Jälle on käes laupäevase arhiivi saateaeg. Kuulame koos aastakümneid tagasi salvestatud hääli, mis on säilinud. Kui pidulikult öelda, siis eesti rahva ühises suures kultuurivaramus raadio heliarhiivis. Kuulame näitleja, kes aastakümneid tagasi olid sagedased esinejad kuuldemängudes, lugemistundides, soovisaadetes. Kõigepealt helilint aastast 1961. Luulesoovisaates loed Aino Talvi, Ernst Ennot. Õhtukäitises jutu häiged, une jätkuks puhkama. Pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab, tuulega, tiksub kell ja ahju taga. Kilgitasa laulavad vanaema kustunud silmad. Hangunud pilgul vaatavad. Puhka, piisa, puhkad, ema, kuulda üksi hingamist. Nagu unenäos õudu. Taluhaldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, tuli nagu Vubises. Keegi nagu vaatab aknast tares nägokalisest. Pimedus käib väljas, ringi, laulab, nutab tuulega, ööde varjud täitvad südant. Üksilduse tundega. Tiksub kell ja ahju taga keegi tasa laulavad. Kadunud aasta sajata õuksuvad pikas reas rändavad aastas sajak kõnelevat. Kuulda üksi hingamist. Mari Möldre alustas oma näitlejateed Narvas tõelist tutvust teatriga, tegi Karl Menningu Vanemuises. Töötas Draamateatris Estonias estraadil. 1963. aastal ilmus tema mälestusteraamat, eesriie avaneb. Juba siis oli olemas Eesti raadios uute raamatutega. Nagu praegugi ja Mari Möldre käis oma mälestusi raadios ette lugemas. Tänavu 13. oktoobril möödus Mari Möldre sünnist 105 aastat. Nii et raamatu ilmudes ja seda raadios lugedes oli ta üle 70. Juba järgmise päeva õhtul oli äärselt Pilden profilõokese esimene proov. Pika sissejuhatuse näitlejate tööst osa kallal siis seletas põhjalikult ära tüki sisu, nii nagu tema, kellel nagu mõtestuli aru saanud. Ühtlasi juhtis ta tähelepanu üksikutele karakteritele tegelaste psühholoogilise ülesannetele ja omavahelistele suhetele. Ta ütles veel, et meist endist olenevat, millal tüüp välja tuleb või kas ta üldse tuleb. Aeg olevat väga vähe ja me pidavat end tublisti kokku võtma, kui tahab oma eesmärki saavutata. Kui lugemise järg minu kätte jõudis, tundsin, et suu kuivas ja klimpoli kurbus. Kartsin kõnelema hakata. Mulle näis, nagu oleksid kõik huviga oodanud, et missugune see lõokese hääl on, mis nüüd kuuldavale tuleb. Nii rohelisele näitajaid nagu mina olin lõokese osad tõsiseks jõuprooviks. Lõoke pidin naerma, laulma, jaga lõõritama nii nagu tõeline lõug. Gene kevadises taevalaotuses. Teises Tartus oli mul raske dramaatiline stseen. Nimelt meelitab mõisa noorhärra härman kaunis süütu tütarlapse oma tuppa, pakub talle veini ja katsub kõiksuguste mõtetega tal pead segi ajada. Kui see ei õnnestu, läheb ta üle vägivallale. Appihüüdeid, palved ja võitlus nende kahe vahel. Lõpuks avab härmas siiski ukse ja tütarlaps pääseb alandavast kohtumisest. Härmanni mängis noor Aleksander Teetsov. Pärast seda, seni olin ma alati läbimärg nagu vettekastetud kassipoeg. Proovib, tehti täie jõu ja ehtsusega. Ei mingit vabandamist ma ei saa, kui ma ei oska. Mis on, stseenid, olid reisiraamatus kindlaks määratud ja nii jäi kasse kuni lõpuni. Mis puutub isiklikult minusse, siis oli alguses mulje komistuskiviks päev kust võtta kaunist helisevad ja sütitavad naeru, mis pidi kõlama külla valt küll lava tagant. Isegi paljud vanad kogenud näitlejad polnud võimelised taval sundimatult vabalt kõlavalt naerma. Ja nüüd pidin mina, väike algaja kogu oma osa üles ehitama rõkkavale elurõõmule ja helisevale naerule. Karl Menning istus saalis ja hüüdis. Te Beation naerma, preili Annuk, miks te ei naera? Koht taevas, mis pean ma tegema? Naeri tule. Naer on tehtud ja katkeline. Juba mitmendat päeva käib proov, kuid asi ei edene. Jälle hüüab männinguma läbi lõikama halastamatu häälega. Tahate näitlejaks saada, aga ei oska naerda. Teinekord käratas ta, kuidas luuda, käes hoiate TPI töö, kõik endale. Lelle. Menning jooksis lavale, haaras mu käest luua ja näitas, kuidas pühkida. Tuleb pühkida väljapoole, aga