Hääled elavad üle aegade. Raadioarhiiv hoiab hääle alles, tuletab meelde, aitab mäletada. Septembris oleks 70 viieseks saanud kauaaegne kuuldemängude režissöör, raadio kõnetehnika õpetaja ja emakeele austaja Kaarel Toom. Ta tegi oma elutöö Eesti raadios. Aga paljud, kelle anne ametiaastat, samuti raadiotööga seotud, on kadunud vaikusse. Kuigi värvikad isiksused on nende sõnatu taandumine. Tagasipöördumatu. Lõplik Need on omaaegsed toimetajad, kes saateid välja mõtlesid. Esinejaid kutsusid, ise mikrofoni ei rääkinud. Eriti kui sirvida arhiivi kartoteeki ja lugeda lindi pealdisi, on tunda praegugi nende lähedalolu. Kuulame, kuidas Kaarel Toom luges seitse või kaheksa aastat tagasi Juhan Liivi. Siis oli kavas saatesari. Seda luuletust tahaksin kuulda ja kuulajate soovil oli kavas Juhan Liivi luuletus sügisene kodu. Mu armas kodu, väikene seal eemalmäel Su üle särab päikene puud haljendavad seal. Siin pilved, tuuled, päikene, kõik vanatutvad on siin olgu suur või väikene, kõik vanad sõbrad on siin kaerapõld siin kartulid, siin vana tuttav tee, koer jookseb õueväraval, kask varjab oja v. Väljad, nõnda seljakad ja armas päikseläind. Siin väljad nõnda viljakad kraavi kaldal käik. Siin kari tuleb karjamaalt, mets laulust, kõlised ja igalt igalt igalt rahalt, mu noorus heliseb. Siin kodu, õhk, mind tervitab kui siidi käega tuul teele tervist vastu toob. Nii õnnis Orenema. Olen nõnda vaene maa ja nõnda rikas ka. Mu tutvad kõikun minuga ja mina nendega. Hääled elavad üle aegade jäme. Tänasel arhiivilintide kuulamisel 60.-tesse aastatesse samast aastakümnest on ka muusika, mis vanade lindistuste vahele kõlab. Muusika on Heino Jüri salult temagi noorpõlve töö. Helirežissöörina kuulub Eesti Raadio aja. Kuulame nüüd Hugo Lauri, kes oli omal ajal sage esineja raadiokuuldemängudes lugemistundides. 1960.-st aastast on Eesti Raadio arhiivis säilinud Hugo Lauri esituses Eduard Vilde pilajutt. Miks ma ajakirjanikuks ei hakanud? Sel lool on oma tähendusi vaju tänapäevalgi. Võib-olla tänapäeval veel rohkem kui kuuekümnendatel aastatel. Niisiis Hugo Laur loeb Eduard Vildet. Mulle tuli mõte mõne Eesti lehe toimetuses enesele kohta nõutada. Arvasin, et aatelisemat ametit kui ajakirjaniku oma enam ei olegi tee rahva ja ühtlasi enese heaks tööd sööma ikka selle teadmisega, et sa mitte ainult kõhu ori ei ole, vaid ka ühiskonna heategija. Ma seisan parteidest kõrgemal nagu kõik mõistlikult, noored eestlased, siis oli mul ükskõik, missuguse leheteenistusse astunud partei vaimu ja töösisi võis. Mulle määrati leht, millega kaastööliseks mind võeti, kui seda üldse oli tarviski. Ja nõnda kirjutasin kõigepealt Postimehe väljaandjale ning palusin mulle teatada määrdustel tingimustel ta mind võiks oma lehetoimetusse liikmeks võtta ja missugused vaimsed nõuded tal säherduste kohta. Mõne päeva pärast sain, vastuse koht oli saada. Postimehe peatoimetaja pani mulle oma nõuete suhtes järgmised küsimused ette. Esiteks kas mõistate nõnda kirjutada, et eellause on eduline järel lause, aga tagurlik? Teiseks. Kas mõistate tänases juhtkirja panna küllalt käremeelsust, et olla homses seda mahemeelsem? Kolmandaks, kas mõistate olla põhimõtteliselt edu poolt, tegelikult aga tema vastu? Neljandaks, kas mõistate ise ennast kiita? Viiendaks, kas mõistate lasteaiast isiklikult tõrvata ja kas mõistate seda nõnda teha, et leiate mõne paragrahvi tagant kaitset? Kuuendaks, kas ohustute vastast, kes teie vastu kirjutab, mitte enam teretama? Seitsmendaks, kas oskate pidada nii arusaamatuid kõnesid, et teid targaks peetakse? Kui olin küsimused läbi lugenud, kukkus süda