1967 kuni 1974 luges Taali teatri näitleja Juhan Ulfsak. Muusika valis Silja Vahuri. Jaan Isotamm intervjueeris ja teksti valiku tegi maris Johannes. Eesti Raadio luulesaated. Kakstuhatkolm.