mitte enese poole, õpetas ta ja pistis mulle luua uuesti pisku. Oya Menning oskas näitleja väikese puuduse suureks puhuda. Vahel olin otse meeleheitel ja veendusin ikka enam ja enam. Kui sa naerda ja isegi luuda käes hoida ei oska siis pole sul ka mingid lootusega väljavaated näitlejaks saada. Oma autoriteedi, karmi nõudlikkuse ja distsipliiniga rajas Karl Menning noorele näitlejale nagu kindla aluse terveks eluks. Tema sihiks oli näitleja kohusetruu oma tööd armastab mitmekülgselt arenenud inimene. Ta segas end teravalt ka näitleja eraellu. Ta valvas nende edasijõudmist ja moraali. Küsimusele, kuidas suhtus Menning minusse kui nooresse välja Kununemata tütarlapsesse vastase pikema mõtlemiseta? Ta suhtus minusse karmi isalikkusega. Minu teada pole Menning isi kunagi ühtki osa pähe õppinud ega ka mänginud. Ta polnud üldse täitleja tooli, vaid suur näitejuht. Vaevalt olekski teisiti mõeldav olnud temaaegne Vanemuine kui tugev ja ühtne ansambliteater. Näitleja Menningu puhul oleks seal hiilanud üksikud tipud, esmajoones muidugi tema ise. Oma sügava psühholoogilise vaistuga kuulise tabas Menning iga võltsi tooni ja teeseldud, mitte läbi elatud tunde. Proovide ajal ta sageli vaadanud, mis sa seal laval teed. Teda huvitas kõigepealt, kuidas sa teed. Näitleja menule aitavad ju palju kaasa välised abinõud, nägu, dekoratsioonid, kriim, meeldiv välimus, miimika, riietus ja nii edasi. Meeningule olid need aga kõrvalise tähtsusega. Ta laskis vahel eesriide ette ja kuulas saalis läbi eesriide su alasti tunnete mõju. Isegi ehtsad pisarad ja karjatused võivad mõjuda proteskelt, kui inimene ei oska oma tundeid valitseda. Ta ütles Menning. Kõike kinnitas kohe näitega kord jäänud Raekoja platsil ühe saksa preili, väike puudel voorimehel kahe hobuse vankrirataste alla. Koerake laastud kuuldaval veel viimase kaebliku ulgumise juhtumist vapustatud preili, markinud instinktiivselt täpselt oma lemmikud ajud suures ahastuses, suu pärani ning mõjunud kohutavalt naeruväärselt naljakalt. Näitleja peab tunnete avaldamisel jääma alati kunsti raamidesse ja oma miimikat vahel peegli ees Ki kontrollima, hoiatas Menning. Meid. Lõokese pingerikkad proovid jätkusid. Mida rohkem Menning minult nõudis, seda väiksemaks muutus omaenesemeeles ja seda kaugemana ja kõrgemana tundus see eesmärk, mille poole ma kogu hingest püüdsin. Pärast mitut tundi kestnud rasket proovi läksin oma ebamugavasse poolpimedasse möbleeritud toa Uubulikusse Karlova tänavas ja asusin uuesti stseenide kallale. Minu tuba asus hoobi heas tisleritöötoa kõrval. Aknad vastu õunaaia, järsult tõusvad mäge. Oli selles ainuke elanik. Niisuguses rõõmutus miljöös pidin ma end välja puhkama homseks ülehomseks. Tuleb töötada, töötada, kumisesid Menningu sõnad mu kõrvus. Jõudsin töölt ja hakkasin tööle. Õppisin naerma, naersin, naersin, kuni väsisin naerust. Siis hakkasin appi karjuma. ABBA. Appi, laske mind lahti, laske mind välja. Siis surusin ma iseendale käe suule ja Karl lämbudes, nii nagu mu osa nõudis. Ühel õhtul umbes kella 11 ajal koputas keegi arglikult muuksele. Ma hüüdsin parajasti staapi ja nutsin südantlõhestavalt. Katkestasin järsku karjumusi ja avasin ukse. Minu ees seisis näost valge ja värisev maja perenaine. See õunaaias jalutades ma appi karjumist, kuulnud ja arvanud, et mul tõesti on toas üks murdja keeles mu omal jõul ja kui sa võtnud siis südame rindu ja tulnud mulle appi. Ta oli koguni väga pettunud, kui nägi, et ma tõesti üksi toas viibisin. Kui siis asi lõpuks selgus, naersime mõlemad. Aga ta ei saanud muidugi ütlemata jätta oma arvamist. No on see küll ka amet, millega inimesed endale leiba teenivad. 50.-test ja 60.