saapasäärde. Ja iseäranis, aga mu süda ütlesid mulle, et man eest keerulistes tingimustes ühtegi ei jõua täita häält ja ma olin maailmas siiani lihtsamalt püüdnud läbi ajada ja nüüd pidin nagu köietantsija ning silma moonde ja õnne katsuma. Ei, parim kirjutan teisele toimetusele, ehk on selle nõuded kergemad. Kirjutan õige lehele, kes seisab parteidest kõrgemal, ehk on erapooletus, leplikum ja ma kirjutasin uuele ajale. Sealt tuli mulle vastus järgnevate küsimustega. Esiteks, kas võite meile tuua notari juures kinnitatud tunnistuse, et teie poliitikast midagi keegi ei tea, sest meil on teie erapooletuse kohta tagatist vaja. Teiseks, kas mõistate parteidest niivõrd kõrgemal seista, et teie teatavatel aegadel, kus peate meelsust näitama puudelt tuld, ikka sinnapoole hoidute, kus on suurem võim. Kolmandaks, kas võite meile vanduda, et teie kunagi mingisuguse teadusega tegemist pole teinud iseäranis nõndanimetatud majandusteadusega, mis võiks lehele hädaohtu tuua? Neljandaks, kas võite meile ausõna anda, et ei oma kirjanduslikku maitset nõndanimetatud paremate kirjaniku töödega pole rikkunud? Viiendaks, kui suur on teie õige kirjanduse vastaste keeles pahna kirjelduse tundmine ja kui mitut põnevat tagatreppi romaani võiksite meile tulevaks aastaks soovitada. Kuuendaks, kas tunnete põhjalikult seda liiki lugejate hingeelu ja maitset, kes lõbutsevad ja vaimustavad kõiksuguste kohutavate sündmuste lugemisest. Ka sellest küsimuse poognatest olin pettunud. Poleks uskunud, et erapooletu lehe toimetus nii väga sellele vaatab. Et uus toimetuse liige peab väljaandja ning teistega kaastöölistega vaimselt täiesti ühel pulgal seisma. Et ma tingimusi sestpeale kahe viimase täita ei suutnud. Siis võtsin rõhutud meelel sule ja pakkusin ennast Eesti Postimehele. See seisab erapooletu, siia erapoolikuse vahel mõtlesin ja kuldsel kestil saame kaupa. Eesti Postimehe toimetusest vastati mulle lehe iseloomukohaselt lühidalt, kuivalt ja kainelt. Võite saada, meil on teile üksainus tingimus ette panna. Te peate nõnda võime kirjutada, et see lugeja rahu ei riku tema hingelist tasakaalu ei vapusta teda ritta, ei pahanda, ei vaimusta ega pane mõtlema, sest meie lugejad on vagusad leplikud, rahuarmastajad, kodanikud, kes loevad lehte õhtuti enne magamaminekut eneste seedimise jaune tulul ja toimetus paneb rõhku sellele, et Eesti Postimees seda inimese sõbralist ja tervishoiulisest ülesannet hoolega täidaks. Arvate, võivad meie nõuet vastu võtta, siis astuge ametisse. Kaalusin sinna kaaluseni tänna osa, mis võimatu, see võimatu. Ma pühendasin Eesti postimeele soolase epigrammi pealkirjal lauliku vanne. Ja koputasin vahelduseks kolmanda Tallinna lehe tänutu maailma poolt unustusse jäetud valguse ukse pihta. Nõuded, mis selle lehe toimetus mulle esitas, ei puutunud vaimsesse külge peaaegu sugugi ainult mõne sõna saksa keelt pidin mõistma. Seda mitmekesisemad olid aga ainelised, õigemini kehalised tingimused. Ametikohused peale lehetegemise, mis öeldi väga lõbus ja lihtne olevat. Määrad järgmiselt ära. A toimetuse ruumide gaasimine ja ahjude kütmine. B toimetaja ja tema perekonnale. Saabaste viksimine ja riiete puhastamine, tsee lehtede murdmine, pakkimine postile viimine ja kui abi vaja trikki, masina väntamine, tee, kuulutuste korjamine, arvete sissenõudmine, söögiriistade pesemine, muud väikesed välised ja tubased talitused. Tööpäev pidi kestma hommikul kella viiest õhtul kella 12-ni. Palka lubati 100 rubla aastas ja lisati juurde lahke õpetus, kuidas selle palgaga ilusasti läbi võib saada. Hommikuti ei olevat noorel inimesel vaja süüa. See haritavate