On küünlakuu ja üle hulga aja jälle üks õige põhjamaa talv. Kui raadioarhiivilintide hulgas seisab 1969.-st aastast saadik link pealkirjaga küünlakuu siis tuleb küll tahtmine seda täna avada. Tookord 25 aastat tagasi olen ma ka kena lumine talv, sest selles saates on vastlasõidu hääli ning muudki karget ja lumist. See küünlakuu saade oli reporterid nii sarjas. Omal ajal andsid reporteritunnid teiste täpselt ette planeeritud teemaga saadete kõrval võimalusi vabamaks mõttelennuks. Peale selle oli reporteritunni ajakirjanduslik taotlus ja hinges hoida klassikalist raadioreportaaži. Et reportaaž mingist sündmusest ei asenduks lihtsalt jutuajamisega või kirjutatud teksti ettelugemisega. HEAD reporteri näited olid muidugi Gunnar Hololei ja Valdo Panditööd. Taga televisioon oma pildi näitamisega. Sedalaadi reporteri pingutused enamasti need tarbetuks teeb. Siis pole enam raadius sõnadega pildi maalimise pärast nii palju muret kui ennevanasti kuuldemängudes ehk nüüdki. Aga mujal otsib raadio rohkem mõtet ja seisukohta, kui piltlikust. Aga Eesti raadio nüüd varsti juba seitsmekümneaastases ajaloos on olnud igat Need, siis mõni katkend küünlakuu reporteritunnist 1969. Küünlakuu ja puittulle mõtetest sooja lisaks, nagu ütleb elutark Karl Ader. Kui lumelitsi hakkas taevast maha tulema, siis minu jaoks ei olnud see sugugi nagu talve algus. Võib-olla tuleb see sellest, et juba poisipõlvest pääle külakoolis käia. Kui sai talve oodata siis algas õige talv, siis kui sul juba viis-kuus kraadi külma väljas. Esimesed üksikud helbed hakkasid taevast langema, nagu siis öeldud, sain. Taevas pillub lilli alla siis sirutatud, must käis välja sellele mustale ammusele, tulid siis valge lumehelbed ja naljalt leidsid ühesuguseid, kõik nad olid nagu erinevad eine küll nüüd aastakümneid edasi. Samuti kui esimesed lumehelbed tulevad, siis sirutan tahtmatult käe välja ja teenis kätisele, tekib hakkab siis nagu jutustama, et talv on üle läve tulemas. Kui siis ta jälle pisut taganeb, jälle tuleb ja esimesed sügisesed jääpurikad keset tekivad siis isa ütles, külma vana mees hakkab hambaid näitama, elada nii kaugele joole. Minule isiklikult meeldib talv, öösiti olen püüdnud leida igal aastal, kas kaks-kolm kordagi minna metsa just siis, kui pakane on just siis, kui on selge ilm. Ja siis otsida sealt metsast väike lagendik välja, võtame mõni sõber kaasa või ka üksipäini teha seal väikest lõket. Sest eriti siis veel, kui on äärmatanud puud. Siis järsku nagu ei tahaks uskuda, et see päris nii on. Ja niisugune muinasjutuline tunne, nagu oleks keegi tinud, aga nagu oleks nii ehtinud, aplodeerima peaks? Jah, sest see hiilguse sätendus kuuvalgel öösel Annisuni ahvatlevalt. Ligitõmbav üleval seal kõrgel, need tähedki säravad ja aitavad seda ilusat ilusat momente nagu veelgi rohkem hinnata. Muidugi, sellest on raske kõnelda, sest tundub, nagu tuleks sõnadest nappus kätte ja ei suudakski saada ka seda pilti luua. Kirjamehed on püüdnud seda muidugi teha ja teinudki. Palju osavamini ja toredamini, kui tavaline inimene seda suudab. Näiteks saare kalendrilaulude lõigukene, lumiste väljade lõputu piir, taevasi netokõrgus. Kuidas kõik sätendab, sätendab nii et silmist pisaraid nõrgub. Sütiste on meie laulikutest talve puhul väga toredaid värsse kirjutanud. Ta on isegi ära märkinud et see talv on niisugune nagu sügav põhjamaine kargus lööks sinu ümber valged käed suurt tunne jälle elu armu. Kõik, mis sinu verre lööb vabaks, ainus õhus õõva. See on sellest rahulikust talvepäevast. Minu arvates on väga nauditav