-test aastatest on raadioarhiivis säilinud. Palju linte Hugo Lauriga ja ikka enamasti eesti klassika. Kui silma jääb kartoteegi kaart, kuhu on märgitud Gustav suits, kerko Kell esitab Hugo Laur. Salvestusaeg oktoober 1959 tuleb ikka ja jälle tahtmine seda kuulata. Teeme seda koos. Nii vaikse koduküla halloo, kujundsevoorimäe perel teed kabellihe ülepalu lõuna vahel lämmel seal. Kuule, Kertu kellellüüdes sellüüa homsoomallell Hend, nii kui ta aiva poole pilves, nii raskelt kaebab Iketkell, homme asja ilmani imelise Teetodgev Wen mõtlima, seal saatva koorijad Peilise siin jooksval lats ellustiga. Oma asjaylima nimelisse jäimad veelgi mõtlema, sellel hauda kandva Inemise siin mõtetel veel astuma, kõrd talvel kelku kella lüüdi ja lööja olli oma lell. Mu ema aus, sis joodi süüdi. See mälestis ammul lehel matulli, kuid laene Korjus külvanud, laotasin magasi maa pääl, kui lõhk, loll see orjus. Soojemas võitsid tagasi eskaiba ennem puulehed ja kadunu sort, hõbelõhn. Nii rahulik, jõuhkennete son, nägu kollik istunud kõhn. Ukul Kertu Kerly Ilves, sellüüja homsu omallell, händ taeva poole, pilves, nii raskelt Kaibat Ikep kell. So käe oma Ohtid Kaknu sälga tõstnud toobri puud Su kässi lehme, peenilaknu Soomad voik essanna suud Boy harva üle koduläve summa Anu jõudse kooliteelt siis tuuli pilvede rängem ess kuule, eme lihtsalt meelt. Kui imelik, omma armastanu, nii lav agava ema, arm kui valulik read paga manu liig Hilda elusaatus, karm. Kõrg talvel Kelko Kell lüüdi. Ja lüüa olli oma lell. Kask ka Kelko, kellele Ilves Eilöövist ene omallell kaskörd, Moaus kaljuvas Ilves. 1963. aasta jaanuarist saadik seisab raadio arhiiviriiulil tuhandete teiste linkide seas. Voldemar Panso, miks ma armastan teatrit? Teatrid on jälle rahvast täis teatrid tähistavad oma suuri sünnipäevi. Mis teater siis ikkagi meile kõikidele tähendab või on tähendanud? Räägib Voldemar Panso. Ma armastan teatrit selle hetke pärast, kui kell saab seitse kui tuled hämarduvad teatrisaalis, kui suletakse saali juuksed, kui viimased tulijad varjudena seinaääri pidi kohtadele libisevad. Kui ootuslikus kõminat hääled puhtaks köhatatakse, nagu peaks saalitäis varsti häält tõstma. Kui vaatesaal täiesti pimeneb, kui eesriie rambivalguses kummaliselt kumama lööb ning kui saali poeb suur ja ootav vaikus. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast pidulikult riidesse pandi, mille pärast varakult pilet muretseti, võib olla sootuks kaugelt kolhoosikülast bussidega kohale sõideti. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast 40 proovi tehti mille pärast töökojad teatri keldrist kuni pööningu nii vaeva nägid ja mille pärast näitleja üldse on õppinud, elanud, Ennast treeningus hoidnud. See on see suur algame, kus näitleja ande ja isiksuse nakatav kiirgussaali soppideni tungib, saalitäie mõtted ja tunded liikuma paneb ning nende vastuvõtutahtest oma loomingu energia salavarusid akumuleerib. Ärge uskuge, et sel hetkel astub näitleja tuhandepäise lohe ette. Nõnda võib tunda pooldiletanc, kes ei valitse rolli ega ennast. Nõnda kirjutab vananenud näitlejanna omassenti mentaalsetes mälestustes. Ei sel hetkel saavad kokku sõbrad, kes koos hakkavad loomaetendust. Sest uskuge, etendus mängitakse laval. Aga ta sünnib saalis. Ilma tuhandepäise loheta, kaotaks teater mõtte. Eesriidetõus see algamise suur hetk saab publiku ja näitleja proovikiviks. Kuidas ja mille nimel keegi meist ilmub sellele kohtumisele. Siin ilmneb meie maailmavaade, vaimutase esteetiline nivoo ja eetiline platvorm. Ilma sõnadeta ja silmavaatamiseta vaikusekõnest tunneme teineteist paremini kui see endid. Saal teab lavas saladusi, mida teatri juhtkond ei tea. Kes on kuulus ja kes on andekas. Kes saab vanadeks osadeks veel noor ja kes on noorteks osadeks juba vana? Lava taga on lugupidamisega sosistatud. Täna on saalis need, kellele see etendus on loodud. Aga seal on ka pettumuse mõrus vaikuses õlgu käsitatud. Ja saalis istujad. Kas pole nad petetud lootuste kibeda kurgu palitud selga pannud? Ja kas pole nad lummunult mõtete mägede vangis ikka veel etenduse elu elanud, kui palitu juba seljas, kui tuul puistab ripsmetele lumekübemed ja kui ära sõidab viimane?