ahneks õhtul ei olevat vaja süüa. Takistavad öös ist unerahu. Lõunasöögiks ulatuvad aga palk täiesti ja odavaid riideid olevat Vene turult küllalt saada. Ka leiduvad Tallinnas alati häid inimesi, kes varjuta inimestele öömaja annavad täna üks komme, teeni jumalik linna öömaja veel peale selle. Lõpuks anti õrnalt märku, et toimetuse liige ei pidavat kohe turtsakas olema ja ega kohe nina pingutama, kui toimetaja talle mingi eksimuse eest mõne siraka selgroo pehmele pärale annab. Kui alguse toimetaja kirja läbi lugenud, kadus mul korraga imu ajakirjanikuks hakata. Mul oli tundmus, kui ei kõlbaks ma hästi niisuguse liiga mitmekülgse kõiksuguste võimaluste vahel Vancova ametid tarvis mille raskustest pole ajalehti lugevale rahval aimugi. Rõõm juba jääda vabaks luuletajaks ja nälgida hauga. Kuuekümnendatel aastatel tegeles veste kirjanduse ja tulitsistikaga tol ajal väga hinnatud raadios rääkija Ott Kangilaski. Loomingu raamatukogus ilmus jutulõng. Tema vested, seal mõnus lugemine, igati, ta pilas trafaretselt kõnepruuki. Vanemad inimesed mäletavad näiteks seda, kuidas muiste tulnud mehele minnalaskmise meeleolud peale lasknudki siis otseteed minema ei olla ometi peateed läinud, läinud kergema vastupanu teed, läinud versta läinud, teise läinud tüki kolmandatki siis muutunud tee koguni kitsaks. Mees likvideerinud kitsaskoha ära läinud, edasi, järsku teel ametkondlikud barjäärid, ees, mees ületanud barjäärid ära, sammunud jälle edasi. Korraga suur kivi, tee peal ei saa üle ega ümbert. Mees sasinud, kivist kinni, visanud, naabri kapsaaeda, läinud kellelegi edasi, korraga mehele grupp seltsimehi vastu hakanud, kogemusi vahetama, vahetanud kogemused ära, seltsimehed suunanud mehe õigele teele, ise läinud edasi. Aga kuulame Ott Kangilaski ennast raadio ülikooli saates, mis on romantism? Hääled elavad ju üle aegade. Kahvatu, krahvinna kuuvalge öö ööbikulauluga õilis röövel, salakaval jesuiidid, inetu kääbus, ennustavad unenäod, saatuslikud, kokkusattumused, salakambrid, lossi varemed, kohutavad kuristikud. Need on kujud ja pildid, mis vilksatavad silma ees. Kui kuuled sõna romantika, romantiline mis see romantika siis õieti on, kust ta pärineb, on see vana või uus mõiste? Mõistet romantika romantiline on aegade jooksul püütud väga mitmeti seletada. Näiteks kirjutab saksa romantismi kirjanik nobelist nõnda. Maailm tuleb romantiseerida. Kui ma laba selle annan kõrge mõtte tavalisele salapärasuse hõngu tuntule tundmatu väärikuse lõplikule lõpmatuse paiste, siis maromantiseerimiseda. Teener, omatistide juht Friedrich leegel kirjutab oma vennale August Wilhelm, mille seletust sõnale romantiline ma ei saa sulle saata, sest see on 125 poognat tik. Selliseid näiteid võiks tuua veel paljugi, kuid Tsevics liiga pikale. Hüppame kohe üle pikema ajavahemiku ja vaatame, mis ütleb selle sõna kohta mõni tänapäevane teatmeteos kas või võõrsõnade leksikon. Sealt leiame niisuguseid seletusi muinasjutuliselt kütkestavaks unistavus, salapärasus, igatsuslik, tundelisus, uljas kangelasmeelsus ja nõnda edasi. Romantikat kohtame inimsoo kunstilises loomingus väga kaugest minevikust alates juba Vana-Babüloonia eepose sangari Utnapistsimi seiklustes leidub romantilisi jooni samuti India, Kreeka ja teiste rahvaste epustes ja muinasjuttudes. Sellele vaatamata ei peame seda kirjandust mitte romantismi väljenduseks. Mis on siis romantism ja milline on tema suhe romantikaga? Lühidalt võiksime vastata nõnda. Romantism on kirjanduse ja kunstikool, kus on eriti silmatorkavad ja valitsevad kohal romantilised elemendid. Romantiline kirjanik on niisuguse kirjanduse