kad, tuuline talv. Ja veelgi nauditavam tuisune talv. Tuisustel õhtutel ühelt poolt nagu ei tahaks väljaminek, tuiskab ja külm on, aga teiselt poolt nagu mingi kutse tekib iseeneses, mis tõmbab sinna välja, see oleks nagu ohtlik, aga hakkliha. Ja kui siis need vigurit seal ümber keerutavad siis järsku jälle nagu laheneb eneses midagi. Nagu vabaned sellest, mis on võib-olla sul paisu taga. Indrek Visnapuu ütleb Tuisu laulus 3000 hobust, 3000 suubudele väljade irnovjad raamib kaasa lendavad metsadele harvad puud. Teis tuisku, Gigmaati, kraavid. Toredasti on pojettidest Puškin talve jõudnud edasi anda serti tuisku. Näiteks tontides pilvi keerleb, pilvi tiirleb, dupleglendav tuisu vahel peituv kuuel vaeval keerleb, hall on taevas, on hai järgmine lõik marru möirgab, maru purjub hoogud korskavatsee sees, tuule tuurja rullub, orjub põlevpilt, meid pooride eest ahvust kihutavad ja nõnda edasi. Jällegi taliõhtutel kostel ütleb šampumates maa ja taeva vihiseb jääb, hingub tuul kord kooli, loom täis surma vaeva kord kui laps, kel nutan, sool, õlgesita õhinaga katusel, kord kahistab. Kord, kui rändur akna taga klopi, süda taastab. Minul on, aga väga meeldis ja see muusika ka nagu tookord isa ütles, kui sai reega sõita, kui ta kooli viis külmal talvehommikul, et täna lumi laulab. Ja tõepoolest lumi laulis. Sest regi Grektiivses Karl Ader oli tõepoolest meisterlik sõnadega maalija nagu ka tookord, 1969. aasta küünlakuul toasoojas vaikselt hõõguva kamina juures magnetofoni lint tasa kusagil toanurgas keerlemas. Aga küll kõige toredam vististi kes on üldse kirja pandud meie kirjanduses meeluules talve kohta. Onliivi köhib mets härmatise surnuvaik koit idas, eripunane, õhk kristallist piserdab, õhk põhjast, tule ei leia, on see loom koiduvalgel, kisendab hunt, põder, metskits, ägavad, kord korrad külm, seal plaksutab. Siis jällegi kõik surnuvaik. Kaiti idas veripunane. Ma võtsin selle teekonna tänavu talvel ette. Oleksin saanud sellepärast, et see on üks väheseid väikesi meresaari praegu, kus elab inimesi. Ja üks asi on nüüd käia suvel seal ja mõelda niisuguseid mõtteid, et ma oleksin nõus oma ütleme Tallinna või Tartu linna aadressi, vahetama ära selle meresaare aadressi vastu hea meelega, sest iga inimese niisuguseks ideaaliks on vahetevahel kindlasti minna kuskile üksikule saarele ja ja olla seal eemal teistest. Ja on ikkagi huvitav vaadata, mismoodi näeb see üksik saar välja ja on ikkagi huvitav teada, mida mõtlevad sellest üksikust saarest inimesed, kes seal päevast päeva elavad, seal kala püüavad ja oma lapsi kasvatavad. Talv tuli, tegi need kaks nädalat aeg ja siis hakkan teine päev, pidime ülemine, teine päev tuli Sulo ja üleüldse Saariad. Eks igal pool ole omad arusaamad sellest, kust kohast üldse talv peale hakkab. Mõnel hakkab ta seal rändlindude lahkumisega ja põle lakkab lume tulekuga mille järgi tee talve algust arvestate. Kui külm tuleb siiski lootus, et ta tuleb siis tuleb paadid mäele vedada ja nendega askeldada, need korda saab ja siis vaatan, kas jala üle saada. Aga mille järgi nüüd Saarakene sära tunneb, kas ta nüüd saab üle saama, katsub kontsa jää, karvast rebane tuleb esimeseks üle ja siis rebase vaatama. Esimene ever summeil, Rebane mõni aasta on päevaküljele, ujub niisugusi, külma külma tuule Depardad ja mine kohe üle. Mismoodi te praegu käite üle nagu ikka, vanastigi hobust, aga jah, meil on siin kaks kalurit, hobust ja. Kes on kalameestel, on oma kvartalinorm ära püüde. Ja kes on vanem, seal on kodus kodusid, tööd naiste käest sundida. Kässyndide praegu