suuna esindaja, kuid romantik, võib-olla iga inimene, vaatamata sellele, kas ta otseselt kirjanduse kunstiga tegeleb või mitte lihtsalt oma meelelaadilt. Kirjanduse ja kunstivoolud ei ole matemaatilised füüsikalised mõisted mida oleks võimalik täiesti täpselt ja vaieldamatult defineerida. Mõistet nagu klassitsism. Kriitiline realism, naturalism, futurism ja nõnda edasi on sisuliselt küll võrdlemisi selged, kuid nende kultuurid on siiski ebamäärased. Kui võtame näiteks konkreetse teose või autori, siis mõnda neist on kerge liigitada ühe või teise vooru esindajaks. Kuid mõnega tekib suurigi raskusi. Balzaci leidub teoseid, mis asuvad kuskil realismi ja romantismi ääremaadel. Näiteks Šagrännak. Majakovskit leidub futurismi realismi. Johannese Behieril ekspressionismi realismi, Rakoonil, sürrealismi realismi, hübriide šeriku maali Medusa parv sisaldab läbisegi klassitsismi realismi ja romantismi elementi ja nõnda edasi. Üks kõige raskemini defineeritav kirjandus- ja kunstivool on romantism. Sest kui üks nimetaja suudab katta niisuguseid autoreid nagu Bayron ja Ernst Theodor Amadeus Hoffmann Žukovski Janovaalis Victor Hugo ja Edgar Allan puu, siis on selge, et romantism on äärmiselt venivast materjalist mõiste. Kutsutakse ju kõiki neid kirjanikke, romantikut, eks romantismi esindajateks. Kujutavas kunstis pole asi parem. Raskem kujutel erinevamaid meistreid kui Caspar David Friedrich ja seentele Kroa või Legro ja Mowitzkonsrinud. Ometi on needki romantikud. Osaromantistlike, kirjanike ja kunstnike olid oma loomingus kui ka isiklikus elus paadunud reaktsionäärid tagasi kiskujad igasuguste reformide vastased. Teised vastupidi kirglikult vabaduse inimesel parema tuleviku eest võitlejad kes ei kõhelnud kaalule, panemast, isikliku heaolu ega elugi oma veendumuste ja tõekspidamiste eest. Nõnda rääkis Ott Kangilaski ühes raadioülikooli saates 1962. aastal. See oli pidulikumalt öeldes kunsti ja kirjanduse raadioülikool ja Ott Kangilaski pidas oma raadioloenguid, kunsti ja kirjandust oskuslikult sidudes. Hääled elavad üle aegade. Lõpetada. Võtame tänase arhiivi saate Mart Raua esinemisega 1963. aasta sügisel. Vanas raadiolehes on vanaisa mardi süles, pisitilluke heleda peaga pojapoeg Rein. 90.-te aastate täis mees, kirjamees, keelemees teadusemees ja hariduse edendaja. Ühenduslüli nende aegade vahel. Kuldne sügis. Järjest pikemate ööde pimedus oma tujukate tuultega väsitas vanade vahtra Ta lehti. Vanade vahtrate lehti ahvatles puhkus puhtalt lumises asemess. Talt selge koidu ajal ja päikeseloojangul sirutasid rõskusest rasked lehed oma soonilisi pealispindu nagu kohmetanud peopesi kauge lõkke paistele. Sooja taevaranna hõõgamisest kumas üks osake igasse pihku, kuhu punane asem kuldset tulisem, kuhugi kahvatum, vaiksem ning varjupoolsem. Tulid hallid umbpilves, päevad. Aga rad pargis, kui põlesid. Nende mälestus päikesest püsis läbi pimedate ööde tuulehoogude kahistuste kuningat nägid jälle, nägid veel seda, mis neil seisis nii selgesti meeles. Aga viimaks üks hallata öö raputas puid oma karmi vaikusega. Alaokstest Latvuni murdusid puitunud lehevarred valla ja luitunud maa raagus võrrade all. Katust tuli kuldsete punaste laikudega. Lehed, lehed nagu äravisatud lehed laulutegijate laudadel. Tänagi tõstis Koit oma kuldset kilpi, aga enam ei sirutatud talle vastu vanade vahtratesoonilisi peopesi. Lapsed. Lapsed tulid neis kahlama oma soojalt, villastest väärtega kilgates võtsid ja jätsid, jätsid ja jällegi võtsid kuninat, leidsid oma valitud peotäie. Milleks, kes teab, aga tarvis, neil oli vanade vahtrate maha langenud lehti.