näha on, siin naistel ei ole tegemisest puudus pisikesi põngerjaid on tuba täis ja vanasti, kui mina olin läige, meid oli kuus, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, igaüks ise aasta kasvanud. Onul oli kaks last ja minu isal oli neli, siis olidki tuba rohkem ehk veel täis, praegu saab viiest kuud korraga sammustega, naised olid ikka ikkagi mokad ees ja mehed merre tiiva Arkeks. Siis pole ikkagi meespere, on siin merelaeva elu, on niisunkond, mees, pere tugev, siis elad veel. Aga kui mees pere nõrk, siis hakkab välja surema. Mehed käivad tööl ja vanaisa käib koolis urmast viimas, hobusega ja laupäeva õhtul toomas. Eks naistel üle saarelt ära käimist hoopis vähem, seda muidugi, jah, õhtuda üsna pikad. Teil ei ole siin elektrit ka petroolilambivalgel, kas igavaks ka läheb? Elektrist on kõige suurem puudus siin. Muidu võiks küll elada, aga et elektrit siia kuradi ei saa, sellepärast vahest tuleb küll niisugune tunne, et läheksid jagu. Kas seisust mõtet ei ole ikka päris tõsiselt mõelnud. Meil siin eile õhtulgi, näitasin teile seda raamatut, Villem Ridala on kunagi kirjutanud. Pealkirjaks on tabanud ka teie saare nime saarlak perekonnanimed kus ta siis ütleb, et küllap 50 aasta pärast me ei ela siin vist enam üldse inimesi. Ja tema ennustused nagu ei ole täide läinud, sest see raamat on ilmunud 1918, aga praegu on 1969 51 taastat ja ometi elab siin inimesi. Huvitab, mis, mis asi see on, mis neid siin siis ikka kinni on hoidnud? Est armastas oma saare vastu. Ei teod, inimlikkus korda asunud, igaühel on oma kodu ja et lapsepõlvekodu oli kõige armsam. Paljud need ühtekokku siin saarnaki laiul praegu hingesid, on meid on siin, meie pere on seitse ja seal on siis viiekesi, et üks talu on seal on kaks. Nii et 14 inimest. On räägitud paljud siin ümbruse lindudel olnud omal ajal On kuulda olnud petelt poolt, et siin laidudel olnud omal ajal mitmel pool kõrtse Kolmevili veetud suurema kokku köitma vähemalt Muhus, see oli näiteks siit, kes talvetee üle ja kolme müüdi vili veetud suuremaid kokku. Mis aastased, viimased kõrtsid siit ära kadunud, ökla kärtson kadunud. 1862, minu isa, sünniaasta sel aastal on ära kolitud, ferene tulevad viimased kartulid sealt ära viime ja tee peal tuule valjuks õhtu paadikuna. Paadimees ütleme nii, et, et meil musta kartul sisse panema tuule valjuks. Kui veskis odavam inimese, üks lapsega tüdruk, mitu last ja siis on tõesti järg minu käes. Olidki kõik kartulid ja inimesed. Caldwell toodud Tallinn. Praegu enam niisugust liikumist saarte vahel ei ole, pole Mertalistkümnest ka. Jah Saalaki rahva arvates, missugune on kõige ilusam aeg siin saarel? Minu arvates on kõige ilusam jää lagunemise aeg, aga meie rahvas on sellega nii harjunud, et nemad ei oska seda ilu tähele panna. Ümber sündima siis, kui jäälagunemise aeg. Jah, veerand siiskil jooksevad ühe mere äärest teise ja vaatavadki gripiga nagu oleks ümber sündinud. Momendil tuleb järsku liiku, vali tuul ja Braudlevad kevade sisse, nii et järsku näed, hakkab minema. Kas seda teie rahvale juhtu vahest, et lähete kas talvel teele kuskile või siis võrkusid välja võtma, et Kalamees ära eksib, tuisu kätte? Olid värvutasin vareslaiu ääres, olid meres. Läksime hobusega, enne panime hobused enne puu külge ja siis vaatasime üks mees tuleb nii. Vaiksel sammul läheb siia Hiiumaa pool siis vilistasema. Mees keeras otsa ringi ja tuli meie juurde ja siis läks jutt lahti ja siis ta rääkis, et tema on Puise kala, kokkuostupunkti joodia, on sealt vereldun ja oli sinna saavad poole, kus ta oli sinna läinud ja oli ära eksinud, siis ta oli ühe vööri veetnud Kumar laidus. Siis ta tuli juba sealt üle väina jälle ära, tuli ahe laidu. Viimaks oli tol niisugune nali ka peale seal oma küla, koerad ja inimesed ja pillid mängivad ja kõik kuuleb selgelt. Koerad augud läheb koera juurkoer läbi Est ära. Kuule, pillid mängivad, lähedasena ümber, laiu käib, kõik on puhas, mingisugust inimesed mitte mingisugust ei ole. Noh, siis ta oli seal teisel hommikul tulema hakanud ja siis paras laiu juures nägime teda. Viimane lindistus oli jäätunud mere tagant Saarnacki laiult 1969. aasta veebruaris. See oli lõik küünlakuu Reporteritunnist. Ei läinud kümmet aastatki enne, kui sarnacki elanikest tühjaks jäi. Aga kauem läks muidugi, kui Ridala oskas arvata. Suur Hiiumaa sai sealt rahvale kindlamaks koduks kui pisike laid kus talvine elu on eriti karm. Aga veel jäi arhiivikaarte sorides silma 1965. aasta link. Selle pealkiri on saarerahvas muheleb ja lindistused on tehtud palju suuremal saarel kui saarnaki. Need on pärit Kihnust. Lindikarbile on kirjutatud säilitada kui unikaalne materjal ja esinejate nimed pillimees, loigultjana, las külanõukogu esimees, parmupilli ja viiulimängija Theodor Saar. Pulmajutul räägivad ja laulavad naised. Eeslaulja are Martale eas. Puu kompasist jutustab tammelaas Mihkel. Oma maailmareisidest räägib Aleksander Alpius. Kuulame seda kolmekümneaastast, Clintonit saate lõpuni. Nii suur tänu, näpud on vist väsinud. Verineerijat ära, mina mängin olla viis tundi rahva mängin rahvamajas ja aga, aga kui kaua te kõige kauem valetama pulmad mingisugused seitse päeva järjest järjest ja õlut Riina jooks joove, kitli mänd ja lood sugu Katsaisa tuleb nagu varakesena üks 100 tükki hasartmänge. Ja nii nagu need külapillimehed ikega nooti ei tunne või ei tunne, kumb armsam on, kas lõõtsanaine? Lööklaine kohta. Või on hoopis Merise kolmas, armsa nüri meri enam ei ole. Vanaema veri veel enam ei aita, vana, kas teil pill on laevas ka kaasas olnud ja ikka nii, et isegi teistel randadel on teie pillimäng. Kõndige mängis Arhangelski, lae seal mingi selgelt pulmapilli mängimas, niimoodi üleliiduline koos ja seal on ka pulmas, mängisin pilli järele. Kihnu nime tähendusele on teadlased katsunud, arvatakse teist ja Nendes normekond, arvab, et või arvas, et see on tekkinud sõnast küüs. Isegi võimalikuks peab küna, aga tõenäolisem on küüs. Sellel on Ariste vastu vaielnud ja tuletanud selle nime sõnast Kihnu Kihnu, mis esineb hiiu murdes, tähendab pähkli. Tuppe, mis pähkli ümber on, on siis Kihnus vaheli pähkleid, siin on ka jah, sarapuid ikka kaunis rohkeski vanemal ajal, kui looduslik maastik alles oli, siis kindlasti oli neid paljugi rohkem. Üks teine arvan, et minu arvates on veel ja võib väga tõenäoline see olla. Keelemehed võiks seda veel uurida lähemalt. Nimelt esineb eesti murdeni veel Vaivaras esineb sõna kehnik kehnost kehvasti Kihnu saarel tõepoolest, meie looduslikult võrdlemisi kehv maad on vähe ja tervele perele nii tööd ei ei suuda anda. Siis meespere on ikka mujalt katsunud omale leiba saada. Peamiselt ikka merelt, varematel aegadel, muidugi rohkem kaluritele ja tänapäeval uuesti jälle kaluritele, aga vahepeal möödunud sajandil pust kuleerid käesoleva aasta sajandi 30.-te aastateni, siis olid Kihnu mehed peamiselt meremehed sõitsid laevadel. Neil olid oma väikesed purjekad tehtud seltsi peale. Kolme nelja Meie peale või suuremad lähevad karamell rohkemate viie-kuue mehe peale ja siis sõideti nendele laevadele reetilis. Mandri linnadesse. Linnade vahet, õieti kaupa.